Reede ja 13 õhtusöök oli meil rikkalik. Chez André peakokk Andrus Vaht oli kokku pannud nii mitmest erinevast komponendist ja nii mitmel erineval moel valmistatud rikkaliku toidulaua. Ka interjöör oli taas kord väga omapäraselt kujundatud ja särav. Laual olid ananassid, mille ümber punutud valgustitraadid. Alustaldrikud olid endiselt kullatud äärtega ning kõik toidud toodi lauale nii erilise serveeringuga, et me lausa imestasime, kuidas küll selliste mõtete peale saab tulla ... ja neid veel teostada! Meid teenindas mitu krapsakat VOCO kooli ettekandjat, kes olid väga püüdlikud. Lisaks oli loomulikult peakokk Andrus ise ka agaralt ametis ning kõige erilisemad road serveeris ta isiklikult. Kuid eks kõigest nüüd järgemööda.
Eelroaks oli kahe erineva kausikesega salat. Lauale tuues olid nad asetatud üksteise otsa, kuid üks neist käis ananassi lehtede vahele ja teine ümaras pallis olev salat keerati kummuli taldrikule. Mõlema salati põhikomponendiks oli kurgi-ananassi tzatziki, kuhu traditsiooniliselt oli lisatud ohtralt küüslauku. Mulle maitseb küüslauk ... Tagurpidi koonuse kujulises kausis, mis istus ananassi otsas, oli lisaks soe juustufondüü, mille sisse olid peidetud kreveti ja kanalihatükikesed ning mõned krõbedad meresoola tortilla crunch´id. Ja alumises salatis olid lisatud mõned suitsused tomatid ja salatilehti. Kõiki komponente ei suutnudki neis kausikestes ära määrata ... kuid kindel oli, et mõlemas kausikeses olevad salatiosad olid omavahel sobivad ,,, kuid kokku neid kahte kaussi siiski ei soovita panna ... kuid vaheldumisi suutäisi võtta oli mõnus.
Maitseelamus oli missugune ... ja veel selline suur ports eelroaks. Panime tähele, et seekord oli peakokk Andrus siiski olnud pisut tagasihoidlikum erinevate komponentide lisamisel ja ma arvan, et ta tegi õigesti. Vaatamata erilisele serveeringule ja üllatuslikele maitsetele oli seekord serveeritud eelroog rohkem traditsiooniliste salatite sarnane. Polnud enam selline sigrimigri nagu mõnel varasemal aastal. Aga vaeva oli selle eelroaga kõvasti nähtud ja tulemus oli eriline ja nauditav. Hindeks viis.
Ega pearoogki serveerimise poolest eelroale alla jäänud. Taas kord kaks erinevat nõid, mille sisse oli paigutatud "visuaalne draama - sulglinnu kolm tekstuuri" nagu menüüs oli öeldud. Nendeks olid siis suure kausiga pardi rind ja koib-confit, mille all oli mandelkartuli kreem ja teises kausis pardilihatükid munahüübes, mis oli pealt brülee moodi kergelt kõrvetatud. Suure taldriku peale valas peakokk Andrus kirsikastet, mis sobis sinna imeliselt ning maitses hästi nii koiva, rinnafilee kui ka kartuliga. Kusjuures koiba leotasin ma selles kastmes tükk aega, et see saaks mahlasem ja maitsekam. Õnneks jäeti meile kann kirsikastmega lauale ja saime seda vajadusel juurde valada.
Taas kord ei soovita nende kahe kausi sisu omavahel kokku panna, kuid üksteise alla on suutäied head. Kirsi kaste sobis aga mõlema juurde. Kusjuures leidsin suurema taldriku põhjast kartulite vahelt ka ühe kirsi üles ... ettevaatust, et kivi alla ei neela. Maitse poolest oli ka pearoog väga üllatuslik ja maitsev. Taas kord saime Chez André Maitsva Tartu pearoale viie hindeks panna. Ja kõht, mis oli juba eelroa järel päris korralikult täitunud, oli nüüd täitsa pungil. Tegime enne magustoitu väikse seedimispausi ... et viimane käik kuhugi veel mahuks. Selle lõigu kõrval on siis brülee moodi parditükkidega munahüübe kausike.
Kui lugesin magustoidu kirjeldust - Syllabub mokteil “Flame of love” Leegitsev merengue ja pistaatsia kahel viisil, vahuveini-särtsuga, inglise mascarpone skoon ... siis aimas mu süda juba, et nüüd pannakse midagi põlema ... ikka "armastuse leek" ei saa olla ilma tuleta. Tahtmatult tuli meelde "Kuulsuse narridest" luuletuse lõik ... "ja siis pani leekiv armastus leekides leekima"... mis polnud küll kuidagi seotud peakoka välja mõeldud magustoiduga. Kuid leeki me saime. Lauale toodi tagurpidi pokaal, mis oli kaetud sefiiriga ja Andrus pruunistas sefiiri gaasipõletiga kergelt ning mõnes kohas võttis see ka tuld ... ning sain soovituse leegid kiiresti ära puhuda (vt video). Pruunistamine andis sefiirile väga erilise maitse ning klaas vastu tuld nägi imeline välja. Huvitavalt nimetas peakokk menüüs seda "leegitsevaks merenque´ks" ... see võõrsõna tähendab tehisaru tõlgenduses Dominikaanist pärit muusikastiili või tantsu ... hmmm ... leekiv armastus ja põletav tants ...
Pärast kuumutamist tuli sefiiriga kaetud pokaali alt välja klaasike pistaatsiakreemi ja -jäätisega ... ehk pistaatsia kahte moodi. Pistaatsia jäätis on üks minu lemmikutest ja maitses taas kord imehästi. Klaasi kõrval kandikul oli ka tekstuuriks üks inglise mascarpone skoon ... see on pehme ja mure küpsis. Leidsin, et kui selle skooni tükikesi panna pistaatsiakreemi sisse, siis muutusid need veel pehmemaks ja mascarpone maitse sobis pistaatsiakreemiga hästi. Kusjuures kaapides sefiiriklaasilt kergelt pruunistunud magusat ja süües seda koos pistaatsiakreemi ning skoonitükikestega saime väga erilise maitseelamuse. Samas oli pistaatsiakreem koos jäätisega niisama ka hea ... ning ka sefiiri sai limpsida ilma lisanditetagi. Magustoit ka viis.
Viie sai lõpuks ka interjöör ja teenindus. Aitäh peakokk Andrus Vaht !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar