Pühapäeval kellaviietee ajal astusime sisse Dorpati restorani. Lauad olid meeldivalt tühjad ja mängis vaikne meditatiivne muusika. Mis sa hing veel tahad ... Õige pea tuli veel kaks lauatäit külastajad, kuid nemad ei häirinud mitte kõige vähematki meie mõnusat olemist. Teenindus oli ka nii kiire, et ei läinud tundigi, kui olime mõnusalt kõiki roogasid nautinud ja arve tasunud. Mitte et kiirus oleks meie eesmärgiks olnud. Jah. Teenindus ja keskkond sai hindeks viie.
Eelroaks tõi ettekandja meile grillitud lambasüdame lõigud, mille kõrval oli juursellerikrõmpsud ja all kookose-kurgi-mündileem. Veel võis eelroast leida marineeritud metsaseeni ja porgandi-rosmariiniklaasi. Kõik see oli paigutatud kausikesse, mille seest polnud kuigi mugav eelroa komponente kätte saada. Kuid see, mille kätte saime, maitses väga hästi. Juursellerikrõpsud andsid mahlasele lambasüdamele tekstuuri ja maitset, leem sobis väga hästi nii liha kui seentega ja porgandi-rosmariiniklaas oli mõnusalt hapu ning andis lihale hea meki. Ainus probleem oli, et porgandi-rosmariiniklaas polnud piisavalt klaasjas ehk see oleks pidanud suus minema esimese hammustuse peale väikesteks tükikesteks ... nagu klaas ikka ... kuid antud juhul paindus leht hammaste vahel. Purunemine muutus pigem plastseks kui hapraks ... kui ehitustermineid käsitleda. Selle väikese tekstuurivea pärast panin miinuse ehk hindeks viis miinus. Kokale veel soovituseks, et panna edaspidi noa ja kahvliga söödavad toidud taldrikule, mitte kaussi.
Pearoaks oli Duroci sealiha ... selle vana seatõu loomad on lihaselised ja väikest kasvu ja tänu sellele on nende lihast tehtud roog taine. Sealiha maitsestus oli kokal väga hästi õnnestunud, kuid veel paremini oli välja tulnud või valitud lisandiks olev marineeritud sibul ... ma ei tea kas meie eelmistest ebameeldivatest kogemustest tulenevalt ... aga sibul oli täpselt see mis vaja ...mitte liiga äädikane, mitte liiga pehme ega ka mitte liiga kõva. Imehea sibul. Lisandiks oli veel mürklikaste, mis andis lihale mahlasust ... seda kastet saime ka kannukesega veel juurde ja loomulikult kasutasime võimalust, sest liha oli palju. Veel olid roas head romaani lillkapsa õisikud, mis olid samuti mõnusalt krõmpsud. Pudelkõrvitsa kreemi, mis sobis ka liha ja kastmega, oleks võinud samuti oluliselt rohkem olla, sest lõpus olid lisandid otsas ja liha veel terve hulk. Ei tahtnud seda head järgi ka jätta ja nii pigistasime liha sisse ... viimased suutäied ilma lisanditeta olid pisut vänged. Hindeks puhas viis. Ma pole eriline sealiha austaja, kuid see praad oli hästi valmistatud.
Lõpuks magustoit. Karamelliseeritud ananass, millele oli peale kuhjatud kookosvaht ja mille kõrval oli kookosküpsise puru sisse pistetud laimisorbeti pallike. Ka pallikesele oli peale pandud kookosvahtu ja krooniks oli kuivatatud laimilõik. Imehea komponentide kooslus. Krõmpsud hapukad ananassitükikesed koos magusa kookosvahuga maitsesid väga hästi. Küpsisepuru andis tekstuuri juurde ja neile, kes soovisid veel hapukamat ... nagu mulle ... oli võimalus võtta juurde laimisorbetti ja hammustada tükikesi kuivatatud laimirõngast. Nauding missugune. Kusjuures siin sai iga erineva maitsemeelega toidunautija kokku panna sobiva hapukusega koosluse. Viis pluss magustoit. Huvitav, et juba teine õhtu superhea magustoit ... ja vaadake seda välimust ... lausa kutsub nautima. Aitäh Dorbati peakokale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar