Klaasist vihmapiisad oli kirjas Cez Andre´ menüü
pealkirja all. Kui ma seda lugesin, siis ei osanud sellest midagi arvata.
Aga kui toodi esimene roog lauale, mida selles toidukohas nimetati starteriks,
sain kohe aru, et tegemist on serveerimisviisi kirjeldusega. Nii eelroog kui
magustoit olid paigaldatud klaasist veetilkade sisse. Väga omapärane. See, kas
süüa otse veetilgast või siis valada roog taldrikule, on sööja otsustada. Meie
valisime esimese toidu puhul taldrikule valamise, sest siis oli salatit parem
kätte saada. Söömaaja lõpus kuulsime me Andruselt, kui raske oli neid
komponente sinna klaaskuuli saada... palju raskem kui välja võtta.
Oreo-salat
pärlite ja helvestega – prosciutto singi,
mango, mahesoolakurgi, poblano pipar
ja krõmps Oreo pärlite ja helvestega, innovatiivsel meetodil valmistatud kaste. Niimoodi kõlas selle
toidu nimetus menüüs.
Kuid kui seda sööma asusime, siis selgus, et menüüs oli
antud vaid osake komponentidest - ehk kõige silmatorkavamad. Kelner soovitas
salati kenasti läbi segada ning seda me ka tegime. Kui maitsta neid komponente
eraldi - näiteks võtta singisuutäis, siis see tundus soolane ja kui võtta mangotükike,
siis see oli magus ja kui üle doseerida kastet, siis jäi veiniäädika
maitse suhu. Kui võtta erinevatest komponentidest segatud suutäis koos mõõduka
koguse kastmega, oli maitsekompott väga hea. Huvitavaks tegid toidu väikesed
krõmpsuvad Oreo küpsised. Kahjuks tegin ma vea - lisasin salatile
veel ekstrakoguse kastet ja sellepärast jäi minu roas domineerima kaste maitse.
Abikaasa segas salati kokku klaaskuulis olnud komponentidest ja tema segu
tulemus oli palju parem. Iga juhul jäi pärast salati söömist suhu mõnus,
kergelt magus ja samas vürtsine maitse. Eelroaks väga sobiv salat … nagu ma
juba varasemates blogides olen maininud, on eelroa eesmärgiks isu tekitamine.
Hindeks sai viis, kuid väikese miinusega. Miinust poleks olnud kui lisakastet
poleks serveeritud.
Põhiroaks
oli veel pikema komponentide loeteluga toit: laimi-kammkarp, sea sisefilee
mini-tournedos, hõrk coleslaw, french toast brülee
veiselihaga, söekartul, kreemjas safranikaste ja pronks popkorn … tõsine
maitsete sümfoonia. Sellisel roal on tugevuseks see, et kui maitsed on
omavahel hästi kokku sobitatud, siis on tulemus võrratu aga on ka nõrkus - nii
palju erinevaid toitaineid kokku pannes võib sageli juhtuda, et mõni komponent
sööjale ei maitse. Nii ka minu puhul juhtus - kammkarp toidu peal oli mulle
täiesti vastuvõetamatu. Õnneks oli mul kaasas inimene, kellele kammkarp maitseb
ning tema sai sellel õhtul söödud kaks kammkarpi. Muide, ka abikaasa ütles, et
laimi või sidrunit oleks pidanud kammkarbi maitses rohkem olema.
Aga
kui ma olin selle enda jaoks ebameeldiva olluse pealt ära andnud, oli toit
fantastiline ja väga nauditav. Eriti hea oli liha alla pandud hõrk
coleslaw, mis meenutas natuke vinegreti maitset, sest komponendid oli sarnased,
kuid struktuur oli väga erinev. Kuulsime pärast söömist Andruselt, kuidas
seda valmistatakse ja imestasime, kui palju pisikesi nüansse peab toidu
valmistamisel silmas pidama, et toit saaks selline nagu me sõime. Veel oli väga
sobivaks komponendiks munaroog ja loomulikult fantastiline safranikaste.
Kartulid maitsesid suitsuselt ja koos teiste komponentidega andsid kokku tõesti
erilise maitseelamuse. Nii et … vaatamata sellele ühele komponendile, millest
ma kergesti loobusin, panen hindeks ikka viie. Sest kõik ülejäänud maitsed olid
kokku sobivad ja fantastilised. Võibolla oleks pidanud ise kohe ütlema, et
kammkarpi palun mitte panna.
Lõpuks
siis magustoit. See oli Chez Andre´pärl. Eton Mess – koduleeme marja-ratatouille (vikipedia
andmetel on ratatouille hautis köögiviljadest, kuid
siin vist hautis marjadest), imelised krõmps-beseed, kohviga röstitud šokolaad,
velvet-biskviit, serveeritud siidja kohupiima-mandli sabayon´iga maitses väga hästi. Kui juba võõrsõnadega
kirjeldatud toitude lahti seletamiseks läks, siis sabayon kaste on
valmistatud munakollastest ja mahlast. Selle valmistamine on keeruline ja
harjutamist nõudev, kuid Chez Andre´ kokad olid sellega hästi hakkama saanud.
Kaste oli võrratu.
Sõime desserti otse
klaasist vihmapiisast. Soovitame ka siin võtta ühte suutäite erinevaid
komponente, sest kui kaste oli pisut magusam, siis veepiisa põhjas olev marja-ratatouille oli
hapukas ning vahekihis olev kohupiim tasakaalustas maitsete tugevust. Maitsete
kogum oli võrratu. Raske kohe seda elamust kirjeldada. Viis pluss.
Kui nüüd lisada veel roogadele väga mõnus teenindus,
mis päädis pika vestlusega peakokaga, siis on tulemuseks esimene täiesti
viieline söögikoht. Loodan siiralt, et see ei jää viimaseks. Homme on meil
tantsutrenn ja ülehomme Ihaste Seltsi üldkoosolek. Seega läheme järgmisena
Maitsva Tartu menüüd nautima alles reedel. Seni aga saate minna ise järgi
proovima ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar