Dorpati poolt Maitsva Tartu menüü toitude serveerimisel eksimus, mida ei saa andeks anda.

 Sõbrapäeval einestasime kogu perega Dorpatis, sest seal oli kõige gluteenivabam menüü ... vaid magustoiduks said kaks poissi koogi asemel šorbee valiku. Algas see lõunasöök mitte kõige meeldivamalt ... nimelt veel enne laua taha istumist märkasin, et minu klaas oli must ... mitte kergelt tolmune, vaid ikka täitsa rokane. Kuidas küll teenindajad lauda kattes seda ei näinud? Palusin koheselt klaasi asendada ja seda ka tehti. Kahjuks ei saa sellist suurt eksimust andeks anda ja teenindus ning interjöör saab hindeks kolme. Kusjuures pakuti mulle pärast jooki maja poolt, kuid kuna ma jään oma veejoomise traditsioonile truuks, siis loobusin ... piinlik lugu Dorpati teeninduses. Ka ülejäänud klaasid olid kulunud äärega, kuid vähemalt puhtad... 

Eelroaks olid kammkarbid, mis olid kergelt grillitud, kuna kammkarp ise on selline maitsetu ollus, siis oli lisatud krõbedat prosciutto´t ehk Itaaliast pärit kuivsoola toorsinki, mis sobis kammkarbiga hästi ... andis nii maitset kui tekstuuri. Ka salsa taldriku servel oli maitsev, kuid seda oli sellise kammkarbi koguse kohta natuke vähe ... sain ainult ühele portsule paraja annuse. Veel sisaldas eelroog shimeij seeni, natuke maapirnikreemi ja tilliõli. Koostisosad olid hästi valitud, kuid maitse jäi kokkuvõttes enamusel suutäitest nõrgaks, ehk oleks pidanud lisandeid pisut rohkem olema ... Seega täitsa hea eelroog, kuid viit välja ei vedanud ... hindeks neli.

Pearoog oli taas kord rikkalik ... pardifilee, mis oli mõnusalt pehme ja maitsekas. Meilt ei küsitud küll enne pardi serveerimist valmidusastet, kuid selle oli kokk ise valinud medium´i... ehk natuke punasem oleks võinud olla, kuid täitsa hea. Lisanditeks oli peakokk valinud maguskartuli ehk bataadikreemi,  kergelt kõrvetatud šalottsibula, pisikesed maisitõlvikud ja miniporru. Kaunistuseks ja hapukaks lisandiks olid metsmarjad ning kastmeks portveini-trühvli leem. Lisandis sobisid hästi pardilihaga ning selle roa puhul oli neid piisavalt. Ka viimase suutäie pardifileed sain võtta koos bataadikreemi ja kastmega. Pearoog oli nii korralik, et kõht sai täis ning mustast klaasist tekkinud paha tuju hakkas lahtuma. Pearoale võis rahuliku südamega panna hindeks viis. Toit oli tasakaalus ja maitsekas. Minimais ja -porru olid hästi leitud lisandid ja kaste oli õnnestunud.

 

Magustoiduks pakuti pistaatsia-šokolaadikooki, mis oli valmistatud meekoogi sarnaselt, kuid maitse oli parem kui meekoogil. Peamiseks lisandiks oli musta küüslaugu - vanilje jäätis ... just ... musta küüslaugu ... polnud seda veel söönud ... väga eriline jäätis. Esmamuljel tundus natuke kohvijäätise moodi, kuid kui lasin maitsel suus levida, siis oli see ikka hoopis midagi muud. Mõnusalt maitsekas ja mõrkjas ja soviv pistaatsiakoogiga imehästi. Ka hapukad veriapelsini geeli törtsud taldriku serval täiendasid maitsebuketti ning krõbe mee tuile andis toidule tekstuuri juurde. Magustoidu serval li kergelt kõrvetatud sefiirilaik, just nagu eile Chez André´s pokaali pinnal.  Maitsev ja hästi kokku sobitatud lisanditega magusroog. Hindeks viis.  

Nüüd on täpselt pooled Maitsev Tartu menüüga toidukohtadest käidud ... tegin ka väikse vahekokkuvõtte seni külastatud toidukohtade keskmistest hinnetest:

Vaid eelroog on kuidagi teistest nõrgem olnud ... muidu väga ühtlane toitude kvaliteet. Kusjuures on seni hinded tõesti kõrgemad kui eelnevatel aastatel olid ... 2024 oli keskmine 4,41; 2023 oli isegi 4,30; 2022 oli keskmine 4,39 ... tundub, et kokad on sellel aastal rohkem vaeva näinud ... kuid ehk vara veel kokkuvõtteid teha.

Chez André restoranis taheti meid Maitsva Tartu menüü toitudega lõhki toita ... kuid nii hea oli, et ei saanud järgi ka jätta !

 Reede ja 13 õhtusöök oli meil rikkalik. Chez André peakokk Andrus Vaht oli kokku pannud nii mitmest erinevast komponendist ja nii mitmel erineval moel valmistatud rikkaliku toidulaua. Ka interjöör oli taas kord väga omapäraselt kujundatud ja särav. Laual olid ananassid, mille ümber punutud valgustitraadid. Alustaldrikud olid endiselt kullatud äärtega ning kõik toidud toodi lauale nii erilise serveeringuga, et me lausa imestasime, kuidas küll selliste mõtete peale saab tulla ... ja neid veel teostada! Meid teenindas mitu krapsakat VOCO kooli ettekandjat, kes olid väga püüdlikud. Lisaks oli loomulikult peakokk Andrus ise ka agaralt ametis ning kõige erilisemad road serveeris ta isiklikult. Kuid eks kõigest nüüd järgemööda.

Eelroaks oli kahe erineva kausikesega salat. Lauale tuues olid nad asetatud üksteise otsa, kuid üks neist käis ananassi lehtede vahele ja teine ümaras pallis olev salat keerati kummuli taldrikule. Mõlema salati põhikomponendiks oli kurgi-ananassi tzatziki, kuhu traditsiooniliselt oli lisatud ohtralt küüslauku. Mulle maitseb küüslauk ... Tagurpidi koonuse kujulises kausis, mis istus ananassi otsas, oli lisaks soe juustufondüü, mille sisse olid peidetud kreveti ja kanalihatükikesed ning mõned krõbedad meresoola tortilla crunch´id. Ja alumises salatis olid lisatud mõned suitsused tomatid ja salatilehti. Kõiki komponente ei suutnudki neis kausikestes ära määrata ... kuid kindel oli, et mõlemas kausikeses olevad salatiosad olid omavahel sobivad ,,, kuid kokku neid kahte kaussi siiski ei soovita panna ... kuid vaheldumisi suutäisi võtta oli mõnus. 

Maitseelamus oli missugune ... ja veel selline suur ports eelroaks. Panime tähele, et seekord oli peakokk Andrus siiski olnud pisut tagasihoidlikum erinevate komponentide lisamisel ja ma arvan, et ta tegi õigesti. Vaatamata erilisele serveeringule ja üllatuslikele maitsetele oli seekord serveeritud eelroog rohkem traditsiooniliste salatite sarnane. Polnud enam selline sigrimigri nagu mõnel varasemal aastal. Aga vaeva oli selle eelroaga kõvasti nähtud ja tulemus oli eriline ja nauditav. Hindeks viis.

Ega pearoogki serveerimise poolest eelroale alla jäänud. Taas kord kaks erinevat nõud, mille sisse oli paigutatud "visuaalne draama - sulglinnu kolm tekstuuri" nagu menüüs oli öeldud. Nendeks olid siis suure kausiga pardi rind ja koib-confit, mille all oli mandelkartuli kreem ja teises kausis pardilihatükid munahüübes, mis oli pealt brülee moodi kergelt kõrvetatud. Suure taldriku peale valas peakokk Andrus kirsikastet, mis sobis sinna imeliselt ning maitses hästi nii koiva, rinnafilee kui ka kartuliga. Kusjuures koiba leotasin ma selles kastmes tükk aega, et see saaks mahlasem ja maitsekam. Õnneks jäeti meile kann kirsikastmega lauale ja saime seda vajadusel juurde valada. 

Taas kord ei soovita nende kahe kausi sisu omavahel kokku panna, kuid üksteise alla on suutäied head. Kirsi kaste sobis aga mõlema juurde. Kusjuures leidsin suurema taldriku põhjast kartulite vahelt ka ühe kirsi üles ... ettevaatust, et kivi alla ei neela. Maitse poolest oli ka pearoog väga üllatuslik ja maitsev. Taas kord saime Chez André Maitsva Tartu pearoale viie hindeks panna. Ja kõht, mis oli juba eelroa järel päris korralikult täitunud, oli nüüd täitsa pungil. Tegime enne magustoitu väikse seedimispausi ... et viimane käik kuhugi veel mahuks. Selle lõigu kõrval on siis brülee moodi parditükkidega munahüübe kausike.

Kui lugesin magustoidu kirjeldust - Syllabub mokteil “Flame of love” Leegitsev merengue ja pistaatsia kahel viisil, vahuveini-särtsuga, inglise mascarpone skoon  ... siis aimas mu süda juba, et nüüd pannakse midagi põlema ... ikka "armastuse leek" ei saa olla ilma tuleta. Tahtmatult tuli meelde "Kuulsuse narridest" luuletuse lõik ... "ja siis pani leekiv armastus leekides leekima"... mis polnud küll kuidagi seotud peakoka välja mõeldud magustoiduga. Kuid leeki me saime. Lauale toodi tagurpidi pokaal, mis oli kaetud sefiiriga ja Andrus pruunistas sefiiri gaasipõletiga kergelt ning mõnes kohas võttis see ka tuld ... ning sain soovituse leegid kiiresti ära puhuda (vt video). Pruunistamine andis sefiirile väga erilise maitse ning klaas vastu tuld nägi imeline välja.  Huvitavalt nimetas peakokk menüüs seda "leegitsevaks merenque´ks" ... see võõrsõna tähendab tehisaru tõlgenduses Dominikaanist pärit muusikastiili või tantsu ... hmmm ... leekiv armastus ja põletav tants ...  

Pärast kuumutamist tuli sefiiriga kaetud pokaali alt välja klaasike  pistaatsiakreemi ja -jäätisega ... ehk pistaatsia kahte moodi. Pistaatsia jäätis on üks minu lemmikutest ja maitses taas kord imehästi. Klaasi kõrval kandikul oli ka tekstuuriks üks inglise mascarpone skoon ... see on pehme ja mure küpsis. Leidsin, et kui selle skooni tükikesi panna pistaatsiakreemi sisse, siis muutusid need veel pehmemaks ja mascarpone maitse sobis pistaatsiakreemiga hästi. Kusjuures kaapides sefiiriklaasilt kergelt pruunistunud magusat ja süües seda koos pistaatsiakreemi ning skoonitükikestega saime väga erilise maitseelamuse. Samas oli pistaatsiakreem koos jäätisega niisama ka hea ... ning ka sefiiri sai limpsida ilma lisanditetagi. Magustoit ka viis.

Viie sai lõpuks ka interjöör ja teenindus. Aitäh peakokk Andrus Vaht !

Panen siia lõppu ka Chez André Maitsva Tartu menüü toitude keskmised hinded meie külastuse algusest peale ... NB! eelmine aasta olin ametis raamatu kirjutamisega...

 

Hiline õhtusöök Gastronomist´is, kus šnitslit ei saanud šnitsliks nimetada.

Neljapäeva õhtul oli meil hiline õhtusöök Gastronomistis. Lugesin Tallinnas sisekliima alast loengut ja Tartusse jõudes läksime koos abikaasaga sööma. Gastronomistis lõpetas just üks suurem seltskond oma pidustused ja koos meiega jäi lauatäis tüdrukuid ... kes olid päris valjult rääkivad ning jutukad ... tasuta kuuldemäng ... Kuid Gastronomist on juba varasemast meile jäänud kui mürarikas toidukoht ... no ei tea, mis nad peaks tegema helimüra summutamiseks... Kui mõelda tänase loengu peale, siis oli seal oma 50-60 detsibeeli mürafoon kogu aeg ... kui võiks olla 30-35 detsibelli. Teenindus oli hea, ehk kokkuvõttes interjöör ja teenindus neli.

Gastronomist oli teine toidukoht, kus pakuti peakoka tervitust enne eelrooga. Selleks oli sooja koorekastme sees olevad kartuli ja kurgitükid ning lisatud oli juustukrõbedik. Maitses see tervitus nagu soe kartulisalat juustuga ... huvitav tervitus, eriline ... ja täitsa hea.

 

Eelroaks oli rohumaa Wagyu lihaveise  tartar. Eesti Lihakasvatajate Seltsi kodulehelt sain sellest huvitavast veisest ka foto ja kirjelduse, mis loomaga tegemist: 

Sõna-sõnalt tõlgituna tähendab wagyu Jaapani veist ehk „Wa“ Jaapanilaadne ja „gyu“ veis. Wagyul on neli peamist vereliini: Jaapani must ehk kuroge; Jaapani pruun (punane) ehk akaushi; Jaapani shorthorn ehk Jaapani lühisarveline ja Jaapani polled ehk Jaapani nudi/sarvitu. Igal tüübil on oma omadused, mis on seotud marmoreerimise ja maitsega. Vot selline huvitav Gastronomisti peakoka valitud tartari tooraine. Lisas ta sinna juurde Andre farmi juustu Excellent, suitsuõli aioli, majoneesitörtse ja Pajumäe taluvõiga pruunistatud brioche. Meeldetuletuseks - brioche on prantsusepärane pealt krõbe magus sai, mis on valmistatud ohtra muna ja võiga. Nojah ... liha oli suhteliselt tagasihoidlikult maitsestatud ... kui aga lihasegu ampse koos saiatükikesega võtta, siis tublisti võid saanud magus sai suretas veel rohkem liha vürtsikust. Ma sain aru, et see sai oligi pandud tekstuuri ja tasakaalustava lisandina, kuid siis oleks pidanud liga olema tugevama maitsega ... vürtsikam ... Või teine võimalus oleks olnud magus võine sai asendada tugevalt röstitud tavapärase saiaviiluga ... Ei tea, kokale mõtlemisainet. Hindeks neli, sest iseenesest oli eelroog täitsa söödav, kuid mitte väga hea eelroa moodi.

Pearoa nimetus oli juba intrigeeriv ... Šnitsel, kuid mitte tavapänane, vaid Järveotsa vutiliha fileest valmistatud ... ja lisanditeks oli soolatud sidrun, karulauguvaht, marineeritud valge redis ja marineeritud porgand ... ning šnitsli all vokitud köögiviljad ning  guanciale liistakud... , viimane on soolaga laagerdatud seapõsk, mis pärineb põhiliselt Lazio ja Umbria piirkondadest. Väga huvitav ja rikkalik lisandivalik. Kõige maitsvamad olid karulauguvahu kuhilad ning õnneks oli neid ohtralt. Koos linnulihast šnitsliga olid need ampsud väga maitsekad. Ka ülejäänud lisandeid oli piisavalt ja need olid sobivad nii omavahel kui ka šnitsliga. Ma arvan, et rohked lisandid päästsid selle prae, sest ega vutiliha pole eriti mahlane ja šnitsli paneering muudab selle veel kuivemaks. Seega sai iga šnitsitükikesega koos suhu panna rohkelt lisandeid. Kõige suurem üllatus oli see, et mõlema šnitsli sees olid koivaluud ... seda pole ma veel kohanud, et šnitsli sees on luid ... Kontrollisin šnitsli definitsiooni ja leidsin, et selleks on kondita lihatükk, mis on õhukeseks tambitud ning paneeritud ja praetud. Seega ei saanud selle roa nimetuseks olla šnitsel ... pigem paneeritud vutifilee koos koivaga. Kuid ega ma nimetust hinda, vaid maitset. Maitsed olid head ja kokku sobivad ning väga erilised. Seega hindeks viis.

Viimasena toodi lauale Gastronomist´i lumepallisupp ... kus lumepalle sümboliseerivad pehmed sefiirid ja sidruntüümiani jäätise pall uputati pärast kausikese lauale toomist rohke munakollase-vaniljekastme sisse ... kastmega said kokku ka sinikuslapuu marjad, mis maitsesid nagu aroonia ja mustika ristsugutised ning tekstuuriks lisatud kaeraküpsise puru. Kastme maitse oli tugev magus ... jäätis oli küll hapukas, kuid kergelt hapukas. Marjad olid pigem hapukuse osas neutraalsed .... seega oli magus pisut liiga domineeriv. Ehk kohviga oleks see magustoit sobinud, kuid kahjus ei joo ma kohvi, eriti hilja õhtul. Õige magusroog peab olema ka kohvita tasakaalus. Seetõttu sai ka magusroog hindeks nelja.

Toko peakoka kokku pandud Maitsev Tartu menüü ei valmistanud pettumist ... puhas viieline maitseelamus !

 Imelik toidukoht see Toko ... vaated on ilusad, kuid pole just kõige mõnusam toitu nautida, kui oled nagu akvaariumikala, kelle ümber klaasi taga pidevalt midagi liigub ja muutub. Inimesed, kes mööda kõnnivad vaatavad meid kui eksponaate. See tõmbab toidu nautimiselt tähelepanu kõrvale. Kuid millegipärast selliseid toidukohti tehakse ... ju siis inimestele meeldib. Jah, kohvikuks see sobib, kus võtta tassike teed ja veeta aega ümbruse vaatamisega ... kuid toidu nautimiseks ... pigem mitte. Kuid teenindus oli väga meeldiv ja viisakas, täitsa tipptasemel ... seetõttu saab rahuliku südamega panna teeninduse ja interjööri hindeks viie miinuse. Kusjuures oli Toko sellel aastal esimene toidukoht, kes pakkus enne toitu peakoka üllatuse ... see oli väike korvike väga maitseka maksapasteediga. Kuna mulle pasteet meeldib, siis võtsin selle korvikese hea meelega "marjaks ära" ... igaks juhuks hoiatan järeltulijaid korvikesesööjaid ... selle servad on väga haprad ... hea on toetada seda suhu panekul lusika või kahvliga ... muidu juhtub äpardus ... nagu minul juhtus ... korvike sai enne suhupanekut muljuda. 
 

Eelroaks pakuti röstitud lillkapsast Cesari kastme ja pähklitega. Nii oli menüüs ja Maitsva Tartu kodulehel kirjas, kuid kõige mõnusamaks tegi selle eelroa hoopis puravikukreem, mida oli pandud lillkapsa alla korralik ports. See andis lillkapsale ja muudele komponentidele sellise kergelt mõrkja ja tugeva maiseelamuse juurde ... just see, mida suhteliselt pehme maitsega grillitud lillkapsale juurde vaja on. Ja peale puistatud seedermänni seemned sobisid ka hästi, andsid nii tekstuuri kui ka maitsekust. No ideaalne eelroog ... kui millegi üle kurta tahta, siis ehk väljanägemise üle ... oleks võinud olla midagi värvilist kaunistuseks ... kasvõi ürdilehekesi.. Kuid hinne siiski kindel viis. 

Pearoog oli minu lemmik, veise sisefilee ehk tenderloin steik, mille juurde oli peakokk lisanud mürkli-trühvli kastme, confit kartuli ja seene duxelle ... taas kord hulgaliselt võõrkeelseid nimetusi. Confit on küll päris tuttav nimetus, kuid siiani olen seda kohanud küll enamasti liha valmistamisviisina ... natuke imelik oli seda kohata kartuli puhul. Seene duxelle´t  oleme selle Maitsva Tartu kamapaania jooksul juba mekkinud, Kampuse peakokk andis meile selle võimaluse. Eks hakkavad taas välja kujunema toidu komponendid, mis sellel aastal on korduvad mitmete toidukohtade menüüdes ... trühvlit on palju kasutatud, seened on moes, mitu vähist valmistatud rooga jne. Kuid steik oli mõnusalt pehme ja mahlane, mis oluline, steigi söömiseks toodi spetsiaalsed teravad noad, millega oli kerge lõigata liha väikesteks viilakateks ja neid koos kastme ja kartuliga mekkida. Ka kaste oli just selline, nagu liha juurde vaja oli, maitsekas ja hästi kergelt mõrkjas. Ka pearoog sai hindeks viis.

Magustoiduks toodi lauale šokolaadi creméux passioniviljaga. Siin on taas selgitust vaja ... creméux tähendab prantsuse keeles kreemjas ... ehk siis kreemjas šokolaad ... eestikeelse sõnade järjestusega arvestades võib sellest aru saada ka nagu kreemjas passionivili ... Kuid loomulikult oli kreemjas šokolaad. Magustoidu otsas istus korralik pallike sidrunheina jäätist ... mis maitses imehästi nii eraldi kui ka koos kreemja šokolaadiga ... kuid selle roa pärl oli ilmselgelt värske passionivilja sisu, mis hapukust šokolaadi magusale massile. Imehea. Nominent parimale magusroale. Hinne viis pluss.

Igal juhul aitäh Toko peakokale Klaus Lemmats´ile imeheamaitseelamuse eest !

Lõpetuseks palun lugejatelt vabandust blogipostitustesse lipsavate kirjavigade pärast ... kirjutan blogisid võimalikult kiiresti pärast toidu nautimist, et esmast emotsiooni edasi anda ja ... paraku liiguvad sõrmed kiiresti ning vahel ka valedele arvuti klahvidele ... või jääb mõne nimetuse õigekiri kontrollimata. Minu jaoks on emotsioon tähtsam kui väiksed näpukad kirjapildis. 

Pierre interjöör oli suurem elamus kui Maitsva Tartu menüü toidud.

 Kuna täna õhtul on mul laulukoori proov, siis tegime Pierre´s abikaasaga bruntsi ehk hilise lõunasöögi. Jätsin spetsiaalselt lõuna vahele, et nautida sealse Maitsva Tartu menüü toite. Taas kord juhatati meid Pierre tagasaali, mis oli väga intiimne ja vaikne ... meile sobis. Ettekandja tuli ja rääkis kogu aeg meie vormis ... et "kas me oleme lõpetanud?" või "kuidas meile meeldis" ... ma tahtsin kogu aeg vastata, et nemad kõrgeausused on rahul... kuid hoidsin ennast tagasi. Nojah, eks igal teenindajal on oma stiil, kuid meie vormis suhtlemine on naljakas. Kõrvallauda teenindav kelner rääkis ikka teie vormis, et "kuidas teile meeldis?". See on küll parem variant. Kuid vaatamata sellele panin teeninduse ja interjööri hindeks viie, sest oli mõnus. Naljakas oli ka see, et igal laual oli laudlinal üks tomat ja üks sidrun ... mitte plastist, vaid päris. Täitsa huvitav, mida need sümboliseerisid. Igal juhul meeldejääv dekoratsioon. 

 

Eelroog oli seekord mereandidest - grillitud kammkarbid, millele oli pandud lisandiks karamelliseeritud porrulauku, forellimarja ja šampanja-safrani kastet. Ma pole just mereandide nautija, kuid see kammkarp oli koos lisanditega täitsa söödav. Eriti kui sain sama kahvlitäie otsa nii kammkarbi ja porrulaugu mida siis kastme sees veeretasin. Maitsed sobisid kokku, kuid midagi jäi justkui puudus ... midagi üllatavat ja maitsekat. Panime hindeks nelja plussi... see oli kindlasti parem kui eilne lõherull, kuid siiski polnud nii hea ning eriline kui Fii ja Crepp´i eelroog. 

Pearoog oli röstitud pardifilee, mille me tellisime valmidusastmes medium minus ... kuigi peakoka soovitus oli medium plus. No ei tea, miks ta soovitas küpset pardiliha ... see pole ju nii mahlane ja maitsev kui kergelt punane. Igal juhul saime, mis tellisime. Ja oli mahlane ning maitsev. Kastmeks oli tugevamaitseline aroonia-šerri kaste ning ühes taldriku nurgas säras apelsini chutney ehk eesti keeles hoidis ... no ma ei tea, miks restoranid kasutavad nii palju võõrkeelseid termineid.  Lisandiks oli krõbe kartul ... ehk kartulipoolik, mis oli üle puistatud juustuga ning mis oli väga soolane. Kusjuures olid kõik maitsed tugevad, dominantsed ... mitte ühtegi maitset tasakaalustavat komponenti. Tagaküljes oli üks arooniakompoti oksake, mis oli hea. Hindeks taas neli, kuid seekord miinusega. 

Magustoidu osas läksid meie arvamused abikaasaga lahku. |Šokolaadifondant ehk laavakook nimega PIERRE GOURMAND oli aus ehk täpselt selline nagu üks fondant olema peab ... pealmise kihi eemaldamisel voolas välja soe magus täidis, mis koos kõrval paiknevate hapukate vaarikatega ning fondanti peal oleva pirni-ricotta jäätisega andis väga mõnusa ampsu. Kuid sinna kõrvale pandud Josephine trühvel, mis koosnes valge šokolaadi, mis pidi olema sidrunimaitseline, sisse peidetud kitsejuustust. No ma ei tea ... minu arvates see komponent ei sobinud kuidagi fondanti juurde ... ja eriti selle hea jäätisega. Kitsejuust on väga hea punapeediga ja soojalt, kuid niimoodi serveeritult ... mulle ei maitsenud. Abikaasale aga meeldis ... no vot maitsed on erinevad ... kindlasti on nii minu maitsemeele pooldajaid kui ka abikaasaga nõustuvaid toidunautijaid. Küll olid sobivad lisandid fondanti ja jäätisega kreeka pähkli tukikesed. Andsid nii tekstuuri kui ka kergelt mõrkjat maitset.  Kuna hinne on siiski minu panna, siis panin ka magustoidule nelja. 

See oli siis üheksas toidukoht külastada ja Maitsva Tartu menüüd nautida. Homme ootab meid lõuna ajal Toko. Eks näis, kuidas sealne menüü meid kõnetab... 

Abikaasa väitis, et olen heldemalt hindama hakanud, kuid vaadates 2024 aasta hindeid, siis ei saa seda küll öelda.

 

Vilde ja Vine Maitsva Tartu menüü toite oli väga raske hinnata ...

Tänaõhtune külastatav toidukoht oli Vilde ja Vine ... vana tuntud ... nimetavad end veinirestoks, kuid mind vein ei huvita, küll aga Maitsva Tartu menüü toidud. Esmaspäeval oli see toidukoht meeldivalt tühi, lisaks meile oli vaid paar tüdrukut ja taganurgas paarike. Selline rahulik õhkkond mulle meeldib ... saime rahulikult istuda ja vestelda ning teenindus oli kiire ja abivalmis. Seega interjöör ja teenindus sai hindeks viis. Ma usun, et seda hinnet mõjutab nii nädalapäev kui ka kellaaeg, millal kohti külastada... kuid eks kõik siin elus ongi subjektiivne. Näiteks täna mõjutas minu abikaasa maitsemeelt nohu ja tema arvamused olid minu omadest erinevad. 

Eelroaks olid õrnsoola lõherullid, mis olid kausikese äärtes, keskel olid kolm Vilde ricotta juustu kera ja kolm kergelt põletatud tomatit ... mõned maitserohelise lehedki kaunistasid rooga. Kausi põhjas oli aga leemeke, mida nimetati tomati dashi´ks.  Dashi on jaapanipärane kalapuljong, mida algupäraselt valmistatakse honito helvestest ja kombust, kuid millest Vilde ja VIne kokk seda valmistas, jäi mulle arusaamatuks ... või täpsemalt teadmatuks. Kaunistuseks ja ka pisut maitseks olid forellimarja terkased. Selle roa söömiseks oli meil kahvel ja lusikas, sest dashit oli kausi põhjas päris korralik hulk ... Mida siis maitsest arvata ... keeruline ... Mulle tundus, et juustupallid olid natuke liiga mahedad, oleks võinud tugevama maitsega juustu kasutada ... näiteks mascarpone´t. Tomatid olid erilise maitsega, sobisid siia roa juurde. Koos juustuga head. Leem oli lahja ja kerge maitsega ... lõherullid ... nagu lõhe ikka ... No on raske ... paneks hindeks nelja ... loodan, et ei teinud liiga.

Pearoaks oli veise flanksteik, mis loomulikult pole tooraine poolest nii pehme kui tenderloin, kuid ega tal viga ka polnud. Tellisin liha medium minus valmidusastmes ehk kergelt punase. Oli raske lõigata, sest steiginuga meile ei eraldatud, kuid maitses normaalselt. Liha maitses piisavalt mahlane ja maitsekas, seda eriti kastmega ja musta küüslaugu kreemiga, mis mõlemad olid tugevamaitselised. Tugevamaitselised olid ka kõrvitsakuubikud prae juures ning veisesabalihaga täidetud kroket ... ning kõiki neid tugevamaitselisi komponente oli tasakaalustamas vaid väike kuhil juurselleri püreed ... mis kahjuks sai otsa enne kui liha, kaste ja kõrvitsakuubikud. Kuni juursellerit jätkus, oli kõik normaalne, kuid kui see otsa sai, siis olid tugevad maitsed liiga domineerivad ning maitse tasakaal läks paigast ära. Taas kole raske hinnata ... pärast plusside ja miinuste kaalumist panin hindeks viis miinuse. Ikkagi päris hea maitsebukett ja sobivad maitseelamused.

Magustoiduks oli pistaatsiakook, mille kõrval oli veel pistaatsiakreem ning peal misokaramelli  kuhilad. Misokaramelli vahel aga värsked hapukad vaarikad. Misokaramell maitses nagu soolakaramell ... kui poleks menüüst lugenud, siis oleks seda pidanudki soolakaramelliks ... ehk oli maitse pisut "täidlasem" ... Lisaks oli suur pall vaarika gelato´t ehk vaarikasorbetti. Gelato tähendab itaalia keeles igasugu jäätisi ... Magusroog oli minu arvates liiga pistaatsia ja misokaramelli maitsete domineerimisega. Isegi kui juurde võtta lisatud imehead vaarikajäätist, siis ikka olid need maitsed üle. Nii et ... taas neli.  

Lõpetuseks kirjutan taas kord Maitsev Tartu kampaania hindamisest ... NB! Ma ei osale ise kampaania raames Maitsev Tartu kodulehel toimuval hindamisel. Nagu ka eelmistel aastatel, pean seda ebaadekvaatseks, sest mulle tundub, et kampaania korraldajate parima toidukoha valiku vorm on pisut ebaobjektiivne. Seal ei saa veenduda, et vastaja tegelikult ka toidukohta külastas või andis hinnangu oma mõtete ja nägemuste põhjal ning pole autoriseerimist ehk üks vastaja võib esitada kümneid arvamusi kasutades erinevaid kontaktandmeid ja pereliikmete ning tuttavate nimesid. Mina näiteks saaks esitada vähemalt kaksteist vastust, sest pereliikmeid on mul viis ning erinevaid meiliaadresse ning telefoninumbreid ka mitu ... lisaks veel ettevõtte numbrid. Seega võiks ma soovi korral üles kiita või maha laita suurema hulga toidukohti isegi kui ma neid ei külasta. Viimaste aastate kampaania hindamistulemused näitavad selgelt, et parimaks osutus toidukoht, mille külastajad oskavad hästi arvutit kasutada ning tunnevad internetiküsitluste manipuleerimise võimalusi. Kui aga teha küsitlusleht, mis on autoriseerimisega (nt SmartID või ID kaart) ja lisaks küsida seal ka hinnatava toidukoha külastamise aega (broneeringu aega), siis on selline "kiirete näppude" hääletamiseelis välistatud või vähemalt oluliselt vähendatud. 

Kusjuures  kirjutasin juba 2023 oktoobris ka korraldajatele ja andsin oma soovitused, kuid ... pole väga usku, et neid kunagi järgitakse. Minu soovitused korraldajatele olid sellised (muutsin vaid ajast sõltuvat infot):

• Toidukohtade valik ei peaks olema toidu foto põhjal, piisaks menüüst ja eriti komponentide päritolu kirjeldusest. Eelistades kodumaisete tootjate toiduainete kasutajaid. Kindlasti võiks valida kohtade arvu järgi kohvikus, neid peaks olema piisavalt (näiteks minimaalselt 20-30)… kusjuures ei tohiks kampaania ajal kohtade arvu suurendada … seda on mitmed toidukohad teinud ja mis seal salata, seal pole üldse mugav olla. Väga heaks  kriteeriumiks valikul on kokkade ja kelnerite kutsekvalifikatsioon, kutse omamine annab ette kindla taseme … tagab kvaliteedi.
• Hind võiks olla kõigile ette antud ühesugune. Ühtlase hinna korral on kõigil võrdsed võimalused. Kusjuures külastajatel ka võimalus rohkem valida toidu, mitte hinna järgi.
• Toidukohtade pakutavate roogade hindamine võiks olla autoriseerimisega. Selleks saab kasutada Volis programmi, sama mis „Kaasava eelarve“ puhul. Siis on hindamine objektiivsem. Lisaks võiks hindamise vormil olla külastuse kuupäev ja kellaaeg … et oleks suurem tõenäosus, et hinnatakse pärast külastust. Saab teha korralikku statistikat. Volises lubada loomulikult kogu Eesti autoriseerimine (ei tea, kas Volis lubab välisriikide ID kaardiga autoriseerimist).
• Roogade hindamine võiks olla liigiti – eelroog, pearoog ja magustoit (nagu ikka), kuid lisaks võiks hinnata interjööri ja teenindust. Ümbritsev ja teenindus mängib toidu nautimisel suurt rolli. Teenindajatel peaks olema kohustus toitude tutvustamine (lõviosa teenindajatest seda on ka teinud).
• Hindamise ja külastatavuse elavdamiseks võiks iga toidukoht panna välja ühe tasuta külastuse kahele, mis siis loositakse vastajate vahel välja. Siis on loosirattas üle 20 auhinna (loodetavasti) ja võimalus, et vastajad saavad auhinna, palju suurem. 

  Palun blogi lugejatelt kommentaare nende ettepanekute osas ... võite kirjutada otse siia blogipostituse juurde.

Spargel - päris head Maitsva Tartu menüü toidud, kuid väiksed möödalaskmised rikkusid maitseelamuse

Pühapäev jäi meil vahele, sest abikaasa oli hõivatud muude tegevustega ja üksi polnud isu minna. Vahepeal ikka vaja puhkepäevi ka teha, ei saa iga päev väljas einestada. Nagu varem kirjutatud, pole sellel aastal eesmärki kõiki Maitsev Tartu toidukohti külastada ... kuid teeme seda nii palju kui võimalik. Usun, et üle 20 koha ikka saame läbi käidud. Pühapäeva kompensatsiooniks tegin täna kahe toidukoha päeva.

Käin tavaliselt lõunatamas Sparglis, kus on lõunapakkumiseks iseteenindusega korralik praevalik koos heade salatitega hinnaga 7.50 ja mõnus parkida autot (B tsoon - 90 min tasuta). Täna otsustasin asendada lõuna ajal tavalise prae Maitsva Tartu menüü komplektiga ning einestada hoopis pikemalt ja nautida Spargli peakoka pakutava erimenüü toite. Õnneks oli see võimalik, sest kui eelnevatel aastatel alustati seal Maitsva Tartu pakkumist pärast lõunamenüüd, siis nüüd sai seda ka koos lõunamenüüga. Mind juhatati Sparglis taharuumi, kus oli suhteliselt õdus ... arvestamata üksikuid lõunabufee sööjaid, kes sinna tungisid. Teenindus oli kiire ja meeldiv. Usun, et ei liialda kui panen interjööri ja teeninduse hindeks viie.

Eelroaks toodi lauale kala tartar ... siiakalast ... kohe tuli meelde kultusfilmi "Siin me oleme" tsitaat: "Ma armastan sind nagu siiakala! Muh!"... Kusjuures oli pakutud kala tartar tõesti väga maitsev ... toore siiafilee hakke peale oli lisatud õunapallike, kurkipallike ja tillimajoneesi. Kroonis eelrooga väike tillivõrseke. Hakke all oli sidruni-tilliõli. Väga maitsekas ja just eelroale kohaselt isutekitav. Kui millegagi natuke norida, siis õli või majoneesi oleks võinud rohkem olla ... no isegi kaks korda rohkem, sest siis oleks kogu kala saanud sellega niisutada. Küll kiidan eraldi õunapalli ... see oli nii hea ja sobis väga hästi ka kalaga kokku ... ka neid oleks võinud olla paar tükki. Kuid siiski oli eelroog puhta viie vääriline.

Pearoog oli lambatalle välisfilee, mis oli mõnusalt pehme ja hõrk. Lisatud peedi-pohla punaveinikaste oli imeliselt õnnestunud. Koos lihaga sobis ka hästi, eriti siis kui võtsin liha koos selle peal olnud kitsejuustukreemiga ... imehead suutäied. Kaste oli nii hea, et kaapisin lõpus selle riismed saiaviiluga kokku, et midagi head taldrikule ei jääks. Lisandiks olid väga väike törts pastinaagikreemi, kaks marineeritud pärlsibulat ja üks pisike marineeritud punapeet. Pastinaagikreem on tuntud oma headuses, sellega on raske mööda panna ... kuid seda oleks võinud rohkem olla. Olin juba mõtetes valmis panema Spargli pearoale maksimaalset hinnet ... kui ... võtsin koos lihaga kahvli otsa ka ühe pärlsibula ... ja kohe oli maitseelamus rikutud ... see sibul oli nii tugeva äädikaga, et rikkus ka kastme ja liha maitse ... teine sibul samamoodi, kuid seda ma enam lihaga ei võtnud. Ja ka punapeet ei erinenud kahjuks vähimatki sibulatest. Kahjuks pean tunnistama, et need lisandid olid nagu tõrvatilgad meepotis ... rikkusid minu viie mõtted ära. Ilma nendeta ja suurema hulga pastinaagikreemiga oleks selle roaks olnud viis pluss, kuid nüüd pean panema nelja ... 

Magustoiduks toodi lauale šokolaadi brüleekreem, mis oli kaetud marja-oreo krõbedikuga. Brüleekreem maitses ... nagu brüleekreem. Kate oli ka kenasti sulatatud suhkrust krõmps ning marjakrõbedik peal andis pisut-pisut hapukust. Kuid kokkuvõtteks oli selline magusroog siiski liiga tavapärane, ei mingit üllatust. Seega panin hindeks nelja. Hea, kuid ilma erilise maitseelamuseta ... ju siis on minu maitsemeel väga headest magustoitudest juba "rikutud".

Õhtul ootab meid veel Vilde ja Vine ... eks näis, kas seal saan oodatud maitseüllatused kätte.

Fii peakokk hellitas meid imehea lambalihaga ja üllatas meeldivalt magusroaga

 Laupäeva õhtul oli Fii restoranis rahvarohke. Õnneks oli meil varakult laud broneeritud ja saime kena aknaaluse koha.  Fii interjöör meeldib mulle, sest nagu ka varasematel aastatel, oli mõnus vaikne keskkond vaatamata suurele külaliste hulgale. Saime abikaasaga tavapärase häälega omavahel vestelda. Ettekandja juhtus ka sama olema, kes eelmisel aastal ja seetõttu läks kõik libedalt. Ta juba teadis, et joome kannuvett ja ei hakanudki meid tüütama "mulliga või mullita" vee pakkumisega. Nagu juba aru saite, tuleb teeninduse ja interjööri hindeks viis.

Eelroaks pakuti Fii´s Karilatsi forelli tataki´t, mis on jaapanipärane toidu valmistamise viis. Liha marineeritakse ja siis grillitakse nii kergelt, et vaid pealmine kiht pruunistub ja seest jääb liha punaseks. Täpselt nii ka meile pakutud kala oli, pealt küps ja seest toores ... kui mitte arvestada marineerimist. Forellitükkide peal ja ümber olid chia seemned ning ümber ponzu-vinegrett, mis on selline hapukas sojakastme-riisiäädika-sidrunimahla kaste, kuhu on lisatud erinevaid ürte. Selline kaste sobib imehästi kalaga ja seemned andsid tekstuuri juurde. Väga hea oli ka koka mõte anda juurde kausike sushiriisiga, mille peale oli puistatud furikake puru ehk jaapanipärast maitseainesegu. Riis oli kala ja vinegretikastme kõrval tahendav komponent. Muidu oleks liiga "vedel" toit olnud. Panin riisi otse kala kõrvale ja see imes endasse kastet ja siis sai rikastatud riis koos kalaga suhu toimetatud. Väga maitsev, meile see jaapanipärane eelroog meeldis ja hindeks sai viie. Ka serveering oli väga kaunis ... 

Peraroog oli praktiliselt sama, mis Puente´s ehk madalal kuumusel pikalt küpsetatud lamba ristluu. Kuid need kaks rooga polnud isegi võrreldavad. Ja seekord tegin midagi, mida ma varem teinud polnud... ma alandasin Puente roa hinnet, sest võrreldes Fii lamba ristluuga oli neile pandud neli liiga helde ... alandasin Puente pearoa hinde kolmele. Mis siis Fii lamba ristluus nii head oli ... see oli nii hõrk, et ei tundunud lambalihana ... pehme, mahlane ja hästi maitsestatud ... kergelt suitsuse maitsega. Lisaks oli Fii peakokk pannud lambalihale kuivatatud petersellitükikesi, mis andsid nii maitset kui tekstuuri. Liha kõrval oli hiinakapsa kausile, mis oli täidetud pistaasiapähkli kreemiga ja puruga ning teises ääres oli kuhi pastinaagikreemi. Lisandid sobisid imehästi lambalihaga, kusjuures sobisid need ka omavahel ehk ka kapsaampsu juurde istus hästi pastinaagikreem. Viimane oli kuidagi mõnusalt hapukas ja kui me ettekandjalt küsisime, et kas sinna on õuna sisse pandud, siis tuli pärast kokaga konsulteerimist vastus ... jah, törts õunaäädikat oli selle hapukuse allikas. Mulle tundus, et kaste liha kõrval oli demi-glace, kuid selles ma kindel polnud ja seda menüüs ka kirjas polnud. Ja musta küüslauku ma toidus ei leidnud ... ju see oli millessegi lisatud. Kuid see selleks ... igal juhul oli see lamba ristluu koos kõigi lisanditega imehea ja kandideerib parima pearoa tiitlile. Hinne viis pluss ! 

Magusroog oli väga eriline, selle tuum oli ettekandja sõnul peakoka abikaasa vanaema aiast pärit talvenaudingu sorti õun, mida oli kaks kuud hoitud 60 kraadise temperatuuri juures ... jajah, küsisin üle, kaks kuud. Selle "musta õuna" ümber oli peakokk ehitanud mascarpone juustu kreemist ümbris ja selle peale oli veel õnnestunud kinnitada vaarikaželeest kiht. "Õun" istus valge šokolaadi alusel. Igal juhul nägi see õun väga hea välja. Ja maitses ka imehästi, proovisin maitset tervikuna ehk kõikidest komponentidest koos ja siis neid ka eraldi ... koos oli maitseelamus imehea ja kui eraldi, siis mascarpone kreem oli väga maitsekas, vaarikaželee kergelt hapukas, valge šokolaad loomulikult magus ja see õun seal kõige sees peidus oli mõnusalt hapukas. No ma ei tea, kuidas nad sellise magustoidu kokku oskasid kombineerida... üllatus ... meeldiv üllatus. Hindeks viis pluss !

Aitäh Fii peakokk Andrus Saartok !!! 

Kuna see õuna valmistamine tundus nii uskumatu, siis küsisin hiljem Chat GPT ... mis juhtub õunaga, kui seda hoida kaks kuud 60 kraadise temperatuuri juures ... ja vastus oli:

mis juhtub õunaga, kui seda hoida kaks kuud 60 kraadise temperatuuri juures? Ja vastus oli:

Kui hoida õuna kaks kuud ~60 °C juures, siis juhtub temaga päris palju – ja mitte midagi eriti söödavat.

Lühidalt, mis toimub:

• Vesi aurustub → õun kuivab tugevalt. Algul närbub, hiljem muutub kas väga kõvaks ja nahkjaks või pudruks (olenevalt niiskusest ja õuna tükeldamisest).

• Ensüümid ja rakkude struktuur lagunevad → tekstuur kaob, õun ei ole enam krõmps.

• Pruunistumine

  • Alguses toimub ensümaatiline pruunistumine

  • Pikema aja jooksul ka aeglane Maillardi reaktsioon (suhkrud + valgud), mis muudab värvi ja maitset

• Maitse muutub → magusus väheneb, tekivad mõrkjad ja “keedetud” või isegi kõrbenud noodid

• Vitamiinid (eriti C-vitamiin) hävivad peaaegu täielikult

• Mikroobid

  • 60 °C tapab paljud mikroobid, aga mitte kõiki spoore

  • Kui keskkond pole täiesti kuiv, võib tekkida riknemine või ebameeldiv lõhn

Tulemus kahe kuu pärast:

🍎 → ❌

Midagi kuivatatud õuna sarnast, aga halva maitse ja lõhnaga, toiteväärtus madal ja süüa ei soovitaks.

Päris naljakas ... 😃😃😃😃😃 ... kuid Fii koka tulemus oli hoopis teistsugune ...

 

Lagedavõitu eelroog, kuid väga maitsekas magustoit Kampuse peakoka poolt.

Kui eile jäi Maitsva Tartu menüüd pakkuvate toidukohtade külastus vahele, sest olin Tallinnas, siis täna õhtul ootas meid Kampus. Kohale jõudes olime natuke pettunud, et pidime istuma allkorrusel, sest seal on suhteliselt kärarikas ja kitsas. Kusjuures olid ülemise korruse lauad täitsa vabad ... kuid neid hoiti vist suurematele seltskondadele. Me olime ju ainult kahekesi abikaasaga. Veel häiris natuke, et riideid polnud kuhugi panna, nagid olid täis... pidime panema tühja tooli peale. Nojah, see selleks. Vähemalt oli kelner väga lahke ja viisakas ning saime toidud vaatamata suurele külastajate arvule suhteliselt kiiresti lauale.

Eelroog oli krõbedale saiaviilule sätitud vähisabade, hollandi kastme ja Karilatsi forellimarja terakestega kate, mille peal olid tillitükikesed. Kõrvale valas kelner eraldiasetsevast kannust karulauguõli, väites, et see karulauk oli korjatud eelmisel kevadel ... võibolla. Nägi täitsa hea välja, kuid juba esimese suutäie juures tundsin, et midagi oli nagu puudu ... selline lage eelroog ... ei saa öelda, et komponendid ei sobinud kokku, kuid pärast iga suutäie söömist jäi tühi tunne maitsemeeltele. Eelroog võiks olla pisut rohkem maitsemeeli ergutav ... Panime hindeks nelja. Selline oli kah eelroog ... polnud paha, kuid ei miskit erilist. 

Pearoog oli Järveotsa vutt, fileeritud, mitte tervena. Mäletan, et ühel aastal pakuti grillitud vutti fileerimata ja need olid toona küll väga nälginud vutid. Kuid jah, seekord oli korralik lihaports ilma luudeta. Kõrval oli suure pelmeeni kujuline maapirni-trühvli kreem. Hmmm ... juba mitmes selline sellel aastal.  Vuti all ja ümber oli seene duxelle ehk klassikaline prantsuse köögist pärinev peeneks hakitud seente, šalottsibula ja ürtide segu ... natuke pesto moodi, kuid mitte nii vürtsikas. Siis oli veel nisulinnast, üks väike marineeritud peet ning rohkelt rohelist õli. Peale oli puistatud tekstuuriks paisutatud tatart, mida oleme varemgi prae juures kohanud. Nüüd siis maitsete sobivusest ... sobisid. Maapirni-trühvli kreem oli hea, maitsekas, kuid pisut tagasihoidlik. Peet oli vürtsikas, kuid seda oli nii vähe ja see duxelle ... no ei tea, pesto oleks parem olnud. Maitselt oli eriline, kuid taas ... kuidagi lage. Maiseelamust sellest praest ei saanud, täitsa söödav ... kuid ... jah, elamust polnud. Neli pluss. Kuid viit ei venitanud kuidagi välja. Lisatud foto on Maitsva Tartu kodulehelt (autor Mana Kaasik), sest enne söömist foto jäi seekord endal jäädvustamata. 

Aga magusroog oli väga hea. Isegi nii hea, et tõstsime selle parima magustoidu nominentide nimekirja. Mis seal siis nii head oli ... maitsete tasakaal. Hapu ja magusa tasakaal, pehme ja tugeva maitse tasakaal ja kõva ning pehme tekstuuri tasakaal. Imehea. Tehtud oli see magustoit itaalia pehme besee eeskujul, mille törtsude vahel oli astelpaju hüüve ning mille sees olid hapukad vaarikad. Peale oli puistatud tekstuuriks ja maitseks külmkuivatatud vaarikapuru ning ümber laiutas amaretto siirupi meri. Kusagil oli veel ka jogurti crumble , kuid seda kihti ei leidnud ... aga võibolla olid need törtsud hoopis jogurti crumble´st. Igal juhu, oli mis oli, aga väga hea oli. Natisin seda väikeste ampsukestena nii pikalt kui sain, kuid lõpuks ikka sai otsa. Hea maitse jäi pikaks ajaks suhu. Puhas viis !

Homme õhtul kostitab meid Fii ... kuid päeval vaatan olümpiamänge. Kahju, et meie curlingupaar täna kaotas. 

   

  

Puente Maitsva Tartu menüü eine andis kõvasti lõualihastele tööd.

Puente on taas uus koht, kus ma pole käinud. Otsustasin täna pärast kinnisvaramaakleritele peetud kolmetunnist sisekliima alast loengut seal üksi hilist lõunat süüa ... sest loengu ees ja vahel ma tavaliselt ei söö. Broneerisin laua interneti teel ja sain kiiresti ka kinnituse, et olen oodatud. Väga hea. Kuid asukoht pole Puentel üldse hea, sest sealkandis pole enam auto parkimise võimalust. Kõige lähem koht oli raudtee kõrval, kust restorani oli päris pikk maa ... eriti sellise külmaga. Hea et sinnagi parkimiskoha leidsin ...  aparaaditehasest üle tee kiriku juures on ka parkla, kuid see oli täis.

Puente on samades ruumides kus oli Trikster Tihane ja ega interjöör väga palju muutunud ei olnud. Taas kord sain istuda teisel korrusel, kus lagi on lähedal ... kuid sealt on hea vaade tänavale bussipeatusse. Kusjuures luusis seal ikka veel ringi Aparaaditehase maskott ... kass ... toidukohad tulevad ja lähevad, kuid kass jääb. Mind ta väga miilustama ei tulnud, ju ta siis teadis, et mulle kassid ei meeldi.

Eelroaks tõi kelner mulle lauale Tiradito ... mis originaalis on Peruust pärit carpaccio sarnane roog, mida pakuti toore kala maitsestatud lõikudena. Puento peakokk oli asendanud kalaviilakud veise flank steigi viilakatega. Kes soovib teada, millisest veise kehaosast pärineb flank steik, peaks lugema minu eelmist postitust Lihuniku Äri maitseelamustest, panin sinna selgituseks terve veise joonise kõikide steigikohtade kirjeldustega. Nagu näha on flank steik kõhuääre tükk ... mis on suhteliselt vintske ... seda väitis ka kelner, kui toidu lauale tõi. Ta ei eksinud, liha oli lõigatud küll õhukesteks viilakateks, kuid iga viilakat pidi kaua-kaua närima, selleks et see alla neelatavaks muuta. Maitsestamiseks oli lisatud lihale Peipsiveere sinepit ... mis domineeris kõikide muude lisandite üle. Koriandri aji verde, mis pidi olema samuti Peruust pärit roheline kaste ning isegi marineeritud tšilli maitsed ei pääsenud kuidagi löögile. Proovisin küll võtta neid ilma sinepita, kuid ikka juhtus ka tükike sinepit kahvlile ja ... ei mõistnudki teiste lisandite maitset. Küll olid bataadikrõpsud hästi valmistatud ja maitsvad .... ning andsid roale tekstuuri juurde. Mis hindeks panna? Ehk neli ... väikse miinusega ... ei saa öelda, et roog ei sobinud eelroaks, kuid komponente kokku pannes polnud kokk arvestanud sinepi domineerimisega ning steik ... no see oleks võinud olla kergemini söödav. 

Pearoa põhiliseks koostisosaks oli madalal temperatuuril küpsetatud lamba ristluu ... menüüs oli kirjutatud küll madalküpsetatud, kuid võtsin endale õiguse seda sõnastust muuta. Madalküpsetatud kõlab nagu millegi all madalal küpsetatud ... või siis põranda lähedal madalal küpsetatud. Kuid ega maitse sellest ei muutnud, kuidas seda lihatükki nimetati. Liha oli küll pehme nagu hautis, kuid sellele vaatamata pidi lambaliha kiudusid pikalt närima, et need muutuks peenemaks. Lõualuud, mis olid juba eelroast väsinud, said veel tööd. Kaste lambaliha peal oli prantsusepärane demi-glase kaste ehk tugeva maitsega pruun kaste. Oli küll tugeva maitsega ja andis lambalihale maitsekust juurde ... sobis. Veel olid ümber lihapala wasabi majoneesi törtsud, tilliõli ning grillitud paprika chutney. Kusjuures sellest viimasest komponendist ei saanudki hästi aru, mis see oli ... chutney peaks olema indiapärane paks kaste ... ja kirjelduse järgi pidi see selle roa juures paprikast tehtud olema, kuid ei saanudki aru, milline osa see oli. Veel oli roa juures kuhul jämedat kuskussi, mis oli külm ja maitses nagu paksud jahuklimbid. Ei maitsenud ... kokk  imetas seda ollust peenelt couscous´iks.. Pärast pearoa lõpetamist jäi meelde vaid hammaste vilgas töö. Kuid maitseelamust ei saanud. Hindeks taas neli miinusega. Ah jaa, bataadikrõpsud olid head ja ka peal olevad heledad krõmpsud ka ... 

Kolm päeva hiljem tegin ma midagi, mida tavaliselt ei tee ... ma muutsin pearoa hinde kolmeks, sest olin Fii restoranis saanud samuti madalal temperatuuril pikalt küpsetatud lamba ristluud ja see oli nii palju parem, et nende kahe roa vahe oli kindlasti rohkem kui üks hinne. 

Magutoit oli väikse koduaia kujuline šokolaadi muretaigna korvike, mis oli täidetud pistaatsiapuru (vasakul), yusu kreemi (keskel) ja brownie puruga (paremal). Viimane sümboliseeris mulda koduaias. Yusu kreem oli hea hapukas ning sobis hästi magusa brownie puruga ning korvikese põhjaga. Korvikese peal olevad vaarikad ja mustikad olid samuti hapukad ja sobisid komplekti. Kõige peal oli tüümianioksake ... mis oleks võinud olla peenestatud, et anda maitset mitmele suutäiele ... nüüd sai seda erilist tüümiani-yusu-brownie segu maitset vaid ühe korra tunda ... kuid sellest järeldasin, et tüümian sobis sellesse kompleki. Kokkuvõttes hea magustoit. Ehk yuzu kreemi oli pisut rohkem kui pidi, kuid kuna mulle meeldivad hapud maitsed, siis mulle sobis. Hindeks viis. Kusjuures pidid menüü põhjal seda magustoitu kaunistama lilled ... kuid neid polnud. 

Lõpuks siis teenindus ka miljöö ... noh jah ... kelner oli väga püüdlik, talle paneksin hea hinde, kuid interjöör ei andnud minu arvates restorani mõõtu välja. Ka see, et laual olid söögiriistade all tavalised paberist salvrätid, mitte riidest rätikud, et kahvlid-noad-lusikad olid tavapärased, keskmist kvaliteeti ning et kogu toidukoht oli avatud igasugustele helidele ... see kõik see oli pigem keskmise kohviku, mitte restorani miljöö. Tänu kelneri püüdlikkusele panen nelja, muidu oleks aste madalamalt hinnanud.  Eriti naljaks oli, et Maitsva Tartu kodulehel oli kirjas ... Puente on rohkem kui restoran. Minu arvamus läheb selle toidukoha vedajate arvamusest ikka kapitaalselt lahku. Eks ma olen vist vanamoeline ... 

Lihuniku Äri Maitsva Tartu komplektiga saab kõhu meeldivalt täis.

Lihuniku Äri Maitsva Tartu menüü roogasid läksime mekkima kella nelja ajal, sest õhtul on mul teisipäeviti koorilaul. Ja hästi tegime, sest siis oli seal väga vähe külastajaid. Kusjuures on see toidukoht nii väheste laudadega, et alates kella kuuest on kõik lauad broneeritud ... vähemalt nii väitis oma vestluses seal töötav ettekandja. Sellel daamil oli kõvasti tegemist, sest ta oligi ainus teenindaja ... lisaks liikus köögipoolel kaks nooremapoolset meest. Väike tragi personal ... eks kelnerikoolitust oleks sellele ettekandjale pisut juurde vaja ... ja tümpsuva muusika ning minimalistliku interjööri tõttu ei olnud selles kohas eriti hubane. Nii et teenindus ja interjöör said seekord hindeks nelja.

Eelroaks pakuti mahekasvatusega Vaidava niitudel rohtu söönud veise abatüki haket, mis oli segatud rohkete ürtide ja suitsuse maitseõliga. Just viimane andis sellele lihakuhilale erilise meeldiva maitse. Kusjuures saime suitsuse maitse saladuse jälile alles pärast eelroa lõpetamist, kui küsisime ettekandjalt, kuidas nad selle suitsuse maitse saavutavad. Igal juhul oli liha koos juurde pakutud röstitud leivaga väga maitsev. Rohelise sibula majonees ehk mojo, nagu menüüs kirjas oli, sobis hästi lihaga ning veelkord ... suitsune õli andis erilise meki. Just selline nagu eelroog olema peab ... pärast söömist jäi pikaks ajaks hea maitse suhu. Hindeks tubli viis !

Pearoog oli kopsakas steigitükk ... mille kohta kahjus ei ettekandja ega kokk ei osanud öelda, millisest veise kehapiirkonnast see pärines. Saime vastuseks vaid, et sisetükk ... no imelik oleks olnud kui oleks pidanud sööma veise välistükki ... see ju karvane. Igal juhul polnud see sisefilee ehk tendeloin. Kuid steik oli hästi maitsestatud ja parajalt küpsetatud ... ehk õige pisut punasem oleks võinud olla. Loomulikult ei küsinud ka siin keegi enne serveerimist meie soovitud küpsusastet. Steigi ümber laiuv punase portveini kaste oli tugevamaitseline, kuid sobis lihaga imehästi. Juurselleri kreem on teada tuntud hea lisand veiselihale, ka seekord sobis see hästi nii steigi kui ka veinikastmega. |Šalott-sibul oli hästi karamelliseeritud ning maitses nagu hästi karamelliseeritud sibul ... Vaid kalekapsas oli seekord natuke vintske ... see oleks võinud krõmpsum olla ... Aga kõhtu täitis see praad korralikult, sest lihatükk oli mehine ja lisandeid selle juurde piisavalt ... ei pidanud liha kuivalt sööma. Seega paneme hindeks ikka viie, tõsi küll väikse miinusega ...

Kommentaaride alusel selgituseks panen siia ülevaateks joonise veise steigi rahvusvahelistest erinevatest nimetustest ja kohtadest (viide allikale joonise all):

Magustoiduks toodi suur  tiramisu plaadikoogist väljalõigatud tükk. See oli traditsiooniline tiramisu, mille vahele oli pandud pohlamoosi. Kahjuks ei tulnud pohlamoosi hapusus üldse esile ja veelgi enam, pohlamoosi maitset oli õige pisut. Kook oli küll hea ja mahlane, kuid ei midagi erilist. Võibolla olid ootused pohla-lisandi osas suured ... sest need on ju minu lemmikmarjad. Ei tea ... kuid üle nelja see roog küll ei saa. Maitse oli hea, kuid tavaline ... ei üllatanud millegagi. Ja väljanägemine oli ka nadi ... lihtsalt tükk kooki. Lihuniku Äril on selles osas veel arenguruumi.

Kuid kõht sai korralikult täis ja oli hea minna laulma ... 

Crepp ... ületas ootusi. Täiesti viieline Maitsev Tartu menüü, mida sai silmad kinni nautida.

Crepp oli meie jaoks täitsa uus toidukoht, ei osanud sellelt kohalt midagi oodata. Vaid menüü oli ahvatlev ja Maitsva Tartu kodulehel oli kirjas, et seal on prantsusepäraselt hubane atmosfäär. Kohe sisse astudes vaatas meile vastu suur kriidijoonistus, kus ilutses keskel "Maitsev Tartu" Väga pilkupüüdev  ... ja samuti olid seintel väga kenad Tartu vaadetega maalid . Laual põlesid küünlad ja üldse ... selline mõnus väike kohvik. 

Eelroaks oli soovähi bisque ... ehk soovähi kreemjas sametine püreesupp, nagu tehisaru meile kiiresti selgitas. Siinne kokk oli sellele supile lisanud veel valget veini ja tekstuuri saavutamiseks lisanud Andre Farmi juustukrõmpsu ning krõbeda lehtkapsa. Väga efektne nägi välja ka üle kausiääre suppi maiustav keedetud vähk... mis küll erilist maitseelamust ei pakkunud, kuid dekoratsiooniks oli hea. Vähiliha tükikesi oli ka püreesupi sees piisavalt, et aru saada soovähi maitsest. Kui me just eile olime kurtnud Pompeis, et eelroog oli liiga rammus, siis siin oli eelroog just täpselt selline, nagu üks eelroog olema peab kerge, maitsekas ja isutekitav. Lõpetades jäi suhu hea maitse ka kõht hõiskas: tahan veel ja veel 😄Sellisele eelroale peab viie panema. Aitäh Crepp´i peakokale erilise maitseelamuse eest!

Pearoaks oli filet mignon, mis on minu lemmiku veiseliha sisefilee tüki ehk tenderloini kõige parem osa ehk paksemast otsast lõigatud steigilõik. Mmmmmm ... ma nii ootasin selle roa saabumist. Natuke ärevust tekitas asjaolu, et meie käest ei küsitud liha küpsusastet. Tõotasin koheselt lahkuda, kui steik liialt ära on küpsetatud. Kuid rõõmus oli minu meel, kui praad lauale toodi ja liha oli "medium rare" ehk kergelt punane seest. Just see, mida soovisin. Naljatlesime abikaasaga, et ei küsitud sellepärast, et keegi ei telliks seda liha liiga küpsena. See rikuks prae. Kastmeks oli kokk valinud kastanipüree ... mis oli julge, kuid õnnestunud valik. Kergelt mõrkjas, kuid samas pisut magus kastanikaste oli väga hea koos lihatükikestega. Kartulilootsiku sisse laaditud shimeji seened koos kergelt balsamico äädikaga marineeritud šalott sibulatega sobisid hästi nii liha kui kastmega. Kusjuures kartuli lootsik oli superhästi valmistatud ... just parajalt krõbe ja hästi maitsekas. Confit küüslauk prae teises nurgas andis omapoolse erilise maitseelamuse. Ei pidanud ma selles praes pettuma. Taas kord tubli viis ... isegi väikse plussiga. Eriline ja maitsev elamus. See praad hakkab kindlasti kandideerima selle aasta Maitsva Tartu laureaadiks. Seda rooga sai mõnuledes silmad kinni nautida.

Magusroog oli valmistatud õuntest. Õunakorvikese ehk tartleti peal oli tükike hapukat õuna želeed ja kaunistuseks niks tekstuuriks krõmps tuiil-leheke. Tartleti ümber voogas aga kohvikreemi ring. Kusjuures mõrkjas kohvikreem sobis väga jästi natuke magusa õunatartletiga. Lisaks oli sinna peale ja ümber riputatud tonka oa puru ja tükikesi. Kusjuures saime seda teada alles siis, kui küsisime ettekandjalt järgi ... kus tonka uba kasutatud on. Meile oli see maius veel tundmatu, kuid nüüd teame ... see on selline vanilje-karamelli maitseline väga magus tonkapuu vili. Selliseid puid kasvab Amazonase vihmametsades ja tegelikult on need viljad interneti andmetel kergelt mürgised, sisaldavad kumariini ... mis võib suurtes kogustes maksa kahjustada. Kuid selline väike törts ei tee peale hea maitse ja lõhna toidule ning selle sööjale midagi halba. Magustoidu hindeks panime ka viie, väikse miinusega, sest ehk oli minu jaoks liiga magus. Seda hapukat õunaželeed võiks rohkem peale panna.

Ka teenindus oli selles kohvikus tasemel, tagasihoidlik ettekandja oli väga püüdlik ja miljöö ... nagu alguses kirjutasin ... meeldiv.  Kokkuvõttes täitsa viieline menüü. Kahju, et kusagil kodulehel ega FB lehel ei leidnud ma selle menüü autori ehk Crepp´i peakoka nime ... oleks tahtnud teda nimeliselt tänada. ........... Tänu headele lugejatele sain teada, et kodulehel kontakti juures on peakoka nimi .... AITÄH IMEHEA JA ERILISE MAITSEELAMUSE EEST - Andres Tover !!!