Toko peakoka kokku pandud Maitsev Tartu menüü ei valmistanud pettumist ... puhas viieline maitseelamus !

 Imelik toidukoht see Toko ... vaated on ilusad, kuid pole just kõige mõnusam toitu nautida, kui oled nagu akvaariumikala, kelle ümber klaasi taga pidevalt midagi liigub ja muutub. Inimesed, kes mööda kõnnivad vaatavad meid kui eksponaate. See tõmbab toidu nautimiselt tähelepanu kõrvale. Kuid millegipärast selliseid toidukohti tehakse ... ju siis inimestele meeldib. Jah, kohvikuks see sobib, kus võtta tassike teed ja veeta aega ümbruse vaatamisega ... kuid toidu nautimiseks ... pigem mitte. Kuid teenindus oli väga meeldiv ja viisakas, täitsa tipptasemel ... seetõttu saab rahuliku südamega panna teeninduse ja interjööri hindeks viie miinuse. Kusjuures oli Toko sellel aastal esimene toidukoht, kes pakkus enne toitu peakoka üllatuse ... see oli väike korvike väga maitseka maksapasteediga. Kuna mulle pasteet meeldib, siis võtsin selle korvikese hea meelega "marjaks ära" ... igaks juhuks hoiatan järeltulijaid korvikesesööjaid ... selle servad on väga haprad ... hea on toetada seda suhu panekul lusika või kahvliga ... muidu juhtub äpardus ... nagu minul juhtus ... korvike sai enne suhupanekut muljuda. 
 

Eelroaks pakuti röstitud lillkapsast Cesari kastme ja pähklitega. Nii oli menüüs ja Maitsva Tartu kodulehel kirjas, kuid kõige mõnusamaks tegi selle eelroa hoopis puravikukreem, mida oli pandud lillkapsa alla korralik ports. See andis lillkapsale ja muudele komponentidele sellise kergelt mõrkja ja tugeva maiseelamuse juurde ... just see, mida suhteliselt pehme maitsega grillitud lillkapsale juurde vaja on. Ja peale puistatud seedermänni seemned sobisid ka hästi, andsid nii tekstuuri kui ka maitsekust. No ideaalne eelroog ... kui millegi üle kurta tahta, siis ehk väljanägemise üle ... oleks võinud olla midagi värvilist kaunistuseks ... kasvõi ürdilehekesi.. Kuid hinne siiski kindel viis. 

Pearoog oli minu lemmik, veise sisefilee ehk tenderloin steik, mille juurde oli peakokk lisanud mürkli-trühvli kastme, confit kartuli ja seene duxelle ... taas kord hulgaliselt võõrkeelseid nimetusi. Confit on küll päris tuttav nimetus, kuid siiani olen seda kohanud küll enamasti liha valmistamisviisina ... natuke imelik oli seda kohata kartuli puhul. Seene duxelle´t  oleme selle Maitsva Tartu kamapaania jooksul juba mekkinud, Kampuse peakokk andis meile selle võimaluse. Eks hakkavad taas välja kujunema toidu komponendid, mis sellel aastal on korduvad mitmete toidukohtade menüüdes ... trühvlit on palju kasutatud, seened on moes, mitu vähist valmistatud rooga jne. Kuid steik oli mõnusalt pehme ja mahlane, mis oluline, steigi söömiseks toodi spetsiaalsed teravad noad, millega oli kerge lõigata liha väikesteks viilakateks ja neid koos kastme ja kartuliga mekkida. Ka kaste oli just selline, nagu liha juurde vaja oli, maitsekas ja hästi kergelt mõrkjas. Ka pearoog sai hindeks viis.

Magustoiduks toodi lauale šokolaadi creméux passioniviljaga. Siin on taas selgitust vaja ... creméux tähendab prantsuse keeles kreemjas ... ehk siis kreemjas šokolaad ... eestikeelse sõnade järjestusega arvestades võib sellest aru saada ka nagu kreemjas passionivili ... Kuid loomulikult oli kreemjas šokolaad. Magustoidu otsas istus korralik pallike sidrunheina jäätist ... mis maitses imehästi nii eraldi kui ka koos kreemja šokolaadiga ... kuid selle roa pärl oli ilmselgelt värske passionivilja sisu, mis hapukust šokolaadi magusale massile. Imehea. Nominent parimale magusroale. Hinne viis pluss.

Igal juhul aitäh Toko peakokale Klaus Lemmats´ile imeheamaitseelamuse eest !

Lõpetuseks palun lugejatelt vabandust blogipostitustesse lipsavate kirjavigade pärast ... kirjutan blogisid võimalikult kiiresti pärast toidu nautimist, et esmast emotsiooni edasi anda ja ... paraku liiguvad sõrmed kiiresti ning vahel ka valedele arvuti klahvidele ... või jääb mõne nimetuse õigekiri kontrollimata. Minu jaoks on emotsioon tähtsam kui väiksed näpukad kirjapildis.