Metsast taldrikule kampaania lõppakord Soho´s

        Tänane õhtusöök jäi meil "Metsast taldrikule" kampaania raames viimaseks, sest homme vahetame oma Lõuna-Eesti maitseelamused Põhja-Eesti vastu ehk sõidame Tallinna kontserdile. Kuna pärast kontserdit on afterparty, siis jäämegi Tallinna ööseks ning tagasi jõudes pole enam mahti kampaania toite nautida. Seega jah, selleks korraks on see postitus viimane. Ja nagu ma eelmises postituses kirjutasin, pole meil enam plaanis Maitsva Tartu kampaania raames kõiki toidukohti külastada ... valime ainult need, mis on ennast läbi aegade tõestanud.

        Nüüd aga tänase õhtu juurde. Soho restoran. Kõigepealt tuleb mainida, et Soho polegi endise Polpo ruumides, hoopis hotelli fuajees on pandud lauad laiali ja seal saab siis istuda. Kui ausalt, siis polnud eriti hubane istumine. Peakoka tervitus oli selline imepisike leivakrõmps, mille peal oli põdraliha ja ürdid. Maitses hästi ... vist ... sest ega nii väiksest ampsust eriti aru saanud. Kuid pearoog oli see-eest piisavalt kopsakas ... suur hunni tatart, mis oli natuke vesine. Paras ports kastet ja hulk mesiseid köögivilju. Keskel aga luine vutt ... jajah ... see vutt oli fileerimata ja selle söömine oli tõsine piin. Kusjuures oli liha veel parajalt vintske ja luude küljes kinni. Maitsel polnud koos kastmega vigagi .. ah jaa ... kaste oli magus punaveinikaste. Sobis lihaga hästi. Kuid koos tatraga ... mitte eriti ja koos aedviljadega ei sobinud see kaste minu arvates üldse. Kaks magusat ... mesised köögiviljad ja magus kaste ... no kohe kidagi ei läinud kokku. Kuidagimoodi ikka saime liga luudelt lahti .. kasutades selleks nii sõrmi, hambaid, kahvlit ja nuga. Elamust sellest ei saanud. 

      Aga magustoit oli imeline elamus. Pohlaparfee, mis oli tõesti väga hea hapukas ja tugeva pohla maitsega oli asetatud soolase karamellikastme sisse. Kaunistuseks piparmündileht ja pohlamoos. Lihtne, kuid imehea magustoit.  Kui prae puhul oli probleemiks komponentide kokkusobimine, siis siin vastupidi ... kõik sobis kõigega nii hästi, et keele viis alla. Mõnusalt hapukas ja pisut soolakas ja samas magus. Uhh, kuidas küll kokk on selle suutnud nii filigraanselt kokku panna. Nautisin seda desserti väikeste ampsudega ja lõpuks limpsisin lusikagi ilusti puhtaks. Nii hea magustoit. Igal juhul meie Metsast taldrikule külastatud kohtade kõige parem magustoit. Oli hea lõppakord sellele kampaaniale. 

            

See valik läks nüüd küll valesti ... Aparaadi kokk tegi ikka korraliku bläki ...

         Algas kõik kenasti ... olime broneerinud laua ja see ootas meid kenasti akna all. Tagasihoidlikult kujundatud menüü andis meile teada, et meid ootab "Metsast taldrikule" kampaania raames:

MENÜÜ

• Pearoog:
  Grillitud metssea sisefilee / kaalika-juurselleri kreem / trühvli-küüslaugu köögiviljad / punase veini roseepipra kaste
• Magusroog:
  Pohla-toorjuustukook pähklitega / õuna-pohlakeedis
• 
  Pole ju üldse paha. Pidime toitu päris kaua ootama, kuid lõpuks see saabuski. Kusjuures pearoog oligi päris söödav. Metssea filee oli pehme ja mahlane ... ehk oleks natuke rohkem maitsestust tahtnud, kuid koos kastmega, mis oli hästi maitsestatud ja kaalika-juurselleri kreemiga maitses hästi. Just kastet ... täpsemalt punase veini roseepipra kastet ... võibki selles toidus esile tuua, see andis maitset. Ürdid toidu peal olid samuti head, kuid neid oleks võinud ehk pisut rohke olla. Mitte koguselt rohkem, vaid valikult rohkem. Jah, hea praad. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et meiega kaasas olnud noorim poeg, kes tellis lastemenüüst endale prae: "Võis praetud mandelkartulid koorese kanakastmega / värske kurk (M)" 5,5 €  ... sellest kõhtu täis ei saanud. Ju see oli siis eriti väikeste laste praad ja meie 11 aastane oli selle jaoks liiga suur. Kuid see polnud kuidagi seotud kampaaniaga.
• 

  Pearoog söödud, toodi päris kiirelt magustoit. Nagu eelpool kopeeritud menüüst näha, oli selleks pohla toorjuustukook pähklitega koos õuna-pohlamoosiga. Pohlamoos ja üldse pohlad on ju minu lemmikmarjad... see oli üks põhjusi, miks selle toidukoha valisime. Kuid kui hakkasin seda kooki sööma, siis selgus, et kreemi oli ilmselgelt liiga palju ja tahket osa liiga vähe. Pingutasin selle kreemi koos pohlamoosiga ikka sisse ... kuni ... ühes suutäies tundsin midagi väga imelikku olevat. Poetasin selle imeliku asja siis tasakesi lusikale tagasi ja ... selgus, et see oli lahustumata želatiiniklimp. Mis seal ikka, arvasin ja sõin edasi. Järgmine suutäis tõi juba suurema klimbi. Ütlesin seda ka abikaasale, et olgu ta ettevaatlik... tema rõõmsalt vastu, et temal küll pole ... kuni ... sai ka tema oma koogist eriti suure sulamata želatiiniklimbi kätte ..., mis oli nagu seakamar kreemi sees... ja siis veel ühe. Täitsa rõve tunne tekkis ... 
• Loomulikult ei jäänus see ka ettekandjale mainimata, kes siis tegi "suuremeelselt" meie arvest ÜHE euro hinnaalandust. Niisiis on selle kohaga minu jaoks finito ... enam ma sinna ei lähe, isegi mitte siis kui taas kord "Maitsev Tartu" oma kampaaniatoitudega välja tuleb. Kusjuures otsustasin täna õhtul veel, et need toidukohad, mille hinded on jäänud "Maitsva Tartu" kampaania toitude hindamisel mul läbi aastate väga madalale, ei vääri enam järgmisel aastal külastamist. Vot nii.
• Homme läheme veel esmakordselt Soho restorani ... kuid sellest siis homme ... 

MeatMarket seekord ei üllatanud, kuid oli mõnus õhtusöök

     Hiline õhtusöök oli meil MeatMarketis. Kokk oli "Metsast taldrikule" menüü eelroaks valmistanud põdralihast carpaccio ... seda lugedes tuli meelde aastaid tagasi "Maitsva Tartu" kampaania veise carpaccio samas toidukohas, mis oli imeliselt maitsestatud ja väga mahlane. Seekord oli kokk valinud serveerimiseks carpaccio kohta natuke erineva meetodi. Nimelt olid õhukesed põdralihaviilakad keeratud rulli ümber salatilehtede. Peale oli puistatud parajalt parmesani juustu ja erinevaid ürte ning kaunistuseks oli musta küüslaugu sammal. Maitset andsin veel trühvlimajoneesi törtsud. Sammal, kui sea eraldi proovida, ei maitsenud kuidagi eriliselt, kuid koos lihaga oli sellel tekstuuri andev roll. Majonees koos ürtide ja lihaga maitses imehästi, kuid mitte eriliselt ja salat rulli sees oli pisut võõrkeha selle carpaccio juures. Võõraks tegi salatilehed nende maitsestus ... me alguses ei saanudki aru, mis meid selle toidu juures pisut häiris, kuid kui kelner tuli, küsisime järgi ja saime teada, et maitsestamiseks oli kasutatud punaveinikastet. Mulle tundus, et selle kastme maitsestus polnud seekord õnnestunud ja see häiriski. Nojah. Kui nüüd järele mõelda, siis hakkab üha rohkem tunduma, et erinevates väga heades toidukohtades imehea toidu nautimine on viinud meie standardid nii kõrgele, et iga vähegi meie maitsemeelele mittesobiv komponent torkab silma. Kui ma oleks kümme aastat tagasi söönud seda carpacciot, siis oleks olnud hinnang ülivõrdes. Tõesti, tegelikult oli söödud roog väga hea...

        Pearoaks oli seene orsotto ja metsseakael, mida pikalt küpsetati. Orsotto mulle maitseb ning ka seekord ei pidanud pettuma. Eriti head olid seened orsotto peal ... kui orsottot on keeruline valmistada erilisena, siis lisades selliseid koponente nagu krõmpsud marineeritud seened, saab maitsele kohe uue nüansi. Metsseakael maitses samuti nagu tavaline pikalt küpsenud liha... Maitsestatud oli seakael hästi ja minu arvates tegi selle pearoa ... nii orsotto kui seakaela erilisemaks paremal ääres olev trühvli demiglaze ... väga hea maitsestus ja ideaalselt sobis kõikide ülejäänud koostisosadega. Kusjuures selle sõna tähendust pidin ma piiluma googlist ... selgus, et see on üks tüüp rikkaliku maitsebuketiga pruunist kastmest. Abikaasale meeldisid küüslauguvõrsed ... jah, need olid mõnusalt valmistatud ja maitsekad. Kokkuvõttes taas väga hea roog, kuid seda tüüpi roogasid ... nii orsottot kui pikalt küpsetatud seakaela ... oleme me juba proovinud ja üllatusi polnud. Lihtsalt mõnus maitsev õhtusöök ...

 

Suur hulk toorest liha GMP Patisserie poolt.

     Hiline lõuna ... kell 16.00 ... viis meid täna GMP Patisseriesse. Ikka "Metsast taldrikule" menüüd nautima. Nemad pakkusid kampaania raames eelrooga ja pearooga. Kusjuures eelroaks toodi meile taldrikul tohutu hulk toorest veiseliha - tartar´i, mida tavaliselt on portsjonis nii 30-40 grammi, kuid siin oli tohutu suur lihane kook ... oma 120-130 grammi vähemalt. Alguses oli tunne, et no mida, see ajab küll südame pahaks. Kuid kui sööma hakkasime, siis ei pannud tähelegi, kui juba otsas oli. Nii hästi maitsestatud liha oli, et oleks pigem veelgi tahtnud. Ja need metsamarja-vürtsmoositörtsud seal ümber, metsaürdi-sinepikreemi törtsud peal ja puravikukrõpsud kõige peal olid kirsiks koogil. Väga hästi sobivad ja maitsekad. Moosi eraldi ei soovita võtta, sest ilma lihata on see liiga magus ja intensiivne, kuid puravikukrõpsu soovitaks küll eraldi ära proovida, sest selle maitse oli nii täiuslik, et sobis ka ilma muude lisanditeta näksida. Kokkuvõttes hea eelroog. Palju parem kui eilne tartar toore munaga (lugege eilset postitust). Täname kokkasid. 

    Pearoog oli aga merest, mitte metsast, sest taldrikule oli jõudnud kopsaks lõhepala, ümbritsetud ja kaetud hea ja paremaga. Lõhe ise oli nagu lõhe ikka ... õnneks hea mahlane, sest vahel on lõhe liiga tuim. Kuid võttes lõhet koos suitsuse vähikastmega, mis oli imeliselt maitsekas, oli lõheamps kohe poole parem. Lisades sinna aga lillkapsakreemi või lillkapsatrühvlit või siis mõlemaid ja pistes koos nendega suhu ka marineeritud kukeseene, maitses see kõik kokku imehästi. Just kaste ja kukeseen andsid erilise maitseelamuse. Ka brokoli, koka poolt nimetatud metsikuks brokoliks, oli hästi valmistatud. Krõmps ja maitsekas. Seda võis ka koos kastme ja lillkapsapüreega ampsata. Muide, lillkapsapüree tundus kuidagi teistsugune ja saimegi ettekandjalt teada siseinfot, et sinna oli lisatud kalaleent. Jäime praega ka rahule ... vaatamata sellele, et see oli rohkem metsa tagant kui metsast.... tuletades meelde Jaan Tätte laulusõnu ... selle metsa taga ei ole mets, on meri.

    Magutoitu selles menüüs polnud, kuid kiusatus oli suur proovida läbi leti klaasi paistvaid erinevaid kooke, ekleere, pirukaid ja muud maitsvat. Nii me siis võtsimegi kirsikoogi ja ja sidrunikoogi. Esimene maitses väga hästi, teine natuke tavalisemalt. Kuid hea lõppakord hilisele lõunale. NB! koogid polnud kampaaniamenüü hinnas...

 

Neljas "Metsast taldrikule" menüü pakkuja oli Dorpat

     Seekord käisime einestamas lõuna ajal terve perega. Meie abikaasaga ja kaks suuremat poissi võtsid kampaaniamenüü pakutud komplekti, kuid väikseim otsustas endale muid toite tellida. Esimesena toodi lauda peakoka tervitus, milleks oli väga huvitava koostisega eine ...  piisoni tartar, mille peal oli toores vutimuna ja pipett imeliku ainega, mis osutus kasemahla-sibuka-kapparileemeks. Sisse oli pistetud parmesani krõps ja ümbritsetud oli see roog mingi õhukese kihiga ... vist riisikrõpsuga. Poleks osanudki seda kuskilt otsast sööma hakata, kui kelner poleks meile selgitusi andnud. Muna tuli valada koorest välja lihale, siis pipetiga lisada leem ja natuke soola, mis toidu kõrval oli ning kõik kokku segada. No tegin kõik õpetusele vastavalt, kuid kahjuks ei pidanud ümbris vastu ja kõik valgus taldrikule laiali. Kuid maitsele see viga ei teinud ... väljanägemine muutus ainult segaseks. Panin siis valminud olluse leivakrõmpsule, mis oli kõrval ja proovisin ... maitsel polnud vigagi. Kuid midagi väga erilist ka polnud. Ehk oleks pidanud olema seal veel mingeid ürte või vürtse ... minu jaoks jäi maitse pisut lagedaks... palju komponente, kuid polnud sellist isutekitavat maitset. Aga serveerimine ja ise kokkusegamine oli hästi läbi mõeldud. NB! soolaga ei tohi liialdada ... seda on toidu kõrvale ohtralt pandud, kuid kasutama peab ainult mõned terad. 

    Pearoog oli küülikukoib ... ma ei teadnudki, et küülikud metsas elavad 😊 ... kampaania on ju "Metsast taldrikule". Samuti oli pika küpsetamisega koib pisut ära kuivanud, kuid õnneks oli kõrval küpsetusleem, mis oli ka parajalt püdel ... ei voolanud liialt laiali ... ja seda oli piisavalt, et niisutada küülikukoiba. Bataadikreem koiva all lisas ka maitsekust ja  köögiviljad ning kalekapsas sobisid juurde. Nii sai kokku lõpuks täitsa mõnusa maitsebuketi. Veelkord ... soovitan koivale ohtralt kastet lisada, siis on see oluliselt mõnusam süüa. Ja veel ... kahel pool olid küpsekastanid, mis olid keeratud peekoni sisse. Pidid olema otse Prantsusmaalt. Huvitavad olid need igal juhul, kuid kas nad siia toidukomplekti sobisd, see oli küsitav ... soovitan neid eraldi nautida ... vähese leemetörtsu võib ikka lisada, sest teadupoolest on kastanid päris jahused. Peekon sobis nende ümber, tegi mahlasemaks. Kokkuvõttes hea praad. Ehk oli eilne Fii koka pakutu taseme liiga kõrgele viinud... 

    Magustoidul oli keskel männikäbi-kuusevõrsejäätis, kahel pool brüleekreem ja all ohtralt murakaleent, võib öelda ka muraka viljalihata moosi ... ka mõned murakamarjad olid kaunistamiseks ja maitseks siia-sinna lisatud. Brüleekreemi sisse pistetud lehekesed koosnesid karamelliseeritud suhkrust. See tumedam aine paremal kreemi ja jäätise vahel jäi meile mõistatuseks ... ei osanudki täpselt selle maitset kirjeldada. Jajah ... maisetest. Murakamaitse oli nii domineeriv, et ükskõik millega koos seda murakaleent või marju võtta, ei jäänud teistele maitsetele ruumi. Proovisin igati võtta jäätist ilma murakalisandita ... natuke ka õnnestus, kuid päris hästi ei saanudki aru, kas jäätisel oli kuusevõrsemaitset või mitte. See üksik kuusevõrse,  mis oli jäätise peal ja mis olla peakokk oma kodukuuselt toonud, jõi natuke väheks, et anda maitset kogu jäätiseportsule. Seega siia söömissoovitus ... tõsta jäätisepall kohe moosi seest välja ja nautida seda täitsa eraldi. Saate selgema ettekujutuse jäätisest. Moos aga koos murakatega sobib brüleekreemi ja suhkrukaramelli krõpsudega hästi. Murakas on hea maitsega ... Magustoit kokkuvõttes oli ka maitsev. Kuigi oleks tahtnud jäätises rohkem kuusevõrse ja männikäbi maitset nautida ... seda me ju siia otsima tulime.

Sellised kokkuvõtted tänasest. Homme saame proovida pärastlõunast einet GMP Patisseries. 

 

Ülihea hirveliha Fii kokalt !

     Tänaõhtune eine Fii restoranis oli väga meeldejääv. Algas see nagu ikka ... meid juhatati broneeritud lauda ... kusjuures kõik lauad olid broneeritud ... ja saime kannuvee lauda tellitud. Mäletan Fii´s aastatetagust probleemi, kui pakuti vaid Itaalia pudelivett ... see on nüüdseks kenasti lahenenud. Esimesena toodi meile peakoka tervitus, mille kohta menüüs ühtegi märget polnud. Meie tragi ettekandja vuristas komponendid kiiresti ette ja pani tervitusampsud meile ette. Kuna ma täpselt ei kuulnud, mis seal komponendid olid, siis palusin korrata ... ta oli väga abivalmis ja kordas. Ka see amps oli päris suur aga kahvliga oli seda keeruline väiksemaks teha. Maitses hästi. Tunda oli parmesani maitset, siis veel midagi ... kuid mida ... ei suutnud me abikaasaga meenutada. Kui tuli ettekandja, siis palusime tal veelkord korrata ... mille peale arvas ta, et ehk on parem, kui kirjutab koostisosad paberile. Sellega olime väga nõus. Nii ta tuligi varsti tagasi, väga kauni käekirjaga kirjutatud leheke kaasas. Suur tänu talle ... panen selle lehekese foto ka siia. On ju ilus ... 

Nüüd saime selgeks, mida olime äsja söönud. Arutasime veel pikalt, mida üks või teine komponent täpsemalt sisaldas ... võtsime ka sõber googli appi ... ja selgus, et olime äsja manustanud mingeid sinivetikaid, mida on nimetatud ka mikrovetikaks. Uhh ... ja teine tundmatu nimi oli halloumi, mis pidi olema juustusort Küproselt. Nii väike amps ja nii palju erilisi koostisosi. Jah. Maitses ka eriliselt, kuid parmesan oli pisut teistest komponentidest üle.

        Nüüd saabus tänase päeva parim ... pearoog. See koosnes imeheast, mahlasest, suus sulavast, ideaalselt maitsestatust, parajalt punasest, väga pehmest ja üldse keele alla viivast hirvelihast, mille peale oli pandud paisutatud tatrateri.. mis sobisid fantastiliselt lihaga ja andsid erilist tekstuuri juurde. Nii imeliselt head liha pole ma kaua-kaua söönud. Ei mäletagi, millal viimati. Kusjuures ka lisandid seal kõrval - trühvli-seenekreem, mille peal olid kukeseened ja marineeritud sibulaküüned, kõrval seene jus. Kõik komponendid olid ideaalselt teineteisega sobivad ja andsid kokku sellise maitsebuketi, mida niipea ei unusta. Kiitsime kokka taevani ja saatsime ettekandjaga talle palju tänu. Pidasime abikaasaga plaani, kas võtame teise portsu veel, kuid kõht oli piisavalt täis, et sellest loobuda. Kui te soovite midagi väga erilist ja head, siis minge Fii´sse seda imelist praadi nautima. Uskumatu ... teha hirveliha, mis on väga pretensiooniks, nii hästi ... uskumatu. 180 kraadi ja Noa toidud kahvatusid selle imelise hirveliha kõrval. Lõpuks püsis suus veel kaua see hea maitse.

        Magustoidu tulles olid meie emotsioonid pisut lahtunud ja saime ka seda proovida. Oli ka mida nautida ... väga eriline tüümianijäätis, mille kõrval oli puravikutolmust tehtud krõmps, vahel sarapuupähkli pralinee ja mis minu jaoks väga oluline oli, hapukas metsamarja kompott. Väga hea magustoit. Kuid emotsiooni selle jaoks enam nii väga polnud. 

        Selline unustamatu elamus Fii´st. Olin ka ettekandjale tänulik, et ta meiega nii palju jaksas sehkendada ja jätsin tavapärasest pisut kopsakama tipi. 

  
 

Väga eriline magustoit Werneri kokalt

     Täna pidin ise silmad maha lööma. Nimelt oli mul kalendris kirjas, et kell 19.00 Werner, kuid broneerimise meilis olin teinud näpuka ja kirjutanud 18.00 ... kell 18.28 helistas Werneri ettekandja ja küsis, et kas me tuleme. Mina uhkelt vastu, et jah, kell seitse. Kuid siis vaatasin arvutit oma saadetud meili ja pidin häbi pärast maa alla vajuma. Panime kohe täie hooga kohale ja saime kenasti oma broneeritud laua. 

        Peakoka tervitus, mille kohta menüüs oli väga lakooniline seletus, osutus korralikuks eelroaks. Nimelt toodi meile kolm kolmeampsulist leivaviilakat, mille peale oli paigutatud mingi kreemjas võie, rebitud metssealiha ja peal veel midagi, mille ma unustasin. Kõrval oli aga väike salatiports valge redise, õuna ja fenkolitükikestega. Kusjuures leib oli neil omavalmistatud seemneleib. Väga maitsvad, isutekitavalt tugeva maitsega ja omavahel kokkusobivad leivapalad olid. Eriti hea oli, kui iga leivaampsu juurde võtta mõned kuubikukesed salatikuhilast. Söömisesoovitus - üks leib mitte vähem kui kolme ampsuga. Juurde võis võtta veini, kuid meie eelistasime maitsevett ... mis siin oli korralikult apelsini, melissi ja vist ka laimimaitseline. Tänasime peakokka sellise tervituse eest.

    

    Pearoog oli samuti metsast - põdralihapada, mis oli pandud kartulitambist kaussi ja välisringi moodustasid erinevad krõmpsud aedviljad, mida nad ise nimetasid aianodi´ks. Need krõmpsud ja värvilised aedviljad andsid nii välimust kui tekstuuri toidule juurde. NB! Blogi pikemaajalised lugejad kindlasti märkasid, et muutsin sõnakasutust täpsemaks 😄. Seda toitu oli eriti hea proovida, kui võtsid kahvliga väljast sissepoole kõiki kolme komponenti ja siis nautisid seda maitsebukletti. Põdralihapada on nii intensiivse maitsega, et puder ei suutnud seda piisavalt tasakaalustada. Palusime ettekandjalt leiba ja saimegi seda head, kohalikku leiba koos maitsevõiga. See just oligi puudus ... nüüd oli kõik tasakaalus. Soovitan teilgi leiba juurde küsida. Selliselt oli pearoog ideaalne. Maitseelamus missugune. Kusjuures see foto on tehtud abikaasa telefoniga, sest millegipärast oli minu foto udune. Aga telefon on minu kingitud ...

     Kõige suuremaks üllatuseks oli aga magustoit, mille nimetus menüü põhjal oli oblikaparfee/mustika-kirsimoos/mustikatolm. Magustoitu oodates saime abikaasaga pikemalt arutada, mis on parfee ... see on niinimetatud pooljäätis, mis koosneb munakollastest, rõõsast koorest, suhkrust ja vanillisuhkrust. Siin oli maitseks lisatud oblikaid. Kuid jah, mis siis selle magustoidu eriliseks tegi oli see, et ei saanudki aru, kas see oli soolane või magus, kuid samas maitses imehästi. Külmkuivatatud mustikad parfee peal andsid veel tekstuuri juurde ja mustika-kirsimoos, mida polnud liiga palju, andis veel erilise maitse. Pean tunnistama, et see oli üks erilisemaid ja maitsvamaid magustoite, mida ma söönud olen. Tasub proovida. Jääb kauaks ajaks meelde. Kirjutadeski hakkab suu vett jooksma. 
 

Jäime selle õhtusöögiga väga rahule, oli nii maitsekust kui üllatust. Ja mis peamine, toidu komponendid olid tõesti metsast.

 

Metsast taldrikule esimeseks toidukohaks oli Chez Andre´

  Esimene maitseelamus "Metsast taldrikule" kampaanias oli Chez Andre´s. Nagu soovitud, jõudsime täpselt kohale ... isegi natuke varem. Laud nurgas akna all oli meile kenasti broneeritud ja nagu ikka tervitas meid naeratav peakokk Andrus. Tõsi, ega tal seekord väga vestluseks aega olnud. Arusaadav, sest vastutus kampaania toitude osas lasub ju eeskätt temal. Alapealkiri oli Chez Andres "Peegeldus metsast". Kusjuures alles eelroa lauale saabudes mõistsime selle alapealkirja tähendust. Kuid kõigest ikka järgemööda. Lisan siia Chez Andre kodulehelt kopeeritud foto menüüst. Hea kujundus... ehk natuke tume ja väikse kirjaga. Minusugusele kanapimedale oli seda paberilt raske lugeda. Kuid õnneks sai telefonis teksti suurendada. Kuid nüüd asja juurde.

    Peakoka amps: Krõbe juustupall mustsõstra želeega. Nagu selles kohas ikka, serveeritud väga ekstravakantselt ... see pallike oli pandud dessertpokaali suure kuhila sambla peale. Kõrval väike dessertkahvel. Ilus serveerimine. Ja amps ise oli ka väga maitsekas. Parmesani juustust (kui ma ettekandja juttu õigesti mäletasin) pall, mille sees oli mustasõstraželee, oli eriline. Kusjuures soovitan seda süüa mitte ühe ampsuga, vaid pigem väikeste tükikestena, kus igas tükis on pisut juustupalli ja pisut želeed. Korraga on see amps liiga jõuline. Väga hea peakoka tervitus. Ja sobis ideaalselt sissejuhatuseks. Tõsi ... minus tekitas sammal küsimuse ... kas see oli korduvkasutatav või läks iga pokaali tagasi saades sammal utiliseerimisele. NB! olin just tulnud Tartu 2024 keskkonnahoidlike põhimõtete ürituselt. Kusjuures ettekandja ei osanud sellele küsimusele vastata. 

        Pärast tervitust tuli eelroog. nagu varem öeldud, selgitas eelroa serveering alapealkirja. Nimelt oli eelroog paigutatud puust klotsile kaldu pandud peeglile. Kusjuures peegli läbimõõt sobis pärast aluselt eemaldamist täpselt taldrikule. Väga omapärane. panin siia kohe kaks fotot... külg- ja otsevaates. Et oleks ikka aru saada sellest erilisest serveerimisest. Eelroa koostises olid: metsasalat, suussulav metsmaasika glasuuriga liharibi, sous vide ananass, marineeritud kurk ja petersellitolm. Lisaks oli purgikesega kõrval magushapu pistaatsiakaste. Kuna pistaatsiakaste on väga intensiivse maitsega, siis oli hea, et purgike oli kõrval ja sai endale parajal määral kastet eelroale doseerida. 

Kui nüüd lõpuks maitseteni jõuda, siis mulle meeldis eriti ananass koos pistaatsiakastmega. Minu arust sobisid need kaks eriti hästi kui sinna lisada veel salatileht, siis oli see supermaitseelamus. 

    Küüslaugupuru seal peal vaid lisas maitsekust ja petersellitolm, niipalju kui seda kokku sai kraabitud, sobis samuti komplekti. Vaid rebitud sealiha oli minu jaoks pisut tuimavõitu, kuid koos kastmega oli seegi maitsev. Ei saa öelda, et ta suus sulaks, kuid hea. Või pidi suus sulama metsmaasikaglasuur ?! ... vist sulaski, sest selle maitset ma eriti ei tundud. 

    Kokkuvõttes väga hea serveering ja eelroog. Piisavalt maitseks, isutekitav ning eriline. Oh jah, idud ma ju unustasin ... need olid just täpselt see mis vaja, et eelroog veelgi mitmepalgelisem oleks. Ja sobisid idud ideaalselt kastmega ja teiste komponentidega.

        

Pearoog, brokolipuu, kuusevõrse-veise flank steak, karamellfenkol,    kartulikreem, võine apelsini- rohelise pipra kaste, punapeeditolm. Oli serveeritud analoogiliselt eelroaga, vaid puupakk oli kasest. Võimalus veelkord seda erilist serveerimist kiita. Hea mõte ja teostus. Külgfotot ma seekord ei teinud.  Ka siin oli steik koos fenkoli, brokoli ja punapeeditolmuga peeglil ja kartulipuder juustukattega kausis ning kaste kannuga juures. Nii nagu peab. Saime taas kastet vastavalt vajadusele peale kallata. Kartulipuder oli imemeitsev, seda eriti koos kastme ja karamellfenkoliga. Kusjuures arvan, et fenkol oli selle toidu kõige õnnestunum valik ja karamelliseerimine väga hästi õnnestunud. Kuid ega brokoli retsept ja valmistaminegi alla jäänud. Koos apelsinikastme ja idudega maitses seegi imehästi. Lisandid olid super. Kuid jah .... liha ... ja barbeque kaste selle all ... kuidas nüüd öelda ... tagasihoidlikult väljendades ei maitsenud. Kui lihale peakokk Andruse soovitusel rohkelt kastet juurde võtta, siis oli see söödav, kuid pikalt mäludes tuli esile mingi eriline maitse, mis mulle ei meeldinud. Abikaasa väitis, et see oli suitsune barbeque kastme maitse, kuid ei ... see oli midagi muud. Kuid jätan selle maitse siinkohal põhjalikult kirjeldamata ning oma arvamuse maitse päritolu kohta enda teada. Igal juhul ei meeldinud see mulle mitte üks teps. Võibolla on see tingitud minu maitsemeelest võibolla millestki muust.  

    Pearoa võtan kokku nii ... väga eriline serveering, imehead lisandid ... kuid veise küljeliha, nagu seda eesti keeles nimetatakse, ei maitsenud kohe üldse. Vabanda, Andrus. Proovin olla aus ja otsekohane.

    Selline esimene elamus "Metsast taldrikule" kampaania roogadest. Homme ootab meid Werner ja ülehomme Fii. Eks näis, mille meeldivaga nemad meid üllatavad.

Sügisene toidunautimisrõõm

     Nagu sügisel kombeks, on Lõuna-Eestis "Metsast taldrikule" toidukampaania. Kohti, kuhu võiks kokkade loomingut nautima minna, on palju ... kuid aega vähe. Korraldajad on kampaania pikkuseks valinud vaid 11 päeva ... 3-13.november... kui tahaks kõiki kohti külastada, siis läheks toidust lõhki ... ei suutnud kokku arvutadagi, kui palju peaks päevas sööma. Sellepärast otsustasime abikaasaga, et jääme vaid kaheksa toidukoha juurde ja needki valisime Tartu linnast. 

        Pärast pikka menüüde lugemist, fotode vaatamist ja toidukohtade valimist valimist pakkus abikaasa välja 11 kohta, kuid kui hakkasime päevi kokku arvutama, siis pidime kolmest loobuma. Las need kolm jäävad korraldajate hinele ... niiiiii vähe aega. Valituks osutusid tähestiku järjekorras Chez Andrè, Dorpat restoran, GMP Patisserie, Meat Market, Restoran Aparaat, Restoran Fii, SOHO restoran ja Werner. Palume neil, kes valituks ei osutunud, pöörduda pretensioonidega korraldajate poole. 

        Broneerimisega alustasin täna õhtul ... ja sain juba aru, kui nõrk on toidukohtade turundus. Nimelt võtsin kampaania kodulehelt telefoninumbrid ja helistasin kõigepealt Chez Andre´sse ja vuristasin oma broneerimissoovi tavapäraselt ette ... laud kahele 3.novembriks kella 19-ks Metsast taldrikule menüü. Selle peale sain vastuse ... oodake natuke, ma uurin järele ... mõne minuti pärast naasiski telefoni vastuvõtja ja ütles rõõmsalt, et kell 19 sobib, kuid  proovige täpselt tulla. Hmmm ... seda oleks võinud ütlemata jätta või siis vähemalt viisakamalt väljenduda .. näiteks "Oleme tänulikud, kui tulete täpselt"... või midagi sellist. Aga see polnud veel kõik ... 

        Järgmisena helistasin Wernerisse ja selle kõne peale tuli juba naer peale ... mis toimub. Seal ütles telefoni vastuvõtja, et ma kirjutaks meili või helistaks homme ... ta polevat asjaga kursis. Kui mul poleks olnud toidukohad valitud, siis oleks ma selle vastuse peale jätnud Werneri lihtsalt vaehele ja läinud mujale einestama... rohkem ma helistada ei proovinud, saatsin Wernerile ja kõigile ülejäänutele meili broneerimissooviga. Eks homme näen, kui paljud siis vastavad ja kuidas. Meiliaadressid võtsin samuti kampaania lehelt. Kokkuvõtteks neist kahest eriskummalisest kõnest ... Kui soovite kliente, siis tuleb anda telefoni vastuvõtjale infot ja koolitust, kuidas seda infot jagada või kliendi soove kuulata. 

Seega ... järgmine nädal läheb siis lahti. Vaatame, mida kokad metsast on taldrikule panemiseks kätte saanud ja kuidas roogade valmistamise kunst on õnnestunud.  

Püssirohukelder ja kokkuvõte "Metsast taldrikule" kampaaniast - parimad road

 Kahjuks jõudsin ainult kümme toidukohta läbi käia. Oleks hea meelega rohkem käinud, kuid kampaania aeg jäi lühikeseks. Viimasena käisime täna terve perega Püssirohukeldris. Varem oleme seal võtnud saiakausis püreesuppi, kuid täna sõime kolmekesi "Metsast taldrikule" menüü toite ja väiksed poisid said omale kananagitsad ja hamburgeri. Viimane neist oli hiiglaslik ja päris isuäratav. Kuid kirjutan ikka metsamenüüst. Eelmistele toidukohtadele viidates tuleb kirjutada ka sellest, et kraanivesi toodi kenasti kannuga lauale.

Peakoka üllatus oli juba teist korda nagu eelroog. Seda nii mahult kui maitselt. Taldrikul oli päris korralik ports metssealiha, mis oli kaua hautatud ja pehme, väga maitsekas salat, mis andis lihale vürtsi juurde ja mahedad marineeritud küüslauguküüned, mis ettekandja sõnul on neil kohapeal valmistatud. Seemneleiva viilud sobisid. Mida ma oluliseks pidasin on just toidu vürtsikus. Eelroog (või üllatus) peab olema isutekitaja ja selle rolli Püssirohukeldri peakoka üllatus täitis. Jäime huviga põhirooga ootama. 

Pärast väikest ooteaega, mille pärast ettekandja ka lõpus kenasti vabandas, tuli põhiroog, milleks oli pardirind. Jätsime targu küsimata, kas see on metspardi rind, sest prae mahust oli juba näha, et tegemist sai olla vaid nuumatud kodupardi rinnaga. Garneering oli muljetavaldavalt värviline. Kõrvitsaketšup oli selles värvilisuses erilisel kohal ja maitses ka koos pardirinnaga hästi. Ka punapeedikreem andis värvi ning sobis koos pardirinnaga. Kuid kõige parema suutäie sain siis, kui võtsin lihatüki peale nii ketšupit kui püreed ja siis nautisin. Pardirinna tükkide all oli kuhjas ka salatit, mis menüü põhjal oli German Krautsalat , kuid see väga ei maitsenud ja mulle tundus, et ei sobinud hästi ka teiste komponentidega. Proovisin tõlkimisega aru saada, mis salatiga on tegemist. Tõlge andis, et kraut on saksakeeles ürt, kuid kui panis sisse German Krautsalat , siis andis vasteks hoopis saksa kapsasalat. Kapsast oli selles salatis tõesti enamus massist, lisaks veel õuna ja köömneid ning teisi ürte. Jah. Hea värske salat, kuid siia ei sobinud.

Magustoiduks saime kuusevõrse-brüleekreemi rosmariinipralineega. Kuusevõrsed olid magustoitude valmistamisel ja toitude kaunistamisel selle kampaania raames päris tugevalt esindatud. Seekord polnud nende maitset küll üldse tunda, brüleekreem nagu ikka. Sõna pralinee tuleb prantsuse keelest ning on lahtiseletatuna - peenestatud pähkleid või mandleid ning suhkrut ja rasvainet sisaldav mass. Hea võimalus järgmisel võõrsõnade eestistamisel sellele vaste leida. Maitses see magustoit hästi, just see pralinee oli minu arvates väga hästi õnnestunud ja andis kreembrüleele tahkema struktuuri. Pohlad seal kõrval sobisid imehästi, neid oleks olnud isegi rohkem olla.  Igati õnnestunud magustoit.

Ja nüüd siis kokkuvõtteks parimad toidud külastatud söögikohtadest. 

Eelroa ja/või peakoka üllatuste kategoorias ei osanudki parimat leida. Jätsime väga headeks kaks pakutud rooga Werneri peakoka üllatusena serveeritud, kuid eelroa mahu välja andnud lisanditega veisekeele ning Chez Andre eelroa, milleks oli "tomati-mango puuviljane “smoothie” salat suitsukanavardaga / marineeritud redise helbed / pohlad / idud". Esimene neist oli väga meeldivalt maitsestatud lihtne ja eelroaks sobiv eine. Teine aga eriliste maitsete bukett, mis sobiks nii salatiks, eelroaks kui isegi pearoaks. 

 

Kõige kiiremini saime abikaasaga kokkuleppele, milline oli parim pearoog. Selleks valisime restorani Fii  "Siga & Siga / sea sisefilee / metssiga / suitsune seenekreem". Selle roaga oli kokk vaeva näinud ja nii väljanägemine kui maitse olid imelised. Kõik komponendid sobisid kokku ja elamus oli täiuslik. Selle kohta kirjutasin ma oma blogis niimoodi: "Pearoog oli aga väga maitsev.. Selleks oli (kodu)sea sisefilee, mis oli üle võõbatud baklažaanikreemiga, mis tegi liha tumedaks nagu oleks see metssealiha. Ega viimane toidust puudunud ... seda oli kuidagi nii purustatud ja röstitud, et liha oli muutunud krõmpsuks ja samblasarnaseks olluseks, mis oli pandud sisefilee peale. Kõrval oli paras törts suitsust metsaseenekreemi ja vadakukastet. See toru, mida te fotol näete, on aga mustjuur, mille peal oli kaunustuseks igasugu rohelist. Kõik need maitsed sobisid oivaliselt kokku ja andsid sellise nauditava ja mahlase suutäie. Kohe nii mahlane oli, et polnudki vett juurde vaja. "

Magustoidu osas oli rohkem erimeelsusi. Väga head olid-  Shakespeare "Sammalhabeme käsitöö murakajäätis", Fii´s pakutud "Mets tammekoorekreem / pohlasorbee / metspähkel" ning Werneri "jõhvikasorbee / angervaksavaht / jõhvikakrõps". Abikaasa pidas kõige paremaks Fii magusrooga, kuid mulle meeldis Shakespeare sammalhabe ja seda just sellepärast, et kokk oli võtnud julguse teha samblast magustoitu ja seda väga edukalt. Aga jätan siis selle kõige-kõige valimata.

Selleks korraks siis kampaania läbi. Järgmisel aastal plaanime jälle "Maitsva Tartu" turnee läbi käia ... kui pandeemia lubab ja kui siis veel mõni toidukoht Tartus ellu on jäänud. Uute blogimisteni 👍

Werner´i "Metsast taldrikule" eine oli täpselt nimetuse vääriline

Jäime hiljaks. Kui laud oli broneeritud 18.30, siis meie jõudsime kohale alles 19.10 ... loomulikult helistasin ma kuue paiku ja vabandasin, et me hilineme. Põhjus oli oluline - meie tubli judokast poeg võistles Keeraku memoriaalil meeste vanuseklassis ja võitis esikoha ... ei saanud seda vaatamata jätta. Finaalis võitis musta vööga meest. 

Kui kohale jõudsime, siis ootas meid kena kahene laud. Werneri teisel korrusel parempoolses osas, kus muidu on vaikne ja rahulik, oli laupäeva õhtul väga töiste juttudega noorepoolsete naiste paradiis. Mina olin ainuke meesterahvas seal. Imelik. 

Peakokk üllatas meid seekord tõesti meeldivalt - veisekeel, mille peal oli hapukoorekaste ja maitseroheliste kuhil ning kõrval kartulichipsid sibulalisandiga. Maitses hästi, oli huvitav ja tekitas isu. Just selline peaks üllatus olema. Ports oli ka mehine, täitsa nagu eelroog. Suur tänu peakokale.

Põhiroaks oli jälle metssealiha, seekord sisefilee. Kusjuures siiani söödud metsseast valmistatud praadidest oli see ilmselgelt kõige maitsvam ja mitmekesisem. Liha ise oli pehme ja tiheda struktuuriga, lisatud mustikasoust sobis selle kõrvale hästi. Eriti meeldis mulle porgandi-kaalikatamp, mis oli tõsiselt hästi maitsestatud ja komponentide tasakaal oli paigas. Erilised olid lisatud kompresseeritud kurgid ... ma küsisin ettekandja käest, kuidas need valmistatud on, kuid ta ei osanud öelda. Mis seal ikka, sõber google aita ... aga üllatus suur, ainsa "kompresseeritud kurk" vaste sain Werneri menüüst. Pakuti ka kurgu kopresseerimist soolaveelahuse ja viinaga ... mis ka ei sobi. Maitses see kurk nagu värske kurk, mida oli millegagi immutatud ... ehk tehtigi kurgile immutuseks mingi ainega kompressi ?? See jääb siis mõistatuseks. Igal juhul oli pakutud praad huvitav ja maitsev. Seda võiks Werner ka väljaspool kampaaniat edukalt pakkuda.

Magustoit oli samuti üllatav - angervaksavaht, milles ulpis jõhvikasorbeti pallike ja peal oli jõhvikakrõps. Angervaksavahu sees oli hulgaliselt sarapuupähkli tükikesi. Kusjuures seda vahtu maitstes oli tunne, nagu olekski metsas ... täpselt angervaksa maitse ... mitte, et ma oleks varem angervaksa söönud, kuid selle lõhna olen metsas ikka tundnud ja selle järgi arvan ka maitset teadvat. Pähklitükid sobisid vahuga ja jõhvikasorbett ning krõpsud andsid hea hapuka varjundi. Miks jäätisemüüjad ei paku jõhvika sorbetti? Seda sööks ma iga ilmaga. 

Kokkuvõtteks julge ja omapärane valik peakoka poolt. Aga õnnestunud. Ilmselgelt oli see eine kõige asjakohasem "Metsast taldrikule" menüü mida me selle kampaania käigus sõime. Teha angervaksast magustoitu ... selle peale ikka annab tulla. 

Pühapäeval kampaania lõpeb. Viimase eine broneerisin Püssirohukeldrisse kella 15-ks. Läheme jälle kogu perega. Eks ma siis õhtul blogin jälle ...

 

Paljud on pakkunud "Metsast taldrikule" menüüs metssea liha, kuid Polpo´s oli esimene normaalne praad.

 Pärast väsitavat ja kiiret nädalat oli mõnus reede õhtul Polpo´s istuda ja toitu nautida. Nädal oli kohe nii kiire, et kolmapäeval ja neljapäeval ei õnnestunud kuidagi Metsast taldrikule menüü toite proovida. Õnneks jõudsin täna Tallinnast tagasi nii vara, et saime minna õhtustama.

Loomulikult polnud ka Polpo´s võimalik kannuga kraanivett tellida, sest nad on ju Fii´ga sama keti restoranid ... vähemalt ettekandja väitis nii. Jälle see import Itaalia vesi ... mida ma edukalt boikoteerisin. Kahju, et ei mõelda eestimaist menüüd lõpuni.  Peakoka üllatus oli aga täitsa olemas. Kuis eda saab üllatuseks nimetada, sest lusika peale oli pandud krevett, natuke majoneesi, salatitükike ja saiatükiks ning ettekandja nimetas seda Cesari salatiks. Mage ... mitte soolasuselt vaid üllatuse poolest. Isegi leiva kõrvale pandud maitsevõi oli maitsekam kui see "salati" amps. Head kokad, kui tahate üllatada, siis on ikka vaja vaeva näha.

Põhiroaks oli metssiga, nagu postituse pealkirjaski öeldud. Ja mitte konserv ega sammal, vaid täitsa mehine metssea lihatükk. Väga mõnusalt pehme ja mahlane lihatükk, mis koos pohlamoosi ja kuusevõrsetega maitses väga hästi. Kale krõpsud ehk tõlkes lehtkapsa krõpsud, olid ka sobivad sinna juurde - andsid nii maitset kui ka struktuuri. Prae juures olid ka kartulid, mida kokk oli nimetanud salveikartuliteks, mina aga lihtsalt ahjukartuliteks. Muide, Salvei (Salvia) on taimede perekond huulõieliste sugukonnast, mida kasutatakse ka maitsetaimena. Mis veel taldrikul oli? See imelik ollus kartulite kõrval on puravikukaste. Hmmm. Nagu enne juba mainisin, metssealiha kuusevõrsete ja pohlamoosiga sobisid imehästi. Täiuslik maitsete bukett. Kartulid oli neutraalsed, ei domineerinud ja lisasid toidule massi, kuid puravikukaste ei sobinud minu arvates selle roa juurde. Kui kaste oleks olemata olnud ja selle asemel pisut rohkem kuusevõrseid ja pohlamoosi, oleks toit isegi parem olnud. Ja kukeseened, mis sinna juurde olid küpsetatud, olid täiesti ebaõnnestunud - vintsked ja maitsetud. Neis oli kukeseeni isegi raske ära tunda ... kui ettekandja poleks öelnud. Selline elamus siis praega.

Magustoiduks toodi kuusevõrse pannacotta, mis oli palistatud sarapuupähklite ja jõhvikamoosiga. Kui pannacottat ilma lisanditeta võtta, siis oli kerge kuusevõrsemaitse ikka olemas küll. Samas jõhvikamoos oli väga-väga hea ja sobis vähe maitseka pannacotta juurde väga hästi. Kas te teate, mis on pannacotta? Kui otse tõlkida itaalia keelest, siis keedetud koor,  kuid kui retsepti vaadata, siis vahukoor, mis on želatiiniga paksendatud. Karemelli-seemnekrõpsud andsid sellele toidule pisut tahkema kuju. Kui maitsed kokku panna, siis päris hea oli. Eriti meeldis mulle see magustoit siis, kui tegin karamellikrõpsu väikseks tükiks, mille kastsin pohlamoosi sisse ja pistsin siis korraliku pannacotta-ampsuga suhu. Täpselt selline, kui üks magustoit olema peab. Hea maitse jäi suhu.

Lõpetuseks panen veepudeli, et te ka näeks selle päritolumaad.

Jõhvist Jõgeva kaudu Tartusse Truffe´sse

Jõhvis sain täna kiiresti hakkama ja jõudsin isegi korra Karinust läbi käia ning Jõgevalt "Metsast taldrikule" menüü pakkujaid otsida. Leidsingi, tervelt kaka pakkujat. Esimene neist resto Laut (kes küll paneb restoranile sellise nime?!) on avatud vaid kahel reedel ja sedagi 18-22. Nii selgus kodulehel pärast seda, kui telefon millegipärast ei toiminud. Mis seal ikka, sõitsin siis teise Jõgeva toidukohta. Selleks oli kohvik Ateljee. Astusin rõõmsalt sisse ja küsisin "Metsast taldrikule" menüüd ja ettekandja küsis üllatunult, et kas m tulin üksi ... Selgus, et neil olid selle menüü toidud ainult ettetellimisel ja seekord oli tellitud laud kahele. Mulle pakuti laupäeva, kuid see kahjuks ei sobinud. Läksin nukralt autosse tagasi ja vaatasin kodulehelt järgi ... tõesti ... Erimenüü palume broneerida vähemalt 1 päev ette, helistades kohviku telefonile. Gruppidel alates 5-st inimesest palume broneerida 2 päeva ette.  Mis seal ikka, saan väiksest kohvikust aru, et nad ei saa ehku peale toorainet ette tellida. Ja nii ma sõitsin näljasena Tartusse.

Raekoja platil jäi esimesena ette Truffe. Vaatasin uksel, et "Metsast taldrikule" menüü silt oli olemas ja astusin sisse. Sain kena laua akna all ja ettekandja tõi lahkesti lauale pudeli kraaniveega. Peakokk oli enne eelrooga ka üllatuse valmistanud ja selleks oli seenekaste, mis oli kolme tortsuna pandud kanepiseemeleivale ja peal kaunistuseks paar-kolm seent ka veel. Sõin ära. Kui ettekandja tuli ja küsis: "Kuidas maitses?", siis vastasin ausalt - ei oska öelda. Ja ei oskagi ... maitses normaalselt, miski ei häirinud aga miski ka ei üllatanud. Veel tükk aega maigutasin suud ja mõtlesin söödule, kuid ikkagi ei osanud midagi kosta. Igal juhul ... halvad need kolm ampsu polnud.

Pearoog oli veisepõsk, mis oli serveeritud kartuligratääni, puravikukastme ja pak choi´ga. Jälle läks vaja googlit, et aru saada, mis on gratään. Esimene vaste sellele tuli Õhtulehe Elu rubriigist - Kokaraamatutesse ja retseptivihikutesse ilmunud “gratään” ei tähenda muud, kui valmistoidu üleküpsetamist praeahjus või grillis. See oli nii huvitav seletus, et vaatasin ka selle seletuse autorit - Dina Aarma. Mis seal siis ikka. ju see oli siis kartulivorm, mis oli üle küpsetatud. Muide see gratään, maitses väga hästi. Puravikukaste oli küll selline vedelik (taldrikul paremas ääres), mida oli vähe ja kus ikka olid mõned puravikutükid ka sees. Selle maitsest hästi aru ei saanudki ... igal juhul oli seda liiga vähe, sest veisepõsk oleks olnud koos kastmega palju mahlasem. Mis mulle veisepõse juures meeldis, oli see, et sellel oli struktuuri. Eelmised veisepõsed, mida mulle pakuti nii "Maitsva Tartu" menüüs kui ka lihtsalt toidukohtades on sageli väga pudruks keedetud või hautatud. Seekord oli aga liha mõnus tihke, sai isegi närida. Samas oli ka piisavalt pehme, et "ei karjunud hamba all". Kõige parem oli selles toidus aga pak choi. Kes ei tea, siis see on teatavat tüüpi Hiina kapsas, mida nimetatakse ka lehtnaeriseks. Selle pea asemel on selline õhuline kobar, mille Truffe kokk oli mõnusalt võiga krõmpsuks grillitud ja need lehekesed andsid nii põselihale kui kartulivormile mõnusa maitse ning ka krõmpsu struktuuri juurde. Jah, selle pearoaga võis rahule jääda ja kokka eduka töö eest õnnitleda.

Magustoiduks sain brüleekreemi ... täpselt nii oli seda menüüs nimetatud ... mitte créme brûlée nagu seda enamasti peenutsedes öeldakse. Nagu tavaliselt, oli topsis olev brüleekreem kaetud karamelliseeritud suhkrukattega  ja peal mõned marjad. Eriti õnnestunud on créme brûlée siis, kui suhkrukiht on õhuke ja kergesti purunev. Siin ehk oli pisut liiga paks ja kõva. Selle pisikese puuduse kompenseerisid aga brüleetopsi kõrval olevad hunnikukesed, mis koosnesid kõrvitsa- ja pohlakreemist. Väga julge valik koka poolt. Manna créme brûlée kõrvale kõrvitsakreemi. Kuid väga õnnestunud valik, sest koos pohlapüreega maitsesid need lisandis oivaliselt. Julgen väita, et paremini kui créme brûlée ise. Ainsaks probleemiks oli ainult, kuidas see hea aine sealt plaadilt lusikaga kätte saada. Oli nii hea, et oleks tahtnud päris plaadi puhtaks lakkuda, kuid suutsin end tagasi hoida ja kaapisin lihtsalt lusikaga plaadi puhtaks. Kusjuures õigesti tegin ... Krista Aru läks just siis akna tagant mööda ja oleks väga piinlik, kui ta mind tervitades oleks näinud, et ma lakun plaati. Kokkuvõtteks - magustoit oli hea tänu lisanditele.

   

Meat Marketi lihata pearoog

Meat Market saatis pärast meie broneeringut kohe mitu sõnumit, et oleme täna õhtul neile sööma oodatud ja loomulikult oli ka laud meid kell 18.00 kenasti ootamas. Kui nüüd päris aus olla, siis isegi lauad, sest me olime esmaspäevaõhtusel ajal seal ainsad külastajad. Seda parem meile, sest saime rahulikult toitu nautida. Arutasime siis saali kujunduse ja muusika sobivust ning ootasime oma toite. Saime ka pudeli vett lauale ja seda täitsa kodulinna kraanist.

Suur oli minu imestus, kui peakoka üllatuse asemel, mis oli välja kuulutatud reklaamis, toodi esimesena hoopis eelroog. Seekord siiski reklaamiseadust ei rikutud, sest peakokk oli üllatuse hoopis lõppu pannud. Kuid tagasi eelroa juurde. Selleks oli põdraliha tartar. Sellised sentimeetrised lihakuubikud olid korraks tulel ehmatatud ja siis koos salatikuhilaga meile serveeritud. No ikka täitsa toore liha ... nagu tartar olema peabki. Maitses mahedalt ja mahlaselt. Mina oleks ehk pisut rohkem vürtsi soovinud, kuid abikaasale meeldis. Kõige peal olnud kukeseened olid metsast taldrikule väärilised ja kõik kokku oli üks metsik tartar. 

Pearoog oli aga lihata. Selleks pakuti speltakruubist putru. Tükk aega otsisin googlist, et mis see speltakruup on ja lõpuks leidsin sõber Vikipediast mõiste Speltanisu (Triticum spelta L.) on kõrreliste sugukonda nisu perekonda kuuluv teravili. Seega eeldan, et speltakruup on sellest nisust tehtud kruup. Kruubipudru peal oli hulk kukeseeni ja kõrval pisut juustu, mis pidi olema Nopri seenejuust, kuid seda oli nii vähe, et raske oli öelda, mis juustuga on tegu. Menüü järgi oli kusagil ka puravik peidus, kuid selle sõin ma vist märkamatult ära. Ilmselgelt oli see toit "lage" ... nagu ma naisele oma arvamust väljendasin. Siia oleks pidanud midagi erksamaitselist sisse panema ... no näiteks mõned pruunistatud suitsulihakuubikud või siis näiteks näpuotsatäis metssealiha sammalt, mida Fii meile mõned päevad tagasi serveeris. Eelmistel aastatel säras Meat Market oma oivaliste liharoogadega ja seekord sain ma pettumuse osaliseks. Kõhtu täitis, kuid mõnu polnud.

Lõpuks toodi siis üllatus. Väike trühvlipallike ja kirju koera rullike. See teine meeldis mulle eriti. Hapukas ja mõnus. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata - üllatus on ju kingitus. Kuid me ei saanud jätta ettekandjale mainimata, et kui sellele üllatusele oleks olnud lisatud üks väike mündi- või melissileheke ja paar jõhvikat või pohla, oleks nii välimus kui maitse omandanud hoopis teise dimensiooni. Ma proovisin küll iga nurga alt pildistada, kuid ikka jäi foto pisut mannetu. Aga jah, vähemalt oli menüüs lubatud peakoka üllatus olemas.

Mis homme saab, seda ma veel ei tea, sest lähen Jõhvi ja ei tea, kas jõuan tagasi ... poisid vaja ka veel trenni ja tagasi sõidutada. Eks homme näeme, kas jõudsin mõne toidukoha ette võtta või mitte.
 

Chez Andre´sse minnes varuge kõhtu

Isadepäeva õhtul sõime kogu perega Chez Andre´s. Kella viieks oli laud kinni pandud ja umbes sellel ajal me saimegi kohale. Mis oli iseenesest üllatav, sest tavaliselt poiste riidesse panemine on aeganõudvam. Mahtusime kenasti viiekesi kuuesesse lauda ära. Kolmele meist oli tellitud "Metsast taldrikule" menüü road, keskmine poiss otsustas Cesari salati kasuks ja väikseim tellis kartulit soustiga, millele oli lisatud kanatükk (seda menüüs polnud, saime erandkorras). Panen siia kõrvale ka foto laual olnud menüüst, mis oli väga kaunilt kujundatud.

Kohe toodi lauale kaks kannu vett ja leiba võiga. Poistele maitses see väga. Kuid meile tegi peakokk üllatuse - vaatamata internetis olnud "Metsast taldrikule" menüü tekstile (vt foto vasakul) ei sisaldanud kohapeal pakutav peakoka üllatust. Seega oli üllatuseks üllatuse puudumine. Just eile olin sarjanud Elva Wabrikut eksitava menüü pärast ... ja täna juba jälle. Paraku peab mainima, et ka see läheb eksitava reklaami paragrahvi alla ... lubati midagi, mida selle hinnaga erimenüüs polnud. Mainisin seda kohe ettekandjale ja pärast ja Andrusele ning viimane lubas homme kohe internetis oleva menüü ära parandada. "Meest sõnast, härga sarvest".

Eelroaks oli Andrus valmistanud tomati-mango puuviljase salati, kus oli lisatud marineeritud redisehelbeid, pohli ja idusid. Toit nägi nii isuäratav välja, et unustasin isegi foto tegemise ära. Õnneks oli ettekandja nii lahke ja tõi meile korraks pärast pildistamiseks möödaminnes veel üle eelroa ja sain oma eksimuse kõrvaldatud. Tõsi, fotol olev toit ei näe välja nagu menüüs toodud ja internetis oleval fotol kujutatud (võite ise võrrelda), kuid see-eest oli salat väga mahlane ja maitsev. Kui meie abikaasaga hakkasime seda rooga ülevalt allapoole sööma ehk kõigepealt varras ja salat ning siis selle all olev smoothiesarnane kaste, siis vanem poiss tegi kõigist komponentidest segu ja alles siis nautis. Pean tunnistama, et just tema moodi oleks pidanud meiegi tegema, sest ilma kana ja salatita maitses kaste pisut liiga vürtsiselt. Kui te pole veel Chez Andre´s kampaaniamenüüd söömas käinud, siis tehke nagu minu poiss ja te ei kahetse. Kuid siiski oli salat oivaline ka seda "vales" järjekorras süües. Peakokal oli taas kord õnnestunud väga erilised maitsed kokku sobima panna. Kui kokale soovitusi anda, siis - kana ja grillitud tomatiga varras oleks võinud tihedam olla (kana pisut rohkem), see oleks tasakaalustanud ka kaste vürtsikust. 

Pearoaks oli lamba tagakoot, mis oli punutud oskuslikult suvikõrvitast valmistatud võrku ning all oli rohkel erinevaid juur- ja aedvilju. Me kõik hakkasime loomulikult kohe sööma, kuid siis tuli peakokk Andrus ja kallas koodi üle rosmariini-ürdileemega, mis andis roale kohe õige maigu. Sellest hetkest on tehtud ka foto. Kuid selgus, et seda tehes ma jälle kiirustasin - hetke pärast oli Andrus tagasi ja pani meie toidu peale veel väga eriliselt valmistatud porgandi ... kahjuks olin juba mitu suutäit võtnud ja sellepärast ei saanud toitu kolmandat korda pildistada. 

Koot maitses hästi (eriti koos leeme ja porgandiga) ja seda oli selline ports, et me kõik kolmekesi (kes Metsast taldikule menüü valisid) ägasime pärast selle söömist kõhutäie käes. Ma olin rumalast peast lõuna ajal ka väikse eine võtnud ja sellepärast loobusin täielikult magustoidust. Lastele ja naisele ma loomulikult seda ei keelanud ja nad valisid endale rohkelt makroone, kooke ja muid maiuseid. Tõsiselt toekas õhtueine. Mul on hea meel, et alustasime seda kella viie ajal, nüüd saab enne magamaminekut veel seedida.

Homme läheme kell 18.00 Meat Marketisse kahekesi õhtustama. Sain juba sõnumiga kinnituse, et meie Broneeringu number: 29563808.