Õhtustasime täna Gustav Gastro Cafe´s. See asub kaubamaja esimesel korrusel ja sobib rohkem kiireks lõunasöögiks või hommikukohviks kui hubaseks õhtueineks. Meie läksime sinna kell kaheksa õhtul ning tunne oli nagu oleks kiirtoidukohas … seda just interjööri mõttes. Meile oli broneeritud küll väike lauake akna all, kuid see tegi pigem tunde "tänavatoidukohast" suuremaks, sest kardinaid ega midagi muud varjavat polnud ja kõik möödujad vaatasid otse meie toitumist. Meie neid ka … mis oli huvitav, kuid ei tekitanud hubast tunnet. 
Eelroaks oli supp. Kui eelroog lauale toodi, siis ei saanud ma aru, mis see täpselt on, sest taldrikul oli kuhi toitaineid, muna otsas (vaata esimest fotot paremal). Kuid siis kallas ettekandja kannust sinna kuuma vedelikku peale ja saimegi supi (foto vasakul) või kui menüü järgi öelda, siis konsomee veise põseliha ja trühvlipärlitega. Konsomee oli siis see vedelik, mis peale valati. Segus oli veel ka muna, redisekrusse, maitserohelist ja loomulikult veise põseliha. Mingid terakesed oli ka sees, kuid kas need olidki trühvlipärlid või mitte, seda ei oska ma küll öelda. Püüdsime abikaasaga mõlemad mõned terakesed vedelikust kinni ja maitsesime niisama … ei olnud erilist maitset. Või kui nüüd täpsem olla, siis domineeris vedeliku maitse kõikide teiste maitsete üle. Kuna terakesed olid juba vedelikus olnud, siis ka nende maitse üle. Kui üritada vedelikku kuidagi kirjeldada, siis oli see soolane lihaleem, mis suure tõenäosusega oli veisepõse keeduleem. Muna oli selles supis või konsomees kõige sobivam komponent, sest seda süües vähenes pisut leeme maitse. Panime üksmeelselt eeltoidule hindeks kolme. Ära võis süüa, kuid erilist heameelt me sellest ei tundnud.
Põhiroaks oli Gustavis Muhumaa tallefilee kergelt suitsuse kaalika, kõrvitsamajoneesi ja matcha-kastmega. Tõlgin kohe alguses ära - matcha-kaste on valmistatud käsitsi korjatud rohelistest teelehtedest. Muide, mida menüüs kirjas polnud - kastme all oli balsamico kreem ja juures keedetud mini punapeedid. Kõrvitsamajonees oli ka ettekandja sõnul käsitsi tehtud. Nüüd siis maitsete juurde. Suitsune kaalikas oli väga huvitav leid, koos matcha-kastme, kõrvitsamajoneesi ja lambalihatükikestega oli väga maitsev suutäis ja õnneks sai selliseid suutäisi mitu. Võibolla ainus, mis selle koosluse juurde kõige paremini maitselt ei sobinud oli punapeet … kuid kaunistuseks sobis peet küll hästi. Lambaliha oli pehme ja mahlane ning koos lisanditega polnud mingit lambamaitset (vähemalt mina ei tundnud). Võrratu. Kiitsime kokka ja saatsime talle tänusõnad ettekandjaga kööki. Hinne viis. Kaalusime isegi, kas see oligi ehk siiani kõige parem põhiroog, kuid pärast meenutusi õunasest küülikulihast jätsime talleliha kõrgele teisele kohale siiani maitstud neljateistkümnest põhiroast.
Magustoiduks oli basiilikubiskviit Vana-Tallinna kreemiga ja Andri-Peedo kitsepiima-toorjuust meese musta leiva krõpsuga. Kui te nüüd olete menüüd vaadanud, siis on minu kirjelduses magustoidu nimetus hoopis teistmoodi järjestatud kui seal kirjas on. Nimelt oli kitsejuust eraldatud muust toidust musta leiva krõpsuga ja biskviit oli kõrval kreemi vahekihtidega … nii et selguse huvides järjestasin nimetused ümber. Magustoidu taldrikule oli veel puistatud madalal kuumusel kuivatatud vaarikate pulbrit ja magustoitu kaunistasid ilusad söödavad õied. Kitsejuustukuhil oli väga maitsekas koos sinna lisatud mustika, õiekese ja meese musta leiva krõpsuga. Mulle meeldis. Ka basiilikubiskviit koos Vana-Tallinna kreemiga, eriti kui see oli koos vaarikapulbriga, oli esimeste suutäitena täitsa hea, kuid viies-kuues suutäis muutus juba liiga magusaks ja rammusaks. Võibolla sai vaarikapulber otsa, see andis alguses head hapukat maitset. Igal juhul palusime kokale edasi öelda, et basiilikubiskviit oli küll kreemiga väga huvitav, kuid see oleks veel parem olnud, kui selles kreemis või siis vahekihtides oleks olnud midagi hapukat … tugevama maitsega komponenti juures. Polnud paha magustoit, täitsa nauditav, kuid hindeks panime siiski nelja.
Homme-ülehomme võtame ette viimased kaks toidukohta, milleks on esimest korda (vähemalt meie jaoks) osalev Werneri kohvik ja tuntud Maitsva Tartu tegija Antoniuse restoran. Aga neist siis juba järgmistes blogides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar