Pazzo peakoka valmistatud seapõsk oli julge, kuid õnnestunud valik Maitsev Tartu pearoana

 Veebruar hakkab lõppema ning vaid loetud päevad on jäänud Maitsev Tartu kampaania lõpuni. Täna külastasime Pazzo restorani. Mulle meeldivad Pazzo interjööris seinamaalingud, kui parempoolses osas on kokteilikõrtega tüdrukud, siis vasakpoolses osas on posti peale maalitud tumeda habemega mees, kes pisut meenutab Pazzo peakokka Kairo Roots´i. ... ehk tumeda habeme poolest ... Saime neid kahte hetkeks võrrelda, sest täna austas peakokk meid pearooga isiklikult lauale tuues. Väga meeldiv temast. Interjöör ja teenindus said hindeks viie.

Eelroog oli taas kord Karilatsi forellist, seekord oli kalafilee valmistatud 50 kraadises kuumuses kaua küpsetatuna, nagu selle aasta Maitsev Tartu kokkadel kombeks on. Kusjuures küsisin peakokalt, kui see meile pearooga tõi, et miks selline trend? ... kauaküpsetatud roogade üleküllus. Vastus oli päris proosaline: "Kuna Maitsev Tartu ajal on mahud nii suured, siis ei jõua muude valmistamisviisidega roogasid teha. Panen õhtul suure koguse toitu ahju ja hommikuks on kenasti küps." Vot siis ... ja mina mõtlesin, et mahlasuse või siis sisalduvate ainete säilimise pärast. Kuid see selleks, Karilatsi forell oli pikalt küpsetatud, selle alla oli paigutatud selline salati-salsa vahepealne segu hernest, oliivist ja kappariseemnetest. Kõrval oli grillitud kalekapsa majonees ja peale valas ettekandja vadaku-ürdileent. Majonees oli väga huvitava maitsega ... pole midagi sellist varem kohanud ja sobis kalaga hästi kokku. Leem andis kalale mahlasust. Kui see salati moodi segu kala all polnud just parim valik ... võibolla oli harjumatu süüa kala juurde kappari-oliivisegu ... oleks oodanud midagi vürtsikamat ja ehk hapukamat. Nii ma peakokale ka ütlesin, kui see eelroa kohta päris. Panime hindeks nelja.

Pearoa osas oli meil eelarvamus ... seapõse kroket ... esimene mõte oli tugeva maitsega ja rasvasest rullist, mis on paneeritud. Kuid seda suurem oli üllatus, kui lauale toodud roast esimese ampsu suhu pannes polnud see üldse ootustepärane, hoomis mõnusalt maitsestatud ja pehme rullitäide, mis kõrval oleva lillkapsa-pastinaagikreemiga ja veinikastmega andsid väga hea ja erilise maitseelamuse. Kui aga juurde võtta veel äärtes olnud suvikõrvitsa carpaccio´t, siis maitsemeeled lausa hõiskasid. Viimane andis mõnusalt mahlakust juurde. Vot siis eelarvamused ei pidanud seekord kõige vähematki paika. Lisasin selle toidu hoopis parima pearoa nominentide hulka. Hindeks loomulikult viis pluss. Keerulisest peakomponendist selline imeline roog valmistada on meistriteos. 

Magustoiduks oli krõbedad filotaigna lehed vaheldumisi keedukreemiga ja peal olid mustsõstrad, mis olid marineeritud koos rosmariiniga. Kõrval paras ports limoncello brüleekreemi. Esimene suutäis ... filotaignalehed koos keedukreemi ja mustsõstardega liikus suhu. Maitsev. Mustsõstrad olid imeliselt valmistatud, mitte liiga pehmed ja imehea erilise hapuka maitsega ... Teisele suutäiele võtsin juurde ka limoncellokreemi, lootuses saada sealt veelgi hapukust ja maitsekust juurde, kuid seekord olid ootused teises suunas petlikud ... limoncello brüleekreem oli suhteliselt tavalise vanilje brüleekreemi maitsega ... Hmm. Proovisin seda kreemi siis väikse törtsu ilma lisanditeta ja ... täitsa tavaline. No vot ... kui öeldakse et "kvaliteet = kogemused / ootused, siis seekord olid ootused kõrged ja ... paraku langes magusroa kvaliteet meie silmis allapoole. Panime hindeks nelja ... hea ... eriti mustsõstrad ... kuid ootused olid kõrgemad.

Kolm toitude nautimise päeva on veel ees ... valisime viimasteks kohtadeks Chaplin pubi, Kolm Tilli tänavaköögi ja Vint veinibaari. Vabandame Paper Tiger ja Pahad Poisid kokkade ees, et me sellel aastal ei jõudnud nende meistriteoseid proovima. Lihtsalt aeg sai otsa 😒 

 

 

RP9 pakutav oli seekord palli võtta tagasihoidlikum kui kõige paremad Maitsev Tartu menüü toidud

Palju õnne Eesti Vabariigi 108 aastapäeva puhul! 

Meie sõime selle puhul lõunat RP9-s, mis pole küll väga esinduslik koht ... tavaline pubi ... kuid perega on seal hea lõunatada, sest toidu kvaliteet on seal suhteliselt ühtlane ja maitsev. Seekord oli pubis päris jahe, söömise ajal läks täitsa külmaks. Abikaasa pidi isegi salli peale võtma, et end mitte ära külmetada. See natuke häiris. Õnneks olid poistel dressipluusid, mida peale võtta. Ettekandja oli seekord väga aktiine, ehk isegi pisut üle võlli ... aga noh, pubi kohta täitsa tavapärane. Sellegipoolest panin teeninduse ja interjööri hindeks nelja ... pubis on hea olla, kui seal on soe ... 

Eelroaks oli peakokk ette valmistanud seemneleiva rõngale paigutatud suitsuräimekreemi ja küüslauguvõiga täidetud kurgirõngad ning kõike kroonisid kalamarjapallikesed. Proovisin seda moodustist pooleks lõigata, et oleks parem süüa, kuid pealmine osa lagunes sellest ja leib ... seda nuga ei võtnud, liiga kõva oli. Ega siis midagi, pistsin tervena suhu ... polnud kuigi mõnus, kuid mis sa hädaga teed. Maitse oli täitsa normaalne, eriliselt ei hõisanud, kuid söödav. Järgnevalt mõtlesin, kuidas ma saan leiva peal oleva kuhila ühildada ümber paiknevate idudega ja kastmetörtsudega. Ei saanudki ... võtsin järgmise leivaketta koos kattega ja pistsin suhu ning seejärel kaapisin idusid ja kastet ning saatsin eelmisele suutäiele järgi. Nojah ... nii polnud üldse mugav süüa. Tundub, et sellele roa koostaja ei mõelnud. Kolmas ketas koos kreemi ja kurgiga läks taas suhu ja viimased idud sellele järgi. Selle roa hindeks panen nelja miinuse. Polnud üldse mugav süüa.

 

Pearoa põhikomponent oli pikalt laagerdunud sea sisefilee. Ütlen kohe ära et mitte piisavalt pikalt, sest sisefilee oli jätkuvalt kuivavõitu ... nagu sea sisefilee enamasti on. Minu arust pole seda lihatükki ilma kloppimata võimalik mahlasemaks saada. Vaid kloppimise tulemusel katkestatud kiud imavad piisavalt marinaadi, kastet või muid lisandeid. Nojah. Liha kõrval oli paras ports juurselleri-porgandipüreed ja kastmeks oli lisatud topsiga sidrunheina kaste ... viimasest oleks oodanud tugevamat hapusust. Kergelt pruunistatud porgandid ja sparglivarred olid parajalt krõmpsud.  Sobisid liha ja püreega. Iseenesest polnud maitsetel vigagi, kuid veelkord, liha oli liiga kuiv ja tuim. Seetõttu panen ka sellele roale hindeks nelja ... mitte rohkem. 

Kahjuks sai ka magusroog seekord hindeks nelja, sest iseenesest oli pakutud šokolaaditükikesed maitsekad ja parajalt tummised, kuid ikkagi liiga tavapärased, mitte üllatavad. Astelpajukreemi törtsud andsid pisut hapukust ja kuivatatud sidruniviilud nii hapukust kui tekstuuri ... kuid jah, mingit erilist maitseelamust me ei leidnud. Eks me ole väga heade toitudega natuke ka "ära rikutud", sest viiega oleme hakanud hindama vaid erilisi, hästi serveeritud ja supermaitseelamusega magustoite.

 

Humala põrsakõhust valmistatu Maitsva Tartu menüü pearoog oli õhtusöögi jaoks rammus, kuid hästi valmistatud

 Humala restoran oli rahvast puupüsti täis, kui me pühade eelõhtul sööma läksime. Kuid õnneks oli ka köögipersonali ja teenindajaid piisavalt ning meie õhtusöök selles toidukohas laabus kenasti. Eelroad, mis olid ette valmistatud, tulid lauda suisa loetud minutitega. Teenindaja oli jutukas, kuid mitte liialt pealetükkiv. Saime kenasti suheldud. Üllatav oli ka see, et vaatamata suurele klientide hulgale polnud liiga lärmakas. Silma torkasid ka riidest salvrätid, mis minu jaoks tähendavad restorani head taset. Seega ... interjöör ja teenindus said hindeks viie.

Eelroaks toodi taas kord siiakala ... see oli juba kolmas kord saada seda imehead kala ... üks pearoog oli siiafileest ja nüüd siis teine eelroog. Ning üks siia äkis on eelroana veel ootamas oma järge. Peaks mainima, et tänane siiast valmistatud toit oli siiani kõige maitsvam ... parajalt soolatud ja väga sobivate lisandite/majoneesiga ... nendeks olid tillimajonees, mädarõigas, sinepiseemned, kalamari, vutimunad ja ohtralt tilli võrseid kõige peal. Kõik see koostisosade kuhil oli pandud imehea Humala vahvli peale. Alguses oli hirm, et vahvel on kuiv ja see muudab kogu toidu kuivaks, kuid õnneks eksisime ... kogu kooslusest kahvlitäisi moodustades olid suutäied maitsvad ja nauditavad. Ja mis eelroale oluline, isu tekitavad. Seega panime eelroale hindeks kindla viie. Siiakala on ikka üks hea kala ...

Pearoog oli põrsakõht ehk nagu Võrumaal öeldakse "lappõliha". See on selline läbikasvanud rammus kõhuäärte liha. Väga pretensioonikas hea toidu valmistamisel. Humala peakokk oli liha valmistanud chicharrón meetodil ehk kamar oli lõigatud kuubikuteks ning kogu lihatükk oli praetud kergelt krõbedaks. Liha peal oli tamarindipuru, mis andis lihatükile tekstuuri juurde ja liha kõrval oli imehea karamelliseeritud juursellerikreem, mis oli tasakaalustavaks komponendiks liha ja kastme jõulistele maitsetele. maitsekust andis juurde ka pirni-kukeseenesalat, mis oli väga eriline, kuid sobis hästi nii kreemi, kastme kui ka lihaga. Tõsi, õhtusöögi jaoks oli see lihatükk natuke liiga suur ja rammus, kuid samas saime hea maitseelamuse ning pearoog sai hindeks samuti viis.

Magustoiduks oli sarapuupähkli keeks, mille sisse ettekandja valas sulašokolaadi. Ma palusin pisut vähem šokolaadi lisada, sest kartsin liigset magusust. Kõrval oli jäätisepall, mille peal oli maltoosasiirup ja jäätise all mingit küpsisepuru. Huvitav oli, et jäätise peal olid soolakristallid ... jajah ... soolakristallid, mis tugevdasid maitseid kuid samas polnud üldse ebameeldivad. Mida siis maitsete kohta öelda ... pisut tavaline ... jäätis keeksiga, väga üllatust polnud. Sarapuupähklid andsid küll keeksile mõnusat tekstuuri ja maitset, kuid samas muutis šokolaad selle taas tavalisemaks. Hindeks neli, kuid tugev neli. Oli maitsev, kuid väga ei üllatanud.

Nüüd on siis 19 toidukohta külastatud ja viimased viis on veel ootamas. Homme läheme kogu perega Eesti Vabariigi aastapäeva puhul RP9-sse. Pole väga pidulik koht, lihtne pubi, kuid samas perega söömiseks hea koht.

   

Sinimandria Maitsev Tartu eine oli nauditav.

 Kuhu mujale ikka pühapäeva lõuna ajal perega minna kui mitte Maitsev Tartu kampaania toitusid nautima. Seekord siis Sinimandriasse mõnusa ümmarguse laua taha. Meie kohal seinal oli samblast - taimedest tehtud roheline vaip ning laual suur kimp kevadisi tulpe ... kui väljast tundus selle toidukoha kujundus mannetu, siis sisse astudes oli täitsa hubane. Ka külastajaid oli meie toidukorra ajal parajat moodi. Teenindaja oli meeldiv ja asjalik. Sellise teeninduse ja miljöö puhul saab ainult viie panna.

Eelroog oli samuti viieline, selleks oli Pähkla forelli ballotiin ehk maarahva keeles öeldes kapsarull. Nimelt oli madalal temperatuuril kaua küpsetatud forell mõnusalt maitsestatud ja keeratud seejärel Savoy (savoia) kapsa lehe sisse. Rulli peale oli puistatud rohkelt maitserohelist ja selle all ja ümber oli kartulivahu lomp ... mille alla oli peidetud veel kergelt karamelliseeritud lillkapsas. Kartulivahu sees olid tilliõli täpikesed. Maitses eelroog hästi, isegi väga hästi. Maitsed olid tasakaalus ja erilised. Kala ei domineerinud ... samas oli mõnusalt maitsekas. Kartulivaht koos selle alla peidetud lillkapsaga sobis imehästi kala-kapsarulliga. Ainuke puudus oli ehk see, et eelroaks polnud see roog piisavalt isu tekitav ... nagu eelroale kohane. Siiski panime hindeks viie, sest maitsebukett oli maitsev aja tasakaalus ning eelroog ise eriline.

Pearoaks oli taas kord pikalt madalal temperatuuril küpsetatud lambakints. Seda valmistamismeetodit kasutatakse viimasel ajal ikka väga sagedalt ja lammaski on mitmel korral Maitsva Tartu menüüs meie lauale toodud. Seekord oli lambaliha küll hõrk, mõnusalt pehme ja mahlane. Tõsi, liha oli palju kiulisem kui Fii pakutud Uus-Meremaa lamba ristluu liha, kuid see ei häirinud. Ma siiani ei suuda uskuda, et erineva päritoluga lambaliha võib nii erineva tekstuuriga olla. Seekord oli lambaliha küpsetamise ajal üle võõbatud metsmarja glasuuriga ja liha peale oli maitseks pandud jogurtimajoneesi ... mis oli väga hea valik, sest tasandas liha tugevat maitset ja siis veel maitserohelise võrseid. Lihapala kõrval oli juurselleri gratään, mille peal andis maitset mustika-vaarika-mustsõstra moos ja lisaks oli peal väga hästi valmistatud kalekapsa krõps. Pole kaua aega nii hästi valmistatud kalekapsast söönud. Liha ja juurselleri vahel laius aga lihaleeme kaste. Hea kooslus ... lambaliha ja kastme maitsed olid tugevad-intensiivsed ja juurselleri ning majoneesi omad mahedamad. Bukett oli õige pisut kaldu tugeva maitse poole, kuid viie vääriline oli see siiski. 

Magusroog oli pisut teistsugune, kui Maitsev Tartu kodulehel oli kujutatud. Vaarika-kadakamarja tiramisu serveeriti väikses kausikeses ja puudus alus kohviubade ning värskete vaarikatega. Kohviubadest ma puudus ei tundnud, kuid värsked vaarikad oleks selle magustoidu juurde ära kulunud küll ... sest tiramisu oli väga magus ja miski ei tasakaalustanud seda. Jah, kadakamarja tükikesed andsid tiramisule erilise ja mõnusa maitse, kuid ei teinud seda hapukamaks. Jänesekapsalehed peal olid hapukad, kuid nende hapukusest ei piisanud kogu kausitäie maitse muutmiseks. Seega saab magusroog hindeks neli. Hea, kuid tasakaalust väljas. 

Vot selline maitseelamus Sinimandrias. Loodan, et peakokk ei jäta järgmine kord olulisi komponente lisamata.

   

Antoniuse restorani peakokal on arenemisruumi ...

 Nüüd jäid mõned päevad Maitsva Tartu kampaania toidukohtade külastamisel taas vahele. Vaja oli Tallinnas raamatuid laiali vedada ja Viljandi Kultuuriakadeemias loenguid lugeda. Tahaks küll iga päev neid imehäid toite nautida, kuid eks töö tahab ka tegemist. 

Antoniuse restoran on keldrikorrusel ja akendeta, nagu punkris istuks. Kuid samas on võlvialused muudetud eraldiasetsevateks ruumideks ning need on istumiseks hubased. Ka kelner oli tasemel, leidis aega meie kommentaarid ära kuulata ja samas jäi tagasihoidlikuks ning viisakaks. Seekord ma panen interjööri ja teeninduse hindeks viie. Edaspidi peaks vist neid kahte eraldi hindama hakkama ... Ka Antoniuse peakokk saatis meile tervituseks ühe väikse torbiku, mis "oli kah" ... kuid aitäh ikka.

Eelroaks oli krõbe kalkun, millele oli Maitsev Tartu kodulehe andmetel lisanditeks porgandi-sidrunheina kreem, marineeritud muskaatkõrvis ja roheline sibul. Reaalsuses oli aga lisanditeks porgandilaastu sisse keeratud salat ja kalkunirulli ja porgandirulli vahel õige väheke nimetatud kreemi. Ja kalkunirull oli küll krõbedusest kaugel, sest paneeringu sees oli täiesti tavaline kalkunifilee ... see rull meenutas pisut Kiievi kotletti, kuid või oli seest puudu. Ja linnuliha on ilma võita tuim ... Nii. Kelner soovitas süüa kõike koos ... see polnud kerge saada kõiki komponente ühe kahvlitäie peale, kuid pärast väikest pusimist õnnestus. Sellel koondmaitsel polnud viga, kuid kreemi tuli võtta paras ports, et saada kuivavõitu rull natukenegi mahlasemaks. Nii juhtus see, et kreem sai poole rulli peal otsa ja teine pool rulli tuli juba kuivalt süüa. Porgand ja salat ei andnud piisavalt mahlasust. Ka mingit erilist maitseelamust sellest eelroast ei leidnud.... maitses nagu kuiv Kiievi kotlet. Seega sai hindeks nelja miinuse. On arenemisruumi.

Pearoaks saime mekkida praetud siiafileed, mille lisanditeks olid õuna-fenkolisalat ja kartulikeerud. Kastmeks sinimerekarbi-valge veini kaste, mille sees oli juurselleri kreemi saar. Kala oli taas kuivavõitu ... ei tea, kas viga oli minus või kokas. Ka siin soovitas kelner võtta kõiki komponente koos ning see muutis toidu veel kuivemaks, sest kartulikeerud polnud mitte eriti krõbedada, vaid hoopis sellised tuimad, mis võtsid kastmelt ja kalalt viimasegi mahlasuse raasu. Kui võtsin kala ilma kartulita, vaid kastme ja juurselleri kreemiga, siis oli maitse hea. Kuid kreemi ja kastet pidi võtma korralikult juurde, et kala mahlasemaks saada. Ilma kartulikeeruta oleks see roog parem olnud ... nii me ka kelnerile ütlesime, kui see meilt küsima tuli, et "kuidas maitses?". No ma ei tea ... nii vana kõrgel tasemel restoran ja ikka ei saa rooga tasakaalu. Ka pearoa hindeks on neli miinus.

Ning lõpuks magustoit. Meekook, millele oli lisatud vadakujäätist, vaarikapärleid ja astelpajukärg. Meekook olla inspireeritud peakoka hobist, mis on mesindus. Ka astelpaju marmelaad oli meekärje kujuline ning lisatud kaunistused samuti. Vadakujäätise peal oli väikseid apelsinitükikesi ja mündilehti, mis andsid maitsekust juurde. Alguses oli tunne, et meekook, no mida erilist sellega ikka saab ette võtta, kuid kui sööma hakkasime, siis oli Antoniuse peakoka meekook koos komponentidega väga mahlane ja maitsev. Jäätis sobis selle peale ideaalselt ja astelpaju kärg andis hapukust. Vaarikapärlid oleks võinud olla pisut hapukamast moosist tehtud, kuid õnneks oli neid vähe ... ei tõstnud terviku magusust. Tavapärasest koogist oli saanud meistriteos. Hindeks viis. Maitses.  

Kui vaadata Antoniuse Maitsev Tartu roogade keskmisi hindeid, siis on näha, et vaid ühel aastal ... 2022 maitseelamus... on peakokk meie maitsemeele kohaselt ideaalselt õnnestunud ... kuid muidu jäänud pigem heaks keskpäraseks. Igal juhul on arenemisruumi ...  

Paral-lel pakkus siiani kõige vürtsikamat ja erilisemat Maitsva Tartu menüü pearooga

 Baar Paral-lel oli meile selle aasta Maitsev Tartu kampaania kuueteistkümnes toidukoht, mida külastada ja maitseelamusi nautida. Ja me ei pettunud. Iseenesest on tegemist sellise pool-keldribaariga, mis on tihedalt laudasid täis pandud, kuid kuna me einestasime taas kord pärastlõunal kella 16:00 ajal, siis olid enamus laudasid veel tühjad ... siiski kuulsime ettekandjate telefonivestlust, kust kostis, et ootejärjekord on ka selles toidukohas ... ju siis õhtuti. Teenindus oli igati viisakas ja kelnerpoiss oli valmis toidu koostisosi veelkord kordama, kui me pärast söömist ei saanud aru, mis komponent mis oli. Paneme interjööri ja teeninduse hindeks viis.

Eelroa kirjeldust lugedes tekkis juba küsimus - mis nüüd toimub? Veiseliha oli kokku pandud kalaga ehk selle roa peakomponendid olid veise rostbiif ja Atlandi tuura liha. Väga julge kooslus ja tekitas eelarvamusi ... Kui toit lauale toodi, siis saime aru, et rostbiifi viilakate vahele ja sisse oli pikitud tuurakala fileed. Peal oli Karilatsi kalamarja, sinepiseemneid ja pärlsibulat ning all oli majoneesiring. Ümber laius maitseaineõli meri. No nii ... esimene suutäis rostbiifi koos majoneesi ja õliga ... maitses hästi. Teine suutäis rostbiif, tuuraliha, majonees ja õli ... üllatus-üllatus ... maitses veel paremini. Isegi kalamarja terakesed sobisid selle koosluse juurde. Väga eriline ja samas väga maitsev eelroog. Päris korralik ports ka ... hindeks viis.

Eelroog oli selline tugev ports ... õnneks oli pearoog hoopis mereandidest, mis enam nii toitev polnud ... kuid samas taas väga eriline. Selle koostisosad ei jäänud mul meelde ja siinkohal palusingi kelneril korrata pearoa koostisosi. Need olid siis sellised ... altpoolt ülespoole ... kõige all oli paella ehk riisisegu ... selle peal kalmaarid, siis tiigerkrevetid ... ja siis mingid komponendid, mida ma isegi lindistuselt ei suutnud maha kirjutada ... nii keerulised nimetused olid ... värskust andsid suhkruhernes ja miso salat ... ja staarideks oli krõbe pehme koorega fileeritud krabi, mis nägi taldrikul täitsa krabi moodi välja ja tapioka chipsid, mis olid värvitud kalmaari tindiga tumedaks. Kogu seda kuhilat ümbritses kookos-tšillikaste. Ohh ... ainuüksnes koostisosi andis kirjutada. Ja imekombel moodustasid kõik need koostisosad maitsva, vürtsika, täiusliku koosluse. Kui me kartsime, et paneeritud krabi on liiga rammus, siis eksisime, nende koostisosadega polnud paneering isegi märgatav, vaid pigem andis tekstuuri juurde. Imeeriline ja väga maitsekas roog ... mis meile maitses hästi, kuid neile, kes vürtsikaid toite ei armasta, ei pruugi nii hästi maitseda. Kindlasti soovitame siia juurde juua valget veini, mida abikaasa kahjuks ei saanud juua, kuna oli autoga. Meie panime hindeks kindlalt viie. 

Ka magustoit oli väga maitsev. Selleks pakuti Paral-lel koka poolt karamellikreemi silindrit, mis pisut meenutas creme brulee´d, kuid ilma suhkru-krõbediku katteta, kreemi peal oli peakoka korjatud kuusevõrsetest tehtud siirup, veidike apelsini, peal vanillikreem kaneelipuruga. Taas kord pidime tõdema, et kõik koostisosad sobisid üksteisega ning kokku andis roog mõnusa maitsebuketi. Taas hindeks viis. 

Aplaus 1870 Maitsev Tartu menüü toidud oli huvitavad

 Esmaspäeva õhtul võtsime ette uue toidukoha, Aplaus 1870, mis asub Vanemuise suure maja esiküljel ning kus varem oli Shakespear kohvik ... Kõik on muutunud, interjöör on ümber kujundatud, toidud ja teenindus on vahetunud ... mis on ka loomulik, sest Aplaus on siiski uus, mitte endine kohvik. Kindlasti on läinud interjöör helgemaks ... vaatamata sellele, et käisime seal söömas õhtul, oli ruumides valgust piisavalt. Ei oskagi öelda, kas see muudatus oli sobilik ... varasem interjöör oli intiimsem. Kuid nagu ma aru sain, keskendubki nüüd uus toidukoht mitte vaid õhtusele ajale, vaid pakub ka lõunaeineid ... sellest lähtekohast on muudatused õiges suunas. Vähemalt ei voori selle toidukoha akna taga pidevalt inimesed. Ettekandja oli meeldiv - rahulik, asjalik. Panen siis teeninduse ja interjööri hindeks viis miinus ... et neil oleks arenemisruumi.

eelroog oli väga huvitav ... kokkupressitud madalküpsetatud lambakeele-porru madala silindri ümber voogas hapukas astelpajukaste, mille sees läikisid musta küüslaugu õli silmad ja forellimarja mummud. Silindri peal olid marineeritud mandariinisektorid koos maitserohelise võrsetega. Väljanägemine polnud just eriti timmitud ... Maitsev Tartu kodulehel olev foto oli ilusam. Ja maitse ... natuke tasakaalust väljas ... hapu suunas. Astelpaju, mandariin ja kalamari kokku panna oli julge otsus, sobis tagasihoidliku keele maitse juurde, kuid kokkuvõttes oleks miski veel pidanud seda hapukust tasakaalustama. Panen hindeks nelja. Ehk oleks eelroa tasakaalu viinud mõni kergelt röstitud saiaviil...  mõtlemiseks kokale.

Pearoog oli võimas ports põdra osso bucco´t... ehk siis ristlõige kondiga lihatükist, kus lisaks lihale saab maitsta ka luuüdi. Põdraliha all ja ümber laius mõnusalt hapukas-maitsekas bataadi-pastinaagikreem ... mis sobis lihaga väga hästi ja oli tasakaalus. Liha peal laiutasid põletatud šalottsibulad ja tõid värvi ning hapukust astelpajumarjad. Pisut oli ka tekstuuri jaoks maapirnikrõpsu tükikesi. Kõrval kannuga lihaleem, kus oli sees tilliõli. Hästi kokku sobitatud roog, kuid liha oli kuivemast kuivem. Isegi koos lisanditega ei saanud lihatükke mahlasemaks. Huvitav oli, et abikaasal oli pehmem tükk kui minul ... juhtus nii. Ta maitses ka minult liha ja tunnistas, et on tõesti palju kuivem. No vot ... juhtus nii. Hindeks neli pluss.

Magustoit oli hibiskuse panna cotta ... taas kord väga eriline valik. Kuid mulle maitses ... hibiskuse magus-mõrkjas maitse ja seedimisele soodne toime sobisid sellel õhtul mulle hästi. Ka lisandiks pandud ebaküdooniatarrendis ja hapukas kukerpuumarjamoos sobisid koos panna cotta´ga. Peale oli puistatud meepuru. Mõnus magustoit. Sellele panin hindeks viis ...

Püssirohukeldri Maitsva Tartu menüü pearoog oleks hästi õlle kõrvale sobinud ... kuid ma ei joo õlut

 Pühapäeval on palju tegemisi ja seetõttu käisime Püssirohukeldris Maitsva Tartu kampaania roogasid maitsmas pärastlõunal, kella kolme ajal. Sellel kellaajal oli see suur ja vanaaegne rajatis tühjavõitu ... mis meile meeldis. Samuti meeldis see, et vaatamata käredale pakasele väljas oli sees hubaselt soe. Ka teenindus oli kiire ja korralik. Seekord saab Püssirohukelder interjööri ja teeninduse eest viie.

Eelroog oli eriline, sest hirveliha tartari polnud ma varem söönud. Selle liha tekstuur on tartarina ikka hoopis teistsugune kui veise oma ... ja Püssirohukeldri peakokk oli suutnud nii liha kui lisandid väga hästi kokku sobitada. Kõige paremini sobis liha juurde balsamico kaste, mida oli küll mõlema taldriku serve peal pisike ribake, kuid samas polnudki seda vaja palju juurde võtta, sest maitse oli tugev. Ka sidrunhein, koriander ja trühvlimajoneesi törtsud andsid lihale oma häid maitseid. Lisatud krõbedad saiakrutoonid olid samuti selle roa jaks hädavajalikud, nad andsid tekstuuri ja ka maitsekust ... koos lihaga oli neid hea krõbistada. Väga hea eelroog ... just selline nagu me ootasime ja saime meeldiva naudingu. Hindeks viis.

Pearoaks toodi lauale taldrikutäis paneeritud Peipsi ahvenafileed, mille peal oli soolast kalamarja ning mille all olid ahjukartuli kuubikud. Paneeritud ahvenafilee oli väga kuiv, selle kõrvale oleks olnud hädavajalik juua õlut ... mida ma kahjuks ei joo ... Ilma õlleta ei suutnud lisatud vähene valge veini kastmelaik ja kurgi ning tomatilisandid seda toitu mahlaseks teha. Kusjuures olid kurgid ja tomatid täitsa maitsekad ... kuid sellise paneeritud kalahunniku kõrvale oli neid lihtsalt vähe. Mina suutsin kogu prae endale sisse pigistada, kuid abikaasa jättis targu pooled kalapalad taldrikule. Seega paneme sellele roale hindeks kolme. 

Küll aga ei saanud mahlasuse ja maitsekuse üle kurta magustoidu puhul. Valge šokolaadi panna cotta oli väga eriliselt valmistatud, polnud liiga magus ega liiga tahke ... selle juurde sobis hästi kamajäätis, mis üksi oleks ehk pisut ühekülgseks jäänud ja kahel pool peakomponente oli piisavalt virsiku ja vaarika kastet, mille sisse sai kasta nii jäätist kui panna cotta´t. Väga hästi oli lahendatud ka testuuri küsimus, selleks oli panna cotta all korralik hunnik käsitööküpsise puru. Kokkuvõtteks - hästi kokku sobivad komponendid ning eriline ja meeldiv maitseelamus. Hindeks viis.
    

Lõpetuseks kirjutan tagasisidest minu eelmisele postitusele. Mulle heideti ette, et jagasin seda negatiivse varjundiga pealkirjaga postitust Tartu gruppides ... kuid ma jagasin samades gruppides enne ka paljusid positiivseid postitusi ... miks ei või siis jagada negatiivset?  Huvitav tähelepanek on ka see, et kui blogipostitused olid positiivsed, siis nende lugejate arv oli tavapärane (500-600 lugejat), kuid kui natukenegi midagi negatiivset kirjutad, siis on umbes neli-viis korda rohkem lugejaid (hetkel üle 2600) ... ja huvitav on ka see, et selles blogipostituses pandigi tähele vaid seda negatiivset juhtumit, kuid seda, et pearoog ja magustoit olid väga positiivse hinnanguga ... seda ei vaadanud keegi. Eks inimese mõtte liikumine on ikka väga huvitav ...Nojah, eks ma siis rohkem ei jaga gruppides ... ma ju ei aja taga blogi populaarsust, sest ei tegele reklaamide müümisega (raha teenimisega) ... tahtsin vaid Maitsev Tartu kampaaniat populariseerida. Kõik postitused on siiani ja on ka edaspidi kirjutatud esimese emotsiooniga ... ja eilne esimene emotsioon oli paraku negatiivne. 

Kuigi mina enam postitusi ei jaga, siis on ikka lubatud jagamine kõigil lugejatel ... nii gruppides kui ka oma sõpradele.

 

Dorpati poolt Maitsva Tartu menüü toitude serveerimisel eksimus, mida ei saa andeks anda.

 Sõbrapäeval einestasime kogu perega Dorpatis, sest seal oli kõige gluteenivabam menüü ... vaid magustoiduks said kaks poissi koogi asemel sorbeti valiku. Algas see lõunasöök mitte kõige meeldivamalt ... nimelt veel enne laua taha istumist märkasin, et minu klaas oli must ... mitte kergelt tolmune, vaid ikka täitsa rokane. Kuidas küll teenindajad lauda kattes seda ei näinud? Palusin koheselt klaasi asendada ja seda ka tehti. Kahjuks ei saa sellist suurt eksimust andeks anda ja teenindus ning interjöör saab hindeks kolme. Kusjuures pakuti mulle pärast jooki maja poolt, kuid kuna ma jään oma veejoomise traditsioonile truuks, siis loobusin ... piinlik lugu Dorpati teeninduses. Ka ülejäänud klaasid olid kulunud äärega, kuid vähemalt puhtad... 

Eelroaks olid kammkarbid, mis olid kergelt grillitud, kuna kammkarp ise on selline maitsetu ollus, siis oli lisatud krõbedat prosciutto´t ehk Itaaliast pärit kuivsoola toorsinki, mis sobis kammkarbiga hästi ... andis nii maitset kui tekstuuri. Ka salsa taldriku servel oli maitsev, kuid seda oli sellise kammkarbi koguse kohta natuke vähe ... sain ainult ühele portsule paraja annuse. Veel sisaldas eelroog shimeij seeni, natuke maapirnikreemi ja tilliõli. Koostisosad olid hästi valitud, kuid maitse jäi kokkuvõttes enamusel suutäitest nõrgaks, ehk oleks pidanud lisandeid pisut rohkem olema ... Seega täitsa hea eelroog, kuid viit välja ei vedanud ... hindeks neli.

Pearoog oli taas kord rikkalik ... pardifilee, mis oli mõnusalt pehme ja maitsekas. Meilt ei küsitud küll enne pardi serveerimist valmidusastet, kuid selle oli kokk ise valinud medium´i... ehk natuke punasem oleks võinud olla, kuid täitsa hea. Lisanditeks oli peakokk valinud maguskartuli ehk bataadikreemi,  kergelt kõrvetatud šalottsibula, pisikesed maisitõlvikud ja miniporru. Kaunistuseks ja hapukaks lisandiks olid metsmarjad ning kastmeks portveini-trühvli leem. Lisandis sobisid hästi pardilihaga ning selle roa puhul oli neid piisavalt. Ka viimase suutäie pardifileed sain võtta koos bataadikreemi ja kastmega. Pearoog oli nii korralik, et kõht sai täis ning mustast klaasist tekkinud paha tuju hakkas lahtuma. Pearoale võis rahuliku südamega panna hindeks viis. Toit oli tasakaalus ja maitsekas. Minimais ja -porru olid hästi leitud lisandid ja kaste oli õnnestunud.

 

Magustoiduks pakuti pistaatsia-šokolaadikooki, mis oli valmistatud meekoogi sarnaselt, kuid maitse oli parem kui meekoogil. Peamiseks lisandiks oli musta küüslaugu - vanilje jäätis ... just ... musta küüslaugu ... polnud seda veel söönud ... väga eriline jäätis. Esmamuljel tundus natuke kohvijäätise moodi, kuid kui lasin maitsel suus levida, siis oli see ikka hoopis midagi muud. Mõnusalt maitsekas ja mõrkjas ja soviv pistaatsiakoogiga imehästi. Ka hapukad veriapelsini geeli törtsud taldriku serval täiendasid maitsebuketti ning krõbe mee tuile andis toidule tekstuuri juurde. Magustoidu serval li kergelt kõrvetatud sefiirilaik, just nagu eile Chez André´s pokaali pinnal.  Maitsev ja hästi kokku sobitatud lisanditega magusroog. Hindeks viis.  

Nüüd on täpselt pooled Maitsev Tartu menüüga toidukohtadest käidud ... tegin ka väikse vahekokkuvõtte seni külastatud toidukohtade keskmistest hinnetest:

Vaid eelroog on kuidagi teistest nõrgem olnud ... muidu väga ühtlane toitude kvaliteet. Kusjuures on seni hinded tõesti kõrgemad kui eelnevatel aastatel olid ... 2024 oli keskmine 4,41; 2023 oli isegi 4,30; 2022 oli keskmine 4,39 ... tundub, et kokad on sellel aastal rohkem vaeva näinud ... kuid ehk vara veel kokkuvõtteid teha.

Chez André restoranis taheti meid Maitsva Tartu menüü toitudega lõhki toita ... kuid nii hea oli, et ei saanud järgi ka jätta !

 Reede ja 13 õhtusöök oli meil rikkalik. Chez André peakokk Andrus Vaht oli kokku pannud nii mitmest erinevast komponendist ja nii mitmel erineval moel valmistatud rikkaliku toidulaua. Ka interjöör oli taas kord väga omapäraselt kujundatud ja särav. Laual olid ananassid, mille ümber punutud valgustitraadid. Alustaldrikud olid endiselt kullatud äärtega ning kõik toidud toodi lauale nii erilise serveeringuga, et me lausa imestasime, kuidas küll selliste mõtete peale saab tulla ... ja neid veel teostada! Meid teenindas mitu krapsakat VOCO kooli ettekandjat, kes olid väga püüdlikud. Lisaks oli loomulikult peakokk Andrus ise ka agaralt ametis ning kõige erilisemad road serveeris ta isiklikult. Kuid eks kõigest nüüd järgemööda.

Eelroaks oli kahe erineva kausikesega salat. Lauale tuues olid nad asetatud üksteise otsa, kuid üks neist käis ananassi lehtede vahele ja teine ümaras pallis olev salat keerati kummuli taldrikule. Mõlema salati põhikomponendiks oli kurgi-ananassi tzatziki, kuhu traditsiooniliselt oli lisatud ohtralt küüslauku. Mulle maitseb küüslauk ... Tagurpidi koonuse kujulises kausis, mis istus ananassi otsas, oli lisaks soe juustufondüü, mille sisse olid peidetud kreveti ja kanalihatükikesed ning mõned krõbedad meresoola tortilla crunch´id. Ja alumises salatis olid lisatud mõned suitsused tomatid ja salatilehti. Kõiki komponente ei suutnudki neis kausikestes ära määrata ... kuid kindel oli, et mõlemas kausikeses olevad salatiosad olid omavahel sobivad ,,, kuid kokku neid kahte kaussi siiski ei soovita panna ... kuid vaheldumisi suutäisi võtta oli mõnus. 

Maitseelamus oli missugune ... ja veel selline suur ports eelroaks. Panime tähele, et seekord oli peakokk Andrus siiski olnud pisut tagasihoidlikum erinevate komponentide lisamisel ja ma arvan, et ta tegi õigesti. Vaatamata erilisele serveeringule ja üllatuslikele maitsetele oli seekord serveeritud eelroog rohkem traditsiooniliste salatite sarnane. Polnud enam selline sigrimigri nagu mõnel varasemal aastal. Aga vaeva oli selle eelroaga kõvasti nähtud ja tulemus oli eriline ja nauditav. Hindeks viis.

Ega pearoogki serveerimise poolest eelroale alla jäänud. Taas kord kaks erinevat nõud, mille sisse oli paigutatud "visuaalne draama - sulglinnu kolm tekstuuri" nagu menüüs oli öeldud. Nendeks olid siis suure kausiga pardi rind ja koib-confit, mille all oli mandelkartuli kreem ja teises kausis pardilihatükid munahüübes, mis oli pealt brülee moodi kergelt kõrvetatud. Suure taldriku peale valas peakokk Andrus kirsikastet, mis sobis sinna imeliselt ning maitses hästi nii koiva, rinnafilee kui ka kartuliga. Kusjuures koiba leotasin ma selles kastmes tükk aega, et see saaks mahlasem ja maitsekam. Õnneks jäeti meile kann kirsikastmega lauale ja saime seda vajadusel juurde valada. 

Taas kord ei soovita nende kahe kausi sisu omavahel kokku panna, kuid üksteise alla on suutäied head. Kirsi kaste sobis aga mõlema juurde. Kusjuures leidsin suurema taldriku põhjast kartulite vahelt ka ühe kirsi üles ... ettevaatust, et kivi alla ei neela. Maitse poolest oli ka pearoog väga üllatuslik ja maitsev. Taas kord saime Chez André Maitsva Tartu pearoale viie hindeks panna. Ja kõht, mis oli juba eelroa järel päris korralikult täitunud, oli nüüd täitsa pungil. Tegime enne magustoitu väikse seedimispausi ... et viimane käik kuhugi veel mahuks. Selle lõigu kõrval on siis brülee moodi parditükkidega munahüübe kausike.

Kui lugesin magustoidu kirjeldust - Syllabub mokteil “Flame of love” Leegitsev merengue ja pistaatsia kahel viisil, vahuveini-särtsuga, inglise mascarpone skoon  ... siis aimas mu süda juba, et nüüd pannakse midagi põlema ... ikka "armastuse leek" ei saa olla ilma tuleta. Tahtmatult tuli meelde "Kuulsuse narridest" luuletuse lõik ... "ja siis pani leekiv armastus leekides leekima"... mis polnud küll kuidagi seotud peakoka välja mõeldud magustoiduga. Kuid leeki me saime. Lauale toodi tagurpidi pokaal, mis oli kaetud sefiiriga ja Andrus pruunistas sefiiri gaasipõletiga kergelt ning mõnes kohas võttis see ka tuld ... ning sain soovituse leegid kiiresti ära puhuda (vt video). Pruunistamine andis sefiirile väga erilise maitse ning klaas vastu tuld nägi imeline välja.  Huvitavalt nimetas peakokk menüüs seda "leegitsevaks merenque´ks" ... see võõrsõna tähendab tehisaru tõlgenduses Dominikaanist pärit muusikastiili või tantsu ... hmmm ... leekiv armastus ja põletav tants ...  

Pärast kuumutamist tuli sefiiriga kaetud pokaali alt välja klaasike  pistaatsiakreemi ja -jäätisega ... ehk pistaatsia kahte moodi. Pistaatsia jäätis on üks minu lemmikutest ja maitses taas kord imehästi. Klaasi kõrval kandikul oli ka tekstuuriks üks inglise mascarpone skoon ... see on pehme ja mure küpsis. Leidsin, et kui selle skooni tükikesi panna pistaatsiakreemi sisse, siis muutusid need veel pehmemaks ja mascarpone maitse sobis pistaatsiakreemiga hästi. Kusjuures kaapides sefiiriklaasilt kergelt pruunistunud magusat ja süües seda koos pistaatsiakreemi ning skoonitükikestega saime väga erilise maitseelamuse. Samas oli pistaatsiakreem koos jäätisega niisama ka hea ... ning ka sefiiri sai limpsida ilma lisanditetagi. Magustoit ka viis.

Viie sai lõpuks ka interjöör ja teenindus. Aitäh peakokk Andrus Vaht !

Panen siia lõppu ka Chez André Maitsva Tartu menüü toitude keskmised hinded meie külastuse algusest peale ... NB! eelmine aasta olin ametis raamatu kirjutamisega...

 

Hiline õhtusöök Gastronomist´is, kus šnitslit ei saanud šnitsliks nimetada.

Neljapäeva õhtul oli meil hiline õhtusöök Gastronomistis. Lugesin Tallinnas sisekliima alast loengut ja Tartusse jõudes läksime koos abikaasaga sööma. Gastronomistis lõpetas just üks suurem seltskond oma pidustused ja koos meiega jäi lauatäis tüdrukuid ... kes olid päris valjult rääkivad ning jutukad ... tasuta kuuldemäng ... Kuid Gastronomist on juba varasemast meile jäänud kui mürarikas toidukoht ... no ei tea, mis nad peaks tegema helimüra summutamiseks... Kui mõelda tänase loengu peale, siis oli seal oma 50-60 detsibeeli mürafoon kogu aeg ... kui võiks olla 30-35 detsibelli. Teenindus oli hea, ehk kokkuvõttes interjöör ja teenindus neli.

Gastronomist oli teine toidukoht, kus pakuti peakoka tervitust enne eelrooga. Selleks oli sooja koorekastme sees olevad kartuli ja kurgitükid ning lisatud oli juustukrõbedik. Maitses see tervitus nagu soe kartulisalat juustuga ... huvitav tervitus, eriline ... ja täitsa hea.

 

Eelroaks oli rohumaa Wagyu lihaveise  tartar. Eesti Lihakasvatajate Seltsi kodulehelt sain sellest huvitavast veisest ka foto ja kirjelduse, mis loomaga tegemist: 

Sõna-sõnalt tõlgituna tähendab wagyu Jaapani veist ehk „Wa“ Jaapanilaadne ja „gyu“ veis. Wagyul on neli peamist vereliini: Jaapani must ehk kuroge; Jaapani pruun (punane) ehk akaushi; Jaapani shorthorn ehk Jaapani lühisarveline ja Jaapani polled ehk Jaapani nudi/sarvitu. Igal tüübil on oma omadused, mis on seotud marmoreerimise ja maitsega. Vot selline huvitav Gastronomisti peakoka valitud tartari tooraine. Lisas ta sinna juurde Andre farmi juustu Excellent, suitsuõli aioli, majoneesitörtse ja Pajumäe taluvõiga pruunistatud brioche. Meeldetuletuseks - brioche on prantsusepärane pealt krõbe magus sai, mis on valmistatud ohtra muna ja võiga. Nojah ... liha oli suhteliselt tagasihoidlikult maitsestatud ... kui aga lihasegu ampse koos saiatükikesega võtta, siis tublisti võid saanud magus sai suretas veel rohkem liha vürtsikust. Ma sain aru, et see sai oligi pandud tekstuuri ja tasakaalustava lisandina, kuid siis oleks pidanud liga olema tugevama maitsega ... vürtsikam ... Või teine võimalus oleks olnud magus võine sai asendada tugevalt röstitud tavapärase saiaviiluga ... Ei tea, kokale mõtlemisainet. Hindeks neli, sest iseenesest oli eelroog täitsa söödav, kuid mitte väga hea eelroa moodi.

Pearoa nimetus oli juba intrigeeriv ... Šnitsel, kuid mitte tavapänane, vaid Järveotsa vutiliha fileest valmistatud ... ja lisanditeks oli soolatud sidrun, karulauguvaht, marineeritud valge redis ja marineeritud porgand ... ning šnitsli all vokitud köögiviljad ning  guanciale liistakud... , viimane on soolaga laagerdatud seapõsk, mis pärineb põhiliselt Lazio ja Umbria piirkondadest. Väga huvitav ja rikkalik lisandivalik. Kõige maitsvamad olid karulauguvahu kuhilad ning õnneks oli neid ohtralt. Koos linnulihast šnitsliga olid need ampsud väga maitsekad. Ka ülejäänud lisandeid oli piisavalt ja need olid sobivad nii omavahel kui ka šnitsliga. Ma arvan, et rohked lisandid päästsid selle prae, sest ega vutiliha pole eriti mahlane ja šnitsli paneering muudab selle veel kuivemaks. Seega sai iga šnitsitükikesega koos suhu panna rohkelt lisandeid. Kõige suurem üllatus oli see, et mõlema šnitsli sees olid koivaluud ... seda pole ma veel kohanud, et šnitsli sees on luid ... Kontrollisin šnitsli definitsiooni ja leidsin, et selleks on kondita lihatükk, mis on õhukeseks tambitud ning paneeritud ja praetud. Seega ei saanud selle roa nimetuseks olla šnitsel ... pigem paneeritud vutifilee koos koivaga. Kuid ega ma nimetust hinda, vaid maitset. Maitsed olid head ja kokku sobivad ning väga erilised. Seega hindeks viis.

Viimasena toodi lauale Gastronomist´i lumepallisupp ... kus lumepalle sümboliseerivad pehmed sefiirid ja sidruntüümiani jäätise pall uputati pärast kausikese lauale toomist rohke munakollase-vaniljekastme sisse ... kastmega said kokku ka sinikuslapuu marjad, mis maitsesid nagu aroonia ja mustika ristsugutised ning tekstuuriks lisatud kaeraküpsise puru. Kastme maitse oli tugev magus ... jäätis oli küll hapukas, kuid kergelt hapukas. Marjad olid pigem hapukuse osas neutraalsed .... seega oli magus pisut liiga domineeriv. Ehk kohviga oleks see magustoit sobinud, kuid kahjus ei joo ma kohvi, eriti hilja õhtul. Õige magusroog peab olema ka kohvita tasakaalus. Seetõttu sai ka magusroog hindeks nelja.

Toko peakoka kokku pandud Maitsev Tartu menüü ei valmistanud pettumist ... puhas viieline maitseelamus !

 Imelik toidukoht see Toko ... vaated on ilusad, kuid pole just kõige mõnusam toitu nautida, kui oled nagu akvaariumikala, kelle ümber klaasi taga pidevalt midagi liigub ja muutub. Inimesed, kes mööda kõnnivad vaatavad meid kui eksponaate. See tõmbab toidu nautimiselt tähelepanu kõrvale. Kuid millegipärast selliseid toidukohti tehakse ... ju siis inimestele meeldib. Jah, kohvikuks see sobib, kus võtta tassike teed ja veeta aega ümbruse vaatamisega ... kuid toidu nautimiseks ... pigem mitte. Kuid teenindus oli väga meeldiv ja viisakas, täitsa tipptasemel ... seetõttu saab rahuliku südamega panna teeninduse ja interjööri hindeks viie miinuse. Kusjuures oli Toko sellel aastal esimene toidukoht, kes pakkus enne toitu peakoka üllatuse ... see oli väike korvike väga maitseka maksapasteediga. Kuna mulle pasteet meeldib, siis võtsin selle korvikese hea meelega "marjaks ära" ... igaks juhuks hoiatan järeltulijaid korvikesesööjaid ... selle servad on väga haprad ... hea on toetada seda suhu panekul lusika või kahvliga ... muidu juhtub äpardus ... nagu minul juhtus ... korvike sai enne suhupanekut muljuda. 
 

Eelroaks pakuti röstitud lillkapsast Cesari kastme ja pähklitega. Nii oli menüüs ja Maitsva Tartu kodulehel kirjas, kuid kõige mõnusamaks tegi selle eelroa hoopis puravikukreem, mida oli pandud lillkapsa alla korralik ports. See andis lillkapsale ja muudele komponentidele sellise kergelt mõrkja ja tugeva maiseelamuse juurde ... just see, mida suhteliselt pehme maitsega grillitud lillkapsale juurde vaja on. Ja peale puistatud seedermänni seemned sobisid ka hästi, andsid nii tekstuuri kui ka maitsekust. No ideaalne eelroog ... kui millegi üle kurta tahta, siis ehk väljanägemise üle ... oleks võinud olla midagi värvilist kaunistuseks ... kasvõi ürdilehekesi.. Kuid hinne siiski kindel viis. 

Pearoog oli minu lemmik, veise sisefilee ehk tenderloin steik, mille juurde oli peakokk lisanud mürkli-trühvli kastme, confit kartuli ja seene duxelle ... taas kord hulgaliselt võõrkeelseid nimetusi. Confit on küll päris tuttav nimetus, kuid siiani olen seda kohanud küll enamasti liha valmistamisviisina ... natuke imelik oli seda kohata kartuli puhul. Seene duxelle´t  oleme selle Maitsva Tartu kamapaania jooksul juba mekkinud, Kampuse peakokk andis meile selle võimaluse. Eks hakkavad taas välja kujunema toidu komponendid, mis sellel aastal on korduvad mitmete toidukohtade menüüdes ... trühvlit on palju kasutatud, seened on moes, mitu vähist valmistatud rooga jne. Kuid steik oli mõnusalt pehme ja mahlane, mis oluline, steigi söömiseks toodi spetsiaalsed teravad noad, millega oli kerge lõigata liha väikesteks viilakateks ja neid koos kastme ja kartuliga mekkida. Ka kaste oli just selline, nagu liha juurde vaja oli, maitsekas ja hästi kergelt mõrkjas. Ka pearoog sai hindeks viis.

Magustoiduks toodi lauale šokolaadi creméux passioniviljaga. Siin on taas selgitust vaja ... creméux tähendab prantsuse keeles kreemjas ... ehk siis kreemjas šokolaad ... eestikeelse sõnade järjestusega arvestades võib sellest aru saada ka nagu kreemjas passionivili ... Kuid loomulikult oli kreemjas šokolaad. Magustoidu otsas istus korralik pallike sidrunheina jäätist ... mis maitses imehästi nii eraldi kui ka koos kreemja šokolaadiga ... kuid selle roa pärl oli ilmselgelt värske passionivilja sisu, mis hapukust šokolaadi magusale massile. Imehea. Nominent parimale magusroale. Hinne viis pluss.

Igal juhul aitäh Toko peakokale Klaus Lemmats´ile imeheamaitseelamuse eest !

Lõpetuseks palun lugejatelt vabandust blogipostitustesse lipsavate kirjavigade pärast ... kirjutan blogisid võimalikult kiiresti pärast toidu nautimist, et esmast emotsiooni edasi anda ja ... paraku liiguvad sõrmed kiiresti ning vahel ka valedele arvuti klahvidele ... või jääb mõne nimetuse õigekiri kontrollimata. Minu jaoks on emotsioon tähtsam kui väiksed näpukad kirjapildis. 

Pierre interjöör oli suurem elamus kui Maitsva Tartu menüü toidud.

 Kuna täna õhtul on mul laulukoori proov, siis tegime Pierre´s abikaasaga bruntsi ehk hilise lõunasöögi. Jätsin spetsiaalselt lõuna vahele, et nautida sealse Maitsva Tartu menüü toite. Taas kord juhatati meid Pierre tagasaali, mis oli väga intiimne ja vaikne ... meile sobis. Ettekandja tuli ja rääkis kogu aeg meie vormis ... et "kas me oleme lõpetanud?" või "kuidas meile meeldis" ... ma tahtsin kogu aeg vastata, et nemad kõrgeausused on rahul... kuid hoidsin ennast tagasi. Nojah, eks igal teenindajal on oma stiil, kuid meie vormis suhtlemine on naljakas. Kõrvallauda teenindav kelner rääkis ikka teie vormis, et "kuidas teile meeldis?". See on küll parem variant. Kuid vaatamata sellele panin teeninduse ja interjööri hindeks viie, sest oli mõnus. Naljakas oli ka see, et igal laual oli laudlinal üks tomat ja üks sidrun ... mitte plastist, vaid päris. Täitsa huvitav, mida need sümboliseerisid. Igal juhul meeldejääv dekoratsioon. 

 

Eelroog oli seekord mereandidest - grillitud kammkarbid, millele oli pandud lisandiks karamelliseeritud porrulauku, forellimarja ja šampanja-safrani kastet. Ma pole just mereandide nautija, kuid see kammkarp oli koos lisanditega täitsa söödav. Eriti kui sain sama kahvlitäie otsa nii kammkarbi ja porrulaugu mida siis kastme sees veeretasin. Maitsed sobisid kokku, kuid midagi jäi justkui puudus ... midagi üllatavat ja maitsekat. Panime hindeks nelja plussi... see oli kindlasti parem kui eilne lõherull, kuid siiski polnud nii hea ning eriline kui Fii ja Crepp´i eelroog. 

Pearoog oli röstitud pardifilee, mille me tellisime valmidusastmes medium minus ... kuigi peakoka soovitus oli medium plus. No ei tea, miks ta soovitas küpset pardiliha ... see pole ju nii mahlane ja maitsev kui kergelt punane. Igal juhul saime, mis tellisime. Ja oli mahlane ning maitsev. Kastmeks oli tugevamaitseline aroonia-šerri kaste ning ühes taldriku nurgas säras apelsini chutney ehk eesti keeles hoidis ... no ma ei tea, miks restoranid kasutavad nii palju võõrkeelseid termineid.  Lisandiks oli krõbe kartul ... ehk kartulipoolik, mis oli üle puistatud juustuga ning mis oli väga soolane. Kusjuures olid kõik maitsed tugevad, dominantsed ... mitte ühtegi maitset tasakaalustavat komponenti. Tagaküljes oli üks arooniakompoti oksake, mis oli hea. Hindeks taas neli, kuid seekord miinusega. 

Magustoidu osas läksid meie arvamused abikaasaga lahku. |Šokolaadifondant ehk laavakook nimega PIERRE GOURMAND oli aus ehk täpselt selline nagu üks fondant olema peab ... pealmise kihi eemaldamisel voolas välja soe magus täidis, mis koos kõrval paiknevate hapukate vaarikatega ning fondanti peal oleva pirni-ricotta jäätisega andis väga mõnusa ampsu. Kuid sinna kõrvale pandud Josephine trühvel, mis koosnes valge šokolaadi, mis pidi olema sidrunimaitseline, sisse peidetud kitsejuustust. No ma ei tea ... minu arvates see komponent ei sobinud kuidagi fondanti juurde ... ja eriti selle hea jäätisega. Kitsejuust on väga hea punapeediga ja soojalt, kuid niimoodi serveeritult ... mulle ei maitsenud. Abikaasale aga meeldis ... no vot maitsed on erinevad ... kindlasti on nii minu maitsemeele pooldajaid kui ka abikaasaga nõustuvaid toidunautijaid. Küll olid sobivad lisandid fondanti ja jäätisega kreeka pähkli tukikesed. Andsid nii tekstuuri kui ka kergelt mõrkjat maitset.  Kuna hinne on siiski minu panna, siis panin ka magustoidule nelja. 

See oli siis üheksas toidukoht külastada ja Maitsva Tartu menüüd nautida. Homme ootab meid lõuna ajal Toko. Eks näis, kuidas sealne menüü meid kõnetab... 

Abikaasa väitis, et olen heldemalt hindama hakanud, kuid vaadates 2024 aasta hindeid, siis ei saa seda küll öelda.