Humala restoran oli rahvast puupüsti täis, kui me pühade eelõhtul sööma läksime. Kuid õnneks oli ka köögipersonali ja teenindajaid piisavalt ning meie õhtusöök selles toidukohas laabus kenasti. Eelroad, mis olid ette valmistatud, tulid lauda suisa loetud minutitega. Teenindaja oli jutukas, kuid mitte liialt pealetükkiv. Saime kenasti suheldud. Üllatav oli ka see, et vaatamata suurele klientide hulgale polnud liiga lärmakas. Silma torkasid ka riidest salvrätid, mis minu jaoks tähendavad restorani head taset. Seega ... interjöör ja teenindus said hindeks viie.
Eelroaks toodi taas kord siiakala ... see oli juba kolmas kord saada seda imehead kala ... üks pearoog oli siiafileest ja nüüd siis teine eelroog. Ning üks siia äkis on eelroana veel ootamas oma järge. Peaks mainima, et tänane siiast valmistatud toit oli siiani kõige maitsvam ... parajalt soolatud ja väga sobivate lisandite/majoneesiga ... nendeks olid tillimajonees, mädarõigas, sinepiseemned, kalamari, vutimunad ja ohtralt tilli võrseid kõige peal. Kõik see koostisosade kuhil oli pandud imehea Humala vahvli peale. Alguses oli hirm, et vahvel on kuiv ja see muudab kogu toidu kuivaks, kuid õnneks eksisime ... kogu kooslusest kahvlitäisi moodustades olid suutäied maitsvad ja nauditavad. Ja mis eelroale oluline, isu tekitavad. Seega panime eelroale hindeks kindla viie. Siiakala on ikka üks hea kala ...
Pearoog oli põrsakõht ehk nagu Võrumaal öeldakse "lappõliha". See on selline läbikasvanud rammus kõhuäärte liha. Väga pretensioonikas hea toidu valmistamisel. Humala peakokk oli liha valmistanud chicharrón meetodil ehk kamar oli lõigatud kuubikuteks ning kogu lihatükk oli praetud kergelt krõbedaks. Liha peal oli tamarindipuru, mis andis lihatükile tekstuuri juurde ja liha kõrval oli imehea karamelliseeritud juursellerikreem, mis oli tasakaalustavaks komponendiks liha ja kastme jõulistele maitsetele. maitsekust andis juurde ka pirni-kukeseenesalat, mis oli väga eriline, kuid sobis hästi nii kreemi, kastme kui ka lihaga. Tõsi, õhtusöögi jaoks oli see lihatükk natuke liiga suur ja rammus, kuid samas saime hea maitseelamuse ning pearoog sai hindeks samuti viis.
Magustoiduks oli sarapuupähkli keeks, mille sisse ettekandja valas sulašokolaadi. Ma palusin pisut vähem šokolaadi lisada, sest kartsin liigset magusust. Kõrval oli jäätisepall, mille peal oli maltoosasiirup ja jäätise all mingit küpsisepuru. Huvitav oli, et jäätise peal olid soolakristallid ... jajah ... soolakristallid, mis tugevdasid maitseid kuid samas polnud üldse ebameeldivad. Mida siis maitsete kohta öelda ... pisut tavaline ... jäätis keeksiga, väga üllatust polnud. Sarapuupähklid andsid küll keeksile mõnusat tekstuuri ja maitset, kuid samas muutis šokolaad selle taas tavalisemaks. Hindeks neli, kuid tugev neli. Oli maitsev, kuid väga ei üllatanud.
Nüüd on siis 19 toidukohta külastatud ja viimased viis on veel ootamas. Homme läheme kogu perega Eesti Vabariigi aastapäeva puhul RP9-sse. Pole väga pidulik koht, lihtne pubi, kuid samas perega söömiseks hea koht.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar