Tänane õhtusöök on tavalisest pidulikum, sest just täna 22.02.2022 tuli trükist minu raamat "Majavammist - puust ja punaseks. Ennetamine. Avastamine. Tõrje". Kahekümne aasta kogemused ja kahe aasta kirjatöö sai kaante vahele. Nii mõnus tunne. Kusjuures seda saab nüüd osta veebipoest. Nii olulise sündmuse puhul otsustasin isegi lipsu ette panna. Kuid see oli natuke liiast, sest RP9 on väga stiilipuhas pubi, kuhu oleks võinud palju vabamas riietuses minna. Kuid mulle see stiilipuhtus meeldis. Interjöör koos sporti näitavate telekate ja kuulsate meeste mõtteteradega, energiast pulbitsev ja jutukas ettekandja ning tugevad pubitoidud isegi Maitsva Tartu menüüs oli kõik omal kohal. Sellisesse kohta võib vabalt minna perega sööma või sõpradega juttu puhuma.
Eelroog: Punapeedi carpaccio kitsejuustukreemi ja käsitööleiva krõbedikuga
Eelroa juures olid pubidele iseloomulikud leivakrõpsud, mis andsid toidule struktuuri. Punapeedi viilakad, mida kokk oli carpaccio´ks nimetanud, koos kitsejuustukreemiga maitses hästi. Eriti head olid seal peal olevad sidrunitükikesed ja ürdid. Taldriku keskel olev raskesti määratletav kaste oli pigem kaunistuseks. Kõige paremad ampsud olid siis, kui peediviilaka sisse panna törts kitsejuustukreemi ja võtta juurde sidrunitükike ja ürdiports. Ainult üks komponent ei sobinud selle roa juurde üldse, see oli maasikapoolik. Kuid selle sai võtta kõige lõpus eelroa magustoiduks ... eraldi. Siis sobis. Mida hindeks panna ... ehk õige pisut nappis vürtsikust, mis minu arvates eelroa juures on oluline isutekitaja. Maitsed sobisid, kuid midagi oleks võinud veel olla. Panen nelja plussi.
Põhiroog: Sütel küpsetatud köömnehõnguline seakarree odrakruubi-kartulivahvli ja rohepiprakastmega
Pearoog oli õite toitev. Seakarree küljes oli täitsa piisavalt tailiha ning lisaks oli veel tükike kondita liha. Tailiha oleks jäänud tuimaks, kui poleks juures olnud piprateradega kergelt vürtsikat kastet. Tomat sobis samuti liha juurde, andis mahlakust. Lisandiks aga oli väga originaalselt lahendatud kartulivahvlist korvike, mille sees oli koorekastmega odrakruubi puder. Tundub alguses imelik, kuid need kaks komponenti sobisid üllatavalt hästi nii omavahel kui ka lihasuutäitega. Kusjuures liha oli nii palju, et neid suutäisi jagus nii kastme, tomati kui pudru-vahvli lisandiga. Kokkuvõttes toitev pubitoit. Siia oleks ehk väike õlu või veingi juurde sobinud, kuid mina eelistasin nagu ikka kannuvett. Jäime pearoaga väga rahule ja paneme hindeks viie... eriti jäin rahule mina, sest sain nautida ka abikaasa lihapala. Tubli saavutus kokalt.
Magusroog: Astelpajuglögis pošeeritud pirn šokolaadi-pähklidekoori ja mündikreemiga (toode ei sisalda alkoholi)
Magusroas oli üllatav see, et pirn oli kuum. Nii kuum, et sulatas selle all oleva tumeda šokolaadi üles. Seega oli hea võtta pirni koos šokolaadiga. Kõrval olevad mündikreemi törtsud olid head ja hapukad, kuid nad ei suutnud tasakaalustada šokolaadi magusust. Astelpaju maitset ei tundnud pirni puhul üldse. Kokkuvõttes jäi domineerima tumeda šokolaadi maitse. Ehk oleks olnud sobiv panna pirni alla või ka kõrvale väike törtsuke astelpaju toormoosi, see oleks hapukamate maitsete eelistajatele olnud päästerõngaks selles magusas olluses. Maasikas selle toidu juurde sobis, see andis natuke hapukust juurde ja piparmündileht samuti oli kreemiga koos hea. Paneme nelja. Siin on arenguruumi.
Homme õhtul ootab meid rahvatantsutrenn ja seetõttu jääb õhtusöök ära. Kuid neljapäeval on Eesti Vabariigi 104 aastapäeva puhul meil õhtusöök planeeritud Pompei´s, kus kõik olla armastusega valmistatud. Eks näis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar