Jõhvis sain täna kiiresti hakkama ja jõudsin isegi korra Karinust läbi käia ning Jõgevalt "Metsast taldrikule" menüü pakkujaid otsida. Leidsingi, tervelt kaka pakkujat. Esimene neist resto Laut (kes küll paneb restoranile sellise nime?!) on avatud vaid kahel reedel ja sedagi 18-22. Nii selgus kodulehel pärast seda, kui telefon millegipärast ei toiminud. Mis seal ikka, sõitsin siis teise Jõgeva toidukohta. Selleks oli kohvik Ateljee. Astusin rõõmsalt sisse ja küsisin "Metsast taldrikule" menüüd ja ettekandja küsis üllatunult, et kas m tulin üksi ... Selgus, et neil olid selle menüü toidud ainult ettetellimisel ja seekord oli tellitud laud kahele. Mulle pakuti laupäeva, kuid see kahjuks ei sobinud. Läksin nukralt autosse tagasi ja vaatasin kodulehelt järgi ... tõesti ... Erimenüü palume broneerida vähemalt 1 päev ette, helistades kohviku telefonile. Gruppidel alates 5-st inimesest palume broneerida 2 päeva ette. Mis seal ikka, saan väiksest kohvikust aru, et nad ei saa ehku peale toorainet ette tellida. Ja nii ma sõitsin näljasena Tartusse.
2024 veebruar tuleb taas kord kampaania Maitsev Tartu. Seitsmes hooaeg meie jaoks. Seekord natuke eriline, sest 2024 on Tartu Euroopa kultuuripealinn ning see mõjutab ka Maitsva Tartu kampaaniat. Planeerime koos abikaasaga seekord kõik 24 kampaanias osalevat toidukohta läbi käia ning anname siin blogis ülevaate kogetust. Kõik hinnangud ja arvamused on subjektiivsed ning lähtuvad kirjutaja kogemusest ja maitsemeelest.
teisipäev, 10. november 2020
Jõhvist Jõgeva kaudu Tartusse Truffe´sse
Raekoja platil jäi esimesena ette Truffe. Vaatasin uksel, et "Metsast taldrikule" menüü silt oli olemas ja astusin sisse. Sain kena laua akna all ja ettekandja tõi lahkesti lauale pudeli kraaniveega. Peakokk oli enne eelrooga ka üllatuse valmistanud ja selleks oli seenekaste, mis oli kolme tortsuna pandud kanepiseemeleivale ja peal kaunistuseks paar-kolm seent ka veel. Sõin ära. Kui ettekandja tuli ja küsis: "Kuidas maitses?", siis vastasin ausalt - ei oska öelda. Ja ei oskagi ... maitses normaalselt, miski ei häirinud aga miski ka ei üllatanud. Veel tükk aega maigutasin suud ja mõtlesin söödule, kuid ikkagi ei osanud midagi kosta. Igal juhul ... halvad need kolm ampsu polnud.
Pearoog oli veisepõsk, mis oli serveeritud kartuligratääni, puravikukastme ja pak choi´ga. Jälle läks vaja googlit, et aru saada, mis on gratään. Esimene vaste sellele tuli Õhtulehe Elu rubriigist - Kokaraamatutesse ja retseptivihikutesse ilmunud “gratään” ei tähenda muud, kui valmistoidu üleküpsetamist praeahjus või grillis. See oli nii huvitav seletus, et vaatasin ka selle seletuse autorit - Dina Aarma. Mis seal siis ikka. ju see oli siis kartulivorm, mis oli üle küpsetatud. Muide see gratään, maitses väga hästi. Puravikukaste oli küll selline vedelik (taldrikul paremas ääres), mida oli vähe ja kus ikka olid mõned puravikutükid ka sees. Selle maitsest hästi aru ei saanudki ... igal juhul oli seda liiga vähe, sest veisepõsk oleks olnud koos kastmega palju mahlasem. Mis mulle veisepõse juures meeldis, oli see, et sellel oli struktuuri. Eelmised veisepõsed, mida mulle pakuti nii "Maitsva Tartu" menüüs kui ka lihtsalt toidukohtades on sageli väga pudruks keedetud või hautatud. Seekord oli aga liha mõnus tihke, sai isegi närida. Samas oli ka piisavalt pehme, et "ei karjunud hamba all". Kõige parem oli selles toidus aga pak choi. Kes ei tea, siis see on teatavat tüüpi Hiina kapsas, mida nimetatakse ka lehtnaeriseks. Selle pea asemel on selline õhuline kobar, mille Truffe kokk oli mõnusalt võiga krõmpsuks grillitud ja need lehekesed andsid nii põselihale kui kartulivormile mõnusa maitse ning ka krõmpsu struktuuri juurde. Jah, selle pearoaga võis rahule jääda ja kokka eduka töö eest õnnitleda.
Magustoiduks sain brüleekreemi ... täpselt nii oli seda menüüs nimetatud ... mitte créme brûlée nagu seda enamasti peenutsedes öeldakse. Nagu tavaliselt, oli topsis olev brüleekreem kaetud karamelliseeritud suhkrukattega ja peal mõned marjad. Eriti õnnestunud on créme brûlée siis, kui suhkrukiht on õhuke ja kergesti purunev. Siin ehk oli pisut liiga paks ja kõva. Selle pisikese puuduse kompenseerisid aga brüleetopsi kõrval olevad hunnikukesed, mis koosnesid kõrvitsa- ja pohlakreemist. Väga julge valik koka poolt. Manna créme brûlée kõrvale kõrvitsakreemi. Kuid väga õnnestunud valik, sest koos pohlapüreega maitsesid need lisandis oivaliselt. Julgen väita, et paremini kui créme brûlée ise. Ainsaks probleemiks oli ainult, kuidas see hea aine sealt plaadilt lusikaga kätte saada. Oli nii hea, et oleks tahtnud päris plaadi puhtaks lakkuda, kuid suutsin end tagasi hoida ja kaapisin lihtsalt lusikaga plaadi puhtaks. Kusjuures õigesti tegin ... Krista Aru läks just siis akna tagant mööda ja oleks väga piinlik, kui ta mind tervitades oleks näinud, et ma lakun plaati. Kokkuvõtteks - magustoit oli hea tänu lisanditele.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Restoranile paneb sellise nime tubli inimene kes avab söögikoha endises ühislaudas.Imehea toiduga muuseas...Mis see Lihaturg paremini kõlab?🤔😂
VastaKustutaÄrge pahandage, kirjutasin esimese emotsiooni sellest nimest. Ei mõelnud midagi halvasti. Kalle
Kustuta