Pühapäeva lõuna ajal on restoran Dorpat täiesti tühi.

Lõunastasime kolmekesi (vanem poeg oli ka kaasas) täna restoranis Dorpat. Olime seal ainsad külastajad ning kui kella ühe paiku lahkusime, jäi meist järele täiesti inimtühi restoran. Ainult koristaja käis koos tolmuimejaga ringi ja segas müraga meie pühapäevalõunast eine nautimist. Kelnereid oli koguni kaks, kes meie lauda teenindasid. Noor kelner oli vist õpipoisi ametis, sest kui me temalt toitude kohta küsisime, siis ei osanud ta midagi öelda, kutsus vanema kelneri, kes ka ei osanud vastata meie küsimustele. Nagu öeldakse - üks rumal oskab rohkem küsida kui sada tarka vastata. Arve koostamisel oli ka õpipoiss hädas, kuid kahe peale said ikka summad kokku.

Aga nüüd toidu juurde. Minu kurvastuseks oli eelroaks jälle kammkarp, mis seekord oli keeratud muna-lõhe omleti sarnasesse rulli ja üle puistatud kalamarjaga. Rullis oli lisaks kammkarbile ka krevetti ning muna ümbris ja lisandid andsid kammkarbile maitset küll. Sain kammkarbi ära söödud … ei andnudki abikaasale. Maitses nagu krabipulk. Rull oli paigutatud salatilehele, kus oli ka riisikrõps ja marineeritud mererohukuhil. Sellist mererohtu pakuti ohtralt Hiinas ja Indias, Eestis pole ma sellist enne söönud. Lisandiks olid veel mustad tupsud, mis pärast järelepärimist osutusid lillkapsapüreeks, mis oli meritindiga mustaks värvitud. See roheline silindrikujuline moodustis eespool oli hernebrülee rullike. Mis siis kokku arvata? Pojale meeldis väga, naisele mitte üldse. Mina sõin ära, kuid ei nautinud. Otsustasin panna nelja miinuse. Soovituseks kokale - kammkarbi-krabi rulli sisu oleks võinud rohkem maitsestada … ehk sidrunipipar oleks sinna sobinud?!

Põhiroaks oli kala - huntahven, mille alla oli pandud kartulikroket (mis naisel oli pisut kõrbenud) ja peale erinevatest toiduainetest kuhil. Selle kuhila kõiki komponente ei osanudki välja selgitada, kuid kui peale pigistada kõrval olnud sidrunist mahla ja koos kala ning kartulikroketiga süüa, siis oli täitsa ok maitse. Karulaugu pähkline pesto, mis moodustas ringi ümber kuhila, oli aga väga maitsekas ja sobis hästi nii kalaga kui kartulikroketiga. Pestot võib maitseelamuseks nimetada. Paneeritud kala ise aga oli hea, kuid mitte eriline. Panime konsensuslikult sellele toidule hindeks nelja plussi.

Magustoiduks saime pähklistruudli, mille sees oli kohupiim. Kõrval olid maasikaviilud, õunasorbeti pallike ja pähklitörtsud. taldrikul nähtav pulber on kakaopulber. Struudli peal oli ka pähklitörts ja mündileheke. Magustoiduga saime natuke nalja ka. Ma võtsin esimese suutäie struudlit ja õunasorbetti ning kommenteerisin kohe kaaslastele, et muidu on hea, kuid mündi maitse domineerib. Nemad vaatasid mulle arusaamatult otsa. Mina ikka jälle, et no on väga mündimaitseline … vist kohupiima on münti lisatud. Selgus, et olin võtnud ja ära söönud koos esimese suutäiega kogu mündilehe ja loomulikult oli see väga mündimaitseline. Saime natuke naerda. Järgmised suutäied polnud enam üldse mündised. Õunasorbett sobis selle magustoidu juurde hästi, muidu oleks maitse nõrgaks jäänud. Kas see sorbett oli tehtud õunast või kontsentraadist, jäigi meile selgusetuks, kuid igal juhul oli hea hapukas. Võrreldes juba söödud Maitsva Tartu magustoitudega oli Dorpati oma aga vähem üllatavam ning panime ka sellele toidule hindeks nelja.

Seega lõpetas Dorpat neljade reaga. Mõni miinusega, mõni plussiga. Õhtul läheme koos ämma-äiaga Shakespeari nende pulma-aastapäeva tähistama. Loodan, et see kohvik suudab meid kõiki üllatada.