Traditsiooniliselt eriline Chez André

     Chez André, mis pidi olema loosi järgi esimeseks toidukohaks, sai täna õhtul külastatud. Teisena. Kuna kellaaegasid sai valida vaid iga kahe tunni tagant, siis oli meie broneeringu ajaks 21.00. 

        Kusjuures leidsin kohe erinevuse Maitsva Tartu kodulehe ja menüüs oleva teksti vahel. Esimesel on kirjas eelroa koostises sidruni sabayonne, aga restorani menüüs sidruni sabayon, ... uurides kirjandust leidsin, et teine variant on õige. Loodan, et Maitsva Tartu kodulehel tehakse kiiresti parandus. Neile, kellele see sõna täiesti võõras tundub, võib öelda, et tegemist on kastmega, mida tavaliselt kasutatakse dessertroogades.

Selles menüüs on kasutatud üldse palju võõrsõnu. Mahla asemel on menüü koostaja eelistanud sõna saft, prantsusepärase leiva asemel brioche ja ....  bouillabaisse osas pidin tükk aega otsima eestikeelset vastet ... kuid head ei leidnudki ... Vikipedia ütleb selle kohta - traditsiooniline Provence'i kalahautis, mis on pärit sadamalinnast Marseille'st ...  aga meringue peaks olema munavalgest valmistatud vaht. Vot ei saa aru, miks on vajalik menüü nii keeruliseks ajada.

Kuid nimetused nimetusteks. Tulime siiski maitseid nautima... ükskõik kuidas neid roogasid nimetada.

Eelroog: Lemon „Britta“ salat, siidjalt soe sidruni sabayon, rebitud bbq searibi, ürdine kodujuust, metsamarja-muraka saft, krõps brioche, vahuline küpsetatud munavalge, puuviljatolm

Kaunistamiseks paiknesid laual puidust alused, millele olid lisatud dekoratsioonidega oksad. Kõik alused olid erinevad. Nagu pärast selgus peakokk Andruse käsitöö. Oli alles tegemist nendega... Maitse poolest polnud eelroal vigagi ... ehk seda metsamarja-muraka safti oli natuke palju. Samas kale krõps ja salatilehed sobisid selle kastmega. Metssealiga oli tugeva maitsega, kuid koos põhjas olnud kodujuustuga maitses seegi hästi. Munavalgevaht ja puuviljatolm peal olid head, kuid meile tundus, et sinna oleks pošeeritud muna isegi paremini sobinud. Kõige maitsvam oli minu jaoks kodujuust, mis põhjas olles oli läbi imbunud pealmiste komponentide mahladest ning maitses imeliselt. Tõsi, seda head ollust kausi põhjast noa ja kahvliga kätte saada oli päris piin. Eelroa kohta võib kokkuvõttes öelda  - väga Chez Andrélik toit ... palju erinevaid komponente kokku pandud ja mingi võluväega need sobisid omavahel ... vaatamata sellele, et üks oli justkui magustoit, teine eelroog kuid kolmas hoopis pearoa moodi. Liigse moosikoguse pärast panen hindeks viis miinusega.  

Pearoog: Krõbe „Lava“ croissant täidetud suussulava veisepõsega, kartuli-hash, brändine chorizo-homaari bouillabaisse, passioni-edamame oad, maheda lutserni- ja mungoaidud

Pearoog oli väga intensiivsete maitsetega. Veisepõsk teadupoolest on tugevamaitseline ja kui sinna oli lisatud kartuleid ja ubasid, mis olid üle valatud tugeva hapumaitselise passioni kastmega ... siis olid need intensiivsed maitsed nii domineerivad, et croissant ja idud ei jõudnud neid maitseid tasakaalustada. Kokku tuli liiga tugevamaitseline roog. Sinikarbid, mida oli leotatud samuti mingis intensiivse maitsega kastmes, ei andnud pearoale midagi juurde, pigem tundusid natuke võõrkehad selle söögi juures. Kõigele lisaks oli noa ja kahvliga sügavast kausist toitu raske süüa ja rannakarpe serveerides peab alati olema eraldi rätik või hulk salvrätte käte pühkimiseks. Mäletan söömaaega Brüsselis, kus neid toodi terve kausitäis ja nende söömiseks olid spetsiaalsed ühekordsed kindad. Ei jäänud seekord pearoaga rahule. Hindeks neli pika miinusega. Peakoka vabandamiseks saime lõpus teada, et see roog on alles "timmimisel" ja loodetavasti saab kampaania keskel juba paremaid maitseelamusi.

Magusroog: Peakoka lapsepõlve mastoit – Salzburger Nockerl à la André. Krõbe ahjusoe brioche French Toast prantsusepärases vaibis, vaniljepuding, kultuurjõhvika-rosina magushapu keedis, kaetud õhulise meringue pilvega

Magustoit oli hea. Isegi väga hea. Selline nostalgiahõnguline saiavorm, mida oli täiendatud kaasaegsete maitsetega. Piima asemel oli vaniljekreem, väga mõnusad üllatused olid munavahu sees olevad jõhvikad ja põhjas võis leida mõnusaid pehmeid rosinaid. Magusroa nimetus on väga keeruline, kuid toit ise suhteliselt lihtne ja maitsev. Hindeks viis ... kohe tugev viis.

Ja lõpuks interjöörist ning teenindusest. Interjöör on selles toidukohas olnud alati rikkalik ja maitsekas. Toitude alused sobisid ülejäänud keskkonnaga ja mõnus vaikne prantsusepärane muusika muutis õhkkonna meeldivaks. ... Kuid liiga tihti kostus üle selle romantika baarileti taga olevate teenindajate valju tööalast juttu. Eriti intensiivne oli kelneri hääl, kes kohe mahlaselt rääkis kaupadest ja muudest talle olulistest tööasjadest. See ei sobinud kuidagi. Tegin sellekohase märkuse ka peakokale, kes magustoidu ajal tuli lauda juttu puhuma. Ta lubas töötajatega vestelda... 

Kahjuks muutis see baarileti tagune pidev jutuvada meeldiva keskkonna vähem meeldivaks ning hindeks saab neli. 

Hind kahele oli siin 50 eurot, millele lisandus kannutäie kraanivee eest kaks eurot. 

Homme lõunastame Dorpatis ... eks näis, mida nemad meile pakuvad. Vaid 21 toidukohta veel külastada 😋