Täna juhtusin Põlvasse ühte majavammiga hoonet vaatama ja kuna oli lõuna aeg, siis otsustasin külastada Pesa restorani, kus pakutakse ka "Metsast taldrikule" menüü roogasid. Kui juba, siis juba ... pole ju mõtet tavalist päevapraadi võtta, kui selliseid hõrgutisi pakutakse.
Peakoka tervituseks oli pohlasõir kuusevõrsesiirupiga. Sõiral polnud vigagi, kuid pohla maitse ei tundnud. Sõira maitse oli küll, kuid see oli tavaline. Peal oli kuusevõrsesiirup, mis maitses nagu moos ... täitsa huvitav lahendus. Mõnus amps. Proovisin kõrvale pandud päris võrset ka, see ikka väga süüa ei sobinud ... see vist ikka oli kaunistuseks. Lisaks toodi ka kohapeal tehtud ciabattat koos võidega. See oli vahepalaks hea, sest praadi pidi natuke ootama ... nagu ikka.
Pearoog oli põdraliha, mis oli täitsa pehmeks hautatud. Huvitav - maitses samamoodi nagu eilne kümme tundi hautatud metssealiha ... mõlemad ulukilihatükid, mida oli kaua valmistaud. Seal kõrval olnud kadakamarjakaste oli küll väga hea ja andis nii lihale kui kaunile bataadipüree rosetile mõnusa mõrkja maitse. Lisaks oli seal kaunistuseks ka natuke metsikut samblikku, mis minu üllatuseks oli pehme ja söödav. Kuid mingi võrse oli veel ... mida ma ei proovinud ... igaks juhuks. Röstitud punapeet, mida enne röstimist oli marineeritud läks pisut maitsebuketist välja, kuid maises normaalselt. Kokkuvõttes oli põhiroog täitsa söödav, kuid kahjuks erilist naudingut ei pakkunud. Kui, siis ehk kadakamarjasoust.
Magustoiduks toodi hapupiimatarretist, mis oli üle puistatud sarapuupähklite puruga (vähemalt nii väitis kelner) ja kõrval olid metsamarjad ... või täpsemalt põldmarjad ja jõhvikad. Ja loomulikult oli ka siin männivõrsesiirup kõrvale valatud. Kuna seda oli pisut rohkem kui tervitusampsus, siis sain seda eraldi mekkida ... täitsa huvitav siirup. Minu jaoks ehk liiga magus. Pärast söömist täpsustasin veel, et sõira kõrval oli ikka kuusevõrse ja magustoidu juures männivõrsesiirup. Paraku ei suutnud ma neil vahet teha ... ehk oli sõira kõrval seda liiga vähe. Tarretise maitsest pole ma veel kirjutanudki ... ja ega polegi midagi kirjutada. Lisandid andsid sellele maitse. Kokkuvõtteks selline huvitav magustoit, kuid mitte eriline. Võibolla oli liiast meeles veel eilne võrratu dessert. Ah jaa, pähklid, mis olid tarretise ümber, polnud küll meie metsast. Neid kasvatatakse ikka päris kaugel Eestimaast ja neid kutsutakse kreeka pähkliteks.
Kui nüüd lõunasöök kokku võtta, siis mis seal ikka ... kõht sai parajalt täis ja natuke huvitav ka oli, kuid ... "ei midagi erilist". Ehk suudab õhtul Fii restoran mind rohkem üllatada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar