Köögikurat

Vaatamata viiruse pandeemiale käisime naisega eile õhtut söömas restoranis Fii, kus lisaks kolmekäigulisele õhtusöögile sai kuulata Herkki Ruubeli raamatu "Mees 5. Köögikurat" esitlust. Huvitav mees see Herkki Ruubel. Kirjutab väga otse ja siiralt oma juhtumistest Eesti restoranides. Just täpselt ... selles raamatus on kõik elulised juhtumised, mitte väljamõeldud jutustused. Esitluse käigus rääkis ta teenindajate elust ning tundsin nii mõnigi kord, et ehk olen minagi käitunud teenindajatesse ebaõiglaselt ja tänamatult. Mõtlemise koht. Kuulsime autori esituses ka mõnd katkendit raamatust, mis tundusid päris sürrealistlikud. Hea raamat, soovitan lugeda. Muide, seal on isegi kolm retsepti. Nagu Herkki ise ütles: "See on koka raamat, mitte kokaraamat".

Millised maitseelamused meid seal ootasid? Väga meeldivad elamused. Ainus asi, mis mulle ei meeldinud selles õhtus, oli asjaolu, et kohale jõudes pakuti kõigile vahuveini ning alkoholivabasid jooke valikus polnud. Minule, Karskusliidu liikmele, see kohe üldse ei meeldinud. Miks ei võiks olla pokaalis ka mõnda karskele mehele mõeldud jooki.... nii jäigi meil õhtu peategelasega kokku löömata. Kahju.  Õnneks sai joogipoolise teema lahendatud kohe lauas, kui leidsime menüüst astelpaju ja ingveri-piparmündi käsitöölimonaadid, mis maitsesid koos toiduga imeliselt.

Eelroog. Selleks pakuti porrulauku, mis oli serveeritud koos hollandi kastmega ning maitsestatud ürtide ja pankoga. Välja nägi see eelroog väga imelik, kuid porrulaugu kehtede sees oli imeliselt maitsev ja väga paraja pehmusega porrulaugu vars. Kõige rohkem imponeeris mind see, et porrulauk polnud ei pudruks keedetud ega ka liiga kõva. Struktuur oli säilinud ja samas mõnusalt pehme. Kuidas küll nii täpselt saab porrulaugu vart valmistada? Maitse ... oi see oli hea. Nagu eeltoog olema peab natuke vürtsikas, mis tekitas isu. Ürtide maitsed sobisid kastme ja porrulauguga kokku ideaalselt ja panko, mis on jaapanipärane riivsai, andis toidule erilise maitse, mida ma varem pole tundnud. "Viis keele alla". Seega oli välimus eksitav ... sisu oli imeline. Suur aitäh kokale selle elamuse eest.

Pearoaks toodi pardirind, mille kõrval olid pudelkõrvitsa kreemi portsukesed, selleri fontandid ja ümberringi laius Mamm&frukti vaarikaveini kaste lomp. Seda toitu kommenteeris külaliskokk Herkki Ruubel. Muuhulgas mainis ta, et kasutab oma toitude valmistamisel sageli kohalikke Mamm&frukti veine, mille valmistaja olla karsklane. Huvitav. Lisaks veel omapärane maitseelamus ... panna vaarika maitse kokku pardilihaga?! Aga sobis ja väga hästi sobis. Pardiliha tükike koos selleri ja pudelkõrvitsaga, mis oli kastetud vaarikaveini kastmesse, maitses magusalt, kuid hästi. Liha oli parajalt pehme ning maitsekas. Ma ise olen küll soolase maitsega veiseliha austaja, kuid vahelduseks oli selline pardi rinnatükk sobiv.

Siinkohal tahaks natuke minna raamatu ja selle autori kommnetaaride juurde. Herkki Ruubel ütles: "Kokale on väga oluline aus tagasiside, mille osas on eestlased väga tagasihoidlikud." Ta lisas: "Tagasiside põhjal ei kiirusta kokk oma menüüd muutma, kuid seda arvestab ta uute toitude väljatöötamisel".  Ta seletas veel, kui kaua läheb ühe restoraniprae väljatöötamiseks aega ning sellele, kuidas inimesed ei saa aru, miks road nii kallid on. "Selles pole mitte vaid paari tunniga valmistatud lähteainetest toit, vaid pikk eeltöö selle loomiseks. Kokandus on kunst", lisas Herkki. Mõtlesin tema jutu ajal sellele, et kus algab aus tagasiside ja kus lõpeb ebaaus kriitika?? Oma blogides olen sageli väga kriitiliselt viidanud nii mitmelegi teeninduse ja toiduga seotud üksikasjale. Olen otse öelnud ka välja, kui toit mulle ei meeldi. Kas see on aus tagasiside või olen olnud koka ja teenindajate vastu ülekohtune? Leidsin raamatu tagaküljelt ühe lõigu, mida tahaks siin tsiteerida:

"Kui sa sööd toitu ja see sinule ei maitse, siis see ei tähenda, et toit kohe kehv on. Siinkohas meenub mulle hetk, mil keegi kunagi julges kritiseerida minu loetud raamatut. Vastasin talle nii: "Kui siga peeglisse vaatab, ega sealt siis ingel vastu ei vaata" . Sama kehtib ka toidu kohta."

Väga otsekohene tsitaat, kuid õiglane. Kõik toidud ei saagi kõigile maitseda. Seega kui toit ei maitse, siis tuleb ikka peeglisse vaadata, mitte koka poole. Siiski tahan natuke vastu vaielda. See väide kehtib vaid kokkade kohta, kes oma tööd hingega teevad ja valmistatud toitudele oma "näo annavad". Siiski kohtab tihti kokkasid, kes poolfabrikaatidest või siis kokaraamatu põhjal midagi kokku keeravad ja seda klientidele serveerivad. Kuid jah ... "hea ja halb on meis enestes". Seega kõik, mis ma siin blogis kirjutan, on minu nägemus toidust ning ei pruugi karvavõrdki kokku minna koka ja teiste toidunautijate arvamusega. 

Kuid tagasi toidu juurde. Magustoit. Ebaküdoonia hüüve, mille sisse oli "istutatud" mustikajäätise pallike ja mis oli üle puistatud valge šokolaadiga ning kaunistatud jänesekapsaga. Imeline maitseelamus. Hapu ja magus olid tasakaalus. Ebaküdoonia hüüve tõeliselt hea ja eriline. Välimus võrratu. See oli toit, mille kirjeldamiseks pole mul sõnu. Nii imehea, nii imehea, nii imehea. Kui paljud magustoidud on head olnud, siis see oli veel tuhat korda parem. Aitäh.
 

Püssirohukelder ja kokkuvõte "Metsast taldrikule" kampaaniast - parimad road

 Kahjuks jõudsin ainult kümme toidukohta läbi käia. Oleks hea meelega rohkem käinud, kuid kampaania aeg jäi lühikeseks. Viimasena käisime täna terve perega Püssirohukeldris. Varem oleme seal võtnud saiakausis püreesuppi, kuid täna sõime kolmekesi "Metsast taldrikule" menüü toite ja väiksed poisid said omale kananagitsad ja hamburgeri. Viimane neist oli hiiglaslik ja päris isuäratav. Kuid kirjutan ikka metsamenüüst. Eelmistele toidukohtadele viidates tuleb kirjutada ka sellest, et kraanivesi toodi kenasti kannuga lauale.

Peakoka üllatus oli juba teist korda nagu eelroog. Seda nii mahult kui maitselt. Taldrikul oli päris korralik ports metssealiha, mis oli kaua hautatud ja pehme, väga maitsekas salat, mis andis lihale vürtsi juurde ja mahedad marineeritud küüslauguküüned, mis ettekandja sõnul on neil kohapeal valmistatud. Seemneleiva viilud sobisid. Mida ma oluliseks pidasin on just toidu vürtsikus. Eelroog (või üllatus) peab olema isutekitaja ja selle rolli Püssirohukeldri peakoka üllatus täitis. Jäime huviga põhirooga ootama. 

Pärast väikest ooteaega, mille pärast ettekandja ka lõpus kenasti vabandas, tuli põhiroog, milleks oli pardirind. Jätsime targu küsimata, kas see on metspardi rind, sest prae mahust oli juba näha, et tegemist sai olla vaid nuumatud kodupardi rinnaga. Garneering oli muljetavaldavalt värviline. Kõrvitsaketšup oli selles värvilisuses erilisel kohal ja maitses ka koos pardirinnaga hästi. Ka punapeedikreem andis värvi ning sobis koos pardirinnaga. Kuid kõige parema suutäie sain siis, kui võtsin lihatüki peale nii ketšupit kui püreed ja siis nautisin. Pardirinna tükkide all oli kuhjas ka salatit, mis menüü põhjal oli German Krautsalat , kuid see väga ei maitsenud ja mulle tundus, et ei sobinud hästi ka teiste komponentidega. Proovisin tõlkimisega aru saada, mis salatiga on tegemist. Tõlge andis, et kraut on saksakeeles ürt, kuid kui panis sisse German Krautsalat , siis andis vasteks hoopis saksa kapsasalat. Kapsast oli selles salatis tõesti enamus massist, lisaks veel õuna ja köömneid ning teisi ürte. Jah. Hea värske salat, kuid siia ei sobinud.

Magustoiduks saime kuusevõrse-brüleekreemi rosmariinipralineega. Kuusevõrsed olid magustoitude valmistamisel ja toitude kaunistamisel selle kampaania raames päris tugevalt esindatud. Seekord polnud nende maitset küll üldse tunda, brüleekreem nagu ikka. Sõna pralinee tuleb prantsuse keelest ning on lahtiseletatuna - peenestatud pähkleid või mandleid ning suhkrut ja rasvainet sisaldav mass. Hea võimalus järgmisel võõrsõnade eestistamisel sellele vaste leida. Maitses see magustoit hästi, just see pralinee oli minu arvates väga hästi õnnestunud ja andis kreembrüleele tahkema struktuuri. Pohlad seal kõrval sobisid imehästi, neid oleks olnud isegi rohkem olla.  Igati õnnestunud magustoit.

Ja nüüd siis kokkuvõtteks parimad toidud külastatud söögikohtadest. 

Eelroa ja/või peakoka üllatuste kategoorias ei osanudki parimat leida. Jätsime väga headeks kaks pakutud rooga Werneri peakoka üllatusena serveeritud, kuid eelroa mahu välja andnud lisanditega veisekeele ning Chez Andre eelroa, milleks oli "tomati-mango puuviljane “smoothie” salat suitsukanavardaga / marineeritud redise helbed / pohlad / idud". Esimene neist oli väga meeldivalt maitsestatud lihtne ja eelroaks sobiv eine. Teine aga eriliste maitsete bukett, mis sobiks nii salatiks, eelroaks kui isegi pearoaks. 

 

Kõige kiiremini saime abikaasaga kokkuleppele, milline oli parim pearoog. Selleks valisime restorani Fii  "Siga & Siga / sea sisefilee / metssiga / suitsune seenekreem". Selle roaga oli kokk vaeva näinud ja nii väljanägemine kui maitse olid imelised. Kõik komponendid sobisid kokku ja elamus oli täiuslik. Selle kohta kirjutasin ma oma blogis niimoodi: "Pearoog oli aga väga maitsev.. Selleks oli (kodu)sea sisefilee, mis oli üle võõbatud baklažaanikreemiga, mis tegi liha tumedaks nagu oleks see metssealiha. Ega viimane toidust puudunud ... seda oli kuidagi nii purustatud ja röstitud, et liha oli muutunud krõmpsuks ja samblasarnaseks olluseks, mis oli pandud sisefilee peale. Kõrval oli paras törts suitsust metsaseenekreemi ja vadakukastet. See toru, mida te fotol näete, on aga mustjuur, mille peal oli kaunustuseks igasugu rohelist. Kõik need maitsed sobisid oivaliselt kokku ja andsid sellise nauditava ja mahlase suutäie. Kohe nii mahlane oli, et polnudki vett juurde vaja. "

Magustoidu osas oli rohkem erimeelsusi. Väga head olid-  Shakespeare "Sammalhabeme käsitöö murakajäätis", Fii´s pakutud "Mets tammekoorekreem / pohlasorbee / metspähkel" ning Werneri "jõhvikasorbee / angervaksavaht / jõhvikakrõps". Abikaasa pidas kõige paremaks Fii magusrooga, kuid mulle meeldis Shakespeare sammalhabe ja seda just sellepärast, et kokk oli võtnud julguse teha samblast magustoitu ja seda väga edukalt. Aga jätan siis selle kõige-kõige valimata.

Selleks korraks siis kampaania läbi. Järgmisel aastal plaanime jälle "Maitsva Tartu" turnee läbi käia ... kui pandeemia lubab ja kui siis veel mõni toidukoht Tartus ellu on jäänud. Uute blogimisteni 👍

Werner´i "Metsast taldrikule" eine oli täpselt nimetuse vääriline

Jäime hiljaks. Kui laud oli broneeritud 18.30, siis meie jõudsime kohale alles 19.10 ... loomulikult helistasin ma kuue paiku ja vabandasin, et me hilineme. Põhjus oli oluline - meie tubli judokast poeg võistles Keeraku memoriaalil meeste vanuseklassis ja võitis esikoha ... ei saanud seda vaatamata jätta. Finaalis võitis musta vööga meest. 

Kui kohale jõudsime, siis ootas meid kena kahene laud. Werneri teisel korrusel parempoolses osas, kus muidu on vaikne ja rahulik, oli laupäeva õhtul väga töiste juttudega noorepoolsete naiste paradiis. Mina olin ainuke meesterahvas seal. Imelik. 

Peakokk üllatas meid seekord tõesti meeldivalt - veisekeel, mille peal oli hapukoorekaste ja maitseroheliste kuhil ning kõrval kartulichipsid sibulalisandiga. Maitses hästi, oli huvitav ja tekitas isu. Just selline peaks üllatus olema. Ports oli ka mehine, täitsa nagu eelroog. Suur tänu peakokale.

Põhiroaks oli jälle metssealiha, seekord sisefilee. Kusjuures siiani söödud metsseast valmistatud praadidest oli see ilmselgelt kõige maitsvam ja mitmekesisem. Liha ise oli pehme ja tiheda struktuuriga, lisatud mustikasoust sobis selle kõrvale hästi. Eriti meeldis mulle porgandi-kaalikatamp, mis oli tõsiselt hästi maitsestatud ja komponentide tasakaal oli paigas. Erilised olid lisatud kompresseeritud kurgid ... ma küsisin ettekandja käest, kuidas need valmistatud on, kuid ta ei osanud öelda. Mis seal ikka, sõber google aita ... aga üllatus suur, ainsa "kompresseeritud kurk" vaste sain Werneri menüüst. Pakuti ka kurgu kopresseerimist soolaveelahuse ja viinaga ... mis ka ei sobi. Maitses see kurk nagu värske kurk, mida oli millegagi immutatud ... ehk tehtigi kurgile immutuseks mingi ainega kompressi ?? See jääb siis mõistatuseks. Igal juhul oli pakutud praad huvitav ja maitsev. Seda võiks Werner ka väljaspool kampaaniat edukalt pakkuda.

Magustoit oli samuti üllatav - angervaksavaht, milles ulpis jõhvikasorbeti pallike ja peal oli jõhvikakrõps. Angervaksavahu sees oli hulgaliselt sarapuupähkli tükikesi. Kusjuures seda vahtu maitstes oli tunne, nagu olekski metsas ... täpselt angervaksa maitse ... mitte, et ma oleks varem angervaksa söönud, kuid selle lõhna olen metsas ikka tundnud ja selle järgi arvan ka maitset teadvat. Pähklitükid sobisid vahuga ja jõhvikasorbett ning krõpsud andsid hea hapuka varjundi. Miks jäätisemüüjad ei paku jõhvika sorbetti? Seda sööks ma iga ilmaga. 

Kokkuvõtteks julge ja omapärane valik peakoka poolt. Aga õnnestunud. Ilmselgelt oli see eine kõige asjakohasem "Metsast taldrikule" menüü mida me selle kampaania käigus sõime. Teha angervaksast magustoitu ... selle peale ikka annab tulla. 

Pühapäeval kampaania lõpeb. Viimase eine broneerisin Püssirohukeldrisse kella 15-ks. Läheme jälle kogu perega. Eks ma siis õhtul blogin jälle ...

 

Paljud on pakkunud "Metsast taldrikule" menüüs metssea liha, kuid Polpo´s oli esimene normaalne praad.

 Pärast väsitavat ja kiiret nädalat oli mõnus reede õhtul Polpo´s istuda ja toitu nautida. Nädal oli kohe nii kiire, et kolmapäeval ja neljapäeval ei õnnestunud kuidagi Metsast taldrikule menüü toite proovida. Õnneks jõudsin täna Tallinnast tagasi nii vara, et saime minna õhtustama.

Loomulikult polnud ka Polpo´s võimalik kannuga kraanivett tellida, sest nad on ju Fii´ga sama keti restoranid ... vähemalt ettekandja väitis nii. Jälle see import Itaalia vesi ... mida ma edukalt boikoteerisin. Kahju, et ei mõelda eestimaist menüüd lõpuni.  Peakoka üllatus oli aga täitsa olemas. Kuis eda saab üllatuseks nimetada, sest lusika peale oli pandud krevett, natuke majoneesi, salatitükike ja saiatükiks ning ettekandja nimetas seda Cesari salatiks. Mage ... mitte soolasuselt vaid üllatuse poolest. Isegi leiva kõrvale pandud maitsevõi oli maitsekam kui see "salati" amps. Head kokad, kui tahate üllatada, siis on ikka vaja vaeva näha.

Põhiroaks oli metssiga, nagu postituse pealkirjaski öeldud. Ja mitte konserv ega sammal, vaid täitsa mehine metssea lihatükk. Väga mõnusalt pehme ja mahlane lihatükk, mis koos pohlamoosi ja kuusevõrsetega maitses väga hästi. Kale krõpsud ehk tõlkes lehtkapsa krõpsud, olid ka sobivad sinna juurde - andsid nii maitset kui ka struktuuri. Prae juures olid ka kartulid, mida kokk oli nimetanud salveikartuliteks, mina aga lihtsalt ahjukartuliteks. Muide, Salvei (Salvia) on taimede perekond huulõieliste sugukonnast, mida kasutatakse ka maitsetaimena. Mis veel taldrikul oli? See imelik ollus kartulite kõrval on puravikukaste. Hmmm. Nagu enne juba mainisin, metssealiha kuusevõrsete ja pohlamoosiga sobisid imehästi. Täiuslik maitsete bukett. Kartulid oli neutraalsed, ei domineerinud ja lisasid toidule massi, kuid puravikukaste ei sobinud minu arvates selle roa juurde. Kui kaste oleks olemata olnud ja selle asemel pisut rohkem kuusevõrseid ja pohlamoosi, oleks toit isegi parem olnud. Ja kukeseened, mis sinna juurde olid küpsetatud, olid täiesti ebaõnnestunud - vintsked ja maitsetud. Neis oli kukeseeni isegi raske ära tunda ... kui ettekandja poleks öelnud. Selline elamus siis praega.

Magustoiduks toodi kuusevõrse pannacotta, mis oli palistatud sarapuupähklite ja jõhvikamoosiga. Kui pannacottat ilma lisanditeta võtta, siis oli kerge kuusevõrsemaitse ikka olemas küll. Samas jõhvikamoos oli väga-väga hea ja sobis vähe maitseka pannacotta juurde väga hästi. Kas te teate, mis on pannacotta? Kui otse tõlkida itaalia keelest, siis keedetud koor,  kuid kui retsepti vaadata, siis vahukoor, mis on želatiiniga paksendatud. Karemelli-seemnekrõpsud andsid sellele toidule pisut tahkema kuju. Kui maitsed kokku panna, siis päris hea oli. Eriti meeldis mulle see magustoit siis, kui tegin karamellikrõpsu väikseks tükiks, mille kastsin pohlamoosi sisse ja pistsin siis korraliku pannacotta-ampsuga suhu. Täpselt selline, kui üks magustoit olema peab. Hea maitse jäi suhu.

Lõpetuseks panen veepudeli, et te ka näeks selle päritolumaad.

Jõhvist Jõgeva kaudu Tartusse Truffe´sse

Jõhvis sain täna kiiresti hakkama ja jõudsin isegi korra Karinust läbi käia ning Jõgevalt "Metsast taldrikule" menüü pakkujaid otsida. Leidsingi, tervelt kaka pakkujat. Esimene neist resto Laut (kes küll paneb restoranile sellise nime?!) on avatud vaid kahel reedel ja sedagi 18-22. Nii selgus kodulehel pärast seda, kui telefon millegipärast ei toiminud. Mis seal ikka, sõitsin siis teise Jõgeva toidukohta. Selleks oli kohvik Ateljee. Astusin rõõmsalt sisse ja küsisin "Metsast taldrikule" menüüd ja ettekandja küsis üllatunult, et kas m tulin üksi ... Selgus, et neil olid selle menüü toidud ainult ettetellimisel ja seekord oli tellitud laud kahele. Mulle pakuti laupäeva, kuid see kahjuks ei sobinud. Läksin nukralt autosse tagasi ja vaatasin kodulehelt järgi ... tõesti ... Erimenüü palume broneerida vähemalt 1 päev ette, helistades kohviku telefonile. Gruppidel alates 5-st inimesest palume broneerida 2 päeva ette.  Mis seal ikka, saan väiksest kohvikust aru, et nad ei saa ehku peale toorainet ette tellida. Ja nii ma sõitsin näljasena Tartusse.

Raekoja platil jäi esimesena ette Truffe. Vaatasin uksel, et "Metsast taldrikule" menüü silt oli olemas ja astusin sisse. Sain kena laua akna all ja ettekandja tõi lahkesti lauale pudeli kraaniveega. Peakokk oli enne eelrooga ka üllatuse valmistanud ja selleks oli seenekaste, mis oli kolme tortsuna pandud kanepiseemeleivale ja peal kaunistuseks paar-kolm seent ka veel. Sõin ära. Kui ettekandja tuli ja küsis: "Kuidas maitses?", siis vastasin ausalt - ei oska öelda. Ja ei oskagi ... maitses normaalselt, miski ei häirinud aga miski ka ei üllatanud. Veel tükk aega maigutasin suud ja mõtlesin söödule, kuid ikkagi ei osanud midagi kosta. Igal juhul ... halvad need kolm ampsu polnud.

Pearoog oli veisepõsk, mis oli serveeritud kartuligratääni, puravikukastme ja pak choi´ga. Jälle läks vaja googlit, et aru saada, mis on gratään. Esimene vaste sellele tuli Õhtulehe Elu rubriigist - Kokaraamatutesse ja retseptivihikutesse ilmunud “gratään” ei tähenda muud, kui valmistoidu üleküpsetamist praeahjus või grillis. See oli nii huvitav seletus, et vaatasin ka selle seletuse autorit - Dina Aarma. Mis seal siis ikka. ju see oli siis kartulivorm, mis oli üle küpsetatud. Muide see gratään, maitses väga hästi. Puravikukaste oli küll selline vedelik (taldrikul paremas ääres), mida oli vähe ja kus ikka olid mõned puravikutükid ka sees. Selle maitsest hästi aru ei saanudki ... igal juhul oli seda liiga vähe, sest veisepõsk oleks olnud koos kastmega palju mahlasem. Mis mulle veisepõse juures meeldis, oli see, et sellel oli struktuuri. Eelmised veisepõsed, mida mulle pakuti nii "Maitsva Tartu" menüüs kui ka lihtsalt toidukohtades on sageli väga pudruks keedetud või hautatud. Seekord oli aga liha mõnus tihke, sai isegi närida. Samas oli ka piisavalt pehme, et "ei karjunud hamba all". Kõige parem oli selles toidus aga pak choi. Kes ei tea, siis see on teatavat tüüpi Hiina kapsas, mida nimetatakse ka lehtnaeriseks. Selle pea asemel on selline õhuline kobar, mille Truffe kokk oli mõnusalt võiga krõmpsuks grillitud ja need lehekesed andsid nii põselihale kui kartulivormile mõnusa maitse ning ka krõmpsu struktuuri juurde. Jah, selle pearoaga võis rahule jääda ja kokka eduka töö eest õnnitleda.

Magustoiduks sain brüleekreemi ... täpselt nii oli seda menüüs nimetatud ... mitte créme brûlée nagu seda enamasti peenutsedes öeldakse. Nagu tavaliselt, oli topsis olev brüleekreem kaetud karamelliseeritud suhkrukattega  ja peal mõned marjad. Eriti õnnestunud on créme brûlée siis, kui suhkrukiht on õhuke ja kergesti purunev. Siin ehk oli pisut liiga paks ja kõva. Selle pisikese puuduse kompenseerisid aga brüleetopsi kõrval olevad hunnikukesed, mis koosnesid kõrvitsa- ja pohlakreemist. Väga julge valik koka poolt. Manna créme brûlée kõrvale kõrvitsakreemi. Kuid väga õnnestunud valik, sest koos pohlapüreega maitsesid need lisandis oivaliselt. Julgen väita, et paremini kui créme brûlée ise. Ainsaks probleemiks oli ainult, kuidas see hea aine sealt plaadilt lusikaga kätte saada. Oli nii hea, et oleks tahtnud päris plaadi puhtaks lakkuda, kuid suutsin end tagasi hoida ja kaapisin lihtsalt lusikaga plaadi puhtaks. Kusjuures õigesti tegin ... Krista Aru läks just siis akna tagant mööda ja oleks väga piinlik, kui ta mind tervitades oleks näinud, et ma lakun plaati. Kokkuvõtteks - magustoit oli hea tänu lisanditele.

   

Meat Marketi lihata pearoog

Meat Market saatis pärast meie broneeringut kohe mitu sõnumit, et oleme täna õhtul neile sööma oodatud ja loomulikult oli ka laud meid kell 18.00 kenasti ootamas. Kui nüüd päris aus olla, siis isegi lauad, sest me olime esmaspäevaõhtusel ajal seal ainsad külastajad. Seda parem meile, sest saime rahulikult toitu nautida. Arutasime siis saali kujunduse ja muusika sobivust ning ootasime oma toite. Saime ka pudeli vett lauale ja seda täitsa kodulinna kraanist.

Suur oli minu imestus, kui peakoka üllatuse asemel, mis oli välja kuulutatud reklaamis, toodi esimesena hoopis eelroog. Seekord siiski reklaamiseadust ei rikutud, sest peakokk oli üllatuse hoopis lõppu pannud. Kuid tagasi eelroa juurde. Selleks oli põdraliha tartar. Sellised sentimeetrised lihakuubikud olid korraks tulel ehmatatud ja siis koos salatikuhilaga meile serveeritud. No ikka täitsa toore liha ... nagu tartar olema peabki. Maitses mahedalt ja mahlaselt. Mina oleks ehk pisut rohkem vürtsi soovinud, kuid abikaasale meeldis. Kõige peal olnud kukeseened olid metsast taldrikule väärilised ja kõik kokku oli üks metsik tartar. 

Pearoog oli aga lihata. Selleks pakuti speltakruubist putru. Tükk aega otsisin googlist, et mis see speltakruup on ja lõpuks leidsin sõber Vikipediast mõiste Speltanisu (Triticum spelta L.) on kõrreliste sugukonda nisu perekonda kuuluv teravili. Seega eeldan, et speltakruup on sellest nisust tehtud kruup. Kruubipudru peal oli hulk kukeseeni ja kõrval pisut juustu, mis pidi olema Nopri seenejuust, kuid seda oli nii vähe, et raske oli öelda, mis juustuga on tegu. Menüü järgi oli kusagil ka puravik peidus, kuid selle sõin ma vist märkamatult ära. Ilmselgelt oli see toit "lage" ... nagu ma naisele oma arvamust väljendasin. Siia oleks pidanud midagi erksamaitselist sisse panema ... no näiteks mõned pruunistatud suitsulihakuubikud või siis näiteks näpuotsatäis metssealiha sammalt, mida Fii meile mõned päevad tagasi serveeris. Eelmistel aastatel säras Meat Market oma oivaliste liharoogadega ja seekord sain ma pettumuse osaliseks. Kõhtu täitis, kuid mõnu polnud.

Lõpuks toodi siis üllatus. Väike trühvlipallike ja kirju koera rullike. See teine meeldis mulle eriti. Hapukas ja mõnus. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata - üllatus on ju kingitus. Kuid me ei saanud jätta ettekandjale mainimata, et kui sellele üllatusele oleks olnud lisatud üks väike mündi- või melissileheke ja paar jõhvikat või pohla, oleks nii välimus kui maitse omandanud hoopis teise dimensiooni. Ma proovisin küll iga nurga alt pildistada, kuid ikka jäi foto pisut mannetu. Aga jah, vähemalt oli menüüs lubatud peakoka üllatus olemas.

Mis homme saab, seda ma veel ei tea, sest lähen Jõhvi ja ei tea, kas jõuan tagasi ... poisid vaja ka veel trenni ja tagasi sõidutada. Eks homme näeme, kas jõudsin mõne toidukoha ette võtta või mitte.
 

Chez Andre´sse minnes varuge kõhtu

Isadepäeva õhtul sõime kogu perega Chez Andre´s. Kella viieks oli laud kinni pandud ja umbes sellel ajal me saimegi kohale. Mis oli iseenesest üllatav, sest tavaliselt poiste riidesse panemine on aeganõudvam. Mahtusime kenasti viiekesi kuuesesse lauda ära. Kolmele meist oli tellitud "Metsast taldrikule" menüü road, keskmine poiss otsustas Cesari salati kasuks ja väikseim tellis kartulit soustiga, millele oli lisatud kanatükk (seda menüüs polnud, saime erandkorras). Panen siia kõrvale ka foto laual olnud menüüst, mis oli väga kaunilt kujundatud.

Kohe toodi lauale kaks kannu vett ja leiba võiga. Poistele maitses see väga. Kuid meile tegi peakokk üllatuse - vaatamata internetis olnud "Metsast taldrikule" menüü tekstile (vt foto vasakul) ei sisaldanud kohapeal pakutav peakoka üllatust. Seega oli üllatuseks üllatuse puudumine. Just eile olin sarjanud Elva Wabrikut eksitava menüü pärast ... ja täna juba jälle. Paraku peab mainima, et ka see läheb eksitava reklaami paragrahvi alla ... lubati midagi, mida selle hinnaga erimenüüs polnud. Mainisin seda kohe ettekandjale ja pärast ja Andrusele ning viimane lubas homme kohe internetis oleva menüü ära parandada. "Meest sõnast, härga sarvest".

Eelroaks oli Andrus valmistanud tomati-mango puuviljase salati, kus oli lisatud marineeritud redisehelbeid, pohli ja idusid. Toit nägi nii isuäratav välja, et unustasin isegi foto tegemise ära. Õnneks oli ettekandja nii lahke ja tõi meile korraks pärast pildistamiseks möödaminnes veel üle eelroa ja sain oma eksimuse kõrvaldatud. Tõsi, fotol olev toit ei näe välja nagu menüüs toodud ja internetis oleval fotol kujutatud (võite ise võrrelda), kuid see-eest oli salat väga mahlane ja maitsev. Kui meie abikaasaga hakkasime seda rooga ülevalt allapoole sööma ehk kõigepealt varras ja salat ning siis selle all olev smoothiesarnane kaste, siis vanem poiss tegi kõigist komponentidest segu ja alles siis nautis. Pean tunnistama, et just tema moodi oleks pidanud meiegi tegema, sest ilma kana ja salatita maitses kaste pisut liiga vürtsiselt. Kui te pole veel Chez Andre´s kampaaniamenüüd söömas käinud, siis tehke nagu minu poiss ja te ei kahetse. Kuid siiski oli salat oivaline ka seda "vales" järjekorras süües. Peakokal oli taas kord õnnestunud väga erilised maitsed kokku sobima panna. Kui kokale soovitusi anda, siis - kana ja grillitud tomatiga varras oleks võinud tihedam olla (kana pisut rohkem), see oleks tasakaalustanud ka kaste vürtsikust. 

Pearoaks oli lamba tagakoot, mis oli punutud oskuslikult suvikõrvitast valmistatud võrku ning all oli rohkel erinevaid juur- ja aedvilju. Me kõik hakkasime loomulikult kohe sööma, kuid siis tuli peakokk Andrus ja kallas koodi üle rosmariini-ürdileemega, mis andis roale kohe õige maigu. Sellest hetkest on tehtud ka foto. Kuid selgus, et seda tehes ma jälle kiirustasin - hetke pärast oli Andrus tagasi ja pani meie toidu peale veel väga eriliselt valmistatud porgandi ... kahjuks olin juba mitu suutäit võtnud ja sellepärast ei saanud toitu kolmandat korda pildistada. 

Koot maitses hästi (eriti koos leeme ja porgandiga) ja seda oli selline ports, et me kõik kolmekesi (kes Metsast taldikule menüü valisid) ägasime pärast selle söömist kõhutäie käes. Ma olin rumalast peast lõuna ajal ka väikse eine võtnud ja sellepärast loobusin täielikult magustoidust. Lastele ja naisele ma loomulikult seda ei keelanud ja nad valisid endale rohkelt makroone, kooke ja muid maiuseid. Tõsiselt toekas õhtueine. Mul on hea meel, et alustasime seda kella viie ajal, nüüd saab enne magamaminekut veel seedida.

Homme läheme kell 18.00 Meat Marketisse kahekesi õhtustama. Sain juba sõnumiga kinnituse, et meie Broneeringu number: 29563808. 

Elva liharesto ja pitseeria Wabrik "Metsast taldrikule" menüü oli petukaup ?!

Kuna käisin laupäeval ma maaelamises Rõngu lähedal, siis tagasitulles otsustasin väisata Elvat, et süüa "Metsast taldrikule" menüü eine liharesto-pitseerias Wabrik. Olin eelnevalt internetist vaadanud, et menüü on huvitav ja väärib proovimist. Panen siia juurde ka ekraanifoto internetis olevast pakkumisest - peakoka tervitus + capaccio + metsseahautis + lisaks metsaseenepitsa pähklitega ... ja all erimenüü hind 19 eurot. Vähemalt mina sain sellest menüüst nii aru ... palun vaadake seda ja mõelge, kuidas teie aru saite? 

Kui ma aga kohale jõudsin, anti mulle hoopis selline menüü nagu on näha järgmisel fotol. Leia erinevused ... !! Minu arvates on tegemist sõna otseses mõttes eksitava reklaamiga, sest kui internetis olevast sai aru, et pitsa on hinna sees, siis tegelikult tuleks pitsa eest veel 9 eurot välja käia. Loomulikult võib menüü koostaja väite, et pearoaks saab valida - kas hautis või pitsa, kuid siis oleks pidanud selle nii ka sõnastama interneti menüüs ... mitte et ... lisaks saab pitsat. No ja kui nüüd päris täpne olla, siis maksab "Metsast taldrikule" selle menüü põhjal  kokku 33 eurot, mitte lubatud 19 eurot. Ma leian, et magustoitu ei oleks tohtinud üldse selle menüü lehele panna ... kuid see polnud ehk nii suur eksimus, kui eelpool kirjeldatud lisapitsa. 

Kuid nüüd siis maitsetest. Peakoka üllatus (kirjas oli just üllatus, mitte tervitus nagu mujal) oli neli tikuvõileiba, kus peal oli seenesalat, munavõi ja nagu ettekandja ütles - pohlasalsa. Selle viimase nimetaks ma küll pohlamoosiks, kuid ehk on salsa moodsam nimetus. Kas see oli üllatus ? Ei olnud - oli hoopis üks suhteliselt rammus (munavõid oli palju) kõhutäis, mis oleks pigem eelroa rolli täitnud, kui üllatuse. Üllatus võiks olla ikka midagi erilist, mille maitse suus kaua ja meeldivalt püsib. Selliseid võileivakesi olen ma erinevatel vastuvõttudel sageli söönud. Ainult munavõid on siis vähem pandud. Ainuke omadus, mis tõesti üllatas, oli see, et neid ampse oli neli, mitte üks nagu tavaliselt.

Sellele järgnes eelroog - metskitse carpaccio pohlasalsaga. Eelroa pärast ma siia tulingi, sest carpacciod, mis ma varasemalt olen söönud, on väga maitsvad olnud. Tuleb meelde Maitsva Tartu menüüd pakkunud Meat Marketi veiseliha carpaccio ... oi kui hea see oli. Wabrikus toodi lauale väidetavalt kitselihast carpaccio, mille peal oli rohkesti salatit, kuhu oli lisatud põdrasammalt ja puistatud üle (parmesani?) juustuga. Pohlasalsa või pohlamoos kui lihtsamalt öelda, oli portsudena ümber õhukeste lihaviilude. Nüüd maitsetest. Liha oli mahlane ja maitsekas ning mis veel oluline - ka mõnusalt pehme ja punane. Pohlamoos ja salat sobisid liha juurde hästi. Nii hea polnud, kui Meat Marketis, kuid kurta ka ei saanud. See roog oli peakokal õnnestunud. Ehk oleks salatit võinud pisut vähem lisada, siis oleks liha maitse paremini esile tulnud. 

Põhiroaks pidi olema koorene metsseahautis (kui see lisapitsa teema ära unustada). Lauale aga toodi kauss kartulipuduga, mille peale oli pandud soojendatud (mets?)sea lihakonserv, kuhu oli koort juurde segatud. Peale veel natuke tilli soputatud. Sellist toitu saan ma tavalises lõunamenüüs kolme-nelja euroga. Panna erimenüüsse selline mittemidagiütlev ja keskmiselt maitsestatud kiirtoit on minu arvates ikka ülim nahaalsus. Mäletan, et kunagi tegi sama Maitsva Tartu menüüga üks Tartu toidukoht - pani erimenüüsse samadest komponentidest kokku toidu, mis oli kõrvalsaalis buffeena valikutes. Andsin oma pettumusest ka ettekandjale teada ... ta tänas otsekohese tagasiside eest. Loodan, et andis minu nördimuse edasi peakokale. 

See on üle hulga aja jälle üks koht, kus ma leidsin, et makstud raha suurus oli oluliselt üle väärtusest, mida ma selle eest sain. Kahju. 

Ah-jaa. Selle ma unustasin, et neil oli tutvustuses kirjas "Meie toidud valmivad elaval tulel". Kui ma aga küsisin, kuidas nad seda "hautist" elaval tulel valmistasid, siis ei osanud ettekandja midagi öelda.

NB! Paari päeva pärast oli menüü parandatud. Väga hea, enam ei eksita ...

 

Fii restoranis pole tavalist vett, isegi eestimaisete maitsete juurde pakutakse Itaaliast toodud pudelivett

Nagu pealkirjas öeldud, algas kõik sellega, et ettekandja teatas meile pidulikult, et neil pole tavalist vett, on ainult pudelivesi. Kui see lauale toodi, siis selgus, et see oli Itaalia päritoluga. Mis eestimaisete maitsete nautimisest me räägime, kui isegi vesi on võõramaine. Mina igal juhul loobusin sellest. Kohe parem hakkas kui minu ökoloogiline jalajälg oluliselt kahanes. Nüüd meenutan tänutundega Pesa hotelli restorani, kus toodi sidruni-jõhvikavesi kannuga ilma küsimata lauale. Nojah, ju siis Fii restoran pole nii jõukas, et lubada klientidele sellist luksust.

Peakoka tervituseks oli päris korralik ports (võrreldes teistega) röstitud porrulauku, mis oli üle valatud mingi majoneesisarnase ollusega, kus pidi olema ka kuusevõrsetest tehtud ainet juures. Huvitav ... kas ma olen nii harjunud kuusevõrsetega, et enam ei tunne nende maitset või siis oli seda komponenti pigem nime pärast sinna pandud. Siiski pean mainima, et tervitus oli tervitatav ja sobis alguseks hästi. Kui mõelda, et tervitus võiks olla ka isutekitaja, siis jäi vürtsikust natuke väheseks.

Pearoog oli aga väga maitsev. Eelmiste roogadega võrreldes suisa ülihea. Selleks oli (kodu)sea sisefilee, mis oli üle võõbatud baklažaanikreemiga, mis tegi liha tumedaks nagu oleks see metssealiha. Ega viimane toidust puudunud ... seda oli kuidagi nii purustatud ja röstitud, et liha oli muutunud krõmpsuks ja samblasarnaseks olluseks, mis oli pandud sisefilee peale. Kõrval oli paras törts suitsust metsaseenekreemi ja vadakukastet. See toru, mida te fotol näete, on aga mustjuur, mille peal oli kaunustuseks igasugu rohelist. Kõik need maitsed sobisid oivaliselt kokku ja andsid sellise nauditava ja mahlase suutäie. Kohe nii mahlane oli, et polnudki vett juurde vaja. Selle roa eest tahaks küll kokka tänada, pole tükk aega midagi nii head söönud. Tõsi, kui natuke ka norida, siis metsast oli sellel taldrikul küll vähe komponente. 

Magustoit oli samuti oivaline. Pohlasorbee oli nii hea, et seda sööks küll iga päev magustoiduks, kui saaks. Hapukas ja maitsekas. Selle all oli šokolaadimuld, mille all veel tammekoorekreem. Seda viimast proovisin ka ilma teiste komponentideta keelele panna, et aru saada, kui palju on selles tammekoort, kuid kahjuks oli kreem šokolaadimullaga nii segunenud, et ei saanudki aru, kus lõppes tammekoor ja kus algas muld. Aga pohlasorbeega sobisid hästi mõlemad. Magustoidu muutsid eriliseks veel sinna lisatud metspähkliküpsis (see hele vasakul). Ma ei osanud seda kuidagi teistmoodi nimetada ... metspähklitest tehtud õhuline krõmps toit ... no kuidas seda küll nimetada. Ja mõned meekärje tükid olid ka üllatuseks peale pandud, mis maitsesid nagu pruunistatud suhkur. Veelkord. Kõike oli - üllatust, maitset, elamust ja metsa. Soovitan soojalt kõigile.

Homne plaan pole veel kindel, kuid tundub, et einetan Elvas (leiva) Wabrikus ja ülehomseks on pandud Chez Andre´. 

Järgmiste blogideni siis ...

Lõuna Põlvas Pesa restoranis, kus pakuti ka "Metsast taldrikule" menüü toite

Täna juhtusin Põlvasse ühte majavammiga hoonet vaatama ja kuna oli lõuna aeg, siis otsustasin külastada Pesa restorani, kus pakutakse ka "Metsast taldrikule" menüü roogasid. Kui juba, siis juba ... pole ju mõtet tavalist päevapraadi võtta, kui selliseid hõrgutisi pakutakse.

Peakoka tervituseks oli pohlasõir kuusevõrsesiirupiga. Sõiral polnud vigagi, kuid pohla maitse ei tundnud. Sõira maitse oli küll, kuid see oli tavaline. Peal oli kuusevõrsesiirup, mis maitses nagu moos ... täitsa huvitav lahendus. Mõnus amps. Proovisin kõrvale pandud päris võrset ka, see ikka väga süüa ei sobinud ... see vist ikka oli kaunistuseks. Lisaks toodi ka kohapeal tehtud ciabattat koos võidega. See oli vahepalaks hea, sest praadi pidi natuke ootama ... nagu ikka. 

Pearoog oli põdraliha, mis oli täitsa pehmeks hautatud. Huvitav - maitses samamoodi nagu eilne kümme tundi hautatud metssealiha ... mõlemad ulukilihatükid, mida oli kaua valmistaud. Seal kõrval olnud kadakamarjakaste oli küll väga hea ja andis nii lihale kui kaunile bataadipüree rosetile mõnusa mõrkja maitse. Lisaks oli seal kaunistuseks ka natuke metsikut samblikku, mis minu üllatuseks oli pehme ja söödav. Kuid mingi võrse oli veel ... mida ma ei proovinud ... igaks juhuks. Röstitud punapeet, mida enne röstimist oli marineeritud läks pisut maitsebuketist välja, kuid maises normaalselt. Kokkuvõttes oli põhiroog täitsa söödav, kuid kahjuks erilist naudingut ei pakkunud. Kui, siis ehk kadakamarjasoust.

Magustoiduks toodi hapupiimatarretist, mis oli üle puistatud sarapuupähklite puruga (vähemalt nii väitis kelner) ja kõrval olid metsamarjad ... või täpsemalt põldmarjad ja jõhvikad. Ja loomulikult oli ka siin männivõrsesiirup kõrvale valatud. Kuna seda oli pisut rohkem kui tervitusampsus, siis sain seda eraldi mekkida ... täitsa huvitav siirup. Minu jaoks ehk liiga magus. Pärast söömist täpsustasin veel, et sõira kõrval oli ikka kuusevõrse ja magustoidu juures männivõrsesiirup. Paraku ei suutnud ma neil vahet teha ... ehk oli sõira kõrval seda liiga vähe. Tarretise maitsest pole ma veel kirjutanudki ... ja ega polegi midagi kirjutada. Lisandid andsid sellele maitse. Kokkuvõtteks selline huvitav magustoit, kuid mitte eriline. Võibolla oli liiast meeles veel eilne võrratu dessert. Ah jaa, pähklid, mis olid tarretise ümber, polnud küll meie metsast. Neid kasvatatakse ikka päris kaugel Eestimaast ja neid kutsutakse kreeka pähkliteks. 

Kui nüüd lõunasöök kokku võtta, siis mis seal ikka ... kõht sai parajalt täis ja natuke huvitav ka oli, kuid ... "ei midagi erilist". Ehk suudab õhtul Fii restoran mind rohkem üllatada. 

Metsast taldrikule - Café Shakespeare

 Broneerisin eile kodulehe kaudu laua kahele Cafe´ Shakespeare. Vaatamata sellele, et broneerimislehel oli kirjas "Kinnitame broneeringu mailiga" kirjutasin ma ikka ka lisainfosse, et nad kinnitaks broneeringu. Täna hommikuks kinnitust meilil polnud ... igaks juhuks helistasin siis kell 10.51 kohvikusse ja küsisin: "Kas minu broneering on jõus?". Ja selgus, et polnudki ... õnneks sain siis telefoni teel kenasti kella 12-ks laua kinni pandud.

Kui ma kümmekond minutit enne õiget aega kohvikuse sisenesin, siis oli laud kenasti meid ootamas. Abikaasa saabus ka peatselt ja esimene "Metsast taldrikule" pakkumiste proovimine võis alata. Siinkohal aga tuleks märkida, et kampaania nimetus on ehk pisut eksitav. Toidud pole vaid metsast, vaid ka aiast, põllult ja teistestki kohtadest. Kodulehel www.visitsouthestionia.com on kirjas ka selgitus: Külaline saab toidukohtades nautida toite erimenüüst, milles on vähemalt ühe komponendina kasutatud eestimaist metsasaadust ning mis koosneb suuresti kohalikust toorainest.  Arusaadav - Eesti metsades ei kasva just kuigi palju maitseaineid. 

Esmalt toodi lauale peakoka üllatus, milleks oli suisuangerjakreem saiakrõpsuga. Nagu fotolt näete nägi tervitus hea välja ja ega maitselgi viga polnud. Suitsuangerja kreem polnud liiga vänge ega ka maitsetu - just täpselt paras. Sai kippus küll käte vahel pudisema, kuid see oli rohkem minu kui koka teema. Seega ... aitäh, tervitus oli meeldiv. Ah jaa. Unustasin alguses kirjutamata, et lauale toodi kohe ka kannutäis sidruniga vett, mis kulus toidu kõrvale väga ära. 

Pearoog oli 10 tundi küpsetatud metssealiha, mis serveeriti väga huvitavalt - konservikarbis. Algul tunduski, et nüüd tuleb hakata avajat otsima, kuid siis selgus, et konservi kaan käis kergesti ära ja sees oli mõnusalt hautatud pehme metssealiha. Maises see liha hästi, sest vürtsidega polnud kokk koonerdanud ja hautamise käigus olid liha korralikult vürtsid endasse tõmmanud. Eesti kartul, mis oli koorega fooliumis küpsetatud ja kuhu oli lisatud peale rammus külm kaste, maises koduselt. Mäletan, et kunagi lapsena keetis ema koorega põrsastele kartuleid ja siis sai sealt võetud mõni, kooritud ja siis soolaga söödud. See kartul maitses samamoodi. Eriti mõnus oli mulle salat, mis sisaldas endas marineeritud kurki, kännuseeni, tšillit ja muid vürtsikaid komponente. Just vürtsikus oli see, mis mulle maitses. Kui sinna kõrvale sai võtta veel käsitööleiba koos karulauguvõiga, siis oli maitsete bukett nauditav. Kõik pearoa komponendid olid omavahel sobivad ... veelgi enam, nad täiustasid teineteist ja moodustasid kokku hea maitseelamuse. Kadakaoksa koos marjadega jätsin seekord söömata ... marjad olid veel rohelised.

Magustoiduks saime "Sammalhabeme käsitöö murakajäätist". Kui mäletate Naksitrallide jutust Sammalhabet, siis teate, et habe koosnes põdrasamblast, millest Sammalhabe Kingpoolele veel mõrudat köhateed tegi. Seda tasus magustoidu puhul meenutada, sest Naksitrallidest oli mitte üksnes põdrasamblamaitseline jäätis, vaid ka pohlad selle ümber ja ehk veel midagi, mille nimetustki ei oska ma öelda ... selline samblasai. Loomulikult ei puudunud ka murakamoos, mis oli nagu kirss tordil - täpselt õiges kohas ja hulgal. Kui nüüd selle väga eestimaise magustoidu maitsest rääkida, siis super ... mõnusalt hapukas, väga eriline ja maitsev ... mmm kui maitsev. Soovitan soojalt kõigile toidunautijatele. 

Kokkuvõtteks hea algus sellele kampaaniale. Homme on plaanis restoranis Fii õhtustada ja juba on broneeritud ka Chez Andre´ juures laud pühapäevaks. Nii tore, et saame jälle erilisi toite nautida.
 

 

Maitsev Tartu 2021 ... kas nüüd on korraldaja jõudnud arusaamale, et see üritus on olnud liiga edukas?

Täna kuulsin, et Maitsev Tartu korraldaja Tartu Linnavalitsuse Ettevõtluse osakond, on teinud olulisi muudatusi osalevate ettevõtete valikus. Kellele need kasulikud on? Kas toitlustajatele? Ei. Toitlustaja, kellega rääkisin polnud sellest kaugeltki mitte vaimustunud. Toidu nautijatele? Olles käinud juba kolm aastat läbi kõik kohad ning proovinud kõike pakutavat, julgen väita toidu nautijatele need muudatused küll kasuks pole. Ju siis saab kasu linnavalitsus ... ma arvan. Nende roll linna ettevõtluse raamimisel suureneb. Aga lugege ise - selle kirja said mõne päeva tagasi toitlustajad: 

Tartu LV ettevõtluse arengu osakond on alustanud veebruaris 2021 juba seitsmendat korda toimuva, tartlaste ja linna külaliste poolt oodatud maitseelamuste kuu „Maitsev Tartu“ ettevalmistamist. Projektis osalejate valimise protsess on selguse ja valiku parema läbipaistvuse huvides läbinud mõningased muudatused ning täiendused. Maitseelamuste kuu „Maitsev Tartu“ Toimumisaeg: 1.–28. veebruar 2021 Projekti eesmärk: suurendada Tartu restoranide külastatavust madalhooajal, tõsta esile kohalikku toorainet ning tutvustada piirkondlikku arenevat toidukultuuri pakkudes tartlastele ja Tartu külalistele põnevaid maitseelamusi tavapärasest menüüst soodsama hinnaga. Kes on oodatud kandideerima? Oodatud on Tartu linna toitlustusasutused, kes: 

• asuvad Tartu linnas; 

• pakuvad a´ la carte menüüd ning lauast teenindamist; 

• on valmis spetsiaalselt selle projekti jaoks välja töötama ja kogu veebruarikuu pakkuma 3-käigulist erimenüüd, mis vastab projekti eesmärgile ja all toodud kriteeriumitele ning läbib žürii valikuprotsessi. Erimenüü komplekti hind on vahemikus 20–25 eurot (osaleva ettevõtte valikul). 

Erimenüüd müüakse vaid komplektina ja selle koostamisel kasutatakse võimalikult suures mahus kohalikku toorainet. Seitsmeliikmeline žürii valib pimehindamise teel välja 15 parimat menüüd taotlustest, mis on esitatud evo@tartulv.ee hiljemalt 29. novembriks 2020 ja sisaldavad alljärgnevat: 

• 3-käiguline erimenüü, mis vastab maitseelamuste kuu eesmärkidele; 

• menüü hinda (vahemikus 20–25 eurot); 

• kasutatavate põhitoorainete tutvustus; 

• fotosid kõikidest roogadest (Foto ei pea olema professionaalselt pildistatud, aga selgelt peab olema aru saada, missugune hakkab pakutav roog välja nägema. 

Jaanuari alguses toimub valituks osutunutele täiendav reklaamfoto sessioon). NB! Hilinenud taotlused valikus ei osale! Žürii hindab kokkulepitud tähtajaks soovi avaldanud ettevõtete erimenüü vastavust projekti eesmärgile ning esitatud kriteeriumitele. Žüriil on õigus osalejate arvu korrigeerida kui mitmed pakkumised on võrdsed või pingereas tekib selgelt eristatav kvaliteedivahe. Valikuprotsessis võrdse punktisumma puhul saab eelisõiguse Tartu linna restoran, kes on märgitud White Guide Eesti Restoranijuht nimistus. Žürii moodustab Tartu LV, arvestades, et kaasatud oleksid nii toitlustusala spetsialistid (väljastpoolt Tartut) kui ka toidunautlejad. Erimenüüle hinnangut andes ei ole hindajale nähtav erimenüü välja töötanud ettevõtte nimi. Žüriiliikmed avalikustatakse 30. novembril 2020 Projektis osalevad ettevõtted kinnitatakse hiljemalt 14. detsembril 2020. 

Heade soovidega, 

Marilin Kroon Tartu Linnavalitsus ettevõtluse arengu osakond 

 tel. + 372 736 1194, +372 512 4634 

No mis te arvate ... kas saab koostisosade ja fotode põhjal otsustada, milline toit on vääriline Maitsva Tartu raames toidunautijatele einet pakkuma ja milline mitte? Minu arvates on see kokkade loominguvabaduse piiramine - valides pakutavad menüüd nii pikalt ette. Pole ju teada, mis lähtematerjalid järgmisel aastal tollel hetkel on kättesaadavad ja kokad muutuvad niimoodi palju konservatiivsemaks ehk valivad kindlalt kättesaadavad lähtematerjalid. Teiseks võiks anda võimaluse kõikidele, mitte vaid 15 toitlustajale. Söögikohtadel on rasked ajad ... neile tuleks anda võimalus enda reklaamimiseks ja võimalus ellu jääda ... Kolmandaks - maitse üle ei vaielda ehk loomulikult valib auväärt žürii osalejad oma maitse järgi, kuid kas see läheb kokku ka toidunautijate valikuga. Ma kohe üldse ei saa aru, milleks selline uus kord. Liigselt tegevusi raamides väheneb konkurents ja läbi selle ka maitseelamused. 

Lõpetan siiski positiivse noodiga. Homsest alates algab maitsete nädal “Metsast taldrikule” ja seda kogu Lõuna-Eestis. Kahjuks on üheteistkümne päeva jaoks kohti liiga palju, et neid kõiki läbi läbi käia. Valin toidukohad Tartus või selle lähedal ning kindlasti leiate külastatud toidukohtade menüü osas varsti blogipostitustes ka minu arvustusi.

Õiend ! "Maitsev Tartu" korraldusmeeskond valis kampaanias osalema 23 toidukohta. Seega tervelt 8 kohta rohkem kui algselt plaanis. Väga tubli !! Hetkel on kampaania hästi käivitunud ning meil abikaasaga esimesed viis toidukohta juba külastatud.

Õiend koostatud 04.veebruaril 2021 kell 07.18.

Maitsev Tartu 2020 kokkuvõte ja kokkuvõtete kokkuvõte

Sellel aastal oli koguni kuusteist söögikohta, kes pakkusid Maitsva Tartu raames erilisi toitusid. Just nimelt erilisi, sest eeldasime, et kokad annavad endast parima ning koostavad menüü, mis on nauditav ja üllatav. Sellest me hindamisel ka lähtusime. Käisime abikaasaga ja vahel ka lastega kõigis kuueteistkümnes söögikohas ning hindasime eraldi eeltoitu, põhirooga, magustoitu ja keskkonda. Viimase, s.o. keskkonna, all me panime kokku teeninduse, interjööri ja hubasuse. Hubasus oli kõige subjektiivsem, sest põhines puhtalt tundel ning sõltus väga palju sellest, mis kellaajal ja nädalapäeval me mingit kohta külastasime - kas oli see puupüsti täis või olime ainsad külastajad. Nojah. Tegelikult on kõik hinnangud subjektiivsed, sest ka toitude hindamisel on maitsed inimestel erinevad - mulle näiteks meeldivad tugevate maitsetega, võiks öelda isegi vürtsised toidud ning hapukad magustoidud.

 

Kõigepealt kõige-kõige toidud üksikult, mis jäid meelde. Eelroog, mis oli nii serveerimise erilisuse kui ka maitse poolest meie arvates väga nauditav, oli Meat Marketis pakutud pardimaks. Tuletan lugejatele meelde, et see oli "peediks" kujundatud maksapasteedi kera, mis oli ümbritsetud kirsiželeega ning otsa pandud peedilehed. "Peedi" all oli pähklipuru ja kõrval röstitud saiaviilud. Maitses imeliselt, üldse mitte maksapasteedi moodi maitsega. Teadupoolest on maks pisut mõru, kuid siin oli kokk teinud pardimaksast üldse mitte traditsioonilise maksapasteedi moodi toidu. Loomulikult mängib siinkohal rolli, et mulle ja abikaasale meeldivad ka väljaspool Maitsva Tartu menüüd maksast tehtud toidud. Oli näha, et kokk on kõvasti panustanud selle toidu valmistamisse ja serveerimisse. Viielised olid veel Chez Andre´, Polpo, Vilde & Vine ning Cafe´ Shakespeare eelroad.

Parimat pearooga oli raske valida, sest tõesti paljud kokad olid suutnud valmistada nauditava toidu. Väga head rooga pakkusid selles kategoorias suisa kaheksa toidukohta - Chez Andre´, kohvik-resto JOP, Tšehhov, Spargel, Antonius, Werner, Gustav ja Umb Roht. Pärast põhjalikku arutelu ja analüüsi valimisime parimaks pearoaks Tšehhovi õunahõngulise küüliku. Selles roas oli kõike - hea serveerimine, eriline nauditav maitse ning mõnusalt pehme ja mahlane liha. Kõik komponendid sobisid ideaalselt kokku ning moodustasid maitsebuketi, mis jäi meelde. Eriti eriliseks tegi toidu veini-karrikaste. Täname kokka, kes meile selle naudingu pakkus.

Ka magustoitude kategoorias oli raske eristada ühte magustoitu, sest ka siin oli kaheksa väga head desserti. Neid pakkusid Chez Andre´, kohvik-resto JOP, Meat Market, Polpo, Vilde & Vine, Tšehhov, Cafe´ Shakespeare ja Umb Roht. Magustoitude keskmine hinne oli menüü käikudest kõige kõrgem - 4,5 ehk neljad ja viied jagunesid võrdselt ning polnud ühtegi kolme. Kui oleks hinnanud ainult serveerimist, siis oleks pannud küll ühe kolme või isegi kahe ühele plönnile, mis meenutas pigem hunnikut kui toitu. Kes blogisid on lugenud, see teab, mida ma silmas pean. Kõige parem magustoit oli Polpo Tikri Tart valge šokolaadi kreemi, kiivi ja kummelibeseega. Oh kui tasakaalus hapukasmagusad maitsed! Milline serveerimine! Nautisin seda magustoitu pisikeste tükikestena ning iga suutäis oli elamus. Loomulikult mängis just selle magustoidu parimaks valimisel rolli asjaolu, et mulle meeldivad hapukad magustoidud ja tikrimarjad. Kuid veelkord - see kooslus oli võrratu.

Teeninduse osas oli teistest kelneritest ja ettekandjatest üle Meat Marketi kelner, kes suutis väga väärikalt ja samas sõbralikult meiega suhelda ning toitusid serveerida. Mäletame teda juba eelmisest aastast ning tema kutsekvalifikatsioon oli juba siis kõrge. Cafe´ Shakespeare teatraalne kelner jäi ka meelde … kas positiivselt või negatiivselt, see on iga külastaja enda otsustada, kuid jäi meelde. Kiidan peakokkasid, kes isiklikult käisid meile mõnesid roogasid lauda toomas ja roogade sisu seletamas. Neiks toidukohtadeks, kus peakokad lauda väisasid, olid Chez Andre´ ja  Meat Market. See tekitas meis tunde kui "eriti tähtsatest külastajatest". Huvitav, need kaks toidukohta asuvad kõrvuti - kas ehk asukoha aura mõjutab peakokki 😌. Interjöör oli mitmes kohas huvitav. Meelde jäid nii Werneri sõbrapäeva südamekesed kui ka Chez Andre´ valged "lumised" oksad. Negatiivse poole pealt ei saa mainimata jätta Umb Rohu laudasid täistuubitud ruumi, mis oli lisaks ka umbne ja kärarikas. Teine negatiivne näide oli Antoniuse magustoidu serveerimine koos suure lusikaga, millega söömine oli keeruline ja tekitas piinlikkuse tunde.

Kokkuvõtteks aga tegin tabeli. Mulle on alati meeldinud matemaatika. Tabelis on iga toidukoht lingitud varasemale blogipostitusele sellest toidukohast. Tasub vaid vajutada nimele ning avaneb täpsem hinnang Maitsva Tartu menüü roogadest ning keskkonnast. Absoluutse esikoha pälvis seekord Chez Andre´, kus kõik hinded olid viied - ühtlaselt hea toidukoht, kus pakutud road olid erilised ja nauditavad. Aitäh peakokk Andrus Vaht. Järgnesid kohvik-resto JOP ja Meat Market. Ah jaa, kui keskmine hinne oli võrdne, siis vaatasin, kelle põhiroog oli parem ning kui ka need olid võrdsed, siis järgnes eelroogade ja siis magustoitude hinne.

Koht	Toidukoht	eelroog	põhiroog	magustoit	Keskkond	KESKMINE
1	Chez Andre	5	5	5	5	5,00
2	Kohvik-resto JOP	4	5	5	5	4,75
3	Meat Market	5	4	5	5	4,75
4	Polpo	5	4	5	5	4,75
5	Vilde ja Vine	5	4	5	5	4,75
6	Tšehhov	4	5	5	4	4,50
7	Café Shakespeare	5	4	5	4	4,50
8	Spargel	4	5	4	4	4,25
16	Antonius	4	5	4	4	4,25
9	Werner	3	5	4	4	4,00
10	Dorpat	4	4	4	4	4,00
11	Fii	3	4	4	5	4,00
12	Gustav Gastro	3	5	4	3	3,75
13	Pierre	4	3	4	4	3,75
14	UmbRoht	1	5	5	3	3,50
15	Cafe Truffe	2	3	4	4	3,25
	KESKMINE	3,81	4,38	4,50	4,25	4,23

  

Kuna oleme Maitsva Tartu kõik toidukohad läbi käinud juba kolmas aasta järjest, siis saame teha juba kokkuvõtte kõigist neist kolmest aastast. Mõned toidukohad on kampaanias osalenud kõigil aastatel, kuid mõned ühel või kahel aastal. Selline on siis absoluutarvestuse tabel aastate 2018-2020 kohta.

KOHT	NIMI	2018	2019	2020	KESKMINE
1	Chez Andre	4,67	5,00	5,00	4,89
2	Polpo	5,00	4,75	4,75	4,83
3	Kohvik-resto JOP	5,00	4,50	4,75	4,75
4	Meat Market	4,33	4,75	4,75	4,61
5	Vilde ja Vine	4,67	4,25	4,75	4,56
6	Café Shakespeare		4,25	4,50	4,38
7	Tšehhov		4,00	4,50	4,25
8	Entri		4,25		4,25
9	Gustav Gastro	4,67	4,25	3,75	4,22
10	Antonius	4,00	4,25	4,25	4,17
11	Werner			4,00	4,00
12	Fii	4,00	3,75	4,00	3,92
13	Pierre	4,00		3,75	3,88
14	Dorpat	3,33	4,25	4,00	3,86
16	Spargel	2,67	4,00	4,25	3,64
16	Cafe Truffe	4,00		3,25	3,63
17	YliCool		3,50		3,50
18	UmbRoht	3,33		3,50	3,42
19	Ülikooli kohvik	3,00			3,00

 

Ehk selle järjestuse põhjal võib juba järeldusi teha. Tõsi, aastal 2018 me ei hinnanud keskkonda ja see muutis selle aasta eelistusi.

Tänan kõiki blogi lugejaid. Soovitan soojalt külastada võimalikult paljusid Maitsva Tartu menüüga toidukohtasid ning nautida roogasid. Uskuge mind, te ei kahetse. Selleks aastaks lõpetan oma blogimise ning kui kõik plaanipäraselt läheb, siis järgmise aasta veebruaris osaleme jälle kampaanias. Täname ka Tartu linnavalitsuse ettevõtlusosakonda võimaluse andmise eest ehk Maitsva Tartu korraldamise eest.

Ikka parimate soovidega

Kalle Pilt