Oleme jõudnud peaaegu finišisse. Eelviimane Maitsva Tartu menüü pakkuja oli meil loosi tahtel uustulnuk Werneri kohvik. Tegelikult oleme seal juba palju kordi käinud nii koogikesi nautimas kui hommikuputru söömas, kuid Maitsva Tartu kampaanias oli Werner meie jaoks esimene kord. Kuna oli sõbrapäev, siis oli kogu teine korrus broneeritud ja meile oli kinni pandud kena kahene laud. Interjööril polnud vigagi, lae alla oli hõljuma pandud suur hulk õhupalle, laual oli kena punane südameke ja sama värvi roos, muusika oli meeldiv ja nauditav ning õhkkond hubane. Enamus külastajaid oli paarikesed, kes mõnusasti omavahel kudrutasid. Kuna oli täismaja, siis oli ettekandjaid päris suur hulk ja teeninduse kiirusel polnud vigagi. Ehk ettekandjate kutseoskused jätsid pisut soovida, sest tundus, et nad olid ajutiselt abiks. Igal juhul meeldiv algus sõbrapäeva õhtule.
Eelroaks oli hautatud veisekeel, mille peale oli rohkelt puistatud paisutatud tatart. Tatraterad olid krõbedad ja alguses natuke häiris, et need hamba vahel väikeste kivikestena tundusid, kuid harjus ära. Andsid keelele struktuuri juurde. Kõrval oli marineeritud nuikapsa ja karamelliseeritud sibula kuhil, mis oli ohtralt niisutatud estragoniäädikaga. Meile tundus, et natuke liiga palju niisutatud, sest äädika maitse oli nii tugev, et seda salatit ei saanud ilma lihata üldse suu sisse võtta ning koos keeletükikeste ja küüslaugumajoneesiga oli ka domineerivaks äädika maitse. Selliste tugevamaitseliste toiduainetega peab lisamisel ettevaatlik olema. Proovisid ka röstitud küüslaugu majoneesi eraldi koos keelega ja see oli parem kui salatiga. Hindasime eelroa kolmele … vaatamata sellele, et oli näha koka vaeva selle valmistamisel. Veelkord - äädikaga oleks pidanud ettevaatlikum olema.
Pearoog oli selle aasta Maitsva Tartu kampaanias juba kolmas kord põder. Kui esimene põdraliha tükk Polpos oli vintske ja andis närida, teine põdra antrekoot Sparglis parajalt pehme ja maitsev, siis seekord oli sous vide põdra abjatükk päris päris pehme … võiks öelda, et isegi liiga pehme. Sous vide meetod tähendab, et vaakumpakendatud toitu valmistatakse reguleeritud temperatuuriga veevannis. Ju siis oli selle liha puhul kas temperatuur liiga kõrge või jäi liha kauaks vanni. Õnneks tegid kõrval olevad krõmpsud lillkapsa, rooskapsa ja teiste aedviljade tükikesed toidu struktuuri tahkemaks ja nauditavamaks. Tumeda õlle kaste, mida toidu all oli rohkelt, andis nii lihale kui aedviljale erilise maitse. Majoneesitörtsud sobisid samuti hästi toiduga. Kokkuvõtteks oli toit tasakaalus ja hästi maitsestatud. Kogus oli paras ning prae lõpuks oli kõht mõnusalt täis ja suus hea tumeda õlle kaste maitse. Panime hindeks viie … õige pisikese miinusega.
Magustoiduks toodi lauale imelik plönn. Mäletades Werneri häid ning kaunilt kujutatud koogikesi alakorruse kohvikust, oli lauale toodud magustoit välimuselt meile mõlemale ebameeldivaks üllatuseks. Plönn osutus vaarikavahukuhilaks, kus sees oli kookose-vaniljehüüve. Menüüs oli kirjas, et selles toidus peaks olema ka hibisk (ld Hibiscus) ehk teatud söödav rohttaim … kuid seda ma ei leidnud. Küll aga oli plönni keskel komm moosiga. Soovitangi nimetatud magustoidu sööjatel kohe tungida toidu keskmesse ja purustada seal olev tuum. Võttes vaarikavahtu koos hüüve ja tuuma moodustanud moosiga, oli maitse täiesti söödav. Kuid Werneri kohta ikkagi tavatult tavaline. Panime siis hindeks nelja.
Ootused Werneri osas olid suured … kuid nagu juba eelmiste aastate ühes toidublogis mainitud sai … kvaliteet võrdub kogemused jagatud ootused. Kogemusel polnud viga, kuid ootused, mis olid jagajaks, olid nii suured, et lõppkvaliteet jäi väikseks. Mulle on ikka ja alati matemaatika meeldinud … 😌😌😌😌
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar