Eestimaise maiguga Shakespeari menüü

Nagu te juba eelmisest blogist lugesite, tähistasime täna õhtul ämma-äia pulma-aastapäeva õhtusöögiga kohvikus või nagu nad ise ütlevad Cafe´ Shakespeare. Nimi on väga võõrapärane, aga toidud olid väga eestimaised.

Eelroaks serveeriti balti heeringa ja musta leiva trühvleid, mille kõrval oli rohkelt maitserohelist, sibulat, rediseviile ja vutimune. Keskel oli mingit kastet, mille koostist ei õnnestunud kindlaks määrata. Heeringa-musta leiva trühvlid maitsesid nagu vürtsikiluvõileivad musta leivaga. Kusjuures kala maitse sellel trühvlil oli tuntav, kuid kalatükikesi ei leidnud kusagilt. Lisandite segu sobis trühvlitega ning nagu varemgi mainutud, täitis eelroog oma põhiülesannet - tekitas isu toitudega edasi minna. Seekord läks jälle arvamus toitude osas lahku - mina arvasin, et väga hea eelroog, naine aga, et pigem lihtsalt hea. Otsustasin seekord mitte järgi anda ja panin hindeks väga hea. Nagu minu isa ikka ütles: "Maitse üle ei vaielda, ühele meeldib ema, teisele tütar". Huvitaval kombel tuletas ka äi seda täna õhtul meelde. Seega eelroog - hinne viis.

Põhiroaks oli eestimaine Järveotsa talu vutt, mis oli marineeritud mee ja vürtsidega. Kõrval oli kukeseene risotto kuhilad ja ümber laius metsamarjadega punase veini kastme loiguke. Kui vuti maitsele järele mõelda, siis tundus, et nad olid marinaadis liiga lühikest aega. Välimine osa oli korralikult maitsekas, kuid sisemuse kohta seda öelda ei saanud. Õnneks oli kaste juures, mis oli hea ning maitsekas ja sellega sai nii vuti sisemust kui risotot mõnusamaks muuta. Kahjuks oli aga kastet liiga vähe, et seda iga suutäie jaoks oleks jätkunud … Kokkuvõtteks. Väga hea mõte kokalt ning kõik maitsed sobisid kokku, kuid kahjuks jäi maitseaineid kas väheks või siis ei jõudnud need kogu maitsestatava lihani. Neli. Mis teha. Saatsime kokale parendamise mõtted kelneriga kööki.

Astelpajuhüüve ingverijäätisega maitses hästi, keskele torgatud karamellikrõps kaunistas toitu. Ingver oli vist üks väheseid toiduaineid selles menüüs, mis polnud eestimaine, kuid mulle maitseb ingver ja astelpaju ka. Jäätis ehk polnud eriti tugevamaitseline, nagu ingverist oleks oodanud, kuid selle eest oli hüüve astelpajust mõnus hapukas ja väga hea. Tasakaalus maitse. Ainus puudus, mis selle toidu puhul võib mainida, oli see, et väga ühelaadne. Andes seekord järele abikaasa maitsemeele hinnangule, panin sellele magustoidule hindeks väga hea ehk viis. 

Lõpetuseks tahaks veel paar lauset kirjutada teenindusest, sest Shakespeare kelner käitus minu arvates natuke ülepakutult - võiks öelda isegi teatraalselt. Ma ei tea, kas see oli taotluslik või mitte, kuid see häiris mind. Võibolla põhineb minu arvamus mingitel vanaaja käitumismallidel, kuid eeldan, et kelner on elegantne, vaoshoitud ja viisakas.

Ainult kolm kohta on veel jäänud … puhh … hakkab juba ära kurnama see Maitsva Tartu roogade hindamine ja blogimine.