Maitsev Tartu 2022 kokkuvõte

     Nagu ikka postitan pärast kõikide Maitsva Tartu kampaania toidukohtade külastamist lühikese kokkuvõtte. Nii ka sellel aastal. Kusjuures kokkuvõte on alati olnud kõige loetavam postitus ... loomulik, selles on ju kõigi eelmiste postituste sisu kontsentreeritud kujul välja toodud. Samas pean taas kord meelde tuletama, et kõik hinnangud toidule ja keskkonnale on subjektiivsed - lähtuvad vaid kitsalt minu ja abikaasa maitsemeelest ja ahtakestest teadmistest kokakunsti vallas.

       Mis siis selle aasta Maitsvast Tartust meelde jäi? Pardiliha oli palju kasutatud.... seda nii eelroogades kui põhiroogades. Magustoitudes ja kohati ka teistes roogades kasutati palju astelpaju ... mis mulle meeldis. Aeglaselt madalal kuumusel küpsetatud toidud on moes. Parmesani, mozarella, mascarpone ja teisi itaaliapäraseid juuste kasutati rohkesti maitsestamiseks ja mitmed kokad ei arvestanud nende intensiivsete maitsetega õigesti. Kuid ... taas kord on kokkade tase tõusnud. Kui eelmisel aastal oli keskmine rekordiliselt 4,36, siis sellel aastal taas uus rekord 4,39. Või pigem võiks öelda, et kokkade tase on ühtlustunud, sest sellel aastal polnud ühtegi kahte ja vaid mõned kolmed. Kokkuvõttev hindamistabel on toodud allpool. Nagu ikka on iga toidukoha nimi link, millega saate minna selle toidukoha blogile ja tutvuda lähemalt, mida hinded väljendavad. Samasuguse keskmisega kampaanias osalejate puhul on järgmiseks järjestuse kriteeriumiks pearoog, siis eelroog ja lõpuks magustoit. Kui kõik toidud olid võrdsed, siis vaadati keskkonda ja lõpuks hinda. Need, kes oli täiesti võrdses seisus järjestati pearoa maitseelamuse põhjal. 

	Toidukoht	eelroog	põhi-roog	magus-toit	Kesk-kond	KESK-MINE	Maksumus kahele
1	Werner	5	5	5	5	5,00	50
2	Antonius	5	5	5	5	5,00	50
3	Gustav Gastro	5	5	5	4	4,75	46
4	Vilde ja Vine	5	5	4	5	4,75	48
5	Dorpat	5	5	4	5	4,75	50
6	Café Shakespeare	4	5	5	5	4,75	50
7	Fii	4	5	5	5	4,75	50
8	Lihuniku Äri	5	5	4	4	4,50	50
9	GMP Patisserie	4	5	5	4	4,50	50
10	RP9	4	5	4	5	4,50	48
11	Pierre	4	5	4	5	4,50	50
12	Chez Andre	5	4	5	4	4,50	50
13	Taverna	4	4	5	4	4,25	46
14	Trikster Tihane	4	4	5	4	4,25	46
15	Meat Market	4	4	5	4	4,25	50
16	Kampus	5	3	5	4	4,25	50
17	Pompei	5	4	3	4	4,00	50
18	Kolm Tilli	4	4	5	3	4,00	46
19	Pepes	4	4	4	4	4,00	48
20	Spargel	4	4	4	4	4,00	50
21	Aparaat	5	3	4	4	4,00	40
22	Cafe Truffe	5	3	4	4	4,00	50
23	Humal	4	3	5	3	3,75	50
	KESKMINE	4,48	4,30	4,52	4,26	4,39	48,61

        Seega kõige ühtlasem oli tase Werneris ja Antoniuses. Käisime pärast kokkuvõtte tegemist veelkord kogu perega Werneris ja tellisime neli Maitsva Tartu menüü komplekti. Vaid kõige väiksem poeg otsustas võtta vaid prae ja koogi magustoiduks.    

  Parimad road...    Meie arvates olid väga head ning erilised toidud ehk parima roa nominendid sellel aastal järgmised:

Eelroog: 

• Antonius - Munakeerd forelli, musta parmesani ja spinatimajoneesiga
• Gustav Gastro - Veise sisefilee äkis mustsõstra-piparmündi shrub-i, suitsuse majoneesi ja vutimunaga. Veise sisefilee, suitsune-majo ja basiiliku-majo, võis praetud chiabatta, vutimuna, mikroürdi
• Dorpat . Pardifilee õuna-ingverikreemi, vürtsika mangosalsa ja hapuka fenkolisalatiga (laktoosi- ja gluteenivaba)
• Kampus - SOOLASIIG | krõbe kartul, tillimajonees, siiamari.
• Aparaat - Punahirve carpaccio / sinepikaste, kuivatatud pohl, rukola, parmesan (L).
• Cafe Truffe - Hirve tartar adzika, tillimajoneesi ja krõbeda kataifiga

Põhiroog:

• Werner - „Must notsu“. Karni seafilee sinepises musta mee glasuuris / krõbe kartuli mulgipuder / piprajuure kaste
• Gustav Gastro - Sous Vide Peipsi kohafilee, lutsumaksa patee, õrn spinati vaht ja valgeveinikaste. Madalal temperatuuril küpsetatud kohafilee, lutsumaksa patee, hapukoore-spinati vaht, juustune veinikaste, võis küpsetatud Saaremaa aedviljad
• Vilde ja Vine - METSSIGA. Metssea sisefilee / porgandi-kaalika kreemjas „cheddar“ / tahhiiniga blanšeeritud porgand ja spargel / põdrakanepi kaste / kuldse herne võrsed
• Café Shakespeare - Võis praetud Paadi talu angersäga filee, soe peedisushi mädarõika-mütsiga, marineeritud lillkapsas ja värske soolakurgi laastud, Põltsamaa Kuldse veinikaste safraniga
• Fii - Fiievi kotlet. maisikana / pistaatsia / korea rooma salat / spinati-kartulikreem / maapirn
• GMP Patisserie - Part ja köögivili. Sous vide suitsune part, marineeritud kõrvits, juurseller, õun, pastinaak, porgand, sidrunheina-kirsikaste

Magusroog: 

• Antonius - Valge šokolaadi ja spinati panna cotta piparmündikrõpsuga
• Fii - Sipelgapesa. kataifi / passion / pekaanipähkel / jänesekapsas
• GMP patisserie - Münt ja õun. Mündi crème brûlée, õuna-laimisalat, krõbedik
• Chez André - Peakoka lapsepõlve mastoit – Salzburger Nockerl à la André. Krõbe ahjusoe brioche French Toast prantsusepärases vaibis, vaniljepuding, kultuurjõhvika-rosina magushapu keedis, kaetud õhulise meringue pilvega
• Kolm Tilli - Ekleer Pajumäe talu mahekohupiima ja astelpajukreemiga

Nüüd siis peaks siia tulema suur tühik ... nagu ikka enne laureaatide väljakuulutamist tehakse. Kahjuks pole kirjapildis see nii efektne kui teles. Kirjutan siia vahele natuke hindamisest ... siis ei ole laureaadid kohe nominentide järel. 

Hinda seda menüüd

Märgi mitu tärni väärib roog

Eelroog     

Pearoog     

Magusroog     

OSALE LOOSIMISES!

Kõigi hindajate vahel loosime Tartu restoranide kinkekaardid, igaüks väärtusega 25 eurot.

Loosikampaania info

Nimi*

Telefon*

Minu arvates selline hindamismeetod ei sobi kuhugi. Siia võib kirjutada üks inimene kümneid kordi, et mingit toidukohta esile tõsta või samas kedagi maha tehes. Pole ju raske lisada suvaliste tuttavate nimesid telefoninumbritega või siis oma nime kümneid kordi kasutada. Sellist tegevust nimetatakse sotsiaalmeedias trollimiseks. Kusjuures toidukohad ei pruugi nende "trollidega" üldse seoses olla.  Hindamine võiks olla koos autoriseerimisega või siis tasuline, siis oleks tulemus selle põhjal objektiivsem. Sellepärast otsustasin pärast paari esimest toidukohta selle vormi põhjal hindamise lõpetada ...

Kuid nüüd siis laureaadid:

Selle aasta parimaist parimad toidud on:

Parim eelroog: Gustav - Veise sisefilee äkis mustsõstra-piparmündi shrub-i, suitsuse majoneesi ja vutimunaga. Veise sisefilee, suitsune-majo ja basiiliku-majo, võis praetud chiabatta, vutimuna, mikroürdi. 

Selle toidu tegid eriliseks nii hea väljanägemine kui ka oskuslik veiseliha ärakasutamine eelroas. Lisapunkti sai kokk aga sõna "äkis" eest, mis on põline eestikeelne sõna toorele vürtsidega lihale või kalale. Kusjuures vanad eestlased kasutasid seda rohkem kala puhul. Igal juhul oli see äkis maitsev.

Parim põhiroog:  Vilde ja Vine - METSSIGA. Metssea sisefilee / porgandi-kaalika kreemjas „cheddar“ / tahhiiniga blanšeeritud porgand ja spargel / põdrakanepi kaste / kuldse herne võrsed. 

Metssea liha on raske valmistada. Vilde ja Vine peakokk oli sellega imeliselt hakkama saanud. Liha oli pehme, mahlane ja imehästi maitsestatud. Mul hakkab suu vett jooksma, kui sellele mõtlen. Lisandid sobisid lihaga ja omavahel. Serveerimine oli tasemel. Seda praadi läheks veel sööma.

Parim magustoit: Antonius - Valge šokolaadi ja spinati panna cotta piparmündikrõpsuga.

Magustoidu serveerimine oli tippklass ... nii kaunis, et ei tahtnud söömagi hakata. Selle magustoidu tegid eriliseks koka julged valikud spinati  panna cotta  ja lilla lisandi ... mille nime ma ei ütle ... lisamisega magustoidule ja ta tegi seda õnnestunult. Väga õnnestunud oli ka piparmündikrõps. Kõik koostisosad sobisid omavahel ning moodustasid ühtse tervikliku imelise suus sulava maitseelamuse.

Aitäh kõigile peakokkadele nende pingutuste eest, mida nad tegid Maitsva Tartu roogade ettevalmistamisel. Siinkohal tuleb meelde raamatu "Köögikurat" esitlemisel kuuldud Herkki Ruubeli tõdemus ... hea toidu väljamõtlemisele ja komponentide kokkusobitamisele võib kuluda kuid. 

Hindadest. Maitsva Tartu kampaania korraldajate poolt ette antud hinnavahemik 20-25 eurot. Kui nüüd vaadata graafikut, kes millise hinna valis, on näha, et üks söögikoht valis madalaima hinna  ... 20 eurot ja 15 söögikohta ehk 65% kõigist kampaanias osalevatest söögikohtadest valis maksimaalse hinna 25 eurot. 

Kui nüüd vaadata hinna ja kvaliteedi korrelatsioonikordajat r=0,2593 , siis on selge, et hinna ja toidu ning keskkonna vaheline seos on ikka veel nõrk. Loomulikult mõjutas seda näitajat ka hindade vähene varieeruvus, kuid ikkagi ... see näitaja on väga madal. Aga eelmisel aastal oli sama näitaja suisa negatiivne (r=-12102) ehk mida kõrgem oli hind, seda madalam oli kvaliteet. Seega areng on ...

Vaid kahes söögikohas küsiti kannu lastud hea Tartu kraanivee eest raha ... Chez Andre´s 2 eurot ja Pierre´s 2.50 kannutäis. Ülejäänutes oli kannuvesi tasuta laual või toodi meie palvel lauale.

Kui nüüd vaadata aga aastate lõikes arenguid, siis on näha, et viie aasta jooksul, mis me oleme Maitsva Tartu kampaania raames toidukohti külastanud, on toimunud nii toitude kvaliteedis kui toidukohtade kvantiteedis suuri muutusi. Paljud toidukohad on otsustanud ise mitte osaleda kampaanias või siis pole neid žürii poolt fotode ja komponentide põhjal valitud kampaanias osalema. Paljud on aga ka oma tegevuse lõpetanud. Kõige rohkem on kahju Polpo sulgemisest ... see oli tasemel restoran. Ka kohvik-resto JOP oli hea toidukoht. Kahju, et nende roogasid ei saa Maitsva Tartu raames nautida.

        Lõpetuseks tahaks taas kord tänada Tartu Linnavalitsuse ettevõtluse osakonna töötajaid selle hea kampaania väljamõtlemise ja käivitamise eest. Tänan lugejaid tagasiside eest ning vabandan kirjavigade ja mõnede ekslike andmete pärast. Kokkasid ma juba tänasin ... 

Eks näis, mis järgmine aasta meile toob ...

Imeline õhtusöök restoranis Antonius

         Fortuuna tahtel jäi lõpuakord Antoniusele. Huvitav, et tähestiku kaks esimest Antonius ja Aparaat jäid juhuvaliku osas kaheks viimaseks söögikohaks. Vaadates eelmiste aastate postituste statistikat, pole eriti oluline, millal on postitus tehtud ... kas veebruari alguses või lõpus ... ikka on arvukalt lugejaid. 

       Antoniuse interjöör hakkab ka tasakesi meedivamaks saama. See keldris paiknemine ja akende puudumine jääb nende miinuseks, kuid samas on teenindus väga tasemel ja ruumid on hubased ja mugavad. Täna meeldis teenindus väga ... selline sõbralik ja samas natuke suursugune. Jäime väga rahule selle "lõppakordiga", kõik oli suurepärane. See toidukoht oli ka üks väheseid, kus oli säilinud peakoka tervitus. Mõnus maitsekas amps. Kui alguses oli neid tervitusi enamusel, siis nüüd on raskete olude tõttu paljud sellest loobunud.

Eelroog: Munakeerd forelli, musta parmesani ja spinatimajoneesiga

No vaadake seda eelrooga ... on ju kenasti kujundatud ja serveeritud...?! Kuid mitte ainult ilus, vaid ka maitsev. Munarull sarnanes omletiga, kuid oli oli superidee panna kokku selline rull koos forellitäidisega ja sinepimajoneesiga. Muna tasakaalustas kala tugevat maitset ning lisandid andsid maitsenüansse juurde. Lisanditeks oli siis kalamari, marineeritud sibul, tume parmesan ja pisut maitseürte. Kusjuures võttes parmesani koos munaga oli see pisut tugeva maitsega, kuid kui võtta parmesani koos muna, kalatäidise ja lisanditega, siis moodustasid need väga maitseka komplekti. Komponentide sobivuses polnud kahtlustki. Fotol näib see roog selline pisike ja üheampsuline, kuid tegelikult oli täitsa korralik kogus eelrooga. See eelroog sai lisatud parima eelroa nominentide nimekirja. Tal on tõsine konkurents teistega, kuid seda, kes saab parimaks, otsustame homme ... kui kõik maitsed on natuke "laagerdanud". Hindeks loomulikult viis.

Põhiroog: Pardi-confit marineeritud patissoni, kartulikreemi ja võikastmega

Ka pearoas ei pidanud me pettuma. Pardi-confit ehk siis aeglaselt hautatud pardikoib ise oli mõnusalt pehme ja sinna peale laotud marineeritud taldrikkõrvits ehk patisson oli hapukas krõmps ja maitsekas. Pardi ümber oli kartulipudru kuhi ja selle ümber võikastme meri. Just võikaste ja marineeritud kõrvits andsid sellele toidule erilise maitse ja mõnusa struktuuri. Väga hea valik koka poolt. Lehte, mis pardikoiva ülemise otsa peale on pandud, ei soovita ma süüa ... see on küll söödav, kuid erilist elamust sellest ei saa. Pigem saab seda kasutada koivast kondi väljatõmbamiseks ... ilma, et näpud rasvaseks saaks. Toidu kogus oli taas kord muljetavaldav ... kõht sai korralikult täis. Ka sellele roale ei saanud me kuidagi alla viie panna ... oli maitsev ja eriline.

Magusroog: Valge šokolaadi ja spinati panna cotta piparmündikrõpsuga

Ja lõpuks magustoit .... nämma. Ütlen kohe ette, et see magustoit läks ka parima magustoidu nominendiks. No te vaid vaadake seda kunstiteost ... ja kui saate, siis minge maitske ka. Kasutada spinatit panna-cotta´ks ... julge samm ja väga eriline, kuid maitsev. Keskel olev piparmündikrõps oli just see mis vaja nii struktuuri kui maitse poolest ja lisaks valge šokolaadi kreem ... mm kui hea. Ümber magustoidu olevad marjad andsin kergelt hapukust ja see lillakas aine kõige all tasakaalustas ülemiste koostisosade tugevat maitset. Kusjuures selle lilla komponendi osas ettekandja alguses vihjeid ei andnud ja kui olime magustoidu lõpetanud, siis küsis ... kas me oskame arvata, mis see oli. Ma arvasin ära ... kuid teile ei kirjuta. Kui veel jõuate, siis minge, proovige ja arvake.  Viis pluss magustoit. Seda võib süüa nii kokteiliga, nagu mu abikaasa tegi, kohviga või ka teega. Sobib kõigiga neist.

Aitäh Antoniuse peakokale ... see oli imeline lõppakord meie Maitsva Tartu kampaania toidukohtade külsatusele. Homme võtan korraks aja maha ja panen kokkuvõttesse oma mõtted, mis mul selle kampaania ajal tekkisid. Lisaks ka loomulikult parimatest parimad ning mõned statistilised näitajad.  

Aparaat

        Aparaat on end määratlenud restoranina ... järelikult panin viisakamad riided selga. Kui menüüd vaadata, siis vähemalt väljanägemiselt on see restorani vääriline. Interjöör aga oli pubilik, enamus istekohti baaripukkidel ... kas tõesti istutakse restoranis baaripukkidel??? Nojah, ju ma olen vanaks ja konservatiivseks muutunud. 

      Huvitav on asjaolu, et Aparaat oli üks väheseid toidukohti, mis Vabariigi aastapäeva puhul oli suletud. Au ja kiitus omanikele. Töötajad said mõnusalt pühitseda. Olen alati olnud seda meelt, et 24/7 ei saa tööd teha. Ettevõttes, mida mina juhin, on aegade algusest olnud nädalavahetused ja riiklikud pühad vabad... vaatamata sellele, et vahel on ehitusobjektide üleandmise tähtajad on vahel kriitilised. Puhata on ka vaja... 

        Kolmas huvitav asjaolu oli hinnapoliitika. Vaatamata sellele, et Maitsva Tartu kampaanias oli ette antud hinnavahemik 21-25 eurot, oli siin hinnaks 20 eurot. Kuid selgus, et ma eksisin. Kampaania hinnavahemik oli seekord 20-25 eurot ... Vabandan siiralt ebatäpsuse pärast ja tänan tähelepanelikku lugejat valeinfole viitamast. Vot ei tea, kust jäi meelde see valeinfo.

           Aparaat oli ainuke Maitsva Tartu kampaania toidukoht, kus toitude komponente ei tutvustatud. Selle eest kohe kindlasti saab teenindus miinuse. 

Eelroog: Punahirve carpaccio / sinepikaste, kuivatatud pohl, rukola, parmesan (L).

Carpaccio on minu lemmik eelroog, seda te juba teate. Seekord ei pidanud ma pettuma, sest see carpaccio oli suhteliselt traditsiooniline koos rukola ja parmesaniga. Ehk kuivatatud pohlad olid erilised ja tõesti sobisid ja andsid mõnusat hapukust juurde. Mina oleks pannud küll natuke kõvade kuivatatud pohlade asemel juurde külmkuivatatud marjad ... neid oleks olnud koos lihaga parem mekkida. Sinepikaste, mida oli õige pisut, oli ka hea ja andis lihale maitsekust juurde. Kusjuures siin oli parmesani mõõdukalt ja see ei pääsenud rohke liha juures domineerima. Kui ettekandja tuli küsima - kuidas maitses?, siis vastasin, et veiseliha carpacciot on väga raske ära rikkuda. Kusjuures see oli veel hirveliha ... jah. Viis.

 

Põhiroog: Kauaküpsetatud seakõht / pastinaagi- ja kartuligratään, tõmmu õunakaste, sinepine miniporgand

Põhiroog ei näinud välja selline nagu reklaamfotol. Kuid see pole oluline. Oluline on see, et kauaküpsetatud seakõht oli ikka kole rasvane ... isegi nii rasvane, et seda ilma leivata polnud võimalik üldse süüa. Tõmmu õunakaste oli mõnus hapukas, kuid sellise rasvase liha juurde oleks hoopis soovinud kanget Põltsamaa sinepit, mis rasva pisutki lahustanud oleks. Kalekrõps oli koos kastmega söödav. .Ka kartuligratään polnud just kokakunsti kõrgsaavutus. Suhteliselt maitsetu. Pastinaagi maitset, mis seal sees pidi olema, ei tundnud üldse. Gratään maitses nagu keskpärane praekartul. Ainus eriline ja mõnus komponent oli sinepine porgand. Selle jätsin ma prae lõppu, et natukenegi head maitset suhu jätta. No ei meeldinud see praad ... kohe mitte üldse. Suure vaevaga sain söödud. panen kolme, kuid seda miinusega. Kui porgandit poleks olnud, oleks kindlasti kahe pannud. Kusjuures minu oma ema valmistab samast toormest (seakõht) imehead pajapõhjaliha ... seega pole ikka asi mitte toormes vaid valmistamiskunstis ja komponentides.

Magusroog: Astelpaju mousse / kaera-mandlikrõbedik

Magusroog oli väga hea väljanägemisega. Ja täitsa söödav ka. Kaera-mandikrõbedikud sobisid ideaalselt astelpajukreemiga või moussega, nagu nad ise nimetasid. Marjad peal olid nii ilusad kui ka sobisid magustoiduga. Astelpajukreem oli parajalt hapu. Kuid kui krõpsud ja marjad otsa said, siis muutus kreem pisut "lagedaks". Selle võis ära limpsida, kuid erilisust enam polnud. Ehk sõin ma krõbedikud ja marjad liiga kiiresti ära ... või oli neid selle kreemikoguse kohta vähe või kreemi liiga palju ... vot ei tea. Igal juhul tekkis lõpus kreemiküllastus. Sellepärast panen nelja plussi. Abikaasa arvas, et ka siia oleks kohvi sobinud, kuid minu arust oli see magustoit piisavalt hapukas ja selle juurde oleks pigem tee sobinud ... 

No vot. Homme on finale grande 23 toidukoht... loodame, et Antonius pakub sellele vastava õhtusöögi. Kuidagi kiiresti on veebruar möödunud. Kui alguses tundus 23 kohta ikka palju, mis palju, siis nüüd võiks veel mõned ette võtta.

Itaaliapärane Pompei

        Õnnesoovid kõigile Eesti Vabariigi 104 sünnipäeva puhul! 

        Olge tugevad ukrainlased, oma kodumaad ja vabadust kaitstes!

        Pärast pidulikku kontserti Eesti Rahva muuseumis suundusime praktiliselt kohe õhtusöögile Pompei toidukohta ... just toidukohta, sest otsisin palju otsisin ... ei leidnud kohta kus oleks liigitatud see toidukoht kas restoraniks, kohvikuks või pubiks. Ainus mis oli igal pool kirjas, oli slogan "armastusega valmistatud". Nojah. Kas see ongi oluline, kuidas end tituleeritakse. Pigem on ikka oluline, mida pakutakse ja milline on interjöör.  Suured aknad, mis avanesid väga käidavale Rüütli tänavale ja olid katteta. Õhtul olid istujad nagu kalad akvaariumis, keda möödujad vaatavad. Sisemus tänapäevaste kohvikute stiilis ... baarilett keset ruumi ja köök osaliselt vaatele avatud. Meeleolu suhteliselt rahulik. Nojah. Teenindus oli hea. Ettekandja oli tulnud siia Polpost, kus minu mäletamise järgi oli väga hea teenindus. Igal juhul proovis ta sõbralikult vastata kõigile meie küsimustele ja võttis stoilise rahuga vastu ka otsekohese kriitika. 

Eelroog: POMPEI STRACCIATELLA, suvikõrvits, pistaatsia, kurk

Eelroog oli filigraanselt koostatud ... mozarella juustu koorekaste oli pehme ja maitsev, suvikõrvits töödeldud persillade´ga, mida ettekandja nimetas peterselli-küüslaugu õliks. Igal juhul oli see mõnusalt vürtsikas ja sobis ideaalselt pehme suvikõrvitsa ja marineeritud kurgiga. Kusjuures koorekaste ja keskel asuvad vürtsikad suvikõrvitsa lõigud tasakaalustasid üksteist mõnusalt. Kui vaadata aga toidu nimetust - stracciatella, siis see pidavat olema otsetõlkes itaalia keelest peenike puru ... ehk sümboliseeris see nimetus puru, millega oli toit üle soputatud ... kusjuures ettekandja mainis, et mozarella oli ka enne kastmeks tegemist peenestatud. Kahjuks jäi see selgusetuks, kus või mis täpselt stracciatella on. Aga olgu mis see oli ... igal juhul saab eelroog hindeks viie, sest selles oli kõike, mis eelroaks vajalik on - maitsekust, isutekitavust ja ka kogus oli piisav.

Põhiroog: LASANJE, veis, Merevaik, parmesan

Põhiroa suhtes oli juba nimetuse põhjal kahtlus ... kas on ikka võimalik lasanjet niimoodi valmistada ja maitsestada, et see oleks eriline ja sobiks Maitsva Tartu menüüsse. Igal juhul väitis ettekandja toitu lauale tuues, et selle lasanje põhikomponendid, lasanjeplaadid, on neil oma valmistatud ja täidiseks on eestimaine veiseliha. Lisaks olevat ka mozarella juust ise valmistatud. Lasanjet ümbritses parmesani-merevaigukaste tilliõliga ning peal oli riivitud parmesani ja kõrval veel parmesanikrõps. Nagu ikka on parmesan tugeva maitsega ning kippus domineerima, tõsi ... merevaigukaste pisut tasakaalustas, kuid siiski oli lasanje maitse koos veiseliha, salaami vorsti viilakate ja parmesaniga palju intensiivsem kui kaste seda tasakaalustada jõudis. Kusjuures olin just Itaalias söönud pastarooga täpselt samasuguse intensiivse ja domineeriva juustumaitsega. Seal seletasid kohalikud, et seda peab sööma veini kõrvale juues ... ja seda nad tegid ... kuid kuna ma alkoholi ei tarbi, siis ei saanud ma proovida. Sama ka siin ... ehk oleks see lasanje veiniga paremini maitsenud kui veega. Seega karsklased, see toit pole meile. Hindeks panin nelja, sest kui ma panin Kolme Tilli väga rammusale ja intensiivse maitsega põhiroale nelja, siis see oli tollest parem ja ei saa ju siin kehvemalt hinnata. Kuigi oleks pidanud juba siis  põhiroale kolme panema.... olgu ... neli piiiiiika miinusega.

Maguroog: CANNOLID, pistaatsia, šokolaad, vanilje

Magusroaks pakutavad cannolid peaks olema metallist toru sees valmistatavad krõbedad rullikesed, mis täidetakse erinevate täidistega. Küsisin ja ettekandja läks abivalmilt köögist järele pärima. Selgus, et on tõesti just selliselt valmistatud torud, mis on imporditud Itaaliast. Kokk oli väitnud, et neil endal torukeste valmistamise vahendeid pole. Kusjuures süües oli ka tunda, et torukesed pole just äsja valmistatud. Aga täidis olla nende enda valmistatud ... milles ma lõpuks ikkagi kahtlesin. Esimene toruke oli täidetud šokolaadi mousse´ga ... vähemalt nii väitis ettekandja. Minu arust oli see täidis aga selline suhteliselt maitsestamata šokolaadikreem ... ei midagi erilist. Teine rullike oli täidetud väidetavalt sidrunikreemiga, kuid tuvastasime, et sidrunikreem oli ainult peal. Kusjuures just see peal olev sidrunikreem oli kogu magustoidu juures kõige parem ... mitte nii hea, kui minu tütre valmistatud sidrunikreem, kuid täitsa normaalne. Jänesekapsa leht oli ka maitsev 😊. Sisemuses olev kreem aga oli maitsetu ... ei saanudki aru, mis see oleks pidanud olema. Pistaatsiapähkli puru oli ehk otstes pisut olemas, kuid selle maitset ei tundud üldse. Kolmas rullike oleks teoreetiliselt pidanud olema vaniljetäidisega, kuid ettekandja väitis, et hoopis mascarpone juustu täidisega ... kusjuures Itaalias sõin magustoiduks mascarpone juustust valmistatud rooga ja ... no üldse polnud sarnane. Jälle suhtkoht maitsetu rulli sisu ... ei vaniljet ega mascarponet. No kuidas sa sellist magutoitu heaks saad lugeda. Tõsi, ära süüa kõlbas ja vastu ei hakanud ... seega kolm. 

Koju jõudes võtsin magustoiduks suure tüki abikaasa valmistatud sinimustvalget küpsisetorti ... maitses hea.

Homme õhtul on plaanis Aparaat ja laupäeva õhtul finaalakordina Antonius. Eks näis, kuidas seal elamused. Seniks aga jälgime sündmusi Ukrainas ja loodame, et terror saab väärika vastulöögi.

Stiilipuhas pubi RP9

     Tänane õhtusöök on tavalisest pidulikum, sest just täna 22.02.2022 tuli trükist minu raamat "Majavammist - puust ja punaseks. Ennetamine. Avastamine. Tõrje". Kahekümne aasta kogemused ja kahe aasta kirjatöö sai kaante vahele. Nii mõnus tunne. Kusjuures seda saab nüüd osta veebipoest. Nii olulise sündmuse puhul otsustasin isegi lipsu ette panna. Kuid see oli natuke liiast, sest RP9 on väga stiilipuhas pubi, kuhu oleks võinud palju vabamas riietuses minna. Kuid mulle see stiilipuhtus meeldis. Interjöör koos sporti näitavate telekate ja kuulsate meeste mõtteteradega, energiast pulbitsev ja jutukas ettekandja ning tugevad pubitoidud isegi Maitsva Tartu menüüs oli kõik omal kohal. Sellisesse kohta võib vabalt minna perega sööma või sõpradega juttu puhuma. 

Eelroog: Punapeedi carpaccio kitsejuustukreemi ja käsitööleiva krõbedikuga

Eelroa juures olid pubidele iseloomulikud leivakrõpsud, mis andsid toidule struktuuri. Punapeedi viilakad, mida kokk oli carpaccio´ks nimetanud, koos kitsejuustukreemiga maitses hästi. Eriti head olid seal peal olevad sidrunitükikesed ja ürdid. Taldriku keskel olev raskesti määratletav kaste oli pigem kaunistuseks. Kõige paremad ampsud olid siis, kui peediviilaka sisse panna törts kitsejuustukreemi ja võtta juurde sidrunitükike ja ürdiports. Ainult üks komponent ei sobinud selle roa juurde üldse, see oli maasikapoolik. Kuid selle sai võtta kõige lõpus eelroa magustoiduks ... eraldi. Siis sobis. Mida hindeks panna ... ehk õige pisut nappis vürtsikust, mis minu arvates eelroa juures on oluline isutekitaja. Maitsed sobisid, kuid midagi oleks võinud veel olla. Panen nelja plussi.

Põhiroog: Sütel küpsetatud köömnehõnguline seakarree odrakruubi-kartulivahvli ja rohepiprakastmega

Pearoog oli õite toitev. Seakarree küljes oli täitsa piisavalt tailiha ning lisaks oli veel tükike kondita liha. Tailiha oleks jäänud tuimaks, kui poleks juures olnud piprateradega kergelt vürtsikat kastet. Tomat sobis samuti liha juurde, andis mahlakust. Lisandiks aga oli väga originaalselt lahendatud kartulivahvlist korvike, mille sees oli koorekastmega odrakruubi puder. Tundub alguses imelik, kuid need kaks komponenti sobisid üllatavalt hästi nii omavahel kui ka lihasuutäitega. Kusjuures liha oli nii palju, et neid suutäisi jagus nii kastme, tomati kui pudru-vahvli lisandiga. Kokkuvõttes toitev pubitoit. Siia oleks ehk väike õlu või veingi juurde sobinud, kuid mina eelistasin nagu ikka kannuvett. Jäime pearoaga väga rahule ja paneme hindeks viie... eriti jäin rahule mina, sest sain nautida ka abikaasa lihapala. Tubli saavutus kokalt.

Magusroog: Astelpajuglögis pošeeritud pirn šokolaadi-pähklidekoori ja mündikreemiga (toode ei sisalda alkoholi)

Magusroas oli üllatav see, et pirn oli kuum. Nii kuum, et sulatas selle all oleva tumeda šokolaadi üles. Seega oli hea võtta pirni koos šokolaadiga. Kõrval olevad mündikreemi törtsud olid head ja hapukad, kuid nad ei suutnud tasakaalustada šokolaadi magusust. Astelpaju maitset ei tundnud pirni puhul üldse. Kokkuvõttes jäi domineerima tumeda šokolaadi maitse. Ehk oleks olnud sobiv panna pirni alla või ka kõrvale väike törtsuke astelpaju toormoosi, see oleks hapukamate maitsete eelistajatele olnud päästerõngaks selles magusas olluses. Maasikas selle toidu juurde sobis, see andis natuke hapukust juurde ja piparmündileht samuti oli kreemiga koos hea. Paneme nelja. Siin on arenguruumi.

Homme õhtul ootab meid rahvatantsutrenn ja seetõttu jääb õhtusöök ära. Kuid neljapäeval on Eesti Vabariigi 104 aastapäeva puhul meil õhtusöök planeeritud Pompei´s, kus kõik olla armastusega valmistatud. Eks näis.

Lihuniku Äri on tublisti arenenud

        Lihuniku äri sisekujundust ei tundnud enam äragi. Lihalett, mis enne oli keset ruumi, oli viidud kenasti seina äärde. Ruum tundus kohe suurem ... Keegi ei pidanud enam istuma WC ukse ees istuma ... nagu me eelmine kord olime sunnitud tegema ... kuna meie broneeringu ajal oli ruum tühi, siis oli seekord mõnus toitusid nautida. Päris viit veel ei paneks, kuid keskkonna ja teeninduse eest saab tubli nelja küll ära kirjutada.

Eelroog: Piprase vürtsi ja veisepuljongiga täidetud neerupirukas

Eelroog oli ikka väga eriline. Esiteks oli ta väga tuline kuumuse poolest ja teiseks päris tuline ka vürtside poolest. Vorm oli mõnusast muretaignast ja sisuks oli tõesti puljongi-neerusegu ... Peale oli puistatud marineeritud sibularõngaid ja pandud lusikatäis hapukoort. Kui nüüd mõelda, et sõime rupskeid, siis peaks meelde tuletama, et vanal heal ajal kasutati iga lihasaadus otstarbekalt ära. Seega võib väita, et kokk valmistas toitu vanarahva kombe kohaselt. Kusjuures tulemus oli väga maitsev. Piisavalt isutekitav ja parajalt suur. Kõige parem oli põhjakaabe, kus tainas oli mõnusalt krõbe ja kergelt läbi imbunud peal olevatest ainetest. Kusjuures selle hea kättesaamiseks tuli oodata kuni serveerimispann või kauss ... kuidas seda nüüd nimetada ... ära oli jahtunud. Muidu oleks käed ära kõrvetanud. Ettekandja hoiatas ka alguses, et tuline. Pärast eelroa söömist oli suus selline vürtsikas hea maik ... seega hindeks viis. 

Põhiroog: Ahjuküpsis (valikus on maherohumaaveis või Rägavere mõisa lambaliha või mahesealiha), kastmeks maherohumaaveise demi-glace mustsõstramahlaga, lisandiks ahjus küpsetatud punase peakapsa steik, kõrvitsakrõpsud

Põhiroa osas oli kohe mitu valikut. Juba päeval kella kahe paiku helistas mulle ettekandja ja küsis, mis lihavaliku kasuks me otsustame. Loomulikult valisin mõlemale veiseliha. Ja toodigi meile lauale veiseliha lõik mis olevat ettekandja sõnul praetud kolmes ahjus. Mul tekkis kohe mõte, et no nüüd on üleküpsetatud lihatükk ... kuid selgus, et liha oli seest mõnusalt punane (medium minus) ja mahlane ning hõrk. Liha peale oli puistatud jämedat soola ning neile, kes soovivad vähem soolast liha, soovitan osa soola maha lükata. Ma ise tegin nii ja sain maitse tasakaalu. Kaste, mis kirjade järgi oli mustsõstramahlaga demi-glace ehk prantsusepärane paks kaste, ei olnud konsistentsi ja sisu poolest küll demi-glace kuid maitses hästi. Tundus, et lisatud sinepiseemned olid hiljem kokale mõttesse tulnud, sest algsel reklaamfotol neid pole. Aga hea mõte oli neid lisada. Kokkuvõttes kaste sobis lihaga ja koos moodustasid need hea maitseka suutäie. Kapsas oli mõnusalt krõmps ja selle peal olevad kõrvitsakrõpsuribad sobisid kapsaga. Kuid lihaga need lisandid kõige paremini ei sobinud ... minu arvates oleks hautatud maitsestatud juurviljad parem lisand olnud. Kuid samas oli väga omapärased lisandid ... praeahjus valmistatud marineeritud kapsast polnud ma enne veel söönud ja kõrvitsakrõpsu samuti. Panen hindeks ikka viie ... miinusega. Põhikomponent ... veiseliha ... oli ikka väga hästi valmistatud.

Magusroog: Veise luuüdiga küpsetatud hapusaiavorm, kuivatatud jõhvikas, murakatoormoos, kardemoni piim

Magusroa väljanägemine oli oluliselt erinev reklaamfotol tooduga. Kahjuks ei õnnestunud reklaamfotol toodud toitu degusteerida ja sellepärast ei saa maitseid võrrelda. Kui nüüd altpoolt ülespoole komponendid üles lugeda, siis kõige all oli kardemonipiim, mida tavaliselt lisatakse porgandikoogi juurde. Piima keskel oli saiavorm, kus pidi olema sees ka luuüdi. Kusjuures seekord polnud luuüdi üldse liiast ... ainult kergelt oli tunda selle erilist maitset ja rasvasust. Saiavormi peal olid nurkades jõhvikad ja keskel külmutatud murakamoosi kuhil. Vot sellest ei saa ma aru, miks murakamoos oli külmutatud ... see võttis moosi maitsekust ikka tublisti vähemaks. Kuusevõrsed, millega kogu roog oli üle puistatud, sobisid teiste komponentidega hästi. Kokkuvõtteks ... Luuüdi-saiavorm väga hea koos kardemonipiima ja kuusevõrsetega. Jõhvikad ... mõnus lisand saiavormile. Murakamoos sellisel kujul siia ei sobinud. Ehk oleks pidanud sellel laskma ära sulada ja siis sööma ... vot ei tea, mida kokk mõtles. Igal juhul ei saa ma hindeks viis panna, sest oleme juba söönud niiiiiiiiiii häid magustoite ... seega neli.

Ja olemegi lõpusirgel. Jäänud on veel neli viimast toidukohta. Neid kahjuks ei saanud broneerida fortuuna valitud järjestuses, sest mõned toidukohad on otsustanud Vabariigi Aastapäeval puhata. Väga tublid, et sellise otsuse tegid. Homme õhtul külastame igal juhul RP9, mis on oma nime saanud Raekoja Plats 9 aadressi järgi.  Kuid sellest siis juba homme.

Pretsedenditult kõige aeglasem teenindus Humalas

         Nagu juba pealkirjaski öeldud, oli Humalas kõige aeglasem teenindus. Kusjuures polnud seal üldse palju külastajaid ... Eelrooga ootasime pool tundi, põhirooga 40 minutit ja magustoitu jälle pool tundi. Kõige koomilisem oli aga see, et magustoidu saabudes palusin koheselt tuua ka arve, kuid paraku sõime ära magustoidu ja siis pidime veel ootama, et saada arvet. Kusjuures jälgisin kelneri liikumist ... tal viis ära veel kolm tellimust ja ühe arve, siis oli tal aega paarileti taga juttu puhuda ning alles siis tuli meie juurde. Esimene toidukoht selle aasta Maitsva Tartu kampaanias, kus tipp jäi minu taskusse. 

Eelroog: Veiseliha carpaccio — Eesti lihaveise välisfilee, parmesan, riisikrõps, rukola       

Veiseliha carpaccio on läbi aegade olnud minu lemmik eelroog. Sellepärast olid ka seekord ootused suured. Kui tavaliselt on veiselihaviilakud all ja selle peal maitseroheline, siis siin oli kokk lahendanud toidu serveerimise nii, et kõige all oli majonees, siis rukolalehed vaheldumisi riisikrõpsudega ning nende kuhja otsas veise välisfilee ning kõige peal erinevalt värvitud parmesani juust läbisegi rohelise sibula tükikestega. Kusjuures parmesani juust oli värvitud tomati, peedi ja söega hästi värviliseks. Pole paha lahendus. Eriti sobisid riisikrõpsud, mis andsid toidule struktuuri või nagu kelner ütles tekstuuri ... maitse asi, kuidas nimetada. Ka rohelise sibula tükikesed peal olid head. Kuid maitsetest domineerisid majonees ja parmesani juust. Liha maitset polnud juustuga koos üldse tunda. Rukolaletede maitsegi kahvatus parmesani kõrval. Seega oleks võinud olla kõige olulisema komponendi, veiseliha viilakate, asemel mistahes muu toidu komponent, vahet poleks olnud. Hinne neli ja isegi miinusega, sest see toit ei maitsenud nagu carpaccio. 

Pearoog: Kapsarull — savoy kapsas, kanahakkliha, seen, kartuligratään

Kui pearoog lõpuks lauale jõudis, olid poisid oma eine juba lõpetanud ning ajaviiteks tellitud krõbedad leivadki leidnud tee poiste kõhtudesse. Kapsarull oli täidetud seente-kanalihatäidisega, kõrval olid kihilistest kartuliliistakatest tehtud gratään ning kelner valas kõrvale kannust vedeliku, mis võis olla kapsarullide keetmisleem. Juba esimese suutäiega sain aru, et täiesti maitsetud gratäänid, vähese maitsega lihaleem ja tugeva seenemaitsega täidis. Seda pearooga süües oli tunne nagu sööks kehva seenekastet kapsaga. Igal juhul ei meeldinud see pearoog kohe üldse. Ei saa öelda, et seda polnud võimalik süüa, oli küll, kuid mingit elamust sellest ei saanud. Kolm on toidule paras hinne.  Mõtlesin, et mida oleks saanud teha teisiti. Kartuligratäänidele oleks pidanud lisama ehk maitseaineid ... kasvõi näiteks kartulimaitseainet. Kapsarulli täidises oleks võinud olla palju vähem seeni ja rohkem maitsestatud kanahakkliha ning kast,meks oleks siia sobinud soe koorekaste palju rohkem kui see keeduleem ... kuid need on minu subjektiivsed arvamused. Kindlasti leidus inimesi, kellele see kapsarull maitses.

Magusroog: Astelpaju crème brûlée — valge šokolaadi lumi, lemon verbena, vanilje

Maguroog oli taas kord astelpajust valmistatud crème brûlée, seekord täitsa tasemel. Karamelliseeritud suhkrukirmet küll peal polnud, nagu crème brûlée´l ette nähtud, kuid muidu maitses hea. Marjad magustoidul andsid mõnusalt hapukat maitset ... mitte, et astelpaju oleks magus olnud ... ning vaniljekreem all oli tasakaalustav komponent. Struktuuri andis toidule küpsisepuru ja maitsekust valge šokolaad. Lemon verbena, mis on väga hea lõhnaga ürditaim, andis nii lõhna kui kerget maitsekust. Jäätist oli ehk pisut vähe, kuid seda ei pidanudki palju olema. Hea oli, isegi väga hea ... ehk kui elamus hindena väljendada, siis viis.

Esimene toidukoht,  mille keskmine hinne sellel aastal oli alla nelja. 4-3-5-3 ehk 3,75. Viimane kolm oli siis teeninduse eest. Veendusin ka selles, et endine Polpo peakokk siin ei töötanud. Võiks isegi öelda, et Polpoga võrdlemine pole kohane. Kusjuures selle toidukoha puhul saab eriti eredalt aru, kui vale on hinnata toitude sobivust Maitsva Tartu kampaaniasse fotode ja koostisosade järgi. Nii kaunid eel - ja põhiroa fotod, nii mõistlikud koostisosad, kuid täiesti ebaõnnestunud tulemus.

Millest ma veel aru ei saanud oli vana Humala nime kasutamine ... tudengiajast mäletan seda kui räpakat, lärmakat ja täissuitsetatud õllekat. Kes küll tahaks sellist imagot oma toidukohale. Kuid eks omanikud tea paremini.