Teiseks "Maitsva Tartu" söögikohaks loosis Siim Rihard välja Pierre. Laud oli broneeritud kahele ja meid juhatati tagumisse saali, kus oli parajasti lisaks meile vaid ühe vanaproua sünnipäevapidu ja ämblikuvõrgud lampidel. Tekkis selline ajast puretud tunne. Muidu oli interjöör hubane ning muusika, mis ees saalis oli päris vali, oli taga meeldivalt vaikne. Ootasime veerand tunnikest oma eelrooga ning kuulasime naaberlauast kostvat "kuuldemängu". Pole viisakas teiste juttu kuulata, kuid mis Sa teed, kui nad nii innukalt vestlesid. Kelner teenindas mõlemat lauda ja kraamis ühe äsja lahkunud seltskonna jäänukeid ning tundus, et ega tal eriti meie jaoks aega polnud. 
Saabus eelroog. Selleks olid Krõbedad räimed kodused kartulirattad / peedikreem / redis / vutimuna / parmesan / oliiviõli . Esimene mõte oli … jälle kala. Kuid seekord oli eelroog väga hästi maitsestatud - räimede all olevad kartulirattad ning juurde serveeritud peedikreem olid head. Arutasime abikaasaga tükk aega, et kas maitsestamiseks oli kasutatud mingit pipart või olid need kadakamarjad. Asi lahenes, kui küsisime kelnerilt, kes küsis kokalt … see oli roosa pipar. Igal juhul oli täpselt see maitseaine, mis selle eelroa eriliseks tegi. Mõeldes eelmise eelroa peale saime tõdeda, et oliiviõli oli lisatud mõõdukalt. Eelroa kogus oli ka kopsakas. Kokkuvõtteks siis tubli neli. Puudu jäi vaid mingi eriline maitseelamus … või oleme me lihtsalt heade toitudega ära hellitatud.
Põhiroaks pakuti meile Iberico siga 7h seapraad / kartuli mousseline / šampinjonid/ ahjuköögiviljad . Mul oli hea meel, et meil oli laud ette tellitud, sest seitse tundi liha valmimist oodata oleks liiast olnud.
Küsisin kohe kelnerilt, et mis vahe on kartuli mousseline´l ja kartulipudrul. Loomulikult läks ta jälle koka käest järele pärima ja tuli tagasi teadmisega, et mousseline valmistatakse sidruni ja muskaatpähkliga. Hmm. Vaja proovida omavalmistatud kartulipudru sisse ka neid aineid lisada, siis on mousseline. Iberico siga pidi olema selline loom, kes elab vabas looduses ja sööb musti tõrusid. Igatahes peavad need tõrud küll päris rammusad olema, sest üle poole minu lihatükist oli pehme rasvkude ja lihatüki all ujus rasvaloik. Selleks, et saaks sellise lihatüki kuidagi kõrist alla, pidin juurde küsima ohtralt eestimaist musta leiba. Kaste iseenesest oli hea, kuigi samuti natuke rammus. Sidruniga immutatud seened ja maitsestatud tomatid sobisid omavahel hästi. Kartulipuder, mida nad mousseline´ks nimetasid, vähendas samuti natuke seda rammusust. Aga … kui ikka rooga, mida tahaks nautida, peab jõuga kõhtu suunama, siis ega üle kolme saa. Pärast söömist jäi tunne, et oleks nagu sularasva söönud.
Magustoitu nimetati Madagaskari kuumaks šokolaadiks, millele oli lisatud majajäätis ja kookosvahvlid ning kaunistatud šokolaadibiskviidi tükkidega. Kui ma Madagaskaril käisin, siis mulle küll sellist šokolaadi ei pakutud. Ehk on see ainult kohaliku kõrgklassi maiustus, mina olen ju tavainimene. Maitses see päris tavalise soojendatud šokolaadi moodi kuid kookospulkadega süües oli päris hea. Ka jäätisel polnud viga, oli teine selline hapukas ning sobis magusa šokolaadi juurde hästi. Hea magustoit. neli pluss, sest üllatust polnud.
Homme ootab meid jälle kaks einet. Loodan siiralt, et need pole nii rammusad kui tänased. Muidu võib ju paksuks minna ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar