Kahjuks jõudsin ainult kümme toidukohta läbi käia. Oleks hea meelega rohkem käinud, kuid kampaania aeg jäi lühikeseks. Viimasena käisime täna terve perega Püssirohukeldris. Varem oleme seal võtnud saiakausis püreesuppi, kuid täna sõime kolmekesi "Metsast taldrikule" menüü toite ja väiksed poisid said omale kananagitsad ja hamburgeri. Viimane neist oli hiiglaslik ja päris isuäratav. Kuid kirjutan ikka metsamenüüst. Eelmistele toidukohtadele viidates tuleb kirjutada ka sellest, et kraanivesi toodi kenasti kannuga lauale.
Peakoka üllatus oli juba teist korda nagu eelroog. Seda nii mahult kui maitselt. Taldrikul oli päris korralik ports metssealiha, mis oli kaua hautatud ja pehme, väga maitsekas salat, mis andis lihale vürtsi juurde ja mahedad marineeritud küüslauguküüned, mis ettekandja sõnul on neil kohapeal valmistatud. Seemneleiva viilud sobisid. Mida ma oluliseks pidasin on just toidu vürtsikus. Eelroog (või üllatus) peab olema isutekitaja ja selle rolli Püssirohukeldri peakoka üllatus täitis. Jäime huviga põhirooga ootama.
Pärast väikest ooteaega, mille pärast ettekandja ka lõpus kenasti vabandas, tuli põhiroog, milleks oli pardirind. Jätsime targu küsimata, kas see on metspardi rind, sest prae mahust oli juba näha, et tegemist sai olla vaid nuumatud kodupardi rinnaga. Garneering oli muljetavaldavalt värviline. Kõrvitsaketšup oli selles värvilisuses erilisel kohal ja maitses ka koos pardirinnaga hästi. Ka punapeedikreem andis värvi ning sobis koos pardirinnaga. Kuid kõige parema suutäie sain siis, kui võtsin lihatüki peale nii ketšupit kui püreed ja siis nautisin. Pardirinna tükkide all oli kuhjas ka salatit, mis menüü põhjal oli
German Krautsalat , kuid see väga ei maitsenud ja mulle tundus, et ei sobinud hästi ka teiste komponentidega. Proovisin tõlkimisega aru saada, mis salatiga on tegemist. Tõlge andis, et kraut on saksakeeles ürt, kuid kui panis sisse
German Krautsalat , siis andis vasteks hoopis saksa kapsasalat. Kapsast oli selles salatis tõesti enamus massist, lisaks veel õuna ja köömneid ning teisi ürte. Jah. Hea värske salat, kuid siia ei sobinud.
Magustoiduks saime kuusevõrse-brüleekreemi rosmariinipralineega. Kuusevõrsed olid magustoitude valmistamisel ja toitude kaunistamisel selle kampaania raames päris tugevalt esindatud. Seekord polnud nende maitset küll üldse tunda, brüleekreem nagu ikka. Sõna pralinee tuleb prantsuse keelest ning on lahtiseletatuna - peenestatud pähkleid või mandleid ning suhkrut ja rasvainet sisaldav mass. Hea võimalus järgmisel võõrsõnade eestistamisel sellele vaste leida. Maitses see magustoit hästi, just see pralinee oli minu arvates väga hästi õnnestunud ja andis kreembrüleele tahkema struktuuri. Pohlad seal kõrval sobisid imehästi, neid oleks olnud isegi rohkem olla. Igati õnnestunud magustoit.
Ja nüüd siis kokkuvõtteks parimad toidud külastatud söögikohtadest.
Eelroa ja/või peakoka üllatuste kategoorias ei osanudki parimat leida. Jätsime väga headeks kaks pakutud rooga Werneri peakoka üllatusena serveeritud, kuid eelroa mahu välja andnud lisanditega veisekeele ning Chez Andre eelroa, milleks oli "tomati-mango puuviljane “smoothie” salat suitsukanavardaga / marineeritud redise helbed / pohlad / idud". Esimene neist oli väga meeldivalt maitsestatud lihtne ja eelroaks sobiv eine. Teine aga eriliste maitsete bukett, mis sobiks nii salatiks, eelroaks kui isegi pearoaks.
Kõige kiiremini saime abikaasaga kokkuleppele, milline oli parim pearoog. Selleks valisime restorani Fii "
Siga & Siga / sea sisefilee / metssiga / suitsune seenekreem". Selle roaga oli kokk vaeva näinud ja nii väljanägemine kui maitse olid imelised. Kõik komponendid sobisid kokku ja elamus oli täiuslik. Selle kohta kirjutasin ma oma blogis niimoodi: "Pearoog oli aga väga maitsev.. Selleks oli (kodu)sea sisefilee, mis oli üle võõbatud baklažaanikreemiga, mis tegi liha tumedaks nagu oleks see metssealiha. Ega viimane toidust puudunud ... seda oli kuidagi nii purustatud ja röstitud, et liha oli muutunud krõmpsuks ja samblasarnaseks olluseks, mis oli pandud sisefilee peale. Kõrval oli paras törts suitsust metsaseenekreemi ja vadakukastet. See toru, mida te fotol näete, on aga mustjuur, mille peal oli kaunustuseks igasugu rohelist. Kõik need maitsed sobisid oivaliselt kokku ja andsid sellise nauditava ja mahlase suutäie. Kohe nii mahlane oli, et polnudki vett juurde vaja. "
Magustoidu osas oli rohkem erimeelsusi. Väga head olid- Shakespeare "Sammalhabeme käsitöö murakajäätis", Fii´s pakutud "Mets tammekoorekreem / pohlasorbee / metspähkel" ning Werneri "jõhvikasorbee / angervaksavaht / jõhvikakrõps". Abikaasa pidas kõige paremaks Fii magusrooga, kuid mulle meeldis Shakespeare sammalhabe ja seda just sellepärast, et kokk oli võtnud julguse teha samblast magustoitu ja seda väga edukalt. Aga jätan siis selle kõige-kõige valimata.
Selleks korraks siis kampaania läbi. Järgmisel aastal plaanime jälle "Maitsva Tartu" turnee läbi käia ... kui pandeemia lubab ja kui siis veel mõni toidukoht Tartus ellu on jäänud. Uute blogimisteni 👍
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar