Täna õhtul restoranis Fii - nojah.

Fii restoran oli rahvast täis. Kõik lauad olid hõivatud ning mul oli hea meel, et meie broneering sai varakult tehtud. Mis oli väga meeldiv - vaatamata suurele rahvahulgale, oli restoranimelu vaikne ning sai vabalt omavahel suhelda. Huvitav, kuidas nad küll seda saavutavad? Kas ruumilise disainiga? Igal juhul tasub seda uurida, kuidas saab rahvarohkes ruumis müra summutada. Ka teenindus oli meeldiv, ettekandja oli sõbralik ja käitus professionaalselt. Vaade läbi klaasist seinade öisele äärelinnale rahulik ning muusika meeldiv. Keskkond sai väga hea hinde. Menüü, mille foto ma lisasin, oli kujundatud serveeritava toidu taustaga ning nägi täitsa hea välja. Tubli saavutus on see, et restoran pakkus toitu taimetoitlastele ja joogipaketti karsklastele. Mina jäin siiski vee juurde, sest siis on Maitsva Tartu toidukohad omavahel paremini võrreldavad.

Eelroog oli kartulivorm, kuhu peale oli puistatud kalamarja ning juurde kallas ettekandja väikesest kannukesest sooja šampanjakastet. Kartulivormi sees olid sarapuupähkli tükikesed, mis pisut andsid vormile head maitset, kuid kartul ise oli minu ja ka minu abikaasa hinnangul maitsestamata. Kalamari andis soolast ning kaste hapukat maitset, kuid domineeris ikka selline soolane kartul. Kaste ei suutnud maitset eriti mõjutada. Mis küll sellest roast arvata? Ei midagi erilist. Polnud elamus ega ei tekitanud isu … ka väljanägemine oli niruvõitu. Arutasime seda ja otsustasime panna toidule hindeks kolme. Selliselt esinduslikult restoranilt oleks rohkem oodanud. Millegipärast tuli meelde eelmine aasta, kui nad põhiroaks rammusat burgerit pakkusid.

Pearoaks olid sellel aastal pelmeenid, mille sisemus oli rebitud pardilihast. Pardiliha oli hästi maitsestatud. Lisandiks olev leem, maitseroheline ja maitsestatud hapukoor sobisid pelmeenide juurde. Peale pandud maitsekad hapukurgitükid sobisid samuti hästi teiste komponentidega. Kusagil pidi veel menüü järgi ka puravik olema, kuid selle asukohta ei suutnud ma tuvastada. Üllatusmoment jäi puudu. Kõik oli hea, kuid mitte midagi polnud erilist. Sõin need pelmeenid ära … muide lusikaga, sest toidu kõrval oli vaid see söögivahend, ja meelde tuli Singer Vingeri lauluke: " … ei midagi eeerilist". Kui me tellisime pelmeene tuntud sellele spetsialiseerunud kiirtoidukohast, oli maitseelamus ehk isegi suurem kui seekord restoran Fii Maitsva Tartu põhiroa puhul. Pearoa hinne on neli.

Magustoiduks oli leib & mustsõstar. Leivavaht/vahvel. Kahjuks jäi sellest toidust foto jäädvustamata ning Maitsva Tartu kodulehel kasutatud fotot ei tahtnud ka siia juurde panna, sest see oli teistsugune. Meie toidul oli vahvlid väikeste tükikestena leivavahu sisse pikitud, kuid kodulehel toodud fotol suure rõngana leivavahu peal. Ettekandja sõnul oli magustoidu juures kasutatud Tonga uba. Internetiavarustest leidsin Maaelu portaali, kus kirjutati lobaoast niimoodi: Lobauba – söödav võrsetipust mugulateni.
Lobauba ehk lablab on meile jõudnud uus liblikõieline köögivili, mis paelub kasvatajat oma kauni välimusega. Seda kutsutakse ka Egiptuse aedoaks, Austraalia herneks, Tonga oaks või hüatsintoaks, aga ka punaoaks. Olgu mis selle oa nimed ka on, ei saanud me aru, kus seda kasutati. Vist oli purustatud leivavahu sisse. Lisatud mustsõstrad andsid leivavahule hapukat maitset ning peale pandud vahvlitükid lisasid struktuuri. Mingid jänesekapsa laadsed lehekesed olid ka seal, kuid nende nimetust ei õnnestunud tuvastada … võibolla olidki Tonga oad? Sõime magustoidu ära ja panime hindeks nelja. Rohkem polnud see kindlasti väärt. Ma üldiselt armastan leivasuppi, kuid see vaht jäi minu lemmikule alla.

Selline "nojah" tunne siis Fii´st. Pole viga, ütleb minus olev optimist, neil on arenguruumi. Homme ja ülehomme ootab meid jälle nädalavahetuse söögimaraton. Neli Maitsva Tartu söögikohta kahe päevaga. Eks te saate nende kohta järgnevatel päevadel lugeda ...