Paljud on pakkunud "Metsast taldrikule" menüüs metssea liha, kuid Polpo´s oli esimene normaalne praad.

 Pärast väsitavat ja kiiret nädalat oli mõnus reede õhtul Polpo´s istuda ja toitu nautida. Nädal oli kohe nii kiire, et kolmapäeval ja neljapäeval ei õnnestunud kuidagi Metsast taldrikule menüü toite proovida. Õnneks jõudsin täna Tallinnast tagasi nii vara, et saime minna õhtustama.

Loomulikult polnud ka Polpo´s võimalik kannuga kraanivett tellida, sest nad on ju Fii´ga sama keti restoranid ... vähemalt ettekandja väitis nii. Jälle see import Itaalia vesi ... mida ma edukalt boikoteerisin. Kahju, et ei mõelda eestimaist menüüd lõpuni.  Peakoka üllatus oli aga täitsa olemas. Kuis eda saab üllatuseks nimetada, sest lusika peale oli pandud krevett, natuke majoneesi, salatitükike ja saiatükiks ning ettekandja nimetas seda Cesari salatiks. Mage ... mitte soolasuselt vaid üllatuse poolest. Isegi leiva kõrvale pandud maitsevõi oli maitsekam kui see "salati" amps. Head kokad, kui tahate üllatada, siis on ikka vaja vaeva näha.

Põhiroaks oli metssiga, nagu postituse pealkirjaski öeldud. Ja mitte konserv ega sammal, vaid täitsa mehine metssea lihatükk. Väga mõnusalt pehme ja mahlane lihatükk, mis koos pohlamoosi ja kuusevõrsetega maitses väga hästi. Kale krõpsud ehk tõlkes lehtkapsa krõpsud, olid ka sobivad sinna juurde - andsid nii maitset kui ka struktuuri. Prae juures olid ka kartulid, mida kokk oli nimetanud salveikartuliteks, mina aga lihtsalt ahjukartuliteks. Muide, Salvei (Salvia) on taimede perekond huulõieliste sugukonnast, mida kasutatakse ka maitsetaimena. Mis veel taldrikul oli? See imelik ollus kartulite kõrval on puravikukaste. Hmmm. Nagu enne juba mainisin, metssealiha kuusevõrsete ja pohlamoosiga sobisid imehästi. Täiuslik maitsete bukett. Kartulid oli neutraalsed, ei domineerinud ja lisasid toidule massi, kuid puravikukaste ei sobinud minu arvates selle roa juurde. Kui kaste oleks olemata olnud ja selle asemel pisut rohkem kuusevõrseid ja pohlamoosi, oleks toit isegi parem olnud. Ja kukeseened, mis sinna juurde olid küpsetatud, olid täiesti ebaõnnestunud - vintsked ja maitsetud. Neis oli kukeseeni isegi raske ära tunda ... kui ettekandja poleks öelnud. Selline elamus siis praega.

Magustoiduks toodi kuusevõrse pannacotta, mis oli palistatud sarapuupähklite ja jõhvikamoosiga. Kui pannacottat ilma lisanditeta võtta, siis oli kerge kuusevõrsemaitse ikka olemas küll. Samas jõhvikamoos oli väga-väga hea ja sobis vähe maitseka pannacotta juurde väga hästi. Kas te teate, mis on pannacotta? Kui otse tõlkida itaalia keelest, siis keedetud koor,  kuid kui retsepti vaadata, siis vahukoor, mis on želatiiniga paksendatud. Karemelli-seemnekrõpsud andsid sellele toidule pisut tahkema kuju. Kui maitsed kokku panna, siis päris hea oli. Eriti meeldis mulle see magustoit siis, kui tegin karamellikrõpsu väikseks tükiks, mille kastsin pohlamoosi sisse ja pistsin siis korraliku pannacotta-ampsuga suhu. Täpselt selline, kui üks magustoit olema peab. Hea maitse jäi suhu.

Lõpetuseks panen veepudeli, et te ka näeks selle päritolumaad.