Tegime lõunasöögi Sparglis. Nagu ikka sõime meie naisega Maitsva Tartu menüü roogi ja laps sai seekord kooreseid nuudleid lihapallidega, mis talle väga maitsesid. Mõnusalt vaikne on laupäeval lõuna ajal Sparglis, lisaks meile oli veel üks kahe lapsega pere söömas ja rohkem ei kedagi. Muusika mängis meeldivalt ja teenindajad sebisid ringi. Kõik oli mõnus kuni … hakkas kõrvalruumis tööle mingi kompressori mootor … hirmsa müraga. Ja nii iga 10-15 minuti järel. Ootamatult ja valjusti. Lastele oli tehtud juurde mängutuba, kus oli liumägi ja mängumaja. Väiksele poisile täitsa meeldis. Selline miljöö siis Sparglis.
Kui roogade juurde minna, siis esimeseks toodi tuunikala-punapeedi tartar. Peal oli peedilehti ja mädarõikamajoneesi. Kui alguses olin selle toidu väärtuses ja maitses pisut kõhklev, siis süües hakkas maitse täitsa meeldima. Kõik oli tasakaalus ja kooskõlas. Peet tegi kalamaitset mahedamaks ja majonees andis maitset juurde. Peedilehed tõsi küll eriti ei maitsenud, kuid eks nad olidki rohkem kaunistuseks pandud. Igal juhul tekkis selle väikse eelroa lõpetamisel isu midagi veel süüa … kas see oli eelroa maitsest tingitud või selle väikesest kogusest … seda ma välja ei mõelnudki. Pärast lühikest arutamist abikaasaga leidsime ühiselt, et sellele eelroale võib panna tubli nelja ehk neli plussi. 
Pearoog oli põdra antrekoot rosmariinikastme, süvaküpsetatud maapirni ja sibulakreemiga. Kui kellelgi on meelest läinud, mis on antrekoot, siis võib vikipeediast vaadata: "Antrekoot (prantsuse keeles entrecôte 'ribidevaheline') on veise seljatükist ribikondi vahelt lõigatud steek paksusega umbes 2 cm". Mõõtma seda lihatükki ei hakanud, kuid silma järgi oli tõesti umbes pooleteist-kahe sentimeetri paksune. Meil oli meeles veel hiljuti söödud eriti vintske põdralihatükk ühes teises esinduslikus restoranis ja sellepärast valmistusin ka seda liha jõuliselt närima, kuid … oh imet … liha oli meeldivalt pehme. Toit oli palistaud erinevate maitseainetega ja lisanditega. Küll oli seal kartulit, sibulat, sellerit ja mis koos liha ja kreemiga eriti hea tundus - jõhvikaid. Rosmariinikaste sobis liha juurde imeliselt. Kogu toit oli nauditav ning maitsekas. Tubli! Sellele toidule saab küll viie panna. 
Lõpetuseks toodi magustoit, milleks oli rammus šokolaadi-maasikakook. Juurde oli pandud maasikasorbeed. Oli tõesti rammus kook ja lisaks ka selline hammaste külge hakkav eriliselt peene fraktsiooniga. Juurde lisatud maasika toormoos oli samuti selline tavaline. Maasikasorbe andis pisut hapukamat maitset ja õhulisemat fraktsiooni juurde, kuid eriliseks ei suutnud magustoitu muuta. Halb see ka polnud. Maitses nagu keskpärane šokolaadikook ikka. Kaalusin nelja ja kolme vahel. Tänu maasikasorbeele panin lõpuks ikka nelja ... miinusega.
Õhtul on meid ootamas Vilde ja Vine … paneme sauna küdema ja lähme nautima. Kui tagasi tuleme, siis saame saunas arutada, kuidas road maitsesid. Pärast sauna postitan mõtted blogisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar