Veebruar hakkab lõppema ning vaid loetud päevad on jäänud Maitsev Tartu kampaania lõpuni. Täna külastasime Pazzo restorani. Mulle meeldivad Pazzo interjööris seinamaalingud, kui parempoolses osas on kokteilikõrtega tüdrukud, siis vasakpoolses osas on posti peale maalitud tumeda habemega mees, kes pisut meenutab Pazzo peakokka Kairo Roots´i. ... ehk tumeda habeme poolest ... Saime neid kahte hetkeks võrrelda, sest täna austas peakokk meid pearooga isiklikult lauale tuues. Väga meeldiv temast. Interjöör ja teenindus said hindeks viie.
Eelroog oli taas kord Karilatsi forellist, seekord oli kalafilee valmistatud 50 kraadises kuumuses kaua küpsetatuna, nagu selle aasta Maitsev Tartu kokkadel kombeks on. Kusjuures küsisin peakokalt, kui see meile pearooga tõi, et miks selline trend? ... kauaküpsetatud roogade üleküllus. Vastus oli päris proosaline: "Kuna Maitsev Tartu ajal on mahud nii suured, siis ei jõua muude valmistamisviisidega roogasid teha. Panen õhtul suure koguse toitu ahju ja hommikuks on kenasti küps." Vot siis ... ja mina mõtlesin, et mahlasuse või siis sisalduvate ainete säilimise pärast. Kuid see selleks, Karilatsi forell oli pikalt küpsetatud, selle alla oli paigutatud selline salati-salsa vahepealne segu hernest, oliivist ja kappariseemnetest. Kõrval oli grillitud kalekapsa majonees ja peale valas ettekandja vadaku-ürdileent. Majonees oli väga huvitava maitsega ... pole midagi sellist varem kohanud ja sobis kalaga hästi kokku. Leem andis kalale mahlasust. Kui see salati moodi segu kala all polnud just parim valik ... võibolla oli harjumatu süüa kala juurde kappari-oliivisegu ... oleks oodanud midagi vürtsikamat ja ehk hapukamat. Nii ma peakokale ka ütlesin, kui see eelroa kohta päris. Panime hindeks nelja.
Pearoa osas oli meil eelarvamus ... seapõse kroket ... esimene mõte oli tugeva maitsega ja rasvasest rullist, mis on paneeritud. Kuid seda suurem oli üllatus, kui lauale toodud roast esimese ampsu suhu pannes polnud see üldse ootustepärane, hoomis mõnusalt maitsestatud ja pehme rullitäide, mis kõrval oleva lillkapsa-pastinaagikreemiga ja veinikastmega andsid väga hea ja erilise maitseelamuse. Kui aga juurde võtta veel äärtes olnud suvikõrvitsa carpaccio´t, siis maitsemeeled lausa hõiskasid. Viimane andis mõnusalt mahlakust juurde. Vot siis eelarvamused ei pidanud seekord kõige vähematki paika. Lisasin selle toidu hoopis parima pearoa nominentide hulka. Hindeks loomulikult viis pluss. Keerulisest peakomponendist selline imeline roog valmistada on meistriteos.
Magustoiduks oli krõbedad filotaigna lehed vaheldumisi keedukreemiga ja peal olid mustsõstrad, mis olid marineeritud koos rosmariiniga. Kõrval paras ports limoncello brüleekreemi. Esimene suutäis ... filotaignalehed koos keedukreemi ja mustsõstardega liikus suhu. Maitsev. Mustsõstrad olid imeliselt valmistatud, mitte liiga pehmed ja imehea erilise hapuka maitsega ... Teisele suutäiele võtsin juurde ka limoncellokreemi, lootuses saada sealt veelgi hapukust ja maitsekust juurde, kuid seekord olid ootused teises suunas petlikud ... limoncello brüleekreem oli suhteliselt tavalise vanilje brüleekreemi maitsega ... Hmm. Proovisin seda kreemi siis väikse törtsu ilma lisanditeta ja ... täitsa tavaline. No vot ... kui öeldakse et "kvaliteet = kogemused / ootused, siis seekord olid ootused kõrged ja ... paraku langes magusroa kvaliteet meie silmis allapoole. Panime hindeks nelja ... hea ... eriti mustsõstrad ... kuid ootused olid kõrgemad.
Kolm toitude nautimise päeva on veel ees ... valisime viimasteks kohtadeks Chaplin pubi, Kolm Tilli tänavaköögi ja Vint veinibaari. Vabandame Paper Tiger ja Pahad Poisid kokkade ees, et me sellel aastal ei jõudnud nende meistriteoseid proovima. Lihtsalt aeg sai otsa 😒
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar