Köögikurat

Vaatamata viiruse pandeemiale käisime naisega eile õhtut söömas restoranis Fii, kus lisaks kolmekäigulisele õhtusöögile sai kuulata Herkki Ruubeli raamatu "Mees 5. Köögikurat" esitlust. Huvitav mees see Herkki Ruubel. Kirjutab väga otse ja siiralt oma juhtumistest Eesti restoranides. Just täpselt ... selles raamatus on kõik elulised juhtumised, mitte väljamõeldud jutustused. Esitluse käigus rääkis ta teenindajate elust ning tundsin nii mõnigi kord, et ehk olen minagi käitunud teenindajatesse ebaõiglaselt ja tänamatult. Mõtlemise koht. Kuulsime autori esituses ka mõnd katkendit raamatust, mis tundusid päris sürrealistlikud. Hea raamat, soovitan lugeda. Muide, seal on isegi kolm retsepti. Nagu Herkki ise ütles: "See on koka raamat, mitte kokaraamat".

Millised maitseelamused meid seal ootasid? Väga meeldivad elamused. Ainus asi, mis mulle ei meeldinud selles õhtus, oli asjaolu, et kohale jõudes pakuti kõigile vahuveini ning alkoholivabasid jooke valikus polnud. Minule, Karskusliidu liikmele, see kohe üldse ei meeldinud. Miks ei võiks olla pokaalis ka mõnda karskele mehele mõeldud jooki.... nii jäigi meil õhtu peategelasega kokku löömata. Kahju.  Õnneks sai joogipoolise teema lahendatud kohe lauas, kui leidsime menüüst astelpaju ja ingveri-piparmündi käsitöölimonaadid, mis maitsesid koos toiduga imeliselt.

Eelroog. Selleks pakuti porrulauku, mis oli serveeritud koos hollandi kastmega ning maitsestatud ürtide ja pankoga. Välja nägi see eelroog väga imelik, kuid porrulaugu kehtede sees oli imeliselt maitsev ja väga paraja pehmusega porrulaugu vars. Kõige rohkem imponeeris mind see, et porrulauk polnud ei pudruks keedetud ega ka liiga kõva. Struktuur oli säilinud ja samas mõnusalt pehme. Kuidas küll nii täpselt saab porrulaugu vart valmistada? Maitse ... oi see oli hea. Nagu eeltoog olema peab natuke vürtsikas, mis tekitas isu. Ürtide maitsed sobisid kastme ja porrulauguga kokku ideaalselt ja panko, mis on jaapanipärane riivsai, andis toidule erilise maitse, mida ma varem pole tundnud. "Viis keele alla". Seega oli välimus eksitav ... sisu oli imeline. Suur aitäh kokale selle elamuse eest.

Pearoaks toodi pardirind, mille kõrval olid pudelkõrvitsa kreemi portsukesed, selleri fontandid ja ümberringi laius Mamm&frukti vaarikaveini kaste lomp. Seda toitu kommenteeris külaliskokk Herkki Ruubel. Muuhulgas mainis ta, et kasutab oma toitude valmistamisel sageli kohalikke Mamm&frukti veine, mille valmistaja olla karsklane. Huvitav. Lisaks veel omapärane maitseelamus ... panna vaarika maitse kokku pardilihaga?! Aga sobis ja väga hästi sobis. Pardiliha tükike koos selleri ja pudelkõrvitsaga, mis oli kastetud vaarikaveini kastmesse, maitses magusalt, kuid hästi. Liha oli parajalt pehme ning maitsekas. Ma ise olen küll soolase maitsega veiseliha austaja, kuid vahelduseks oli selline pardi rinnatükk sobiv.

Siinkohal tahaks natuke minna raamatu ja selle autori kommnetaaride juurde. Herkki Ruubel ütles: "Kokale on väga oluline aus tagasiside, mille osas on eestlased väga tagasihoidlikud." Ta lisas: "Tagasiside põhjal ei kiirusta kokk oma menüüd muutma, kuid seda arvestab ta uute toitude väljatöötamisel".  Ta seletas veel, kui kaua läheb ühe restoraniprae väljatöötamiseks aega ning sellele, kuidas inimesed ei saa aru, miks road nii kallid on. "Selles pole mitte vaid paari tunniga valmistatud lähteainetest toit, vaid pikk eeltöö selle loomiseks. Kokandus on kunst", lisas Herkki. Mõtlesin tema jutu ajal sellele, et kus algab aus tagasiside ja kus lõpeb ebaaus kriitika?? Oma blogides olen sageli väga kriitiliselt viidanud nii mitmelegi teeninduse ja toiduga seotud üksikasjale. Olen otse öelnud ka välja, kui toit mulle ei meeldi. Kas see on aus tagasiside või olen olnud koka ja teenindajate vastu ülekohtune? Leidsin raamatu tagaküljelt ühe lõigu, mida tahaks siin tsiteerida:

"Kui sa sööd toitu ja see sinule ei maitse, siis see ei tähenda, et toit kohe kehv on. Siinkohas meenub mulle hetk, mil keegi kunagi julges kritiseerida minu loetud raamatut. Vastasin talle nii: "Kui siga peeglisse vaatab, ega sealt siis ingel vastu ei vaata" . Sama kehtib ka toidu kohta."

Väga otsekohene tsitaat, kuid õiglane. Kõik toidud ei saagi kõigile maitseda. Seega kui toit ei maitse, siis tuleb ikka peeglisse vaadata, mitte koka poole. Siiski tahan natuke vastu vaielda. See väide kehtib vaid kokkade kohta, kes oma tööd hingega teevad ja valmistatud toitudele oma "näo annavad". Siiski kohtab tihti kokkasid, kes poolfabrikaatidest või siis kokaraamatu põhjal midagi kokku keeravad ja seda klientidele serveerivad. Kuid jah ... "hea ja halb on meis enestes". Seega kõik, mis ma siin blogis kirjutan, on minu nägemus toidust ning ei pruugi karvavõrdki kokku minna koka ja teiste toidunautijate arvamusega. 

Kuid tagasi toidu juurde. Magustoit. Ebaküdoonia hüüve, mille sisse oli "istutatud" mustikajäätise pallike ja mis oli üle puistatud valge šokolaadiga ning kaunistatud jänesekapsaga. Imeline maitseelamus. Hapu ja magus olid tasakaalus. Ebaküdoonia hüüve tõeliselt hea ja eriline. Välimus võrratu. See oli toit, mille kirjeldamiseks pole mul sõnu. Nii imehea, nii imehea, nii imehea. Kui paljud magustoidud on head olnud, siis see oli veel tuhat korda parem. Aitäh.