Täna tegime "Maitsva Tartu" kampaania avaakordi Kampuses ... just selline valik meie fortuunal Siim Rihardil oli. Mis tooni see akord oli ... seda tahaks nüüd meenutuseks kirja panna. Kohe pärast toidukoha külastamist ... esimese emotsiooniga.
Mäletades eelmisi kordi oli meie ettekujutus Kampusest kui lärmakast kiirtoidukohast, kus toidu nautimine on tõsiselt häiritud. Kuid seekord juhatati meid teisele korrusele, kus oli hoopis teine muusika, hoopis teine interjöör ja mis seal salata ... täitsa mõnus olemine. Kusjuures muusika oli selline parajalt vaikne, ei pidanud üksteisele rääkides karjuma. Teenindus oli kiire ja meeldiv. Nagu oleks hoopis teises Kampuses. Edaspidi sinna lauda broneerides palun alati panna teisele korrusele ... oleks ma teadnud seda varem, oleks ka eelmistel aastatel seda teinud. Seega interjöör ja teenindus said täna hindeks viie.
Kusjuures olen üha rohkem hakanud keskenduma söömisel toidule ... selle lõhnale, maitsele ja välimusele. On ju välimus see, mis esimesena meeli köidab. Sellele järgneb lõhn ja alles siis maitse. Keskendudes toidule on toidu nautimine hoopis midagi muud kui söögi ajal muid tegevusi tehes. Tuletasime Kampuses lauas istudes abikaasaga meelde head näidet ühest õhtusöögist, kus lisaks söömisele toimus mõrvamüsteeriumi mäng. Järgmisel päeval koju sõites arutasime kuidas õhtusöök maitses ja ... mitte mingeid elamusi toidu osas ... mäletasime, et sõime midagi ... kuid kuidas see maitses ... ei mäletanud. ....................Söögikohtades, kus on suured klaasaknad otse tänava poole, nagu Kampuse alakorrusel, on päris raske keskenduda toidule. Mulle tundub, et need toidukohad ei rõhu mitte toidule, vaid sotsiaalsusele. Akende taga liikuvad inimesed tekitavad seltskonnas oleku tunnet, eriti kui mõni tuttav möödub. Teine toidule keskendumise takistus on kärarikkus ... kui toidukohas on palju kära, siis on samuti keeruline toitu nautida. Kära on minu jaoks nii jutuvada kui ka tümpsuv muusika ... nagu oli ka täna Kampuse esimesel korrusel.
Nüüd siis toitude juurde. Alustaks sellega, et laual oleva menüü ja Maitsva Tartu kodulehel oleva menüü toitude kirjeldused polnud päris kattuvad. Põhiline oli sama, kuid oli ka erisusi. Kuid see selleks nimetustel on kõige väiksem tähtsus toidu nautimisel. Niisiis - eelroog laual oleva menüü põhjal oli angerjas, riisikook, wasabimajo, bonito, amarant. Wasabit teab iga sushisõber, amarant on teisisõnu rebashein, kuid bonito´le ma õiget vastet ei teagi. Väga huvitava kooslusega, tekstuuriga ja maitsega toit. Riisipõhji oli ehk kohati natuke tuimavõitu, kuid samas peal olevad maitsekad komponendid andsid piisavalt mahlakust, et toit suus meeldivalt pehmeks muuta. Maitse ... väga hea. Wasabi andis riisile ja angerjale just selle õige meki ja muud maitseained - ainult täiendasid meeldivalt maitsebuketti. Natuke meenutas see toit sushit, kuid õige pisut ja kui, siis väga head sushit. Hindeks saab eelroog tubli viie. Seda rooga sööks veelgi ...
Põhiroaks pakkus kokk meile gyoza´sid ehk jaapani laadseid pelmeene. Need pelmeenid olid sellise pealt avatud olekuga ... nagu väiksed kausikesed ... mis olid täidetud kreveti-lõhe täidisega ja ümber oli kookospiima kaste koos forellimarja terakeste ning seesamiseemnetega. Peale oli puistatud õige pisut norikrõpse ... ja pelmeenide kõrval oli veel mingit kapsalaadset rohelist. Vot selline kooslus. Kohe esimese suutäiega selgus, et tekstuur oli sellel roal paigast ära ... ühtlane puderjas mass ... ehk oleks pidanud norikrõpse rohkem panema või midagi veel, mis tekstuuri oleks juurde andnud. Pelmeenide maitse oli hea, komponendid sobisid ja vürtsikust ning maitsekust oli piisavalt. Kui aga võtta pelmeene koos kookospiima kastmega, siis domineeris viimane nii oluliselt, et pelmeeni hea maitse kippus varju jääma. Kapsasarnased lehed sobisid samas kastmega küll. Nii ma siis nautisingi pelmeene eraldi ja kastet kapsaga eraldi. Maiuspalaks jätsin pelmeeni ning õhtu oli päästetud. Suhu jäi mõnus maitse. Kusjuures oli eriti vürtsika toidu himulistele kõrval ka tšilliõli pudelike. Ma panin ühele pelmeenile tilgakese, kuid leidsin kohe, et pelmeen oli ilma selletagi hea ja maitsekas ning seega loobusin tšilliõli lisamisest. Kokkuvõttes ... neli. Pelmeenid ise oleks viie saanud ... kui seal oleks olnud tekstuuri lisavaid lisandeid, kuid koos kookospiimakastmega ... jah, neli.
Magustoiduks serveeriti meile kahest komponendist koosnevat rooga. Parempoolne oli passionivilja kesta sisse pandud passionijäätis koos peale pigistatud passionivilja sisuga. Mmm kui mõnus hapu. Kusjuures passion oli menüüs kirjas eestikeelse nimetusega kirevili ... väga tubli .. mulle natuke võõras, kuid ilus eestikeelne nimetus. Nii, see oli üks komponent. Teiseks oli aga šokolaadikrõpsude karpi pandud kookoshelveste ja šokolaadipuruga kaetud suhteliselt imala maitsega kreem. Kokk oli selle nimetanud Bounty´ks Kampuse moodi. Kui ausalt, siis Bounty šokolaadis on rohkem tekstuuri kui sellel ollusel. Jah, krõmps ümbris oli hea mõte, kuid kui selle katki sai ja koos sisuga suhu jõudis, siis domineeris sisu. Iseenesest oli magustoidu mõte hea - üks tugev hapu ja teine tugev magus, kuid koos süüa oli neid päris keeruline. Ja ega kookusemaisega kreem ning passioni ... oi vabandust ... kireviljajäätis eriti üksteist maitseliselt ei täiendanud. Igal juhul jätsin ka siin lõpupalaks korraliku ampsu kireviljajäätist, mis maitses imehästi. Jah. Ka magusroa hindeks paneks nelja. On arenguruumi.
No mis võiks küll see avaakord olla? Tugev ja eriline, kuid pisut harjutamist vajav suur terts ... nagu seltsimees emalendur ütles. Igal juhul võis õhtuga igati rahule jääda. Toidud olid erilised ja nauditavad. Homme ootab meid Pirre.
Tuletan meelde ... Esitan väljakutse kõigile oma sõpradele ja tuttavatele ning teistele blogi lugejatele ja muidu toredatele toidunautijatele ... külastada võimalikult palju "Maitsva Tartu" kampaania toidukohti ja hinnata toitude maitseelamusi! Tegin hindamiseks alternatiivse hääletusvormi, mille täitmiseks peab vastaja autoriseerima end Googliga ning lisama oma külastamise kuupäeva ja alguskellaaja.
Oo mis tore! Aeg lendab! Täna juba 5.s päev veebruarist... Olen vist ka selline imelik, kellele meeldib süüa keskendudes toidule, ja ei meeldi lärm.
VastaKustuta