Paper Tiger reklaamib end kui värske ja kaasaegse tõlgendusega Aasia köögi restoran ja baar. Ja seda nad ka on, peaks isegi täpsustama, et see koht on Aasia köögi mõjutustega toidukoht, sest selliseid õliseid ja hästi vürtsikaid toite nagu Aasia köögis sageli esineb, siin ei kohanud. Interjöör oli meeldiv, vana kivimaja, kus minu rõõmuks on eksponeeritud ka vana puitsein. Rohked tiigriteemalised graafikalehed illustreerisid seinu. Teenindus oli meeldiv ja kiire. Kelner, kes meid sinna sööma ka kutsus oli viisakas ning abivalmis. Panime tähele, et salvrätid, mis kasvõi pisutki kasutust olid leidnud, vahetati iga toidukorra järel välja. Tubli. Magustoidu tõi lauda nende noor peakokk Asser Lutsar isiklikult. Julgete mõtetega ja lahendustega peakokk. Interjöör ja teenindus said hindeks viis. Mitte sellepärast, et nad meid tasuta kostitasid, vaid oligi meeldiv seal lõunatada.
Eelroog oli teist korda 2026 aasta Maitsva Tartu kampaania toitudest supp. Tõsi, nad ise nimetasid seda miso-mangustiinileemeks. Leeme sisse oli uputatud õhukese sidruniõliga maitsestatud filotaigna sisse peidetud umeboshi marinaadis mangonuudlid. Kusjuures nuudlid olid need vaid nime poolest, sest jahu polnud neis kübetki ... tegelikult olid need nuudlid hoopis mangost riivitud peened ribakesed, mis paistsid välja nagu nuudlid. Tunda oli ka ingveri kerget maitset ... ka menüüs oli kirjas ingveri katsuobushi. NB! See helendav laik taldrikul kella viie suunas on lambivalguse peegeldus, mitte toidu sisse peidetud kullatükk! 😊 Vaatasin igaks juhuks kodus järgi, mis need sõnad ... umeboshi ja katsuobushi tähendavad. Mõlemad on Jaapanipärased maitseained. Umeboshi on soolas või sageli shiso-lehtedega hapendatud umo-vili, mis on ploomi või virsiku sarnane vili Jaapanis. Katsuobushi on õhukesteks helvesteks riivitud kuivatatud, fermenteeritud ja suitsutatud bonito-kala (vööttuun). ... kuid maitses see supp hästi, selle söömiseks purustasime filotaigna ja siis saime võtta lusikale kõiki komponente korraga. Väga eriline maitseelamus, eelroaks sobiv. Kuid hindeks panin siiski nelja. Natuke liiga vesine ... oleks tahtnud pisut tummisemat eelrooga.
Pearoog Char siu seakülg ... mis pärast selgus, et on seakõht. Kusjuures oli sealiha täitsa eestimaine. Char siu on Lõuna-Hiinast pärit magus-soolane grillitud sealiha. Selliselt valmistatud lihatükke oli minu taldrikul kaks - üks läbikasvanud lihatükk koos mõnusalt pehme nahaga ja teine taine lihatükk. Viimane oli küll natuke kuivavõitu, kuid lisanditega muutus ka see mahlasemaks. Lisanditeks oli suitsutatud padrone pipra salsa, mis polnud üldse liiga vürtsine ... just eestlasele paras. Kastmeks oli imehea apelsini-sriracha kaste ja pehmust lisas lihale veel erilise maitsega porgandikreem. Täpsustuseks - sriracha on tai köögist pärit tšillikaste ... kuid kokk oli seda lisanud apelsinikastmele nii vähe, et tšilli andis vaid kergelt maitset. Tekstuuri andsid väga erilised fermenteeritud ja kuivatatud kartulilaastud. Selliseid polnud ma eales söönud ning neid sai sõrmede vahele võtta koos salsa, kreemi või kastmega nagu tortiljaga ning pista suhu. Nauding missugune. Kui nüüd maitsetest rääkida, siis sealiha tuli võtta erinevate lisanditega väikeste tükkidena ja siis nautida iga suutäit. Nii apelsini-sriracha kaste kui salsa kui porgandikreem oli nii eraldi kui koos imehead lisandid lihale. See pearoog oli täis meeldivaid üllatusi, sest aasia köögi õpetused oli kohandatud maitsekaks ja eestlasele sobivaks roaks. See pearoog sai meie Maitsva Tartu parimate roogade nominendiks. Hindeks loomulikult viis pluss.
Ja maguroog, see oli Chapssaltteok riisikook. Selle kohta rääkis peakokk, et see magus nätskest riisist kook on pärit Koreast ja oli algselt täidetud punase oa pastaga, kuid kui roog jõudis Ameerikasse, siis selle koostist timmiti ja täiteks hakati kasutama igasuguseid muid toitaineid. Paper Tiger´is olid täiteks pistaatsiapähklid. Jah, väga eriline kook ... kuid üksi süües mitte väga hea tekstuuriga, selline hammaste külge kleepuv ... kuid taas päästsid selle magustoidu lisandid. Punase sõstra vaht oli just täpselt selle koogi jaoks loodud, mõnus hapukas ja õhuline... täpselt vastand koogi tekstuurile. Ja leedri-seesami beseed, mis olid roosat ja valget värvi, need olid krõmpsud ja supererilise maitsega. Sellist beseed pole ma veel söönud. Mis üllatav ... beseed, kook ja vaht sobisid kokku väga hästi. Kaunistuseks ja tekstuuriks oli lisatud veel traditsioonilist riisikrõbedikku, mis oli kaetud vetikatolmuga. Seda tolmu eraldi ei soovita maitsta, pigem koos lisanditega. Väga eriline ja üllatav ning maitsev magustoit. Nagu abikaasa lõpus ütles: "Seda oleks veelgi söönud". Hindeks viis.
Selle toidukohaga sai selle aasta Maitsev Tartu meie jaoks läbi. Väga mõnud ja üllatusterohke veebruar oli. Nii mõnus on käia koos abikaasaga nautimas kokkade meistritöid ja nende üle arutleda. Homme hakkan koostama kokkuvõtet selle aasta roogadest. Kogun parimate roogade nominendid kokku ja valime välja igast liigist ühe laureaadi. Parima toidukoha valmimine on sellel aastal väga raske, sest suisa viis viielist toidukohta oli. Kusjuures oli selle aasta hinnangute keskmine eelmistest aastatest parim 4,55 ... see näitab ikka väga kõrget taset. Kuid sellest juba kokkuvõtetes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar