Meat Market saatis pärast meie broneeringut kohe mitu sõnumit, et oleme täna õhtul neile sööma oodatud ja loomulikult oli ka laud meid kell 18.00 kenasti ootamas. Kui nüüd päris aus olla, siis isegi lauad, sest me olime esmaspäevaõhtusel ajal seal ainsad külastajad. Seda parem meile, sest saime rahulikult toitu nautida. Arutasime siis saali kujunduse ja muusika sobivust ning ootasime oma toite. Saime ka pudeli vett lauale ja seda täitsa kodulinna kraanist.
Suur oli minu imestus, kui peakoka üllatuse asemel, mis oli välja kuulutatud reklaamis, toodi esimesena hoopis eelroog. Seekord siiski reklaamiseadust ei rikutud, sest peakokk oli üllatuse hoopis lõppu pannud. Kuid tagasi eelroa juurde. Selleks oli põdraliha tartar. Sellised sentimeetrised lihakuubikud olid korraks tulel ehmatatud ja siis koos salatikuhilaga meile serveeritud. No ikka täitsa toore liha ... nagu tartar olema peabki. Maitses mahedalt ja mahlaselt. Mina oleks ehk pisut rohkem vürtsi soovinud, kuid abikaasale meeldis. Kõige peal olnud kukeseened olid metsast taldrikule väärilised ja kõik kokku oli üks metsik tartar.
Pearoog oli aga lihata. Selleks pakuti speltakruubist putru. Tükk aega otsisin googlist, et mis see speltakruup on ja lõpuks leidsin sõber Vikipediast mõiste
Speltanisu (Triticum spelta L.) on kõrreliste sugukonda nisu perekonda kuuluv teravili. Seega eeldan, et speltakruup on sellest nisust tehtud kruup. Kruubipudru peal oli hulk kukeseeni ja kõrval pisut juustu, mis pidi olema Nopri seenejuust, kuid seda oli nii vähe, et raske oli öelda, mis juustuga on tegu. Menüü järgi oli kusagil ka puravik peidus, kuid selle sõin ma vist märkamatult ära. Ilmselgelt oli see toit "lage" ... nagu ma naisele oma arvamust väljendasin. Siia oleks pidanud midagi erksamaitselist sisse panema ... no näiteks mõned pruunistatud suitsulihakuubikud või siis näiteks näpuotsatäis metssealiha sammalt, mida Fii meile mõned päevad tagasi serveeris. Eelmistel aastatel säras Meat Market oma oivaliste liharoogadega ja seekord sain ma pettumuse osaliseks. Kõhtu täitis, kuid mõnu polnud.
Lõpuks toodi siis üllatus. Väike trühvlipallike ja kirju koera rullike. See teine meeldis mulle eriti. Hapukas ja mõnus. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata - üllatus on ju kingitus. Kuid me ei saanud jätta ettekandjale mainimata, et kui sellele üllatusele oleks olnud lisatud üks väike mündi- või melissileheke ja paar jõhvikat või pohla, oleks nii välimus kui maitse omandanud hoopis teise dimensiooni. Ma proovisin küll iga nurga alt pildistada, kuid ikka jäi foto pisut mannetu. Aga jah, vähemalt oli menüüs lubatud peakoka üllatus olemas.
Mis homme saab, seda ma veel ei tea, sest lähen Jõhvi ja ei tea, kas jõuan tagasi ... poisid vaja ka veel trenni ja tagasi sõidutada. Eks homme näeme, kas jõudsin mõne toidukoha ette võtta või mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar