TOKO pakkus kala kogemust

 Tehtud. Viimane, 24 toidukoht, selle aasta Maitsva Tartu kampaanias on külastatud. TOKO on Emajõe ääres paiknev klaasist risttahukas, mis näeb väga akvaariumi moodi välja ... seal sees istudes oli kala tunne ... liigutasime seal akvaariumis ja inimesed läksid mööda ja vaatasid meie tegevusi. Polnud eriti mugav tunne ... olen ikka suuri ilma ühegi katteta akendega kohti vältinud. Teenindus oli küll väga meeldiv ja ladus kuni arve toomiseni ... siis nägime, et see on ainuke Maitsva Tartu menüü toite pakkuv toidukoht, mis küsib kannutäie kraanivee eest raha ... ja mitte vähe ... 3 eurot. Kui ma mainisin seda ettekandjale hakkas ta midagi rääkima Tartust ... viidates minu arust sellele, et Siigur restoranid on Tallinnapõhised ... siis mul kihvatas ... sest olen Tallinnas käinud vähemalt 38 esinduslikus toidukohas ja ka seal ei küsita enamasti kannuvee eest raha ... mida need Siiguri restoranide töötajad endast mõtlevad. Kuid see selleks, teeninduse ja keskkonna hinne oli juba enne seda intsidenti meil paika pandud ... akvaariumi neli.

Eelroog oli nimetusega "kitsejuust & peet". Koosnes see kaunilt kujundatud roosikujulisest korvikesest, kus olid ümber punapeedi viilakad ja keskel siis kitsejuust, vinegrett ja hummus ning peal piinia pähklid ehk Vahemere männi (ld Pinus pinea) seemned, kappari kaun, jänesekapsad ja mikroürdid. Seda rooga olla Siigur restoranid (sõna Siigur restoran käis läbi igast toidu tutvustusest) timminud palju aastaid. Lisaks soovitas ettekandja seda rooga süüa lusikaga ... Võttes esimese suutäie, selgus, et see timmimine oli vilja kandnud. Eelroog maitses tõesti imehästi. Maitsed oli heas tasakaalus, eriti sobisid sellesse maitsebuketti piinia pähklid, mis andsid nii maitset kui tekstuuri ja vinegrett polnud liiga äädikane, maitses koos teiste komponentidega hästi. Kitsejuust, mis ise on suhteliselt tugeva maitsega, tundus teiste komponentide kõrval hoopis mahendajana. Väga hea eelroog. Hinne viis. Pärast selle eelroa söömist olid maitsemeeled elevil ja kaua oli hea maik suus.

Pearoog oli nimetusega "must tursk & maapirn". Nagu nimigi ütles oli tegemist kalaga, mis ettekandja sõnul pärines Alaskalt Sitka linna piirkonnast ning kuna seal on külm, siis pidi liha olema väga kihiline ... ma pole sellist väidet varem kuulnud, kuid liha oli tõesti kihiline, väga mugav süüa. Kala kõrval olid paneeritud hernes ja pimi ... mis olid valmistatud õlis. Mulle pole kunagi sellise lisandid maitsenud. Ka nüüd oli nii hernes kui ka pimi suhteliselt rasvased ning tugeva "paneeringu maitsega". See maitse "tappis" kõik teised ehk domineeris täielikult ... oli üle nii maapirnikreemi maitsest, mandlileeme kastmest kui ka kala maitsest. Kala üksi oli palju parem kui lisanditega ... ja oleks saanud kindlasti ka parema hinde, kui lisatud aedviljad oleks olnud lihtsalt karamelliseeritud. Seega hindeks neli ... isegi väikese miinusega. Pärast söömist vaatasin ka selle roa Maitsva Tartu lehel olevat fotot ja tuvastasin mitu erinevust ... kuid see ei mõjutanud maitset ja hinnangut.

Magustoiduks oli korvikese kujuga juustukook koos vaniljejäätisega. Koogi kõrvale kallas ettekandja hapukat vaarikakastet ning koogi peal oli teadmata ainest moodustatud selline kergelt kuldselt sädelev kiht. Nägi välja efektne ja maitses samuti hästi. Isegi väga hästi. Mõnusalt tasakaalus magusroog ... kreem oli kergelt magus, vaarikakaste kergelt hapu ja jäätis neutraalne ja külm. Nautisime seda väikeste ampsudega ja pärast söömist jäi suhu mõnus kreemjas-hapukas maitse. Hindeks viis. Hästi õnnestunud magutoit.

Nüüd jääb vaid kokkuvõtted teha. Homme on natuke kiire päev, kuid luban laupäeva õhtuks kokkuvõtva blogipostituse oma maitseelamustest kirja panna ja pühapäeva õhtuks lisandub veel teiste hindajate kokkuvõte koos hindajate kommentaaridega.  Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis hinnata saab reede õhtul kella 21.00-ni.

Humal üllatas meeldivalt

 Kahekümne kolmas Maitsva Tartu kampaania menüüga toidukoht, mida sellel aastal külastasime, oli fortuuna tahtel Humal. Läksime sinna väikese eelarvamusega, sest paar aastat tagasi olime seal saanud läbi aegade kõige aeglasema teeninduse osaliseks. Õnneks oli seekord teenindajaid piisavalt ning meile juhtus väga meeldiv ettekandja. Kõige sümpaatsem oli, et ta leidis aega korraks iga laua juures seisatada ning lauasolijatega pisut vestelda. Samas oli teenindus kiire ... kusjuures täiesti üllatavalt on sellel aastal kõik juba külastatud toidukohad suutnud toitusid serveerida enam-vähem sama kiirusega ... nagu kokku lepitud. Meeldiv. 

Eelroog oli väga eriline ... suitsune grillitud porgandipoolik, mis oli seest tühjaks lõigatud või riivitud ning see tühimik oli täidetud feta juustust tehtud kreemiga. Nad ise nimetasid seda porgandi "luuüdiks". Porgandi peale oli puistatud soolaga seesamiseemnete segu, mida nimetatakse jaapanipäraselt furikake´ks, kuid lisatud oli sinna õhitud tatrateri, mis andsid toidule erilise tekstuuri ja ka maitset pisut. Porgandipooliku kõrval oli külmsuitsu lõhe viilakad ning marineeritud porgandi liistakad ... viimased seekord taas imehästi valmistatud ... parajalt krõmpsud ja maitsekad. Tilli oli ka peale puistatud. Meeldiv nauditav ja eriline eelroog. Väärt hindeks viis ja lisaks ka parimate eelroogade nominendiks ... just selle üllatuslikkuse ja hea tekstuuri eest ... õhitud tatar !

Enne pearoa valmistamist küsiti meilt küpsusastet, sest tegemist oli pardi rinnafileega. Loomulikult oli meie vastus traditsiooniline medium minus. Ja just täpselt selle küpsusastmega liha meile ka toodi. Mõnusalt mahlane, maitsekas, kergelt verine ja samas pehme. Mahlasuselt hoopis parem kui eilne pardiliha... Pardiliha all oli voogamas praekapsaleeme kaste ... mis menüüst lugedes tekitas pisut küsimusi, kuid pardilihaga ja lisandiks oleva juurpetersellikreemiga sobis see kaste imehästi. Samuti sobisid liha, kreem ja kaste teiste komponentidega ka lehtkapsas, mis seekord oli grillitud, söega mustaks värvitud parmesanijuustu terad ning peale puistatud külmutatud pohlad. Vaatan seda fotot ja süljenäärmed hakkavad taas tööle. Väga hea praad ... viis pluss ja parima prae nomineering ka lisaks. 

Magusroog oli Humala Ethon Mess, mis oli taas beseega, seekord siis meringue beseega. Silma torkas see, et kuuajalise serveerimise tulemusena oli magustoidu välimus võrreldes Maitsva Tartu menüü lehel olevaga oluliselt huvitavamaks muutunud. Sidruni-vanilje kreemi oli ehk pisut liiga palju selle kuhila sees, kuid samas maitses see koos mustikamoosi ja beseetükkidega hästi. Oleks seda veel viis lusikatäit olnud, oleks hinne liigse koguse tõttu langenud, kuid õnneks sai kokk kreemi lisamisega pidama. Garneeringuks olevad mustikad ja jänesekapsad olid ka maitselt sobivad. Seega ka selle magustoidu hindeks sain panna viie. 

Kokkuvõttes on siis Humal meie neljas täiesti viieline toidukoht sellel aastal. Tubli saavutus. Ja esimene toidukoht, kes sai kaks parima toidu nominatsiooni. Aitäh peakokale, tubli töö !

Ülehomme ehk veebruari viimasel päeval külastame viimast Maitsva Tartu toidukohta ... loodan, et lõppakord on vääriline. Reede õhtuks saan kokku ka oma külastuste kokkuvõtte ... koos nominentide ja laureaatide teatavaks tegemisega.

Infoks alternatiivse hindamisvormi täitjatele ... hindamine lõpeb reede, 01.märtsi õhtul kell 21.00. Palun sisestage oma toidukohtade külastamise tulemused enne seda kellaaega, siis osalete loosimises ... nagu lubasin kolm 100 eurost külastust teie poolt valitud Maitsva Tartu toidukohas. Täidetud vorme on tänase seisuga 140... Loosimine toimub laupäeval ja võitjad teatakse laupäeva õhtuks. Kuna olen laupäeval Tallinnas, siis täpset kellaaega ei oska öelda. Kokkuvõte hindamisest avaldatakse koos kommentaaridega (nii minu kui hindajate omadega) laupäeva õhtul. Laupäeva õhtuks selgub ka minu ja teiste hindajate koontulemused alternatiivsel hindamisvormil. 

  

Vilde ja Vine pakkus pardiliha punaveinikastme ja pastinaagikreemiga

 Esmaspäevaõhtune Vilde ja Vine oli mõnusalt tühi, vaid üks aktiivsete lastega suurem laudkond ja mõned paarikesed olid lisaks meile. Muusika oli küll selline imelik, mitteõhtusöögilik, kuid ega me seda väga ei kuulanud. Teenindus oli kiire ja korralik, nagu ikka saime tunniga õhtust söödud. Mulle meeldib Vilde interjöör ... seal on laudade vahel ruumi ja meie aknaalune nurgakoht oli mõnus ... kusjuures istusime seal vähemalt kolmandat korda Maitsva Tartu ajal samas lauas.

Eelroaks oli korralik hunnik käsitöö riccota juustu,  mille peale oli kuhjatud külmsuitsu forell, marineeritud porgandid ja seened ning kõrval oli porgandi vinegrett ja musta leiva puru ning seene krõbedikud. Porgandid oli taas väga hästi valmistatud, maitsekad ja krõbedad. Musta leiva puru krõbises mõnusalt hammaste all ja andis riccotale tekstuuri ... forell... hmm ... see ei andnud minu arust midagi sellele eelroale juurde. Erinevad võrsed oli kaunistuseks ilusad ja ka maitsvad. Kuid kokkuvõttes oli lisandeid selle juustukuhila kohta minu arvates pisut vähe. Ja ilma lisanditeta juust eriti hea polnud... Seega panime hindeks nelja. Hea, kuid sellis wow efekti polnud. 

Pearoog oli pardiliha, mille küpsusastet meilt ei küsitud. Kui toit lauale toodi, siis selgus, et abikaasa tükk oli medium minus (kergelt punane) ja minu oma, mis oli pisut õhem, oli medium ... või isegi well done poolne. Samas punase veini kaste andis lihale nii maitset kui mahlasust juurde ja imehea leid lisandiks oli kirsigeel ... sobis hästi pardiliha juurde. Samuti oli oma tuntud headuses lisaks pastinaagikreemi ja marineeritud köögivilju. Kõik need komponendid sobisid ideaalselt kokku ja andsid tervikliku hea maitsebuketi. Ainult kitsejuustukroketid, mida oli taldrikul kaks tükki, ei sobinud hästi millegagi, sest nende tugev ja terav maitse domineeris ükskõik millise teise lisandi või ka lihatükiga koos süües. Sellepärast sõin kroketid kohe alguses eraldi ära, et saaks pärast kokkusobivaid komponente nautida. Hindeks panime siiski viie, sest maitseelamus oli hea, kuid kroketite eest sai toit väikese miinuse juurde. Veelkord ... eriti hea leid oli kirsigeel ...

Magustoiduks oli taas besee, mis tundub selle aasta Maitsva Tartu magusroogade juures üks sageli kasutatavaid komponente olevat. Tõsi, Vilde ja Vine besee oli pealt krõmps kuid seest pehme. Besee peal oli sinna väga hästi sobiv laimikreem ja kõrval apelsinikaste. Magutoidu kohal troonivad rummised kirsid maitsesid samuti nii besee kui ka laimikreemiga imehästi. Mõnusalt tasakaalus magustoit ja kõiki komponente oli just parasjagu. Sellise magustoidu hindeks saab vaid viie panna.

Viimased kaks on jäänud ... Humal ja TOKO. Uskuge või mitte, mul hakkab tulema heade toitude üleküllusest küllastus. Paras on kord nädalas käia häid toite nautimas ... või isegi paar korda kuus, kuid mitte iga päev. Proovisime täna lauas meelde tuletada, kus mida sõime ja ... ei mäleta ... hea, et igaõhtused esimese emotsiooni blogid aitavad elamusi meeles hoida.

 

Gustav Cafe tegi Pavolova´st Karlova ... ja täitsa õnnestunult

 Gustav Cafe´s sõime perega pühapäeva lõunasööki ... hilist lõunasööki kell 15.00. Laud oli meile ilusti ette valmistatud ja saime kohe lauda istuda, kuigi jõudsime taas natuke varem. Õnneks oli laud teisel korrusel, sest esimesel poleks üldse mugav olla. Selline kaubanduskeskuse nurgakohvik, kuhu tuleb minna läbi poe, ei ole eriti mugav. Teenindus oli aga kiire ja meeldiv ... saime toidud kenasti lauale ja arvegi õigel ajal kätte. Ettekandja andis endast kõik, et meie paljudele küsimustele vastata.

Eelroog oli siia-äkis mädarõikamajoneesi, marineeritud sibula, tilli ja Võrumaa käsitööleiva puruga. Majonees kalaga sobisid hästi, sest kala oli ilma natuke maitsetu kuid kala oli majoneesi kohta natuke palju või siis vastupidi ... majonnesi kalakoguse kohta vähe. Igal juhul jäid mõned kalaampsud maitsetuks. Marineeritud sibul ja till on ideaalsed toore kalaliha juurde ... klassika. Kästitööleiva puru, mis oleks pidanud tekstuuri andma, oli natuke pehme ja jäi hammaste külge ... oleks võinud olla krõmpsum (kuivatatud) ja vähem. Komponentide sobivus oli samas hea ja toit ise nauditav. Pärast pikka arutelu poiste ja abikaasaga panin ikka selle hinde, mis ma algselt arvasin ... nelja. Midagi jäi puudus ... ehk oleks rohkem majoneesi seda toitu maitsekamas teinud ...  tasuks proovida.

Pearoog oli taas pelmeenid nagu ka Kampuses, kuid seekord itaalia pärased ehk ravioolid, mille sisse oli keeratud Äntu mahekana liha ja kõrvale pandud marineeritud porgandit ja enoki seeni. Kastmeks oli juustumaitseline kreemkaste ning ravioolidele oli peale piserdatud Võrumaa ürtide õli. Tundub, et kokal on Võrumaaga head suhted ... väga tubli ! Maitsesid ravioolid väga hästi, see ürtide õli ja enoki seened andsid natuke erilist maiku ja kaste, mis oli eraldi päris tugeva maitsega, sobis ideaalselt taignaste ravioolidega. Kõige krooniks olid aga marineeritud porgandiviilud, mis olid imehästi valmistatud ja mõnusalt krõmpsud ja andsid ravioolidele nii tekstuuri kui maitsekust. Väga hea roog. Täitsa viis. Panin tähele, et võrreldes Maitsva Tartu kodulehe fotoga oli ravioole oluliselt rohkem ... mis mulle meeldis ... raviooli ja lisandite kogused olid meie portsus täiesti proportsioonis. Kui porgandeid oleks rohkem olnud, oleks äädika maitse domineerinud.... seega hea tasakaal 😋.

Magustoiduks saime lauale "Rabarberi Karlova", mis koosnes toorjuustukreemist, mis maitses nagu vahukoor ja beseest. Viimast oleks võinud isegi pisut rohkem olla, et tekstuur parem oleks. Lisandiks oli aga imehea ingveri-rabarberimoos ning kaunistuseks väike leheke ... mille koostise osas läksid meie arvamused lahku - kas šokolaad või jahutoode ... Mõned vaarikad andsid hapukust juurde. Kuna moos oli nii hea, siis oleks seda võinud pisut rohkemgi olla ... kuid see oli minu isiklik arvamus. Igal juhul oli see magusroog nauditav ja kergelt omapärane. Hindeks viis. Kusjuures see tundus meeldivat kõigile.

Enam pole palju jäänud ... nii toidukohti külastada kui veebruarikuud. Märtsis teen kerge paastumise, et kehakaal taas tavapäraseks saada. Liiga palju liiga head toitu veebruarikuus ...

"Pahades Poistes" teenindasid meid ainult tüdrukud

 "Pahad Poisid" on pubi mis pubi. Telekad seinal, kust meie külastuse ajal jooksis Vabariigi presidendi aastapäevakõne, pubilik sisustus ja baarilett õlle müümiseks. Kõrval suured klaasist aknad, kus inimesed käivad akna taga ja vaatavad seesistujaid. Üks neist isegi lehvitas seesolijatele ... Nagu loomaaed ... ja meie olime nagu inimloomad vaatamiseks välja pandud. Ja teenindamas olid ainult tüdrukud ... vaatamata sellele, et koha nimi viitab pahadele poistele. Kuid teenindus polnud üldse paha ... sõbralik ja kiire.  

Eelroaks toodi lauale Eesti Vabariigi aastapäevale väärilised heeringatrühvlid, mis olid musta leiva paneeringus ning mille peal oli tilli, kurgi ja krõbekartuli viilakas. Viimane andis hästi tekstuuri. Kuid trühvel ise oli suhteliselt vänge ja hirmus soolane. Natuke kurki selle peal ei suutnud maitset eriti pehmendada. Neid rammusaid palle oli kolm tükki ja kui laual poleks olnud vett, mida ohtralt tuli kõrvale juua, poleks suutnud neid palle ära süüagi ... Mõte oli hea, kuid teostaud oleks tahtnud veel täiustamist ... midagi pehmendavat poleks pidanud rohkem kõrval olema ... see eelroog sobib ehk õllesõõmu kõrvale, kuid mitte õhtusöögi eelroaks. Hindeks kolm.

Pearoog oli seakarree, mille kõrval oli suur pall kartuli-juustu kroketti ... jälle tõsiselt paneeritud ... kõrval rohepipra kaste ja karamelliseeritud miniporgandid. Kõik need road olid taas vänged ja rammusad pubiroad ... isegi kaste oli väga intensiivse maitsega. Liha oli hästi maitsestatud ning sobis kartulikroketiga. Liha peal olevad ürdid ja idud olid ainsad maitseid pehmendavad lisandid. Siia oleks juustukroketi asemel sobinud juurde mahe püree näiteks pastinaagikreem või kartulipuder ilma juustuta. Kuid taas ... pubiroaks see sobis, õlle või veini kõrvale. Kuna liha oli hästi maitsestatud, siis panin hindeks nelja ... miinusega. Kui praad oli söödud, koukisin veekannust välja sinna pandud greibiviilu ning lahjendasin sellega prae vänget iseloomu. Jajah ... pubis on väga raske ilma veinijoomise või õllelürpimiseta hakkama saada. 

Õnneks oli magustoit mõnusalt ja parajalt pehme maitsega bataadi-šokolaadikreem ... see oli kokal hea mõte, lahjendada šokolaadi tugevat ja rammusta kreemi bataadiga. Hapukust andsid juurde kreemi peal olevad Vana-Tallinnaga immutatud vaarikad ... ja tekstuuri lisas kaunistuseks kõrvale pandud karamelli sigrimigri. Seda magustoitu sai nautida ka ilma õlleta 😊 Limpsisin seda kreemi mõnuga tükk aega ja lõpuks koukisin kannust välja sinna jäänud sidruniviilu ning olin õnnelik. Hindeks panen viie ... ja oleks seda ka ilma kannust saadud sidrunita pannud. Lihtsalt mulle meeldib sidrun ja muud hapud ning mõrud maitsed. 

Vot selline pubi õhtusöök. Koju sõites lubasin abikaasale, et järgmine aasta enam ei "sunni" teda kõiki toidukohti külastama ... piisav meile sobivatest restoranitüüpi ja heade üllatavate roogadega kohtadest. Olen seda vist ennegi lubanud, kuid nüüd on vaja plaan teoks teha. Kuid sellel aastal tuleb alustatud võiduka lõpuni viia ... neli viimast on jäänud ... homme Gustav Cafe, esmaspäeval Vilde ja Vine, teisipäeval Humal ja lõppakord neljapäeval TOKO´s. Kehakaal on päris mitme kilo võrra tõusnud, kuid ehk pean vastu ...

Pazzo toitudel olid väga itaaliapärased nimed ... ja koht ise ka sama stiili

 Esimene mulje reedeõhtusest Pazzo söögikohast polnud just kõige meeldivam ... palju rahvast ja kohutav müra. Salvestasin selle eelroa foto juurde, nii, et saate ka ettekujutuse, mis tingimustes me pidime toitu nautima. Päris raske on sellise meluga keskenduda ja kaaslasega juttu puhuda. Teenindus oli küll täitsa hea, ettekandjad ja kelnerid olid sõbralikud ... kusjuures teenindaski meid päris mitu inimest. Isegi peakokk käis kaks korda lauas, eelrooga ja pearooga toomas. Kuid kui ma pearoa toomisel avaldasin talle siiralt oma arvamuse eelroa kohta, siis ta eriti rõõmus polnud ja magustoitu enam lauda ei toonud.

Eelroog oli veise tartar ´nduja aioliga. Seda, mis on ńduja, pididime googli abiga selgeks tegema. See on lihaleemest tehtud kaste ... mõnedel andmetel ka vorstileemest. Igal juhul oli see aine mõnusalt vürtsine ja sobis toore lihaga hästi. Liha peal oli riivitud parmesani juustu ja kalekapsa krõpsud ning kõrval veel karusmarja chatney´d. Päris maitsekas roog oli, kuid kalekapsas peal oli kohutavalt õline ja mitte eriti maitsekas. Ütlesin seda ka peakokale, kes pearooga lauale tõi ja ta torises vastu: "kuidas seda kalekapsast siis teha, kui mitte õlis!?". Ma oleks talle peaaegu soovitanud Fii peakoka juurde õppima minna, kuid ei hakanud "õli tulle valama" ja jäin pigem vait. Igal juhul oli see siiras tagasiside. Hindeks panime nelja ... hea roog ... kuid ...

Pearoog oli selline kodune sealiharull, mis oli pealt parajalt krõmps ja seest maitsekas. Nad ise nimetasid seda Pazzo Porchetta´ks ... pidi olema itaaliapärane roog. Liha kõrval oli kuhil kartulitampi (menüüs kartuli segadus) erinevate lisanditega, kartulitambi peal oli rohkelt tilli, mis sinna ka sobis ning all ja ümber koorene lihaleemekaste, mille nad menüüs olid nimetanud salvei-või leemeks ... minu arvates mitte päris õige nimetus ... kuid kokk seda lauale tuues ütles selgemalt koostise. Maitses see roog hästi, täitsa nagu oleks olnud minu ema tehtud ja minu ema teeb häid toite ... kuid üllatust eriti polnud. Korralik lõunapraad ... kuid mitte Maitsva Tartu menüüsse sobiv eriline nauditav roog. Hindeks taas neli. 

Magustoiduks oli menüüs kirjas "Kelmikas tiramisu napsuse limoncello sorbeega" ja see magusroog. mis lauale toodi, oli tõesti kelmikas. Tiramisu polnud eriti traditsiooniline, seal oli kreemi rohkem kui tavaliselt, kuid maitse polnud üldse liiga kreemine ... ikka tiramisune ... ja peal olev limoncello sorbee oli ideaalselt sobiv selle all oleva koogiga ... Maitses imehästi ja sai hindeks viie.

No vot ... selline elamus siis Pazzo´s, kohas, kus varem oli Meat Market. Kogu interjöör oli täiesti muudetud ja oli pigem pubilik kui restoranlik. Kuid samas stiilipuhas ja ilmekas. 

Homme ootavad meid Pahad Poisid ... loodame, et nad pole nii pahad, kui nimi ütleb. Vaatame, millega nad meid siis Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul üllatavad.

Trikster Tihane pakkus nii imelist hirveliha, et maitsemeeled suisa hõiskasid ...

 Õhtul viisakad riided taas selga ja siis Maitsva Tartu õhtusöögile, nagu juba kaheksateistkümnes kord sellel kuul. Mulle meeldib veebruar ja Maitsev Tartu Trikster Tihane oli parajalt tühi ning mis oli üllatav, nad olid kuidagi saanud Riia tänava müra fooni oluliselt madalamaks. Mäletan, et varasematel kordadel oli müra kohati ikka väga vali ja lisaks veel vibratsioon ... kui bussid mööda sõitsid. Ehk ongi all istudes müra väiksem kui üleval ... kuid seekord polnud mingit probleemi. Ettekandja teenindas meid imekiirelt ja saime päris kiiresti kõhud täis ja kodu poole sõitma.

Eelroog oli kohapõse äkine tilli aioli ja riisikrõpsuga. Riisikrõpsu alla oli peidetud ka üks saiakrõps, mis selle toiduga hästi sobis. Lihtne kuid maitsev eelroog ... pärast selle söömist oli suu kenasti pearoaks ette valmistatud ja süljenäärmed töötasid intensiivselt. Kala oli kergelt marineeritud ja just parajalt mahe, kuid samas maitsekas. Koos tekstuuri andvate lisanditega maitses hästi. Tilli aioli tegi kala marinaadi veel mahedamaks ... ja sobis hästi selle roa juurde. Jah ... lihne ja hea. Panime viie ... ei oskagi rohkem kommenteerida.

Pearoog oli hirvesisefilee, medium minus, nagu tellisime ...  kartulifondantidega ja juures oli veel porgandi, punapeedi ja teiste juurikate mõnusalt krõmpse ribasid ning paar bimivart. Kõrval kannuke viskikastmega. Juba esimene suutäis hirveliha ja kartulifondandiga pani maitsemeeled hõiskama. Nii mõnusalt mahlane, pehme, maitsekas oli hirveliha ... ja teine amps koos porgandiribaga ja viskikastmega kinnitas seda taas ja kolmas koos peedi, viskikastme, kartulifondandi ja lihaga taas ... iga suutäis oli elamus. Viskikaste oli samuti väga hästi õnnestunud ... miski oli natuke soolakas, kuid see ei häirinud maitseelamusi. Ja nii taas ja taas ... õnneks oli rooha piisavalt palju, et seda mõnu pikka aega nautida. Kindlasti esitame selle roa parima pearoa nominendiks. Pole kaua aega nii hästi valmistatud liha saanud ... ja veel metslooma liha, mille valmistamine pole just lihtsate killast. Au ja kiitus kokale, et ta sellega nii ideaalselt hakkama sai.

Pearoast vaimustunud, ootasime magustoitu ja ka see oli hea, kuid enam mitte nii-nii hea. Vana-Tallinna vaarikakreemi vahekihtidega šokolaadikook, mille peale oli paigutatud suur hulk Pajumäe talu kohupiima ning sellele omakorda vaarikad ja maitselehed. Kõrval ja natuke ka peal oli puravikukaramell kaste ... Kusjuures puraviku kaste sobis sinna üllatuslikult hästi, kuid ega see natuke suutnud muuta eriliseks suurt hulka kohupiima ... vaarikad olid küll mõnusad hapud, kuid meile tundus, et šokolaadikoogi vahekihtidesse oleks võinud ka midagi hapukat panna ... vaarikakreem oleks pidanud seda olema, kuid ju siis oli selles kreemis vaarikaid vähe. Vot ei tea. Kuid midagi jäi selles koogis puudu, midagi erksat ja väherammusat ... mis oleks seda kooki mahlasemaks ja hapukamaks teinud. Siiski hea kook ja hindeks neli pluss...

No nii ... kuus kohta on veel jäänud. Homme õhtul tuleb pärast Viljandis õppetööl oldud päeva Pazzo´t külastada, siis Eesti Vabariigi sünnipäeval on plaanis Pahad Poisid ... nii fortuuna meile valiku tegi ...  ja pühapäeval koos perega Gustav Cafe. Kusjuures on toidu hinna ja hinnangu trendijoon saavutanud ka tõusunurga, sest viimased kõrge hinnaga kohad on olnud nauditavate toitudega ja madalama hinnaga kohad ehk mitte nii head. Lõpuks loksub asi paika .. vist ...

Ja jätkake ka teie Maitsva Tartu toidukohtade külastamist ja hindamist .... SIIN ... hetkel on seda tehtud juba 108 korda ... aitäh !!

 

 

Keskpärane eine Chaplinis

 Chaplini pubi oli kolmapäeva õhtul üllatavalt tühi. Oleme abikaasaga harjunud, et Maitsva Tartu kampaania ajal on toidukohad tihedalt rahvastatud, kuid Chaplinis oli lõviosa laudu tühjad ... vaid meie ja veel kaks paari. Ahhh jaa ... ma olin seekord koos noorima pojaga. Abikaasa oli rahvatantsutrennis. Kes veel ei tea, siis ma loobusin aasta tagasi lõplikult rahvatantsust ... valus otsus oli, kuid vajalik jalgade säästmiseks. Nii ... teenindus oli ka Chaplinis meeldiv ja kiire, kuid vaatamata tühjale pubile polnud seal eriti meeldiv istuda ... muusika oli kuidagi vali. 

Eelroog oli kolme juustu trio ... trio tähendabki kolme ... seega oleks võinud nimeks olla lihtsalt juustu trio. Kuid jah, oli kolm juustu, esimene juust Andre farmist salati peale pudistatuna, teine juust kitsepiimast Andri-Peedo talust oli paneeritud ja kolmas juust Nopri grilljuust ristkülikuna kõrval. Juustule oli lisanduks salat, mis koosnes väga mitmest komponendist ... lisaks salatirohelisele oli seal pistaatsiakreemi, ebaküdoonia viilakuid, füüsali poolikuid, jõhvikaid, pähkleid ja ei tea mis veel. Salat oli täitsa hästi kokku segatud. Koos peale riivitud juustuga ja pistaatsiakreemiga maitses hästi. Krõmpsud brioche saiaviilud andsid tekstuuri juurde. Juustud olid ka maitselt head, kuid grilljuust oli minu arvates jäetud grillimata, sest selle tekstuur oli külmalt nagu pehmet plasti süües ... tean, et kuumalt muutub see söödavaks. Kitsejuust oli samuti seest külm, kuigi oleks pidanud olema paneeritud. Kokkuvõttes oli normaalne eelroog, kuid ei midagi erilist. Kui juustud oleks olnud kuumad või vähemalt soojad, oleks ehk isegi viie miinuse välja venitanud, kuid nüüd on kindel neli. Üllatust ja erilist maitseelamust polnud.
 

Pearoog oli kalast, täpsemalt Ahja kalakasvatuse tuurast, mis oli küpsetatud. Kõrval ja peal oli kalal kõrvitsapüreed, hernekreemi, bimi ehk sellist spargli moodi rohelist vart, taas salatirohelist ja maapirni krõmpse ... viimased olid selle roa juures kõige maitsvamad ja tekstuurilt ideaalsed. Kala ise maitses lahjalt ... isegi juures olnud laimi sinna peale pigistades ei saanud kala eriti maitsekaks ... mulle tundus, et sinna oleks olnud hea lisada rohkem sidrunipipart või mingit muud tugevat maitseainet. Toiduhunnikul olnud merivarblase mari andis küll värvi, kuid maitselt eriti ei sobinud. Punakas krõmps oli samuti ilus kaunistuseks kuid maitsele midagi ei lisanud. Ehk ... keskpärane praad. Nägi välja ilus, kuid maitses suhteliselt tavaliselt ... ei  mingit üllatust ega erilist maitseelamust. Neli ... miinusega. Tänu kaunile serveeringule.

Magustoit oli ka suhteliselt tavapärane kihiline porgandibiskviit, mille vahele oli kihiti pandud toorjuustu ja peale ohtralt erinevaid marju ... füüsalipoolikud, maasikaliistakud, mustikad ja muud marjad. Kaunistuseks jänesekapsast ja lisatud oli veel pähklipuru. Taas sain magustoidu söömise lõpetades tõdeda, et hea oli, kuid suhteliselt tavapärane. Üllatust polnud ja erilist maitsenaudingut ka mitte. Keskpärane neli. Nagu kogu Chaplinis pakutud õhtusöök. Kahju. Täna oli olnud selline eriline ja väga positiivne päev ja oleks nii väga tahtnud selle lõpetada millegi meeldejäävaga... 

Eriline oli päev sellepärast, et sain kätte trükikojast Greif oma järgmise raamatu "Hallitusest - puust ja punaseks. Ehitusinseneri vaatenurgast". Olen ise tehtuga päris rahul - sai nii hallituse ennetamisest pikalt kirjutatud kui ka ehitusfüüsikast ... lihtsalt ja pikalt. Kõik selleks, et raamatu lugejad saaks oma kodude ja kontorite sisekliimat paremaks teha ja läbi selle pikemalt tervena püsida ... sest hallitusseened mõjutavad oluliselt meie tervislikku seisundit. Kuid jah, sellest pole vaja Maitsva Tartu blogis kirjutada. Saate ise lugeda ... raamatu saab kätte kõige odavamalt veebipoest https://veebipood.mycology.ee/... kuni 23.veebruarini ettetellimise hinnaga (-15%).

Homme ootab meid kaheksateistkümnes toidukoht selle aasta Maitsva Tartu roogade nautimises... selleks on Trikster Tihane ... kus oleme varasemalt huvitavaid roogasid söönud ... eks näis.
 
 

Chez Andre´ hoiab traditsiooni ...

 Teisipäeva õhtu kell 19.00 oli meil broneeritud õhtusöök Chez Andre´ juures. Nagu ikka oli seal sisekujundus väga stiilipuhas... seekord siis oli teemaks Kultuuriraam 2024, mis oli loomulikult inspireeritud Tartu kultuuripealinna tiitlist. Kõik toidud laual olid kenasti raami sees ja seintelt vaatasid vastu ajaloolised Tartu vaated, mis tekitasid meiski pisut nostalgiat. 

Eelroog oli juba väga traditsiooniliselt paljudest komponentidest kokku sobitatud värske salat ... oli seal kõrvuti mangot ja mahesoolakurki, paprika poblano´t ehk mahedat tšillipipart ja oreo pärleod ... ja loomulikult salatilehti. Ja kõige krooniks oli seal Itaalia pärane sink ehk prosciutto ... ning kastmeks oreo kaste ... kes ei tea, mis on oreo, siis vaadake internetist ... te ei usu oma silmi... Ja see kõik tuli serveeringupallis kokku segada ning taldrikule tõsta. Imelik, kui me ükskord kiidame eraldi olevaid komponente, et saaks maitseid kombineerida, siis siin tuleb kiita hoopis seda saadud sega, sest see oli tõesti väga värskendav, väga maitsev ning väga eriline. Mäletame eelmistest aastatest, et peakokk Andrus oli kasutanud salatite puhul tugevamaitselist pistaatsiapähkli kastet, siis nüüd oreo kaste oli tõeline leid ... see ei domineerinud, lasi kõikide komponentide maitsetel särada, kuid andis ka väga hea meki juurde. Tõsiselt hästi kokku sobitatud salat, erilisest serveeringust rääkimata. Hindeks kindel viis.

Pearoog oli sous vide veis ... sous vide on madalal temperatuuril aeglaselt küpsetatud roog ... ja meie üllatuseks tuli ettekandja küsima, et mis küpsusastmel me liha soovime. Noh ... kui juba küsitakse ja lihaks on veisesteik, siis ikka medium minus. Ise ma ei uskunud, et liha tuleb meie nimetatud küpsusastmega. Tavaliselt saab sellist küpsusastet vaid grillil või siis kiirel õlis praadimisel ... kui imestus oli suur, kui oligi kergelt punane liha. Ehk nii pehme polnud, kui oleks kiirelt õlis küpsetatuna, kuid väga mahlane ja maitsev. Nagu ka eelroal nii ka pearoal oli selles toidukohas traditsiooniliselt väga erilised lisandid ... karamelliseeritud hapukapsas, siidjas lillkapsakreem, õunakreem, porruõli, punapeedi shallot sibul, mahekurk ja leiva demi glaze. Selgituseks ... shallot sibul on üks eriline sibulasort, mida nimetatakse vahel ka jeeriku lauguks ja demi glaze peaks olema pruun kaste ... Väga eriline oli tilli lisamine, mida liharoogade puhul just väga sageli ei tehta, kuid ... see õnnestus ... tilli maitse sobis nii lisandite komponentide kui ka lihaga. Kõige krooniks oli aga toidu juures üks paras silindrike ahjukreemist tuhhelkartuli brandande´t, mis oli tõeliselt imehea. Tuhhelkartul on küll väga huvitavalt tuletatud sõna ... kuid saame aru küll, et see on ahjukartul. Brandande on aga kartulist, oliiviõlist ja meresoolast valmistatud emulsioon, millele kokk oli siin lisanud peale kreemikihi. Kuidas ta küll oskab ... See roog oli taas nii üllatusterohke, mahlane, maitsev ja ... lihtsalt nii hea. Selle esitame parima pearoa nominendiks ja hindeks paneme ikka viie. 

Ka magustoidu serveering oli üllatav. Kõigepealt toodi imeilusal merekarbi kujulisel taldrikul lauale šokolaadipallike ja ettekandja hoiatas, et palun ärge veel sööma hakake, et peakokk tuleb kohe kastmega. Ja hetke pärast tuligi peakokk Andrus isiklikult, käes kastekann ... või õigem oleks öelda kastega kann ... ning valas sealt kuuma kastet otse šokolaadipallile, mis sulas kiiresti ja selle seest tulid välja seal olevad üllatused - ahjuküpse leivavorm ja mõnusalt hapukas sous vide sidrunikoor.  Šokolaadi Bavaroise´t, mis oli ka selle toidu komponent, oli Andrus ka varem edukalt kasutanud ... minu mäletamist mööda aastal 2018 oli tema heas magusroas sama komponent. Kuid kõige olulisem ja maitsvam oli seekord see kuum kaste, mis peale valati. See koosnes maasikast ja käsitööõllest ning seda nimetas kokk coulis´eks ehk prantsusepäraseks kastmeks. Just see kaste andis lisaks sidrunikoorele kogu magusroale väga hea hapuka maitse, sest šokolaad oleks muidu olnud ikka liiga magus. Seega oli ka magustoit imehea. Chez Andre´Maitsva Tartu menüü toidud olid taas kõik viielised. 

Vaid kaheksa toidukohta on veel jäänud külastada. Ja aega on üheksa päeva ... kuid jõuame. Homme lähen Chaplinisse, kuid kellega, seda veel ei tea. Mul on tõsiselt hea meel, et viimased toidukohad on nii maitsvaid roogasid pakkunud. Raske oleks olnud motivatsiooni hoida, kui toidud ei maitse.

 

Fii kokakunst ei petnud lootusi ...

 Fii´sse minnes arvasime, et esmaspäeva õhtul ootab meid pooltühi restoran, kuid meie imestus oli suur kui nägime riietehoius riideid täis kappe ja restoranisaalis rohkelt külastajaid. Õnneks on Fii interjöör nii üles ehitatud, et jutust tekkiv müra sumbus kiiresti. Olen seda juba eelmistel aastatelgi tähele pannud. Teenindus oli taas kiire ja meeldiv ning oli suur au saada magustoit peakokalt endalt. 

Eelroaks oli Fii sushi, isegi pulgad selle söömiseks olid kenasti laual ootamas. Täpsemalt siis lõhe sashimi, tempura nori, Fii sushi redis ja wasabi pärlid. Sushi all ja kõrval voogas ponzu kaste. Mis ma selle eelroa kohta oskan kosta ... kaste oli väga maitsekas ja sobis sushi juurde ... huvitav kas kokk tegi seda ise või kasutas valmis toodangut. Kuid sushi ise oli selline keskpärane ... maitses, kuid ei üllatanud millegagi. Wasabi pärlid, mis olid nagu kalamarja terad ümberringi, olid aga minu arvates täiesti ebaõnnestunud. neil polnud eriti maitsekust ega üldse teravust ... ning tekstuurilt olid nagu želatiiniplönnid. Tükk aega maigutasin ja mõtlesin, mis sellele roale hindeks panna ja lõpuks otsustasin ... neli miinus. Seda eelkõige kauni serveerimisvälimuse eest. Sushi oleks võinud oluliselt maitsekam olla ... ka ilma kastme ja muude lisanditeta. Söön paar korda kuus lõunaks sushit ning olen saanud seda palju maitsekamalt.

Pearoog oli veisesaba Yakisoba nuudlitega ning ploomikastmega. Nuudlite sees ja peal olid imehead marineeritud sibulad, kodumaised shiitake seened ning peal erinevate pähklite puru ... tunda oli nii soolapähkleid, pistaatsia pähkleid kui ka tavalisi metsapähkleid. Kõige krooniks olid aga imehästi valmistatud kalekapsa krõpsud nuudlitel ja pastinaagikrõpsud veiseliga peal. Need andsid kogu toidule tekstuuri ja maitset. Kusjuures esimesed suutäied seda rooga tundusid imelikud ja maitsed kuidagi ei sobinud, kuid mida edasi süüa, seda rohkem tekkis suus maitsete bukett, mis üha paremaks muutus. Prae söömise lõpetanud, olid maitsemeeled väga meeldivalt üllatunud ning kõht parajalt toeka einega rahul. Saatsime kokale tänusõnad nii hästi valmistatud kalekapsa- ja pastinaagikrõpsude eest. Loomulikult olime väga rahul ka toiduga tervikuna. Hindeks kindel viis.

Magustoit oli täpselt minu maitsemeele järgi valmistatud. Selleks oli yuzu kreem, mis on minu lemmikkreem. Kreemiringi sisse oli valatud kombutcha ehk teeseenejook, mida kokk ise valmistab ning üllatusena oli seal sees ka törtsuke toomingasiirupit ... mis andis väga huvitava maitse. veel oli selles kausis valget šokolaadi ja mõned mõnusalt hapud vaarikad. Kõrvale sai hammustada Madeleine küpsiseid, mis olid imehea tekstuuriga ja maitsvad. Nautisin seda rooga nii aeglaselt kui oskasin, kuid ikka avaldus selle roa kõige nõrgem külg ... see sai kiirelt otsa. Igal juhul on põhjust selle magustoidu kandmiseks parimate magustoitude nominendiks. Hindeks viis pluss. Ka serveerimine oli väga läbimõeldud ... juures oli imepisike puust lusikas, millega sai kreemi koos komponentidega aeglaselt nautida. 

Selline meeldiv elamus Fii´s. Homme ootab meid Chez Andre´ toitude degusteerimine. Loodame püsida heade maitsete alleel ...

Cafe Shakespeare kokk üllatas erilise eelroaga

     Kuna viimased einestamised on meil aia taha läinud, siis ootasin pikisilmi pühapäeva, kus on meie lõunaeinepakkujaks Shakespeare kohvik Vanemuise majas. Seekord siis kogu perega ehk viiekesi. Ette rutates peab mainima, et ei pidanud pettuma. Teenindus oli kiire ja meeldiv, saime taas söödud umbes tunniga ... nagu siiani kõigis toidukohtades. Peakokk ise tõi meile magustoidu lauale, mis on Shakespeares ka juba traditsiooniks muutumas ning keskkond oli mõnus vaikne ja rahulik ... Seega keskkonna hindaks kenasti viie peale.

Eelroog oli tõsine üllatus ... kui ootasime liharooga, siis tulid tõesti soojad rebitud pardilihakroketid, mille all oli antonovka (õuna)-tsukiini tšatni  ... teadmiseks tsukiini on puhmik-õlikõrvits ja tšatni selline moositaoline segu ... kroketite kõrval  olid rohelise õuna törtsukesed ja mikrovõrsed. Esimesed suutäied olid täis üllatust ... magusa maitsega toit, kus liha maitset polnud eriti tunda. Kusjuures väga hästi kokkusobivate maitsetega. Pisut seda rooga ära söönud jäin maitset suus laiali laskma ja siis sain aru, et see toit oli ka kergelt vürtsikas.  Mikrovõrsed andsid natuke mõrkjat maitset ning see puru taldrikul, mille koostis jäi saladuseks, maitses kergelt hapukas-soolane. Väga eriline eelroog ... kõigile meie lauas maitses see erinevalt. Mulle aga meeldis ... mõnus isutekitaja ja pärast selle roa söömist oli suus veel kaua-kaua hea maitse ... magus tšilline. Ma panen hindeks viie. Just selle pärast, et kokk suutis üllatada ...  ja maitsed kokku sobitada.

Pearoog oli mägihõrnas ... kusjuures võrokesena teadsin hästi, et hõrnas on jõeforell ... seda käisime vennaga Piusa jõest sageli püüdmas. Seda, et hõrnast on mägijõgedes, seda ma ei teadnudki. Kala kõrval oli väga erilist värvi bataadipüree ja -krõpsud. Vist peediga värvitud ... kuid koos kalaga maitses püree hästi. Kõige erilisemaks ja kalaga superhästi kokkusobivaks komponentideks olid minu arvates aga toidu kõrval serveerimislusikal olev créme fraiche  (crème fraîche) koos must merivarblase marjaga ... kes ei tea sellist kreemi, siis see on hapu- ja rõõsa koore segu koos lisanditega. Väga eriline ja maitsev. Koos kalaga suisa imeline ... kui seda võtta väike törtsuke korraliku kalasuutie kohta. Kaunistuseka ja ka natuke mõrkja erilise maitseelamuse andmiseks olid toidu kõrval veel Järiste Rabarberi vahuveinis marineeritud pihlakad. Neid sobis süüa nii brokoliini ehk varsbrokoliga, kalaga kui ka püreega. Mulle eriti maitsesid pihlakad bataadipüreega ... tegid bataadipüree mõnusalt mõrkjaks. Mis veel oli selle toidu juures väga oluline ... kõik komponendid olid eraldi ja puhta maitsega ... sai kombineerida erinevaid maitseelamusega suutäisi. Ja ... selle toidu hindeks ei saa kuidagi alla viie panna. Ka serveerimisvälimusele paneks viie ... eraldi !

Magustoit oli taas väga maitsev ja komponentide poolest superhästi kokku sobitatud. Põletatud meringue ehk lihtsamas keeles besee, mis oli kaetud imehea hapuka passionihüüvega ning mille peal oli käsitöö astelpajujäätis. Kusjuures kui alguses tundus, et beseed on hirmus palju muude komponentide kohta, siis süües selgus, et besee oli seest õõnes ja jäätis täitis kogu õõne ... seega olid nii peal oleva hüüve kui jäätise kogused täpselt parajalt suured besee magusust tasakaalustama. Kõrval olevad marjad, passionilõiguke ja lilleõieke nii kaunistasid toitu kui andsid kerge lisandi sellele imeheale magustoidule. Pärast eilset ebaõnnestunud magusrooga oli see toit nagu taevamanna. Kuid võrreldes ka teiste Maitsva Tartu menüü magustoitudega oli tegemist õnnestunud ja maitsva roaga. Hindeks taas viis.

Seega oli Cafe´ Shakespeare teine täielikult viieline toidukoht meie selle aasta Maitsva Tartu menüüga kohtade loetelus. Super ! Aitäh peakokale ! Homme on plaanis viieteistkümnenda kohana Fii. Loodan, et oleme naasnud meeldivate maitseelamuste rajale ... 

Alternatiivses hindamisvormis on toitusid hinnatud tänase seisuga juba 84 korda. Mulle eriti meeldivad kommentaarid seal juures ... kusjuures loen neid alles siis, kui olen ise toidukoha ära külastanud ja blogis kirja pannud ... et kommentaarid ei mõjutaks minu arvamust. Shakespeare puhul oli näiteks üks toidunautija kirjutanud, et juba laual olnud kannuvee eest oli lõpus arve esitatud, mis on täiesti kohatu ja lubamatu ... esitada arve tellimata vee eest ... kuid meie arvel vee rida polnud, kuigi laual oli mitu kannu veega. Ju siis oli kelner või kohvikujuht oma eksimusest aru saanud ... kogu maailmast on teada, et laual olevad hinnasildita joogid (enamasti vesi) ja toidud (enamasti leib) on muude toitude hinnas arvestatud ja ei lisata eraldi reana arvele ... ehk maakeeli tasuta.

El Chapo elamust sai hinnata valsirütmis ... ikka üks-kaks-kolm ... kaks-kaks-kolm

 El Chapo oli meie jaoks täiesti võõras koht ... kuid kui pingsalt meelde tuletasime, siis olime kunagi seal einestanud ... vist Metsast taldrikule kampaania ajal... siis olid seal interjööriks tellingud. Nüüd oli see koht maalitud täis Mehhiko päraselt. Kuid hotelli vestibüül jääb ikka hotelli vestibüüliks. Meid juhatati lauda, mis asus trepi ja lifti sissepääsu vahel ... ja selja tagant läksid mööda trepist ülesminejad ja alla tulijad. Ma kohe ei tea, kas meid nöögiti sellepärast, et see oli meie kolmeteistkümnes koht sellel aastal Maitsva Tartu kampaanias või nägime lihtsalt sellised välja ... vähenõudlikud. Ohhh ... minu vaade oli liftiuksele ja lifti ja trepi vahelisele nurgale, kus polnud midagi ... tunni aja jooksul läks lifti ja tuli välja umbes 20 inimest. Lisaks kümmekond läksid trepist. KAKS on ka liiga hea hinne selle jaoks. Õnneks oli kelner sõbralik ja panen siis ikka kahe... mitte ühe.

Eelroaks oli Mehhiko pärases toidukohas Itaalia pärane burrata juustukuhil, kus ümber oli pisut maitserohelist, mõned mangotükid, poolikud kirsstomatid ja .... oleks pidanud olema ka graanatõuna seemneid ... mida polnud ja tšillikastet, mida ei tundnud olevat. Menüüs olid need viimased küll mainitud, kuid toidus me granaatõuna seemneid ei leidnud. Võite ise võrrelda meile toodud eelroa ja Maitsva Tartu lehel oleva eelroa fotosid. Leidke kolm erinevust ... Kas see oli kokkade lohakus või kokkuhoid ... ei tea. Kusjuures seemned oleks andnud hapukust juurde küll ... Juust oli nagu burrata juust ikka ... seda oli suur kuhil ja lisandeid oli vähe. Kaua seda pehmemaitselist juustu ikka sööd ... eelroaks ... mis peaks isu tekitama ei sobi selline juustukuhil. Kolme venitas see eelroog välja ... Kui oleks olnud õiges koguses ja kõiki menüüs nimetatud lisandeid, siis oleks ehk nelja saanud.  

Pearoog oli "Ribid ja mais", mis koosnes väga rammusatest sealiharibidest, kolmest maisitõlviku kettast, mehhikopärasest kastmest, mida nad minetasid mopp´iks ja rohelistest ubadest ning pisut hiinapärastest köögiviljadest. Abikaasa, kes esimese suutäie võttis, andis kohe teada, et ma oleks ettevaatlik ja võtaks alustuseks natuke. Mehhikopärane kaste oli päris vürtsikas. Mulle samas vürtsikad toidud meeldivad ja ma selle pärast ei muretsenud. Kui võtta liha koos kastmega ja lisada sinna ubasid, mis olid paljalt süües maitsetud, siis oli toit täiesti tasakaalus. Mais oli hea ... see mulle meeldis ... kuid seda oli noa ja kahvliga päris raske süüa. Kuid maitse oli tõesti meeldiv. Siiski tundus see toit selline kiirtoidukoha või pubi toidu moodi.... ribid pakist ahju, siis kaste topsist peale ja keedetud oad juurde ja ongi valmis Ainult mais oli maitsekalt valmistatud. Panen hindeks tänu maisile nelja miinuse. 

Magusroog oli aga täielik ebaõnnestumine. Pidi olema õunatäidisega taquito, mille juures on šokolaadi-apelsinikaste, granaatõun ja tšilli. Kõigepealt oli taquito nätske, mida oli raske närida ... vaid otsas oli pisut krõbedat ja mis kõige hullem, see šokolaad, mis minu hinnangul oli tuubist lastud, oli nii vänge ja domineeriva maitsega, et kõik ülejäänud komponendid olid sellega kokku puutudes šokolaadimaitselised. Kusjuures halva šokolaadi maitselised. Abikaasast jäi see magustoit söömata ja mina pigistasin kuidagi sisse ära, kuid pärast söömist oli süda paha ja pidin minema poest läbi ja pudeli ingveri shot´i ostma, et iiveldusest vabaneda. Sellisele magustoidule, mis teeb südame pahaks ei saa ma panna muud hindeks kui ÜKS. Vaatasin vanadest postitustest järgi, et varasemalt on hindeks ainult üks üks olnud. UmbRoht eelroog 2020 aastal.

See toidukoht ei sobi oma Maitsva Tartu menüüga teiste kõrvale. Kui enamasti on näha kokkade püüdlusi teha midagi head ja maitsekat, siis siin oli näha ülejala laskmist, et ah, keerame midagi kokku. ... võibolla teen ma liiga, kuid see oli läbi aegade kõige nõrgem Maitsva Tartu kampaania toidukoht, mida me külastanud oleme. Ja vaadates Maitsva Tartu kodulehel fotosid ning tegelikke toidukohas jäädvustatud fotosid, siis saime selgeks, et toidukohti ei tohiks valida fotode põhjal ...
 

 

Hambutu eine Cafe´ Truffe´s

     Reede õhtune Truffe oli rahvast täis. Oli sel nii Maitsva Tartu menüü roogade nautijaid, pastasööjaid ja muidu õhtut veetvaid inimesi. Vaatamata suurele klientuuri hulgale laabus teenindus sujuvalt ja meid kantseldav kelner oli heatujuline ja tragi. Teenindusega jäime väga rahule, kuid eks Truffe interjöör ja õhkkond on sellised, et kokku üle nelja ikka ei suuda panna. 

    Eelroog oli paljulubav ... Peipsi koha cheviche oli väga hõrk ja maitsev ... cheviche pärineb minu teada Lõuna-Ameerikast ja on tsitrustega maitsestatud kalaroog. Peipsi koha on samas minu lemmikkala ... Ja lisandid olid väga hästi valitud ...sidruni leche oli väga hästi sobiv kala juurde, soolakurk ja valge mandel andsid pisut tekstuuri ja Luxveg münt ning mündiõli maitsekust. Väga hästi kokku sobivad komponendid ja tulemus oli ka hea. Tõsi, tekstuuri oli pisut vähe ... oleks juurde võtnud hea meelega viilu röstsaia. Kui me pärast seda kelnerile mainisime, siis vastas ta naeratusega, et paljud küsisidki siia toidu juurde saia. No vot, oleks teadnud, oleks ka küsinud, kuid liiga hilja. Hindeks panime vaatamata tekstuuri vähesusele viie, sest maitse oli nauditav. 

    Pearoog oli menüü põhjal pikalt küpsetatud eestimaine rohumaaveis, mille lisanditeks oli pastinaagikreem, krõbe sibul, marineeritud sibul, fermenteeritud kapsas, piprane jus ja porruõli. Komponentide järgi ootasime imelist praadi. Kui pearoog lauale jõudis, siis oli selle väljanägemine ka hea ... kõik oli ilus ... kuni võtsin esimese suutäie liha koos pastinaagikreemiga. Liha oli täiesti tuim ja maitsetu ... ja tekstuurilt selline, mida võiks ka hambutud süüa ... pehme pudi. Pastinaagi kreem, mis on sageli olnud meie lemmiklisandiks, oli samuti maitsetu ... tundus, et nii liha kui ka kreem oleks tahtnud nii soola kui muid maitselisandeid juurde. Kahjuks polnud laual aga ei soola ega pipart, mida lisada. Vaid kaste oli piisavalt piprane ja seda koos lihaga võttes oli viimane natukenegi maitsekam ... kuid tekstuur oli ikka sama ... mul hakkas algsest lihatükist täitsa kahju. Sibulad olid tõesti krõmpsud ... asi seegi. Peaaegu oleks hindeks kahe pannud, kuid ehk tänu kastmele panin kolm miinusega. Hambutu pearoog ... seda nii otseses kui kaudses mõttes. 

Magustoit oli üllatav ... peedi-kirsivaht koos musta Muhu leiva puruga, kus juures oli veel mustikakreemi, küpsetatud valget šokolaadi ja Luxveg´i münti. Maitse oli samuti üllatav, kusjuures komponendid sobisid hästi. Ehk musta leiva puru oleks võinud pisut rohkemgi olla, sest tekstuur oli taas pehmevõitu. Küpsetatud šokolaadi oli ka vähe, ei saanudki maitsest aru ... kuid jah, huvitav ja üllatav oli magustoit sellele vaatamata. Panime hindeks nelja, plussiga. On arenguruumi. Kokkuvõttes oli kõikidel roogadel tekstuuriga probleeme ... nende söömiseks polnud hambaid eriti vajagi.

No vot. Ja nii saigi ekvaator ületatud ... tosin käidud ja tosin ootamas. Homme õhtul on broneeritud El Chapo ... pidi olema Mehhiko pärane toidukoht ... eks näis.
 

Väike vahepala Maitsva Tartu toidukohtade hindamisest.

Lugedes mulle tulnud sõnumeid ja meile ning hindamisvormi kommentaare, saan aru, kui erinevad on toidunautijate kogemused erinevatest Maitsva Tartu menüüga kohtadest. Kusjuures neid erinevusi on põhjustanud nii subjektiivsed kui objektiivsed aspektid. Subjektiivsusest võib esmajärjekorras mainida maitsemeelt, mis on kõikidel inimestel erinev ja loomulikult suhtumist jookidesse. Minu hinnangud põhinevad ainult toidul ... see tähendab, et juurde joon vaid vett, et saaks toidu maitsest ülevaate... alkoholi osas olen ma nulltolerantsiga. Samas naudivad paljud toidu juurde veini ja muid jooke, mis oluliselt muudavad toidu maitset ja ... mis seal salata ... ka toidunautija emotsionaalset seisundit. See on täiesti loomulik .... Subjektiivseks aspektiks on ka meeleolu, millega toidukohta minnakse ja seal ollakse ... päevad pole vennad ja ühel päeval on tuju natuke parem kui teisel ning mis seal salata, sellest sõltuvad ka hinnangud .. ja tuleb meeles pidada, et ka teenindajad ja kokad on inimesed ... ka nendel on erinevatel päevadel erinev meeleolu. 

Objektiivsed põhjused on aga kinni hetkes ... ehk naudingu ja elamuse hindamine on kinni just selles ajahetkes kui toidukohas olla. On hetki, kus on ruumid täis melu ja teenindus aeglasem, on hetki, kus on võimalik kahekesi nautida vaikset muusikat ning kõik teenindajad on meie päralt. Hetkes on kinni ka koka toiduvalmistamine ... ühel päeval õnnestub see ideaalselt, kuid teisel juhtub ka apsakaid.... rääkimata sellest, et ükski kokk ei suuda olla kogu ajaperioodi kohal ja valvel. Võibolla mõned toidukohad on Maitsva Tartu menüü esile tõstmiseks koguni roogade retsepte ja nende koostajaid "laenanud" ning tahavad läbi selle oma toidukohta populariseerida ... kes teab. Keskkonna osas on objektiivseteks asjaoludeks, mis mõjutavad hinnangut, teistes laudkondades olevad inimesed. Mõned on natuke elavamad ja jutukamad, teised aga vaoshoitud ja vaiksed. 

Nii palju on aspekte, mis mõjutavad hinnangut. Kuid see kõik on normaalne ja inimlik ... lõppkokkuvõttes on inimesed erinevad ja just selles ongi maailma võlu. Kui teha ükskõik milliseid analüüse ja hinnangute kokkuvõtteid, siis tuleb seda mõista. Eriti toitude ja toidukohtade keskkondade puhul, kus arvamust mõjutavad paljud pisiasjad. 

Lõpetuseks panen ka ühe eriti subjektiivse graafiku ... üheteistkümne toidukoha hinna ja minu hinnangu suhte. Trendijoon näitab ... mida kallim koht, seda kehvem hinnang ... loodan, et see järgmiste kohtadega muutub.   

Minu alternatiivsel hindamisvormil on juba 66 tagasiside andjat. Loodan, et neid tuleb veel rohkelt juurde ... 

Püssirohukelder tahtis meid hea ja rohke toiduga lõhki sööta

Selle päeva õhtusöögi sõime koos abikaasaga Püssirohukeldris. Kohad saime teise korruse rõdul, mis on täitsa mõnus. Teenindus oli ka kiire ja meeldiv. Eelroaks toodi lauale marineeritud angersäga roog, kus oli nii palju komponente, et kõik ei jäänud meeldegi. Kindlasti oli seal kartuli suitsuforelli tamp ehk maakeeli kartulipuder lisandiga. Siis oli veel suitsust hapukoort, kus oli sees kurgitükikesi ehk nagu menüüs oli ... tatari kaste. Peal oli erinevaid krõmpse aedvilju, mis olid kunagi külmutatud, nagu menüüs kirjas oli. Ma ei jõudnud veel toidu fotole jäädvustamisega lõpulegi kui juba kuulsin üle laua mõnulemishääli ... mm kui hea. Kui ise esimese suutäie võtsin, siis jäin nõusse. Selline eestimaine kodune maitse, mis pisut meenutas peedita kasukat, kuid oli palju mahedam ja maitsvam. Ja selliseid maitsvaid koduseid kuhilaid oli tervelt kolm ... andis ära süüa. Meeldis ... nii kodune tunne oli seda süüa. Panime viie. Võibolla tekstuuriga oleks võinud pisut vaeva näha, näiteks krõmpse juurvilju rohkem lisada, kuid maitse oli väga hea.

Enne pearoa valmistamist küsiti meie käest küpsusastes veise sisefileele, mille me traditsiooniliselt nimetasime medium minus ehk kergelt verine ja .... siis küsiti küpsusastet maksale. Puhh. Seda pole kunagi küsitud ja ma ei osanud kosta ei musta ega valget. Ütlesime siis, et tehke oma äranägemise järgi ... tehti well done. Vot ei tea, milline oleks olnud medium minus maks ... Kolmandaks veiseliha produktiks selles roas oli veisekeel ... selle küpsusastet ei küsitud. Niiiiii ... ja kui pearoog lauale jõudis siis ... no küll oli seal rooga. Peale sellist kopsakat eelrooga veel kopsakam praad. Ja veel nii hea maitsega praad, et ei tahtnud pooleli jätta. Kolm veiseliha osa ... veise trio... nagu menüüs oli ... koosnes siis sisefilee, maksa ja keeletükist. Kõrval oli viie pipra kaste, mõnusad krõmpsud koogiviljad sh paprika ja pisut maitserohelist. Keele tekstuur oli nagu oli, selline pudi ja pehme, kuid koos paprika ja piprakastmega oli päris hea. Ehk pisut rammus, kuid õnneks oli leiba ka laual. Veise sisefilee tükk oli imeliselt valmistatud, parajalt mahlane, väga maitsekas ja pehme. Koos piprakastmega, mis polnud tavaline vaid viie pipra kaste, oli maitse imehea...  Ja kui paprikatükikesi juurde võtta, siis veel parem. Maks oli nagu praetud maks. Meile abikaasaga maks meeldib, kuid kindlasti paljudele pole see nii südamelähedane. Meie mahutasime selle prae kõhtu küll ära, kuid lõpus oli juba tunne nagu konnal Krõlovi valmist "Konn ja härg" ... meelde tulid read: "... siis ähkis, puhkis kaua veel, ning viimaks suure valu sees läks lõhki, kärvas kange mees." Õnneks ei läinud meist kumbki veel lõhki, kuid ähkisime - puhkisime küll.  Hindeks ikka viis. Kellele keel või maks ei meeldi, siis ... ärge neid komponente sööge. Meile meeldis.

Ja lõpuks magustoit... ohhh-puhh ... jälle korralik ports inglise magustoidu põhjal tehtud Eton Mess a´la Püssirohikelder. Besee, mandlikreem, õuna-mündi chutney ehk selline tükikestega moos ja suur pall pistaatsiajäätist. Mis kõige hullem, kõik see oli nii maitsev, et ei saanud järele ka jätta. Besee ja kreemi magusust tasakaalustas väga hästi õuna-mündimoos, mis oli ka hea tekstuuriga. Beseed loomulikult ka andsid tekstuuri. Pistaatsiajäätis ... mm kui mõnus. Jäätis sobis nii kreemi, besee kui moosiga. Ning need mustikad, maasikad ja mündilehed seal kõrval ... need andsid oma panuse magustoidu maitsele. Nautisime seda nagu jõudsime ... vaatamata juba täis kõhule. Kusjuures selle magustoidu jätame kindlasti meelde kui parima magustoidu nominendi. Öeldakse küll, et tühi kõht on kõige parem kokk, kuid see magustoit maitses imeliselt ka täis kõhuga. Aitäh peakokale ! Tubli töö ! 

Nüüd jääb taas paar päeva vahele, sest pean minema Tallinna objektidele. Reedel ootab meid Cafe Truffe, kus peaks peakokaks olema minu vanaonu lapselaps.... kuid ega see minu maitsemeeli ja hindamist ei mõjuta. 

Täna vaatasin huvi pärast blogipostituste statistikat ja ... käsi hakkas kirjutades värisema. Sellel kuul on minu Maitsva Tartu blogipostitusi külastatud ... 9308 korda. Kogu seitsmeaastase perioodi jooksul kokku aga 109555 korda. Imelik mõelda, et selline huvi toidunautija blogi osas. Ma ju ei nimeta ennast toidukriitikuks, sest mul pole piisavaid kokanduse ja teeninduse alaseid teadmisi. Annan edasi emotsioone, mille sain süües erinevates toidukohtades. Aga mis mul selle vastu saab olla, et loetakse. Ütlen ausalt, et kirjutan seda blogi pigem enda jaoks ... et mäletaks... samuti nagu maailmareiside blogi. Aga aitäh, et loete ... saan pisut innustust juurde kirjutamiseks.  Ja külastage nüüd rohkelt Maitsva Tartu menüüga toidukohti ja hinnake kogetut SIIN !
 
 

RP9 - õpetus kõvajuustu krõpsu söömiseks

 Täna tõstsime õhtusööki RP9- s natuke varasemaks. Üks tegevus jäi ära ja tänu sellele olime kohal juba 18.15. Sellel ajal on RP9 parajasti rahvarohke. Kuid keskkond oli täiesti talutav, saime üksteisega üle laua normaalselt suhelda. Natuke häiris toidunautimist suur teleriekraan, kust jooksid mingid multikad ... pilk läks nagu iseenesest sinna peale ... kuid eks see ole tänapäeva pubinduse tava.

Eelroaks oli kihiline avokaado salat kõvajuustu krõpsuga. Avokaado salat oli koos kikerhernega ja kõrval oli rohkelt ürte. Väga maitsvad olid marineeritud minipipra kaunad, mida oli nii kollaseid kui ka punaseid ... need andsid toidule nii värvi kui maitsekust. Ka roseepipar oli omal kohal ... parajat moodi. Kõvajuustu krõps oli aga tõeliselt kõva ... seda noaga lõigata või sinna kahvlit sisse pista oli praktiliselt võimatu. Kuid ma avastasin väga hea mooduse selle väiksemateks tükkideks saamiseks ... nimelt kahvli ja noa vahel murdes ehk painutasid nii kaua kui juustukrõps murdus. Ja nii korduvalt. Eriti mugav polnud, kuid saime hakkama. Iseenesest maitsed olid head ja sobivad, eriti need marineeritud piprad, mis andsid eelroale kohase vürtsikuse. Kikerherne - avokaado salat sobis nii pipra, ürtide kui juustuga ... Kuid juust, mida oli raske lõigata, oli ka hammaste vahel raske peenestada ... oli tunne nagu näriks saapataldu ... muudkui närid ja närid, kuid pehmemaks ei lähe. Seega vaatamata sobivatele maitsekomponentidele panen sellele eelroale hindeks nelja.

Pearoaks pakkus RP9 peakokk meile karulauguse lihaveise välisfilee sütel küpsetatud viilakat. Huvitav oli, et ettekandja ei küsinud küpsusastme kohta midagi ... sain temast aru, et kõigile pakutakse sama küpsusastmega. Õnneks oli liha piisavalt mahlane ja pehme ... medium minus ... sobis hästi meile. Liha juurde oli põldmuraka kaste ... sobis hästi lihaga ... kuid mind ajas segadusse muraka nimetus. Siis aga aitas sõber google ja leidsime, et põldmurakas on sünonüüm põldmarjale. Liha kõrval olevad glasuuritud köögiviljad olid väga hästi õnnestunud ... parajalt krõmpsud ja parajalt pehmed. Lisatud ürdid olid taas sobivad ning tomatid tummised. Kusjuures maitses see liha ilma lisanditeta ka väga hästi ... karulauk tõstis liha maitset esile ja andis omalt poolt hea lisa. Mis ma oskan kosta ... täitsa viiene praad. Ei oskaks midagi lisada või paremaks soovitada.

Magustoiduks pakuti rummishõngulist šokolaadikäbi õunamoosiga ehk rummipalli, mis oli pealt kaetud šokolaadi sisse kastetud maisikrõbinatega ... täitsa originaalne ja nägi tõesti välja nagu käbi. Kõrval oli tükike põdrasammalt ja väike ports õunamoosi. Magus toit oli ... rummipall šokolaadiga oli väga magus ja õunamoosi oli selle hapuks tegemiseks liiga vähe. Nii hästi oleks sinna põdrasambla sisse ja kõrvale sobinud pohlad ... Õnneks avastasin, et meile kannuga toodud vee põhjas ulpisidki need head hapukad marjad. Kallasin pohlad kannust klaasi ja võtsin lusikaga šokolaadikäbi juurde... imehea. Seega sain magustoidu endale parajaks tempida. Endale panen leidlikkuse eest viie, kuid kokale nelja ... sest tema oleks võinud ka selle peale tulla. Kusjuures õunamoos pohladega sobib ka hästi. 

 

No nii. Kümme kohta käidud. Vahepeal tegin hinna - kvaliteedi statistikat ja mis tuli välja ... siiani külastatud kohtadel oli korrelatsioon hinna ja keskmise hinde vahel ... negatiivne ... ja lisaks täitsa tugeva seosega negatiivne ... -0,476. See näitab, et mida odavam toit, seda paremad hinded. Noooojah. 

Vastlapäeval läheme Püssirohukeldrisse. Eks näis, kuidas nemad on Maitsva Tartu menüü roogasid ette valmistanud. Kas saame pika toidunaudingu liu lastud ....

Ja ärge unustage oma elamusi ja pandud hindeid lisada hindamisvormi ... ka kõik kommentaarid on teretulnud ...