Mull ei jätnud tunnet, et tahaks sinna tagasi.

 Ka Mull´i jõudsime kümme minutit enne broneeringuaega ja isegi enne koha avamist, kuid meid lubati lahkesti sisse ning saime endale laua ... telekalaua ... sest meie laual oli päris suure ekraaniga televiisor. Kuid meil läks veel hästi, natuke hiljem tulnud paigutati diivanilauda, kus toit oli põlvedest madalamal. Lisaks olid lauad nii üksteise kõrval, et laudade vahel liikuda oli päris keeruline. Mulle selline küünarnukitunne ei istu. Ja üldse ... minu, konservatiivse mehe, jaoks oli see kogu interjöör pisut liiast ... kõike oli kuidagi liiga palju ja lisaks oli see palju minu jaoks kohatu. Kuid eks maitsed olegi erinevad ... kindlasti on inimesi, kellele sellised kohad meeldivad. Teenindus oli algeline. Kelner oli pigem toidu lauale tooja. mingit lisaväärtust ta teenindusele ei andnud. Kui lõpus tahtsin tippi jätta, siis polnud seda kuhugi panna. Arvet ei toodud ... et sinna kaante vahele poetada, mingit karbikest ka laual polnud ... ei jäta ju raha lihtsalt lahtiselt lauale. Nii nad tipist ilma jäidki.

Eelroog saabus minuti pealt avamisega koos ... kell 18.00 oli roog laual. Selleks oli soe Brie juustu korvike, mille peal ja kõrval oli rohkelt aedvilju ning maitserohelist - nii marineeritud kui värsket ja portsu kroonisid õhukesed maitsvad kartulikrõpsud. Ka juust oli soojalt väga maitsev ning koos krõpsude ja aedviljadega oli toit söödav. Midagi jäi siiski puudu ... maitseelamus ... sõime eelroa ära ja ei jäänud elamust. Ehk oleks võinud lisada mingit erilist maitsekat õli ... ehk  ... ei tea. Panime hindeks nelja.

Pearoog saabus kiiresti. Ehk liiga kiiresti et uskude selle äsja valmimist. Jajah. Toit oli soe, kuid mitte kuum. Ma arvan, et see oli eelvalmistatud. Pearoaks oli sea sisefilee, mis oli väga hästi valmistatud ... selline pehme ja maitsekas. Sea sisefilee pole kokale just kergete killast, kuid siin oli kokk lihaga hästi hakkama saanud. Piprakaste selle juures oli suhteliselt tavaline. Juurselleri ja rohelise herne püree oli hea ja sobis liha ja piprakatmega. Viimaseks komponendiks toidu juures oli marineeritud sibul ja peet ... aga need osutusid nii äädikasteks, et ei sobinud ei koos lihaga, ei koos püreega ega ammugi mitte eraldi. Nii need sibulad ja peedilehed minust sinna taldrikuservale jäidki. Oli raske panna hinnet sellisele toidule, kus üks osa oli väga hea, üks osa tavaline ja üks osa söömatu. Nii ma paningi koolipoisi kolme. Lihale mõeldes ülekohtune, kuid sibulale oli hinne liiga kõrge. 

Magustoidu nimetus oli intrigeeriv - paprika-toorjuustu kook. Ma täitsa ootasin, mis maitsega tuleb paprikakook ... ja ta tuli. Selline korralik kuubik pehmet toorjuustukooki, mille peal ja kõrval olid vaarikad ja füüsalid. Kõik see oli üle pulbertatud tuhksuhkruga. Ootusärevalt võtsin dessertkahvliga kuubikust tükikese ja panin suhu ... maigutasin ja võtsin uue tükikese ... natuke suurema .. ja panin taas suhu... no ei midagi ... ei mingit erilist maitset ega minu arust polnud üldse maitset. Kui võtsin koogitüki pooliku füüsali või vaarikaga, siis oli see suutöis hea ... kuid mitte koogi, vaid lisandi hea maitse pärast. Minu jaoks jäi see kook koogituks ehk oli kah kook. Panin kolme. 

No vot. Sellised kogemused. Tagasi sõites tõdesime, et algus pole just kõige meeldivate elamuste rohkem ... esimesest kolmest mitte ühtegi väga head toidukohta, kus kõik oleks ideaalne. Kuid 21 on veel ees, küll jõuab. Homme läheme neljakesi Kolme Tilli õhtusöögile. 

Tuletan meelde ... Esitan väljakutse kõigile oma sõpradele ja tuttavatele ning teistele blogi lugejatele ja muidu toredatele toidunautijatele ... külastada võimalikult palju "Maitsva Tartu" kampaania toidukohti ja hinnata toitude maitseelamusi!  Tegin hindamiseks alternatiivse hääletusvormi, mille täitmiseks peab vastaja autoriseerima end Googliga ning lisama oma külastamise kuupäeva ja alguskellaaja.