Sõbrapäeval einestasime kogu perega Dorpatis, sest seal oli kõige gluteenivabam menüü ... vaid magustoiduks said kaks poissi koogi asemel šorbee valiku. Algas see lõunasöök mitte kõige meeldivamalt ... nimelt veel enne laua taha istumist märkasin, et minu klaas oli must ... mitte kergelt tolmune, vaid ikka täitsa rokane. Kuidas küll teenindajad lauda kattes seda ei näinud? Palusin koheselt klaasi asendada ja seda ka tehti. Kahjuks ei saa sellist suurt eksimust andeks anda ja teenindus ning interjöör saab hindeks kolme. Kusjuures pakuti mulle pärast jooki maja poolt, kuid kuna ma jään oma veejoomise traditsioonile truuks, siis loobusin ... piinlik lugu Dorpati teeninduses. Ka ülejäänud klaasid olid kulunud äärega, kuid vähemalt puhtad...
Eelroaks olid kammkarbid, mis olid kergelt grillitud, kuna kammkarp ise on selline maitsetu ollus, siis oli lisatud krõbedat prosciutto´t ehk Itaaliast pärit kuivsoola toorsinki, mis sobis kammkarbiga hästi ... andis nii maitset kui tekstuuri. Ka salsa taldriku servel oli maitsev, kuid seda oli sellise kammkarbi koguse kohta natuke vähe ... sain ainult ühele portsule paraja annuse. Veel sisaldas eelroog shimeij seeni, natuke maapirnikreemi ja tilliõli. Koostisosad olid hästi valitud, kuid maitse jäi kokkuvõttes enamusel suutäitest nõrgaks, ehk oleks pidanud lisandeid pisut rohkem olema ... Seega täitsa hea eelroog, kuid viit välja ei vedanud ... hindeks neli.
Pearoog oli taas kord rikkalik ... pardifilee, mis oli mõnusalt pehme ja maitsekas. Meilt ei küsitud küll enne pardi serveerimist valmidusastet, kuid selle oli kokk ise valinud medium´i... ehk natuke punasem oleks võinud olla, kuid täitsa hea. Lisanditeks oli peakokk valinud maguskartuli ehk bataadikreemi, kergelt kõrvetatud šalottsibula, pisikesed maisitõlvikud ja miniporru. Kaunistuseks ja hapukaks lisandiks olid metsmarjad ning kastmeks portveini-trühvli leem. Lisandis sobisid hästi pardilihaga ning selle roa puhul oli neid piisavalt. Ka viimase suutäie pardifileed sain võtta koos bataadikreemi ja kastmega. Pearoog oli nii korralik, et kõht sai täis ning mustast klaasist tekkinud paha tuju hakkas lahtuma. Pearoale võis rahuliku südamega panna hindeks viis. Toit oli tasakaalus ja maitsekas. Minimais ja -porru olid hästi leitud lisandid ja kaste oli õnnestunud.
Magustoiduks pakuti pistaatsia-šokolaadikooki, mis oli valmistatud meekoogi sarnaselt, kuid maitse oli parem kui meekoogil. Peamiseks lisandiks oli musta küüslaugu - vanilje jäätis ... just ... musta küüslaugu ... polnud seda veel söönud ... väga eriline jäätis. Esmamuljel tundus natuke kohvijäätise moodi, kuid kui lasin maitsel suus levida, siis oli see ikka hoopis midagi muud. Mõnusalt maitsekas ja mõrkjas ja soviv pistaatsiakoogiga imehästi. Ka hapukad veriapelsini geeli törtsud taldriku serval täiendasid maitsebuketti ning krõbe mee tuile andis toidule tekstuuri juurde. Magustoidu serval li kergelt kõrvetatud sefiirilaik, just nagu eile Chez André´s pokaali pinnal. Maitsev ja hästi kokku sobitatud lisanditega magusroog. Hindeks viis.
Nüüd on täpselt pooled Maitsev Tartu menüüga toidukohtadest käidud ... tegin ka väikse vahekokkuvõtte seni külastatud toidukohtade keskmistest hinnetest:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar