Vilde ja Vine Maitsva Tartu menüüd oli väga raske hinnata ...

Tänaõhtune külastatav toidukoht oli Vilde ja Vine ... vana tuntud ... nimetavad end veinirestoks, kuid mind vein ei huvita, küll aga Maitsva Tartu menüü toidud. Esmaspäeval oli see toidukoht meeldivalt tühi, lisaks meile oli vaid paar tüdrukut ja taganurgas paarike. Selline rahulik õhkkond mulle meeldib ... saime rahulikult istuda ja vestelda ning teenindus oli kiire ja abivalmis. Seega interjöör ja teenindus sai hindeks viis. Ma usun, et seda hinnet mõjutab nii nädalapäev kui ka kellaaeg, millal kohti külastada... kuid eks kõik siin elus ongi subjektiivne. Näiteks täna mõjutas minu abikaasa maitsemeelt nohu ja tema arvamused olid minu omadest erinevad. 

Eelroaks olid õrnsoola lõherullid, mis olid kausikese äärtes, keskel olid kolm Vilde ricotta juustu kera ja kolm kergelt põletatud tomatit ... mõned maitserohelise lehedki kaunistasid rooga. Kausi põhjas oli aga leemeke, mida nimetati tomati dashi´ks.  Dashi on jaapanipärane kalapuljong, mida algupäraselt valmistatakse honito helvestest ja kombust, kuid millest Vilde ja VIne kokk seda valmistas, jäi mulle arusaamatuks ... või täpsemalt teadmatuks. Kaunistuseks ja ka pisut maitseks olid forellimarja terkased. Selle roa söömiseks oli meil kahvel ja lusikas, sest dashit oli kausi põhjas päris korralik hulk ... Mida siis maitsest arvata ... keeruline ... Mulle tundus, et juustupallid olid natuke liiga mahedad, oleks võinud tugevama maitsega juustu kasutada ... näiteks mascarpone´t. Tomatid olid erilise maitsega, sobisid siia roa juurde. Koos juustuga head. Leem oli lahja ja kerge maitsega ... lõherullid ... nagu lõhe ikka ... No on raske ... paneks hindeks nelja ... loodan, et ei teinud liiga.

Pearoaks oli veise flanksteik, mis loomulikult pole tooraine poolest nii pehme kui tenderloin, kuid ega tal viga ka polnud. Tellisin liha medium minus valmidusastmes ehk kergelt punase. Oli raske lõigata, sest steiginuga meile ei eraldatud, kuid maitses normaalselt. Oli piisavalt mahlane ja maitsekas, seda eriti kastmega ja musta küüslaugu kreemiga, mis mõlemad olid tugevamaitselised. Tugevamaitselised olid ka kõrvitsakuubikud prae juures ning veisesabalihaga täidetud kroket ... ning kõiki neid tugevamaitselisi komponente oli tasakaalustamas vaid väike kuhil juurselleri püreed ... mis kahjuks sai otsa enne kui liha, kaste ja kõrvitsakuubikud. Kuni juursellerit jätkus, oli kõik normaalne, kuid kui see otsa sai, siis olid tugevad maitsed liiga domineerivad ning maitse tasakaal läks paigast ära. Taas kole raske hinnata ... pärast plusside ja miinuste kaalumist panin hindeks viis miinuse. Ikkagi päris hea maitsebukett ja sobivad maitseelamused.

Magustoiduks oli pistaatsiakook, mille kõrval oli veel pistaatsiakreem ning peal misokaramelli  kuhilad. Misokaramelli vahel aga värsked hapukad vaarikad. Misokaramell maitses nagu soolakaramell ... kui poleks menüüst lugenud, siis oleks seda pidanudki soolakaramelliks ... ehk oli maitse pisut "täidlasem" ... Lisaks oli suur pall vaarika gelato´t ehk vaarikasorbetti. Gelato tähendab itaalia keeles igasugu jäätisi ... Magusroog oli minu arvates liiga pistaatsia ja misokaramelli maitsete domineerimisega. Isegi kui juurde võtta lisatud imehead vaarikajäätist, siis ikka olid need maitsed üle. Nii et ... taas neli.  

Lõpetuseks kirjutan taas kord Maitsev Tartu kampaania hindamisest ... ei osale ise kampaania raames Maitsev Tartu kodulehel toimuval hindamisel. Nagu ka eelmistel aastatel, pean seda ebaadekvaatseks, sest mulle tundub, et kampaania korraldajate parima toidukoha valiku vorm on pisut ebaobjektiivne. Seal ei saa veenduda, et vastaja tegelikult ka toidukohta külastas või andis hinnangu oma mõtete ja nägemuste põhjal ning pole autoriseerimist ehk üks vastaja võib esitada kümneid arvamusi kasutades erinevaid kontaktandmeid ja pereliikmete ning tuttavate nimesid. Mina näiteks saaks esitada vähemalt kaksteist vastust, sest pereliikmeid on mul viis ning erinevaid meiliaadresse ning telefoninumbreid ka mitu ... lisaks veel ettevõtte numbrid. Seega võiks ma soovi korral üles kiita või maha laita suurema hulga toidukohti isegi kui ma neid ei külasta. Viimaste aastate kampaania hindamistulemused näitavad selgelt, et parimaks osutus toidukoht, mille külastajad oskavad hästi arvutit kasutada ning tunnevad internetiküsitluste manipuleerimise võimalusi. Kui aga teha küsitlusleht, mis on autoriseerimisega (nt SmartID või ID kaart) ja lisaks küsida seal ka hinnatava toidukoha külastamise aega (broneeringu aega), siis on selline "kiirete näppude" hääletamiseelis välistatud või vähemalt oluliselt vähendatud. 

Kusjuures  kirjutasin juba 2023 oktoobris ka korraldajatele ja andsin oma soovitused, kuid ... pole väga usku, et neid kunagi järgitakse. Minu soovitused korraldajatele olid sellised (muutsin vaid ajast sõltuvat infot):

• Toidukohtade valik ei peaks olema toidu foto põhjal, piisaks menüüst ja eriti komponentide päritolu kirjeldusest. Eelistades kodumaisete tootjate toiduainete kasutajaid. Kindlasti võiks valida kohtade arvu järgi kohvikus, neid peaks olema piisavalt (näiteks minimaalselt 20-30)… kusjuures ei tohiks kampaania ajal kohtade arvu suurendada … seda on mitmed toidukohad teinud ja mis seal salata, seal pole üldse mugav olla. Väga heaks  kriteeriumiks valikul on kokkade ja kelnerite kutsekvalifikatsioon, kutse omamine annab ette kindla taseme … tagab kvaliteedi.
• Hind võiks olla kõigile ette antud ühesugune. Ühtlase hinna korral on kõigil võrdsed võimalused. Kusjuures külastajatel ka võimalus rohkem valida toidu, mitte hinna järgi.
• Toidukohtade pakutavate roogade hindamine võiks olla autoriseerimisega. Selleks saab kasutada Volis programmi, sama mis „Kaasava eelarve“ puhul. Siis on hindamine objektiivsem. Lisaks võiks hindamise vormil olla külastuse kuupäev ja kellaaeg … et oleks suurem tõenäosus, et hinnatakse pärast külastust. Saab teha korralikku statistikat. Volises lubada loomulikult kogu Eesti autoriseerimine (ei tea, kas Volis lubab välisriikide ID kaardiga autoriseerimist).
• Roogade hindamine võiks olla liigiti – eelroog, pearoog ja magustoit (nagu ikka), kuid lisaks võiks hinnata interjööri ja teenindust. Ümbritsev ja teenindus mängib toidu nautimisel suurt rolli. Teenindajatel peaks olema kohustus toitude tutvustamine (lõviosa teenindajatest seda on ka teinud).
• Hindamise ja külastatavuse elavdamiseks võiks iga toidukoht panna välja ühe tasuta külastuse kahele, mis siis loositakse vastajate vahel välja. Siis on loosirattas üle 20 auhinna (loodetavasti) ja võimalus, et vastajad saavad auhinna, palju suurem. 

  Palun blogi lugejatelt kommentaare nende ettepanekute osas ... võite kirjutada otse siia blogipostituse juurde.

Spargel - päris head Maitsva Tartu menüü toidud, kuid väiksed möödalaskmised rikkusid maitseelamuse

Pühapäev jäi meil vahele, sest abikaasa oli hõivatud muude tegevustega ja üksi polnud isu minna. Vahepeal ikka vaja puhkepäevi ka teha, ei saa iga päev väljas einestada. Nagu varem kirjutatud, pole sellel aastal eesmärki kõiki Maitsev Tartu toidukohti külastada ... kuid teeme seda nii palju kui võimalik. Usun, et üle 20 koha ikka saame läbi käidud. Pühapäeva kompensatsiooniks tegin täna kahe toidukoha päeva.

Käin tavaliselt lõunatamas Sparglis, kus on lõunapakkumiseks iseteenindusega korralik praevalik koos heade salatitega hinnaga 7.50 ja mõnus parkida autot (B tsoon - 90 min tasuta). Täna otsustasin asendada lõuna ajal tavalise prae Maitsva Tartu menüü komplektiga ning einestada hoopis pikemalt ja nautida Spargli peakoka pakutava erimenüü toite. Õnneks oli see võimalik, sest kui eelnevatel aastatel alustati seal Maitsva Tartu pakkumist pärast lõunamenüüd, siis nüüd sai seda ka koos lõunamenüüga. Mind juhatati Sparglis taharuumi, kus oli suhteliselt õdus ... arvestamata üksikuid lõunabufee sööjaid, kes sinna tungisid. Teenindus oli kiire ja meeldiv. Usun, et ei liialda kui panen interjööri ja teeninduse hindeks viie.

Eelroaks toodi lauale kala tartar ... siiakalast ... kohe tuli meelde kultusfilmi "Siin me oleme" tsitaat: "Ma armastan sind nagu siiakala! Muh!"... Kusjuures oli pakutud kala tartar tõesti väga maitsev ... toore siiafilee hakke peale oli lisatud õunapallike, kurkipallike ja tillimajoneesi. Kroonis eelrooga väike tillivõrseke. Hakke all oli sidruni-tilliõli. Väga maitsekas ja just eelroale kohaselt isutekitav. Kui millegagi natuke norida, siis õli või majoneesi oleks võinud rohkem olla ... no isegi kaks korda rohkem, sest siis oleks kogu kala saanud sellega niisutada. Küll kiidan eraldi õunapalli ... see oli nii hea ja sobis väga hästi ka kalaga kokku ... ka neid oleks võinud olla paar tükki. Kuid siiski oli eelroog puhta viie vääriline.

Pearoog oli lambatalle välisfilee, mis oli mõnusalt pehme ja hõrk. Lisatud peedi-pohla punaveinikaste oli imeliselt õnnestunud. Koos lihaga sobis ka hästi, eriti siis kui võtsin liha koos selle peal olnud kitsejuustukreemiga ... imehead suutäied. Kaste oli nii hea, et kaapisin lõpus selle riismed saiaviiluga kokku, et midagi head taldrikule ei jääks. Lisandiks olid väga väike törts pastinaagikreemi, kaks marineeritud pärlsibulat ja üks pisike marineeritud punapeet. Pastinaagikreem on tuntud oma headuses, sellega on raske mööda panna ... kuid seda oleks võinud rohkem olla. Olin juba mõtetes valmis panema Spargli pearoale maksimaalset hinnet ... kui ... võtsin koos lihaga kahvli otsa ka ühe pärlsibula ... ja kohe oli maitseelamus rikutud ... see sibul oli nii tugeva äädikaga, et rikkus ka kastme ja liha maitse ... teine sibul samamoodi, kuid seda ma enam lihaga ei võtnud. Ja ka punapeet ei erinenud kahjuks vähimatki sibulatest. Kahjuks pean tunnistama, et need lisandid olid nagu tõrvatilgad meepotis ... rikkusid minu viie mõtted ära. Ilma nendeta ja suurema hulga pastinaagikreemiga oleks selle roaks olnud viis pluss, kuid nüüd pean panema nelja ... 

Magustoiduks toodi lauale šokolaadi brüleekreem, mis oli kaetud marja-oreo krõbedikuga. Brüleekreem maitses ... nagu brüleekreem. Kate oli ka kenasti sulatatud suhkrust krõmps ning marjakrõbedik peal andis pisut-pisut hapukust. Kuid kokkuvõtteks oli selline magusroog siiski liiga tavapärane, ei mingit üllatust. Seega panin hindeks nelja. Hea, kuid ilma erilise maitseelamuseta ... ju siis on minu maitsemeel väga headest magustoitudest juba "rikutud".

Õhtul ootab meid veel Vilde ja Vine ... eks näis, kas seal saan oodatud maitseüllatused kätte.

Fii peakokk hellitas meid imehea lambalihaga ja üllatas meeldivalt magusroaga

 Laupäeva õhtul oli Fii restoranis rahvarohke. Õnneks oli meil varakult laud broneeritud ja saime kena aknaaluse koha.  Fii interjöör meeldib mulle, sest nagu ka varasematel aastatel, oli mõnus vaikne keskkond vaatamata suurele külaliste hulgale. Saime abikaasaga tavapärase häälega omavahel vestelda. Ettekandja juhtus ka sama olema, kes eelmisel aastal ja seetõttu läks kõik libedalt. Ta juba teadis, et joome kannuvett ja ei hakanudki meid tüütama "mulliga või mullita" vee pakkumisega. Nagu juba aru saite, tuleb teeninduse ja interjööri hindeks viis.

Eelroaks pakuti Fii´s Karilatsi forelli tataki´t, mis on jaapanipärane toidu valmistamise viis. Liha marineeritakse ja siis grillitakse nii kergelt, et vaid pealmine kiht pruunistub ja seest jääb liha punaseks. Täpselt nii ka meile pakutud kala oli, pealt küps ja seest toores ... kui mitte arvestada marineerimist. Forellitükkide peal ja ümber olid chia seemned ning ümber ponzu-vinegrett, mis on selline hapukas sojakastme-riisiäädika-sidrunimahla kaste, kuhu on lisatud erinevaid ürte. Selline kaste sobib imehästi kalaga ja seemned andsid tekstuuri juurde. Väga hea oli ka koka mõte anda juurde kausike sushiriisiga, mille peale oli puistatud furikake puru ehk jaapanipärast maitseainesegu. Riis oli kala ja vinegretikastme kõrval tahendav komponent. Muidu oleks liiga "vedel" toit olnud. Panin riisi otse kala kõrvale ja see imes endasse kastet ja siis sai rikastatud riis koos kalaga suhu toimetatud. Väga maitsev, meile see jaapanipärane eelroog meeldis ja hindeks sai viie. Ka serveering oli väga kaunis ... 

Peraroog oli praktiliselt sama, mis Puente´s ehk madalal kuumusel pikalt küpsetatud lamba ristluu. Kuid need kaks rooga polnud isegi võrreldavad. Ja seekord tegin midagi, mida ma varem teinud polnud... ma alandasin Puente roa hinnet, sest võrreldes Fii lamba ristluuga oli neile pandud neli liiga helde ... alandasin Puente pearoa hinde kolmele. Mis siis Fii lamba ristluus nii head oli ... see oli nii hõrk, et ei tundunud lambalihana ... pehme, mahlane ja hästi maitsestatud ... kergelt suitsuse maitsega. Lisaks oli Fii peakokk pannud lambalihale kuivatatud petersellitükikesi, mis andsid nii maitset kui tekstuuri. Liha kõrval oli hiinakapsa kausile, mis oli täidetud pistaasiapähkli kreemiga ja puruga ning teises ääres oli kuhi pastinaagikreemi. Lisandid sobisid imehästi lambalihaga, kusjuures sobisid need ka omavahel ehk ka kapsaampsu juurde istus hästi pastinaagikreem. Viimane oli kuidagi mõnusalt hapukas ja kui me ettekandjalt küsisime, et kas sinna on õuna sisse pandud, siis tuli pärast kokaga konsulteerimist vastus ... jah, törts õunaäädikat oli selle hapukuse allikas. Mulle tundus, et kaste liha kõrval oli demi-glace, kuid selles ma kindel polnud ja seda menüüs ka kirjas polnud. Ja musta küüslauku ma toidus ei leidnud ... ju see oli millessegi lisatud. Kuid see selleks ... igal juhul oli see lamba ristluu koos kõigi lisanditega imehea ja kandideerib parima pearoa tiitlile. Hinne viis pluss ! 

Magusroog oli väga eriline, selle tuum oli ettekandja sõnul peakoka abikaasa vanaema aiast pärit talvenaudingu sorti õun, mida oli kaks kuud hoitud 60 kraadise temperatuuri juures ... jajah, küsisin üle, kaks kuud. Selle "musta õuna" ümber oli peakokk ehitanud mascarpone juustu kreemist ümbris ja selle peale oli veel õnnestunud kinnitada vaarikaželeest kiht. "Õun" istus valge šokolaadi alusel. Igal juhul nägi see õun väga hea välja. Ja maitses ka imehästi, proovisin maitset tervikuna ehk kõikidest komponentidest koos ja siis neid ka eraldi ... koos oli maitseelamus imehea ja kui eraldi, siis mascarpone kreem oli väga maitsekas, vaarikaželee kergelt hapukas, valge šokolaad loomulikult magus ja see õun seal kõige sees peidus oli mõnusalt hapukas. No ma ei tea, kuidas nad sellise magustoidu kokku oskasid kombineerida... üllatus ... meeldiv üllatus. Hindeks viis pluss !

Kuna see õuna valmistamine tundus nii uskumatu, siis küsisin hiljem Chat GPT ... mis juhtub õunaga, kui seda hoida kaks kuud 60 kraadise temperatuuri juures ... ja vastus oli:

mis juhtub õunaga, kui seda hoida kaks kuud 60 kraadise temperatuuri juures? Ja vastus oli:

Kui hoida õuna kaks kuud ~60 °C juures, siis juhtub temaga päris palju – ja mitte midagi eriti söödavat.

Lühidalt, mis toimub:

• Vesi aurustub → õun kuivab tugevalt. Algul närbub, hiljem muutub kas väga kõvaks ja nahkjaks või pudruks (olenevalt niiskusest ja õuna tükeldamisest).

• Ensüümid ja rakkude struktuur lagunevad → tekstuur kaob, õun ei ole enam krõmps.

• Pruunistumine

  • Alguses toimub ensümaatiline pruunistumine

  • Pikema aja jooksul ka aeglane Maillardi reaktsioon (suhkrud + valgud), mis muudab värvi ja maitset

• Maitse muutub → magusus väheneb, tekivad mõrkjad ja “keedetud” või isegi kõrbenud noodid

• Vitamiinid (eriti C-vitamiin) hävivad peaaegu täielikult

• Mikroobid

  • 60 °C tapab paljud mikroobid, aga mitte kõiki spoore

  • Kui keskkond pole täiesti kuiv, võib tekkida riknemine või ebameeldiv lõhn

Tulemus kahe kuu pärast:

🍎 → ❌

Midagi kuivatatud õuna sarnast, aga halva maitse ja lõhnaga, toiteväärtus madal ja süüa ei soovitaks.

Päris naljakas ... 😃😃😃😃😃 ... kuid Fii koka tulemus oli hoopis teistsugune ...

 

Lagedavõitu eelroog, kuid väga maitsekas magustoit Kampuse peakoka poolt.

Kui eile jäi Maitsva Tartu menüüd pakkuvate toidukohtade külastus vahele, sest olin Tallinnas, siis täna õhtul ootas meid Kampus. Kohale jõudes olime natuke pettunud, et pidime istuma allkorrusel, sest seal on suhteliselt kärarikas ja kitsas. Kusjuures olid ülemise korruse lauad täitsa vabad ... kuid neid hoiti vist suurematele seltskondadele. Me olime ju ainult kahekesi abikaasaga. Veel häiris natuke, et riideid polnud kuhugi panna, nagid olid täis... pidime panema tühja tooli peale. Nojah, see selleks. Vähemalt oli kelner väga lahke ja viisakas ning saime toidud vaatamata suurele külastajate arvule suhteliselt kiiresti lauale.

Eelroog oli krõbedale saiaviilule sätitud vähisabade, hollandi kastme ja Karilatsi forellimarja terakestega kate, mille peal olid tillitükikesed. Kõrvale valas kelner eraldiasetsevast kannust karulauguõli, väites, et see karulauk oli korjatud eelmisel kevadel ... võibolla. Nägi täitsa hea välja, kuid juba esimese suutäie juures tundsin, et midagi oli nagu puudu ... selline lage eelroog ... ei saa öelda, et komponendid ei sobinud kokku, kuid pärast iga suutäie söömist jäi tühi tunne maitsemeeltele. Eelroog võiks olla pisut rohkem maitsemeeli ergutav ... Panime hindeks nelja. Selline oli kah eelroog ... polnud paha, kuid ei miskit erilist. 

Pearoog oli Järveotsa vutt, fileeritud, mitte tervena. Mäletan, et ühel aastal pakuti grillitud vutti fileerimata ja need olid toona küll väga nälginud vutid. Kuid jah, seekord oli korralik lihaports ilma luudeta. Kõrval oli suure pelmeeni kujuline maapirni-trühvli kreem. Hmmm ... juba mitmes selline sellel aastal.  Vuti all ja ümber oli seene duxelle ehk klassikaline prantsuse köögist pärinev peeneks hakitud seente, šalottsibula ja ürtide segu ... natuke pesto moodi, kuid mitte nii vürtsikas. Siis oli veel nisulinnast, üks väike marineeritud peet ning rohkelt rohelist õli. Peale oli puistatud tekstuuriks paisutatud tatart, mida oleme varemgi prae juures kohanud. Nüüd siis maitsete sobivusest ... sobisid. Maapirni-trühvli kreem oli hea, maitsekas, kuid pisut tagasihoidlik. Peet oli vürtsikas, kuid seda oli nii vähe ja see duxelle ... no ei tea, pesto oleks parem olnud. Maitselt oli eriline, kuid taas ... kuidagi lage. Maiseelamust sellest praest ei saanud, täitsa söödav ... kuid ... jah, elamust polnud. Neli pluss. Kuid viit ei venitanud kuidagi välja. Lisatud foto on Maitsva Tartu kodulehelt (autor Mana Kaasik), sest enne söömist foto jäi seekord endal jäädvustamata. 

Aga magusroog oli väga hea. Isegi nii hea, et tõstsime selle parima magustoidu nominentide nimekirja. Mis seal siis nii head oli ... maitsete tasakaal. Hapu ja magusa tasakaal, pehme ja tugeva maitse tasakaal ja kõva ning pehme tekstuuri tasakaal. Imehea. Tehtud oli see magustoit itaalia pehme besee eeskujul, mille törtsude vahel oli astelpaju hüüve ning mille sees olid hapukad vaarikad. Peale oli puistatud tekstuuriks ja maitseks külmkuivatatud vaarikapuru ning ümber laiutas amaretto siirupi meri. Kusagil oli veel ka jogurti crumble , kuid seda kihti ei leidnud ... aga võibolla olid need törtsud hoopis jogurti crumble´st. Igal juhu, oli mis oli, aga väga hea oli. Natisin seda väikeste ampsukestena nii pikalt kui sain, kuid lõpuks ikka sai otsa. Hea maitse jäi pikaks ajaks suhu. Puhas viis !

Homme õhtul kostitab meid Fii ... kuid päeval vaatan olümpiamänge. Kahju, et meie curlingupaar täna kaotas. 

   

  

Puente Maitsva Tartu menüü eine andis kõvasti lõualihastele tööd.

Puente on taas uus koht, kus ma pole käinud. Otsustasin täna pärast kinnisvaramaakleritele peetud kolmetunnist sisekliima alast loengut seal üksi hilist lõunat süüa ... sest loengu ees ja vahel ma tavaliselt ei söö. Broneerisin laua interneti teel ja sain kiiresti ka kinnituse, et olen oodatud. Väga hea. Kuid asukoht pole Puentel üldse hea, sest sealkandis pole enam auto parkimise võimalust. Kõige lähem koht oli raudtee kõrval, kust restorani oli päris pikk maa ... eriti sellise külmaga. Hea et sinnagi parkimiskoha leidsin ...  aparaaditehasest üle tee kiriku juures on ka parkla, kuid see oli täis.

Puente on samades ruumides kus oli Trikster Tihane ja ega interjöör väga palju muutunud ei olnud. Taas kord sain istuda teisel korrusel, kus lagi on lähedal ... kuid sealt on hea vaade tänavale bussipeatusse. Kusjuures luusis seal ikka veel ringi Aparaaditehase maskott ... kass ... toidukohad tulevad ja lähevad, kuid kass jääb. Mind ta väga miilustama ei tulnud, ju ta siis teadis, et mulle kassid ei meeldi.

Eelroaks tõi kelner mulle lauale Tiradito ... mis originaalis on Peruust pärit carpaccio sarnane roog, mida pakuti toore kala maitsestatud lõikudena. Puento peakokk oli asendanud kalaviilakud veise flank steigi viilakatega. Kes soovib teada, millisest veise kehaosast pärineb flank steik, peaks lugema minu eelmist postitust Lihuniku Äri maitseelamustest, panin sinna selgituseks terve veise joonise kõikide steigikohtade kirjeldustega. Nagu näha on flank steik kõhuääre tükk ... mis on suhteliselt vintske ... seda väitis ka kelner, kui toidu lauale tõi. Ta ei eksinud, liha oli lõigatud küll õhukesteks viilakateks, kuid iga viilakat pidi kaua-kaua närima, selleks et see alla neelatavaks muuta. Maitsestamiseks oli lisatud lihale Peipsiveere sinepit ... mis domineeris kõikide muude lisandite üle. Koriandri aji verde, mis pidi olema samuti Peruust pärit roheline kaste ning isegi marineeritud tšilli maitsed ei pääsenud kuidagi löögile. Proovisin küll võtta neid ilma sinepita, kuid ikka juhtus ka tükike sinepit kahvlile ja ... ei mõistnudki teiste lisandite maitset. Küll olid bataadikrõpsud hästi valmistatud ja maitsvad .... ning andsid roale tekstuuri juurde. Mis hindeks panna? Ehk neli ... väikse miinusega ... ei saa öelda, et roog ei sobinud eelroaks, kuid komponente kokku pannes polnud kokk arvestanud sinepi domineerimisega ning steik ... no see oleks võinud olla kergemini söödav. 

Pearoa põhiliseks koostisosaks oli madalal temperatuuril küpsetatud lamba ristluu ... menüüs oli kirjutatud küll madalküpsetatud, kuid võtsin endale õiguse seda sõnastust muuta. Madalküpsetatud kõlab nagu millegi all madalal küpsetatud ... või siis põranda lähedal madalal küpsetatud. Kuid ega maitse sellest ei muutnud, kuidas seda lihatükki nimetati. Liha oli küll pehme nagu hautis, kuid sellele vaatamata pidi lambaliha kiudusid pikalt närima, et need muutuks peenemaks. Lõualuud, mis olid juba eelroast väsinud, said veel tööd. Kaste lambaliha peal oli prantsusepärane demi-glase kaste ehk tugeva maitsega pruun kaste. Oli küll tugeva maitsega ja andis lambalihale maitsekust juurde ... sobis. Veel olid ümber lihapala wasabi majoneesi törtsud, tilliõli ning grillitud paprika chutney. Kusjuures sellest viimasest komponendist ei saanudki hästi aru, mis see oli ... chutney peaks olema indiapärane paks kaste ... ja kirjelduse järgi pidi see selle roa juures paprikast tehtud olema, kuid ei saanudki aru, milline osa see oli. Veel oli roa juures kuhul jämedat kuskussi, mis oli külm ja maitses nagu paksud jahuklimbid. Ei maitsenud ... kokk  imetas seda ollust peenelt couscous´iks.. Pärast pearoa lõpetamist jäi meelde vaid hammaste vilgas töö. Kuid maitseelamust ei saanud. Hindeks taas neli miinusega. Ah jaa, bataadikrõpsud olid head ja ka peal olevad heledad krõmpsud ka ... 

Kolm päeva hiljem tegin ma midagi, mida tavaliselt ei tee ... ma muutsin pearoa hinde kolmeks, sest olin Fii restoranis saanud samuti madalal temperatuuril pikalt küpsetatud lamba ristluud ja see oli nii palju parem, et nende kahe roa vahe oli kindlasti rohkem kui üks hinne. 

Magutoit oli väikse koduaia kujuline šokolaadi muretaigna korvike, mis oli täidetud pistaatsiapuru (vasakul), yusu kreemi (keskel) ja brownie puruga (paremal). Viimane sümboliseeris mulda koduaias. Yusu kreem oli hea hapukas ning sobis hästi magusa brownie puruga ning korvikese põhjaga. Korvikese peal olevad vaarikad ja mustikad olid samuti hapukad ja sobisid komplekti. Kõige peal oli tüümianioksake ... mis oleks võinud olla peenestatud, et anda maitset mitmele suutäiele ... nüüd sai seda erilist tüümiani-yusu-brownie segu maitset vaid ühe korra tunda ... kuid sellest järeldasin, et tüümian sobis sellesse kompleki. Kokkuvõttes hea magustoit. Ehk yuzu kreemi oli pisut rohkem kui pidi, kuid kuna mulle meeldivad hapud maitsed, siis mulle sobis. Hindeks viis. Kusjuures pidid menüü põhjal seda magustoitu kaunistama lilled ... kuid neid polnud. 

Lõpuks siis teenindus ka miljöö ... noh jah ... kelner oli väga püüdlik, talle paneksin hea hinde, kuid interjöör ei andnud minu arvates restorani mõõtu välja. Ka see, et laual olid söögiriistade all tavalised paberist salvrätid, mitte riidest rätikud, et kahvlid-noad-lusikad olid tavapärased, keskmist kvaliteeti ning et kogu toidukoht oli avatud igasugustele helidele ... see kõik see oli pigem keskmise kohviku, mitte restorani miljöö. Tänu kelneri püüdlikkusele panen nelja, muidu oleks aste madalamalt hinnanud.  Eriti naljaks oli, et Maitsva Tartu kodulehel oli kirjas ... Puente on rohkem kui restoran. Minu arvamus läheb selle toidukoha vedajate arvamusest ikka kapitaalselt lahku. Eks ma olen vist vanamoeline ... 

Lihuniku Äri Maitsva Tartu komplektiga saab kõhu meeldivalt täis.

Lihuniku Äri Maitsva Tartu menüü roogasid läksime mekkima kella nelja ajal, sest õhtul on mul teisipäeviti koorilaul. Ja hästi tegime, sest siis oli seal väga vähe külastajaid. Kusjuures on see toidukoht nii väheste laudadega, et alates kella kuuest on kõik lauad broneeritud ... vähemalt nii väitis oma vestluses seal töötav ettekandja. Sellel daamil oli kõvasti tegemist, sest ta oligi ainus teenindaja ... lisaks liikus köögipoolel kaks nooremapoolset meest. Väike tragi personal ... eks kelnerikoolitust oleks sellele ettekandjale pisut juurde vaja ... ja tümpsuva muusika ning minimalistliku interjööri tõttu ei olnud selles kohas eriti hubane. Nii et teenindus ja interjöör said seekord hindeks nelja.

Eelroaks pakuti mahekasvatusega Vaidava niitudel rohtu söönud veise abatüki haket, mis oli segatud rohkete ürtide ja suitsuse maitseõliga. Just viimane andis sellele lihakuhilale erilise meeldiva maitse. Kusjuures saime suitsuse maitse saladuse jälile alles pärast eelroa lõpetamist, kui küsisime ettekandjalt, kuidas nad selle suitsuse maitse saavutavad. Igal juhul oli liha koos juurde pakutud röstitud leivaga väga maitsev. Rohelise sibula majonees ehk mojo, nagu menüüs kirjas oli, sobis hästi lihaga ning veelkord ... suitsune õli andis erilise meki. Just selline nagu eelroog olema peab ... pärast söömist jäi pikaks ajaks hea maitse suhu. Hindeks tubli viis !

Pearoog oli kopsakas steigitükk ... mille kohta kahjus ei ettekandja ega kokk ei osanud öelda, millisest veise kehapiirkonnast see pärines. Saime vastuseks vaid, et sisetükk ... no imelik oleks olnud kui oleks pidanud sööma veise välistükki ... see ju karvane. Igal juhul polnud see sisefilee ehk tendeloin. Kuid steik oli hästi maitsestatud ja parajalt küpsetatud ... ehk õige pisut punasem oleks võinud olla. Loomulikult ei küsinud ka siin keegi enne serveerimist meie soovitud küpsusastet. Steigi ümber laiuv punase portveini kaste oli tugevamaitseline, kuid sobis lihaga imehästi. Juurselleri kreem on teada tuntud hea lisand veiselihale, ka seekord sobis see hästi nii steigi kui ka veinikastmega. |Šalott-sibul oli hästi karamelliseeritud ning maitses nagu hästi karamelliseeritud sibul ... Vaid kalekapsas oli seekord natuke vintske ... see oleks võinud krõmpsum olla ... Aga kõhtu täitis see praad korralikult, sest lihatükk oli mehine ja lisandeid selle juurde piisavalt ... ei pidanud liha kuivalt sööma. Seega paneme hindeks ikka viie, tõsi küll väikse miinusega ...

Kommentaaride alusel selgituseks panen siia ülevaateks joonise veise steigi rahvusvahelistest erinevatest nimetustest ja kohtadest (viide allikale joonise all):

Magustoiduks toodi suur  tiramisu plaadikoogist väljalõigatud tükk. See oli traditsiooniline tiramisu, mille vahele oli pandud pohlamoosi. Kahjuks ei tulnud pohlamoosi hapusus üldse esile ja veelgi enam, pohlamoosi maitset oli õige pisut. Kook oli küll hea ja mahlane, kuid ei midagi erilist. Võibolla olid ootused pohla-lisandi osas suured ... sest need on ju minu lemmikmarjad. Ei tea ... kuid üle nelja see roog küll ei saa. Maitse oli hea, kuid tavaline ... ei üllatanud millegagi. Ja väljanägemine oli ka nadi ... lihtsalt tükk kooki. Lihuniku Äril on selles osas veel arenguruumi.

Kuid kõht sai korralikult täis ja oli hea minna laulma ... 

Crepp ... ületas ootusi. Täiesti viieline Maitsev Tartu menüü, mida sai silmad kinni nautida.

Crepp oli meie jaoks täitsa uus toidukoht, ei osanud sellelt kohalt midagi oodata. Vaid menüü oli ahvatlev ja Maitsva Tartu kodulehel oli kirjas, et seal on prantsusepäraselt hubane atmosfäär. Kohe sisse astudes vaatas meile vastu suur kriidijoonistus, kus ilutses keskel "Maitsev Tartu" Väga pilkupüüdev  ... ja samuti olid seintel väga kenad Tartu vaadetega maalid . Laual põlesid küünlad ja üldse ... selline mõnus väike kohvik. 

Eelroaks oli soovähi bisque ... ehk soovähi kreemjas sametine püreesupp, nagu tehisaru meile kiiresti selgitas. Siinne kokk oli sellele supile lisanud veel valget veini ja tekstuuri saavutamiseks lisanud Andre Farmi juustukrõmpsu ning krõbeda lehtkapsa. Väga efektne nägi välja ka üle kausiääre suppi maiustav keedetud vähk... mis küll erilist maitseelamust ei pakkunud, kuid dekoratsiooniks oli hea. Vähiliha tükikesi oli ka püreesupi sees piisavalt, et aru saada soovähi maitsest. Kui me just eile olime kurtnud Pompeis, et eelroog oli liiga rammus, siis siin oli eelroog just täpselt selline, nagu üks eelroog olema peab kerge, maitsekas ja isutekitav. Lõpetades jäi suhu hea maitse ka kõht hõiskas: tahan veel ja veel 😄Sellisele eelroale peab viie panema. Aitäh Crepp´i peakokale erilise maitseelamuse eest!

Pearoaks oli filet mignon, mis on minu lemmiku veiseliha sisefilee tüki ehk tenderloini kõige parem osa ehk paksemast otsast lõigatud steigilõik. Mmmmmm ... ma nii ootasin selle roa saabumist. Natuke ärevust tekitas asjaolu, et meie käest ei küsitud liha küpsusastet. Tõotasin koheselt lahkuda, kui steik liialt ära on küpsetatud. Kuid rõõmus oli minu meel, kui praad lauale toodi ja liha oli "medium rare" ehk kergelt punane seest. Just see, mida soovisin. Naljatlesime abikaasaga, et ei küsitud sellepärast, et keegi ei telliks seda liha liiga küpsena. See rikuks prae. Kastmeks oli kokk valinud kastanipüree ... mis oli julge, kuid õnnestunud valik. Kergelt mõrkjas, kuid samas pisut magus kastanikaste oli väga hea koos lihatükikestega. Kartulilootsiku sisse laaditud shimeji seened koos kergelt balsamico äädikaga marineeritud šalott sibulatega sobisid hästi nii liha kui kastmega. Kusjuures kartuli lootsik oli superhästi valmistatud ... just parajalt krõbe ja hästi maitsekas. Confit küüslauk prae teises nurgas andis omapoolse erilise maitseelamuse. Ei pidanud ma selles praes pettuma. Taas kord tubli viis ... isegi väikse plussiga. Eriline ja maitsev elamus. See praad hakkab kindlasti kandideerima selle aasta Maitsva Tartu laureaadiks. Seda rooga sai mõnuledes silmad kinni nautida.

Magusroog oli valmistatud õuntest. Õunakorvikese ehk tartleti peal oli tükike hapukat õuna želeed ja kaunistuseks niks tekstuuriks krõmps tuiil-leheke. Tartleti ümber voogas aga kohvikreemi ring. Kusjuures mõrkjas kohvikreem sobis väga jästi natuke magusa õunatartletiga. Lisaks oli sinna peale ja ümber riputatud tonka oa puru ja tükikesi. Kusjuures saime seda teada alles siis, kui küsisime ettekandjalt järgi ... kus tonka uba kasutatud on. Meile oli see maius veel tundmatu, kuid nüüd teame ... see on selline vanilje-karamelli maitseline väga magus tonkapuu vili. Selliseid puid kasvab Amazonase vihmametsades ja tegelikult on need viljad interneti andmetel kergelt mürgised, sisaldavad kumariini ... mis võib suurtes kogustes maksa kahjustada. Kuid selline väike törts ei tee peale hea maitse ja lõhna toidule ning selle sööjale midagi halba. Magustoidu hindeks panime ka viie, väikse miinusega, sest ehk oli minu jaoks liiga magus. Seda hapukat õunaželeed võiks rohkem peale panna.

Ka teenindus oli selles kohvikus tasemel, tagasihoidlik ettekandja oli väga püüdlik ja miljöö ... nagu alguses kirjutasin ... meeldiv.  Kokkuvõttes täitsa viieline menüü. Kahju, et kusagil kodulehel ega FB lehel ei leidnud ma selle menüü autori ehk Crepp´i peakoka nime ... oleks tahtnud teda nimeliselt tänada. ........... Tänu headele lugejatele sain teada, et kodulehel kontakti juures on peakoka nimi .... AITÄH IMEHEA JA ERILISE MAITSEELAMUSE EEST - Andres Tover !!!

 

 

Esimene linnuke Maitsva Tartu kampaanialehel on kirjas ... Pompei ei petnud lootusi

Pompei peakokk Erik Enula. Foto FB lehelt.

Pühapäeval 01.veebruaril andsime oma selle aasta avangu "Maitsva Tartu" kampaaniale. Pidime perega minema Dorpatisse sööma, kuid kuna see on pühapäeviti suletud, siis asendasin selle kiirelt Pompei´ga. Restorani kodulehelt leidsin, et peakokaks on seal Erik Enula, kes ammutab inspiratsiooni Itaalia köögist. Huvitav oli ka see, et akna all istudes nägime peakokka liikumas Pompei ja üle tänava asuva baari Paral-lel vahel. Pärast einestamist küsisin ettekandjalt ... ja sain vastuse, et ta ongi paralleelselt kahe toidukoha peakokk ... sealt vist ka kõrvalasuva paari nimi 😏... eks me siis näeme teda jälle, kui Paral-lel´i läheme. Kuidas ta küll jõuab kahe koha peal korraga töötada???

Eelroaks oli kaks itaaliapäraselt lasanjelehe sisse keeratud hautatud metssealihaga täidetud rulli. Sellest siis ka eelroa nimetus "Itaalia kaheraudne".  Kusjuures olid rullid kaetud kolme värvi kastmega, mis moodustasid kenasti itaalia lipuvärvid. Vasakpoolne oli Bešamell kaste ehk eesti keeles valge kaste, mida valmistatakse võist, piimast ja jahust. Sellist kastet on minu ema tohutu arv kordi keedetud kartuli ehk kuiva kartuli juurde pakkunud. Eks prantsuse keelne nimi kõlab menüüs kaunimalt. Siin oli valge kastme sisse lisatud rohelisi ürte, nii et kaste sai "õiget" värvi. Mis lipu moodustamiseks vaja oli. Keskel oli valge Aioli kaste, mis on küüslaugust ja oliiviõlist valmistatud paks emulsioonkaste. Vastavalt koka maitsemeelele ja oskustele pannakse sinna juurde munakollast, sinepid, sidrunimahla või muid lisandeid. Pompei peakokk oli valmistanud parmesani aioli ehk lisatud oli ka Põhja-Itaaliast pärinevat parmesani juustu. Ja kõige parempoolne oli tavaline tomatikaste, mida ikka lasanjele lisatakse. 

Nüüd siis maitsetest. Hästi tugevate maitseelamustega eelroog, sest kui ürtidega Bešemell kaste oli selline tagasihoidlik, siis nii aioli kui ka tomatikaste olid tugevamaitselised. Jah, eelroaks sobivad tugevamaitselised komponendid ... mis sobisid ka nende liharullide juurde. Aga samas oli see toit eelroaks liiga rammus ... kõht peab sellise rammusa eelroaga tublisti vaeva nägema ... minu ettekujutus eelroast on tugevamaitseline ja kerge eine. Seega panime sellele eelroale hindeks neli. Seda võiks pakkuda pigem põhiroana. 

Pompei põhiroog "Maitsva Tartu" kodulehelt

Kui eelroog oli itaaliapärane, siis põhiroog pärineb vist Baski köögist, sest just seal pakutakse küüslaugu-oliiviõli-kala ehk pil-pil kastet koos tursaga. Kusjuures pil-pil nimetus pidavat tulema sellest helist, mis teeb kuum õli, kui sinna turska või küüslauku lisada. Igal juhul oli väiksel kuumusel (46 kraadi) pikalt küpsetatud tursafilee selle kastmega kenasti üle valatud. Kõrval olid kartulid, mis olid kaetud teravamaitselise Parmigiano Reggiano juustu aioliga. Nimetatud juust pärineb Itaaliast, kelneri sõnul Emilia-Romagna piirkonnast ja seda ei valmistata kusagil mujal. See on puuviljane ja pähklimaitseline kõva juust ... mida aetakse sageli segamini parmesaniga, kuid need on kaks täitsa erinevat juustu. Aioli peal olid kalamarja täpiked ning maitseroheline. Teine kuhil kala kõrval moodustus maapähklikreemist ja selle peal olevatest maapähkli krõpsudest. Kusjuures see teine kuhil nägi oluliselt erinev välja kui Maitsva Tartu kodulehel oleval fotol. Kui kodulehel olid maapähklikreemi peal rediseliistakud, siis siin maapähklikrõpsud. Kuid see vahetus oli väga hästi õnnestunud, sest krõpsud andsid nii kreemile kui ka tursale mõnusat tekstuuri juurde. 

Meile pakutud põhiroog

Pompei põhiroog oli kokkuvõttes tõsiselt hea maitseelamus. Võibolla pil-pil kaste oleks võinud olla natuke tugevama maitsega, kuid samas kompenseeris seda nii maapähklikreem koos krõpsudega, mis sobisid mõlemad ideaalselt tursaga, kui ka kartulite peal olev Parmigiano Reggiano kaste ... mis oli mõnusalt terava maitsega. Proovisime erinevaid kombinatsioone ja peaks mainima, et kõik komponendid sobisid teineteisega. Turska ilma lisanditeta ei soovita proovida, sest siis on see liiga nõrga maitsega. Seega panime hindeks viis ... õige väikse miinusega.

Magustoit Ris a´la Mande sai seevastu puhtalt hinde viis ... sest riisipuding, mis oli valmistatud brüleekreemi koostisosadega ning karamelliseeritud suhkru kattega ja kuhu oli lisatud törtsuke Amarettot, maitses suurepäraselt. Pähklid ja mandlid magustoidu peal andsid sellele kergelt mõrkja maitse ning vaarikad ja põldmarjad riisiga brüleekreemi all olid nii head hapukad ... neid oleks võinud isegi rohkem olla. Kokkuvõttes ideaalne magustoit Pompei mõnusa lõunasöögi lõpetuseks. Lisan siia abikaasa jäädvustatud foto sellest imelisest roast.

Ka teenindus oli Pompeis hea. Kelner oli meeldivalt sõbralik ja rahulik. Proovis leida vastuseid kõikidele meie küsimustele ning samas oli tagasihoidlik ja tähelepanelik. Kõrvallauas oli meie lõunatamise alguses väikelastega perekond, kelle lapsed olid väga kõvahäälsed, kuid kelner oskas ka selle olukorra meeldivalt lahendada, naeratades ja kummardudes rääkides meile lähemale, et me ikka kuuleks tema sõnu. Seega sain ka teeninduse eest panna rahuliku südamega hindeks viis. Mõnus lõunasöök ... Pompei ei petnud lootusi. 

Maitsev Tartu 2026 ... taas kord maitsvaid toite nautima ...

Blogilugejate tagasiside alusel otsustasime abikaasaga sellel aastal taas kord Maitsva Tartu söögikohti külastada ja oma tulemustest siin blogis ülevaateid anda. Miks mitte ... toidunautimine on meil ikka au sees olnud ja pole kadedad oma kogemusi jagamast. Vaatasin oma blogi statistikat ja pean tõdema, et isegi siis, kui postitusi oluliselt lisaks ei tule, on külastatavus üllatavalt aktiivne ... viimase aasta jooksul 11 tuhat külastust. Ja minu esimesest postitusest 2018 aasta algusest kuni tänaseni on külastatud blogi tervelt 141 tuhat korda. No vot, tuleb ikka edasi kirjutada ... eelmise aasta sügisel sai kaante vahele ka minu viimane raamat "Vanade puitmajade renoveerimine - puust ja punaseks" ning nüüd on taas aega kirjeldada oma muid elamusi, mis on seotud toidu ja reisimisega.

Sellel aastal on "Maitsva Tartu" kampaania osalejaid toidukohti 26 - Antonius, Aplaus, Chaplin, Chez Andre, Dorpat, Fii, Gastronomist, Grepp, Humal, Kampus, Kolm tilli, Lihuniku äri, Pahad poisid, Paper Tiger, Paral-lel, Pazzo, Pierre, Pompei, Puente, Püssirohukelder, RP9, Sinimandria, Spargel, Toko, Vilde ja Vine ning Vint. Mõned neist on vanad tuttavad juba meie esimesest "Maitsva Tartu" toitude nautimise ajast - nendeks on Antonius, Chez Andre, Dorpat, Fii, Spargel ning Vilde ja Vine... kuus vaprat toidukohta. Väga tubli nendest.

Kahjuks ei suuda veebruari jooksul enam neid kõiki külastada, nagu esimesed kuus aastat sai tehtud. Nüüd plaanime abikaasaga külastada võimalikult palju kohti, mis oma menüüga meie meeli paeluvad. Õnneks oli seekord ettevalmistavas žüriis meie hea tuttav, kellelt ehk saame natuke eelinfot osalejate kohta. Siis saab esmased valikud teha ... loomulikult vaatame ka ise põhjalikult menüüsid ning arvestame varasemaid kogemusi. Alljärgnev tabel annab ülevaate neist kohtadest, milles oleme juba "Maitsva Tartu" kampaania toitusid söömas ja hindamas käinud ning mis sellel aastal kampaanias osalevad. Nagu näha on lisandunud tervelt seitse uut kohta, mida me pole veel hinnanud. Tõsi, Gastronomist´is oleme juba mitu korda söömas käinud, kuid hinnanud veel pole. Kusjuures käisime ka 2025 päris mitmes kohas "Maitsva Tartu" kampaania roogasid nautimas, kuid blogi kirjutamise asemel keskendusin raamatu väljaandmisele.

Huvitav on statistikat tehes see, et need söögikohad, mis said meilt keskmiselt alla nelja punkti, on tänaseks enamasti oma uksed sulgenud või siis nime muutnud. Näiteks on kadunud kohvikud YliCool, UmbRoht, Pepes .. kelle hinded olid madalad ... eelmise aasta septembris pandi kinni ka El Chapo, kes sai meilt 2024 veebruaris hävitava hinnangu. Erandiks oli Polpo, kus olid imehead toidud, kuid millegipärast muutus ikka nimi ja peakokk. Vana hea Shakespeare kohvik Vanemuise suures majas on ka nüüdseks unustuste hõlma vajunud, selle asemel on Aplaus 1870 ... nojah, eks vaatame siis kas saab teha uuele peakokale aplausi ... Jah, neid toidukohti, mis pole vastu pidanud on Tartus ikka liiga palju ... toitlustus on üks keeruline äri. 

Ootasin pikisilmi menüüde avalikustamist, et hakata juba broneerima külastusi. Kui lõpuks menüüd avaldati, siis oli vist huvi nende vastu nii suur, et kodulehel tuli vahetevahel toidukoha nimele klikates ette kiri: 503 Service Unavailable. No server is available to handle this request.... No vot kallid linnavalitsuse ettevõtlusosakonna töötajad, peate oma serveri parameetreid muutma ... külastajate arv ületab piirväärtusi 😀

Tegin ära suure töö ... panin kõikide toidukohtade pakutavad road ühte tabelisse, et saaks võrrelda neid lihtsasti omavahel ... fotosid ei lisanud, sest see on veelgi keerulisem, neid saab vaadata iga toidukoha menüü juurest. Kui sellel tabelil peale klõpsata, siis muutub kiri ka loetavamaks ...

Tegin ka väikse analüüsi põhitoiduainete lõikes, mida enim pakutakse:

Nagu näha on eelroas kõige rohkem kasutatud põhitoiduainena sellel aastal kala ja seejärel veiseliha. Ühel pakkujal polnudki liha päritolu välja toodud, lihtsalt rebitud liha ... need olid küll pahad poisid ja olidki Pahad Poisid. Silma torkab, et sellel aastal on kasutatud vähki ... ei mäleta "Maitsva Tartu" kampaania varasematest aastatest, et oleks vähiliha pakutud. Huvitav. Enamusel toidukohtadest on pakkumuses ka taimne menüü, kuid kõigesööjana ei pidanud ma vajalikuks neid eraldi välja tuua.

Pearoa põhitoiduainete varieeruvus on oluliselt väiksem. Sealiha on kõige rohkem, kuid ka veiseliha on piisavalt, mis mulle meeldib ... kuid minu lemmikut tenderloini ehk veise sisefileed oli neist vaid üks... Lammast on, parti, vutti ja üksik põdergi on sisse ära eksinud. Igal juhul on sellel aastal hõrgutavaid toite nii palju, et täitsa raske on valida ... keda võtta, keda jätta ! Eks me siis käime abikaasaga nii paljudes kohtades, kui jõuame ... vaid paar menüüd oli, mis kirjelduse järgi üldse ei isutanud. Kuna 01.veebruar on pühapäev, siis läheme kindlasti kohe esimesel päeval toite nautima. Kogu perega.

Esimesed kuus kohta on nüüd paigas: Pompei, Crepp, Lihuniku Äri, Kampus, Fii ning Vilde ja Vine. Saatsin kõigile neile meiliga broneeringusoovid ja eks näis, kui kiiresti vastused tulevad. Kusjuures selgus, et 01.veebruari broneeringuga oli probleeme ... paljud toidukohad on pühapäeval suletud. Dorpat, kuhu oleks meeleldi läinud pühapäeval perega lõunale, oli kinni ja pidime selle asendama Pompei-ga. Kõige kiiremini tuli broneeringu kinnitus Kampus´est. 👍

 

  

Gastronomist ... pole paha ... kuid ...

 Nagu eelmises postituses lubatud sai, käisime eile õhtul Gastronomistis söömas. Neljakesi, sest vanim poiss eelistas mitte kaasa tulla. Seekord oli seal märksa rahulikum kui eelmise külastuse ajal ja seetõttu oli mõnus istuda ja toite nautida. Peakokk saatis meile algatuseks väikse suupiste, milleks oli huvitav lillkapsa kreemsupp, kuhu põhja oli pandud peent küpsetuspuru ja peale riivitud törtsuke Viinamärdi musta küüslaugu pecorello juustu. Pidin telefonist järgi vaatama, mis see pecorello on ja sain vastuseks  - klassikaline poolkõva lambapiimajuust. Tore. Hästi koostatud roog, kuid kahjuks oli kokk vist armunud, sest nii öeldakse liiga soolaste toitude kohta. Ja soolane see roog oli ... ei saanud arugi, kas juustust või siis oli kreemsupp saanud liiast soola ... iseenesest oleks olnud hea amps, kuid ... nojah. Seekord läks nii. Õnneks oli laual piisavalt vett, et soolasust lahjendada.

Pearoog oli hirvest, kuid mitte steik, vaid hoopis biifsteek. Kusjuures selle nimetusega ... biifsteek on asjaolud keerulised. Vikipedia annab selleks roaks: Biifsteek on õhuke pannil praetud loomalihalõik  ... seda väitis ka ChatGPT, kui temalt küsisin. Aga tundub, et mõnedes restoranides mõistetakse selle all kotleti sarnast rooga ehk ka siin oli hirveliha hakklihamasinast koos kitsemampli seentega läbi lastud ja siis maitsestatud pätsike tehtud. Nojah, arutelu teema. Selle pätsikese kõrvale oli pandud korralik hulk karulaugu kuskussi ja röstsibula kastet. Oli ka muid huvitavaid lisandeid, mida ei suutnud täpselt tuvastada. Iseenesest olid lisandid head ja sobisid kokku nii omavahel kui niinimetatud biifsteegiga, kuid viimane oli ilmselgelt tuim. Ikka suur julgus peakoka poolt panna hirvest tehtud hakkliha kokku kiuliste seentega ... kaks kiulist toorainet hakklihaks teha, sealt ei tule midagi mahlast välja. Ja ei tulnudki. Maitse oli mõnus, aga süüa oli nagu oleks saapatalda hakitud ... jah. Kuid eks maitsed ole erinevad ... võibolla noorematele inimestele või siis nätsu armastavatele isikutele oli mõnus seda mäluda. Mulle mitte.

Õnneks oli magustoit imehea. Vähemalt jäi lõpus hea maitse suhu. Selleks oli kummeli-valge šokolaadi namelaka ehk kreemjas šokolaadikreem, kuhu oli peale puistatud korralik hulk odrapopkorni ehk paisutatud otra. Kõrval oli korralik ports metsmustikaid, mis ujusid mõnusas kastmes. Väga tasakaalus ja superhea maitsega magustoit. Kokk rehabiliteeris end minu silmis, see roog oli meistriteos. Selle pärast tasus siia sööma tulla ... 

Sellega minu Metsast taldrikule külastused ka lõppesid, sest juba homme sõidan Tallinna ja reedel sealt edasi Buenos Airesesse. Sellest reisist aga kirjutan oma maailmareiside blogis.

Metsast taldrikule kampaania - Spargel ja Chez André. Soovitan soojalt mõlemat !

 Enne kauge maa reisi otsustasime perega nautida "Metsast taldrikule" kampaania raames Eesti toite. See mõte tuli seekord täiesti spontaanselt. Rääkisime abikaasaga, et võiks laupäeval kuhugi sööma minna. Alguses plaanisime RP9-s einestada, kuid siis vihjas abikaasa, et sügisel on ju "Metsast taldrikule" erimenüüd ... ja oligi, algas just laupäeval. Muutsime kiiresti plaane ja läksime hoopis restorani Spargel, sest seal olev menüü tundus ahvatlev. Ja me ei pettunud.

Enne menüüs toodud roogade kallale asumist saime süljenäärmed tööle peakoka tervitusega, milleks oli seekord väike juustukuubik. Kahjuks ei mäleta enam, mis juustuga tegemist oli, kuid hea see oli.

Eelroaks oli ... üllatus-üllatus ... supp. Täpsemalt siis kukeseene-põldvutisupp. Polnud kaua aega eelroaks suppi söönud. Imehea supp oli. Leeme sisse oli kuhjatud hunnik vutilihaviile ja all oli kreemjuust. Pagan, nüüd kirjutades hakkas ka suu vett jooksma. Sellel supil oli vaid üks puudus ... seda oli nii vähe. Oleks tahtnud veel ja veel. Supp oli nii hea, et isegi foto unustasin tegemata, see tuli meelde alles siis, kui supp juba kõhus oli. Pidin kasutama kodulehe foto. Igal juhul saatsime peakokale kööki kiidusõnu.

Pearoog oli hirve välisfilee ehk üks minu lemmiktoitudest. Kahjuks ei küsinud ettekandja seekord valmidusastet ja liha oli ehk õige pisut liiga küps minu jaoks. Kuid juurde lisatud mustika-punaveinikaste ja punapeedi-jõhvikakreem tegid liha mahlasemaks ning lisasid ka maitset. Pearoa kõrvale pandi mascarpone-nõmmliivatee kreemiga kausike, mille sisu andis lihale veel eriti hea maitse. Kusjuures oli punapeedist valmistatud kreem oivaline. Punapeedile omast kergelt mõrkjat maitset oli osavalt varjatud hapuka jõhvikaga. See oli minu arust peakoka meistriteos. Väga hea kooslus. Jäime pearoaga rahule. Magustoitu kampaaniamenüü hulgas polnud, kuid mina võtsin mustika-kodujuustukoogi, olen seda ennegi Sparglis nautinud. Kokkuvõtteks jäime lõunaga väga rahule.

Kuna esimene elamus oli positiivne, siis otsustasime ka pühapäeval lõunat sööma minna. Seekord valisime söögikohaks Chez André, sest seal oli pearoaks lammas ning oli huvitav teada saada, kuidas peakokk Andrus oli selle lahendanud. Enne kui me "Metsast taldrikule" menüü juurde saime asuda, toodi lauda peakoka tervitus. Kui tavaliselt on see mingi lusikatäis hästi maitsestatud toitu, siis seekord oli tervituseks terve kausitäis superhead juustukreemi, mille kohal kõrgusid idudega ümbritsetud seened. Oh Andrus, Sa ikka suudad üllatada. Ma esmalt arvasin, et see on eelroog, kuid ei, oli hoopis tervitus. Ja veel milline maitsebukett ... imehea. Seened olid mõnusalt krõmpsud ja kreem nende all koos seente ja idudega täielik maitseelamus. 

Eelroog, pirni-burrata salat, oli taas serveeritud väga eriliselt. Klaaskuulis. Ettekandja soovitusel kallasime klaaskuuli sisu siiski taldrikule, sest kuulist oleks seda keeruline kätte saada. Koos pirni ja burrata juustuga kukkusid taldrikule veel coobbler-salat, carpaccio viilakud ja BBQ metssea peekoni krõmpsud ribakesed. Chez André peakokale omaselt olid magusad maitsed vahelduvad soolaste elamustega. Kõige krooniks oli minu arust siiski metssea peekoni ribakesed, mis andsid kogu eelroale väga erilise maitse ja lisasid ka tekstuuri, sest ilma selle lisandita oleks roog jäänud "pudruks" ehk oleks olnud liiga pehmete koostisosadega. Loomulikult oli väga oluliseks ja maitseelamuse lahutamatuks koostisosaks burrata juust. Võtsin iga suutäiega igast komponendist raasukese ja nautisin täiega.

Pearoog oli taas eriline. Grillitud lambaliha kõrval sütel küpsetatud suur bataadiriba ja ümber suured kuskussi pallikesed . Enne kui saime roa kallale asuda, tuli peakokk Anrdus isiklikult ja kallas meile kõigile roale väga erilist sooja kastet, millele ma isegi ei osanud nimetust anda. Seal oli miksitud nii mitu erilist maitset, et raske oli komponentidest aru saada. Tundub, et sellega oli ikka vaeva nähtud ja tulemus oli super. Toit maitses imehästi ja seda oli selline kuhil, et kõht sai meeldivalt täis. Pean ikka lõppu lisama koka enda poolt antud pearoa nimetuse ka: Sütel bataat ja grill-lammas emberbataat ja maasika pärl-coucous, serveeritud kuldse rosina cornichono veloute’ga – peen harmoonia soojuse ja hapukuse vahel

 

Kuid meie üllatuseks ei piirdunudki kampaaniamenüü eel- ja pearoaga. Saime ka magustoidu. Taas kord üllatava serveeringuga. Jaheda kreembrülee purgikese all oli aurav külm pall. See oli nii eriline, et tegin sellest lausa video. Kreembrülee oli aga šokolaadimaitseline. Kusjuures oli selle valmistaja saavutanud omapärase kergelt teralise tekstuuri, mis suus olles sulas. Kui kreembrülee on tavaliselt kreemjas, siis see teraline tekstuur oli väga eriline. Ja maitse oli samuti imehea. Jäime taas lõunaeinega väga rahule. Soovitan soojalt kõigile neid "Metsast taldrikule" kampaaniakohti külastada. Ka meil abikaasaga on plaanis veel üks koht - Gastronomist. Kahjuks rohkem enne reisi ei jõua.