Itaaliapärane Pompei

        Õnnesoovid kõigile Eesti Vabariigi 104 sünnipäeva puhul! 

        Olge tugevad ukrainlased, oma kodumaad ja vabadust kaitstes!

        Pärast pidulikku kontserti Eesti Rahva muuseumis suundusime praktiliselt kohe õhtusöögile Pompei toidukohta ... just toidukohta, sest otsisin palju otsisin ... ei leidnud kohta kus oleks liigitatud see toidukoht kas restoraniks, kohvikuks või pubiks. Ainus mis oli igal pool kirjas, oli slogan "armastusega valmistatud". Nojah. Kas see ongi oluline, kuidas end tituleeritakse. Pigem on ikka oluline, mida pakutakse ja milline on interjöör.  Suured aknad, mis avanesid väga käidavale Rüütli tänavale ja olid katteta. Õhtul olid istujad nagu kalad akvaariumis, keda möödujad vaatavad. Sisemus tänapäevaste kohvikute stiilis ... baarilett keset ruumi ja köök osaliselt vaatele avatud. Meeleolu suhteliselt rahulik. Nojah. Teenindus oli hea. Ettekandja oli tulnud siia Polpost, kus minu mäletamise järgi oli väga hea teenindus. Igal juhul proovis ta sõbralikult vastata kõigile meie küsimustele ja võttis stoilise rahuga vastu ka otsekohese kriitika. 

Eelroog: POMPEI STRACCIATELLA, suvikõrvits, pistaatsia, kurk

Eelroog oli filigraanselt koostatud ... mozarella juustu koorekaste oli pehme ja maitsev, suvikõrvits töödeldud persillade´ga, mida ettekandja nimetas peterselli-küüslaugu õliks. Igal juhul oli see mõnusalt vürtsikas ja sobis ideaalselt pehme suvikõrvitsa ja marineeritud kurgiga. Kusjuures koorekaste ja keskel asuvad vürtsikad suvikõrvitsa lõigud tasakaalustasid üksteist mõnusalt. Kui vaadata aga toidu nimetust - stracciatella, siis see pidavat olema otsetõlkes itaalia keelest peenike puru ... ehk sümboliseeris see nimetus puru, millega oli toit üle soputatud ... kusjuures ettekandja mainis, et mozarella oli ka enne kastmeks tegemist peenestatud. Kahjuks jäi see selgusetuks, kus või mis täpselt stracciatella on. Aga olgu mis see oli ... igal juhul saab eelroog hindeks viie, sest selles oli kõike, mis eelroaks vajalik on - maitsekust, isutekitavust ja ka kogus oli piisav.

Põhiroog: LASANJE, veis, Merevaik, parmesan

Põhiroa suhtes oli juba nimetuse põhjal kahtlus ... kas on ikka võimalik lasanjet niimoodi valmistada ja maitsestada, et see oleks eriline ja sobiks Maitsva Tartu menüüsse. Igal juhul väitis ettekandja toitu lauale tuues, et selle lasanje põhikomponendid, lasanjeplaadid, on neil oma valmistatud ja täidiseks on eestimaine veiseliha. Lisaks olevat ka mozarella juust ise valmistatud. Lasanjet ümbritses parmesani-merevaigukaste tilliõliga ning peal oli riivitud parmesani ja kõrval veel parmesanikrõps. Nagu ikka on parmesan tugeva maitsega ning kippus domineerima, tõsi ... merevaigukaste pisut tasakaalustas, kuid siiski oli lasanje maitse koos veiseliha, salaami vorsti viilakate ja parmesaniga palju intensiivsem kui kaste seda tasakaalustada jõudis. Kusjuures olin just Itaalias söönud pastarooga täpselt samasuguse intensiivse ja domineeriva juustumaitsega. Seal seletasid kohalikud, et seda peab sööma veini kõrvale juues ... ja seda nad tegid ... kuid kuna ma alkoholi ei tarbi, siis ei saanud ma proovida. Sama ka siin ... ehk oleks see lasanje veiniga paremini maitsenud kui veega. Seega karsklased, see toit pole meile. Hindeks panin nelja, sest kui ma panin Kolme Tilli väga rammusale ja intensiivse maitsega põhiroale nelja, siis see oli tollest parem ja ei saa ju siin kehvemalt hinnata. Kuigi oleks pidanud juba siis  põhiroale kolme panema.... olgu ... neli piiiiiika miinusega.

Maguroog: CANNOLID, pistaatsia, šokolaad, vanilje

Magusroaks pakutavad cannolid peaks olema metallist toru sees valmistatavad krõbedad rullikesed, mis täidetakse erinevate täidistega. Küsisin ja ettekandja läks abivalmilt köögist järele pärima. Selgus, et on tõesti just selliselt valmistatud torud, mis on imporditud Itaaliast. Kokk oli väitnud, et neil endal torukeste valmistamise vahendeid pole. Kusjuures süües oli ka tunda, et torukesed pole just äsja valmistatud. Aga täidis olla nende enda valmistatud ... milles ma lõpuks ikkagi kahtlesin. Esimene toruke oli täidetud šokolaadi mousse´ga ... vähemalt nii väitis ettekandja. Minu arust oli see täidis aga selline suhteliselt maitsestamata šokolaadikreem ... ei midagi erilist. Teine rullike oli täidetud väidetavalt sidrunikreemiga, kuid tuvastasime, et sidrunikreem oli ainult peal. Kusjuures just see peal olev sidrunikreem oli kogu magustoidu juures kõige parem ... mitte nii hea, kui minu tütre valmistatud sidrunikreem, kuid täitsa normaalne. Jänesekapsa leht oli ka maitsev 😊. Sisemuses olev kreem aga oli maitsetu ... ei saanudki aru, mis see oleks pidanud olema. Pistaatsiapähkli puru oli ehk otstes pisut olemas, kuid selle maitset ei tundud üldse. Kolmas rullike oleks teoreetiliselt pidanud olema vaniljetäidisega, kuid ettekandja väitis, et hoopis mascarpone juustu täidisega ... kusjuures Itaalias sõin magustoiduks mascarpone juustust valmistatud rooga ja ... no üldse polnud sarnane. Jälle suhtkoht maitsetu rulli sisu ... ei vaniljet ega mascarponet. No kuidas sa sellist magutoitu heaks saad lugeda. Tõsi, ära süüa kõlbas ja vastu ei hakanud ... seega kolm. 

Koju jõudes võtsin magustoiduks suure tüki abikaasa valmistatud sinimustvalget küpsisetorti ... maitses hea.

Homme õhtul on plaanis Aparaat ja laupäeva õhtul finaalakordina Antonius. Eks näis, kuidas seal elamused. Seniks aga jälgime sündmusi Ukrainas ja loodame, et terror saab väärika vastulöögi.