Pretsedenditult kõige aeglasem teenindus Humalas

         Nagu juba pealkirjaski öeldud, oli Humalas kõige aeglasem teenindus. Kusjuures polnud seal üldse palju külastajaid ... Eelrooga ootasime pool tundi, põhirooga 40 minutit ja magustoitu jälle pool tundi. Kõige koomilisem oli aga see, et magustoidu saabudes palusin koheselt tuua ka arve, kuid paraku sõime ära magustoidu ja siis pidime veel ootama, et saada arvet. Kusjuures jälgisin kelneri liikumist ... tal viis ära veel kolm tellimust ja ühe arve, siis oli tal aega paarileti taga juttu puhuda ning alles siis tuli meie juurde. Esimene toidukoht selle aasta Maitsva Tartu kampaanias, kus tipp jäi minu taskusse. 

Eelroog: Veiseliha carpaccio — Eesti lihaveise välisfilee, parmesan, riisikrõps, rukola       

Veiseliha carpaccio on läbi aegade olnud minu lemmik eelroog. Sellepärast olid ka seekord ootused suured. Kui tavaliselt on veiselihaviilakud all ja selle peal maitseroheline, siis siin oli kokk lahendanud toidu serveerimise nii, et kõige all oli majonees, siis rukolalehed vaheldumisi riisikrõpsudega ning nende kuhja otsas veise välisfilee ning kõige peal erinevalt värvitud parmesani juust läbisegi rohelise sibula tükikestega. Kusjuures parmesani juust oli värvitud tomati, peedi ja söega hästi värviliseks. Pole paha lahendus. Eriti sobisid riisikrõpsud, mis andsid toidule struktuuri või nagu kelner ütles tekstuuri ... maitse asi, kuidas nimetada. Ka rohelise sibula tükikesed peal olid head. Kuid maitsetest domineerisid majonees ja parmesani juust. Liha maitset polnud juustuga koos üldse tunda. Rukolaletede maitsegi kahvatus parmesani kõrval. Seega oleks võinud olla kõige olulisema komponendi, veiseliha viilakate, asemel mistahes muu toidu komponent, vahet poleks olnud. Hinne neli ja isegi miinusega, sest see toit ei maitsenud nagu carpaccio. 

Pearoog: Kapsarull — savoy kapsas, kanahakkliha, seen, kartuligratään

Kui pearoog lõpuks lauale jõudis, olid poisid oma eine juba lõpetanud ning ajaviiteks tellitud krõbedad leivadki leidnud tee poiste kõhtudesse. Kapsarull oli täidetud seente-kanalihatäidisega, kõrval olid kihilistest kartuliliistakatest tehtud gratään ning kelner valas kõrvale kannust vedeliku, mis võis olla kapsarullide keetmisleem. Juba esimese suutäiega sain aru, et täiesti maitsetud gratäänid, vähese maitsega lihaleem ja tugeva seenemaitsega täidis. Seda pearooga süües oli tunne nagu sööks kehva seenekastet kapsaga. Igal juhul ei meeldinud see pearoog kohe üldse. Ei saa öelda, et seda polnud võimalik süüa, oli küll, kuid mingit elamust sellest ei saanud. Kolm on toidule paras hinne.  Mõtlesin, et mida oleks saanud teha teisiti. Kartuligratäänidele oleks pidanud lisama ehk maitseaineid ... kasvõi näiteks kartulimaitseainet. Kapsarulli täidises oleks võinud olla palju vähem seeni ja rohkem maitsestatud kanahakkliha ning kast,meks oleks siia sobinud soe koorekaste palju rohkem kui see keeduleem ... kuid need on minu subjektiivsed arvamused. Kindlasti leidus inimesi, kellele see kapsarull maitses.

Magusroog: Astelpaju crème brûlée — valge šokolaadi lumi, lemon verbena, vanilje

Maguroog oli taas kord astelpajust valmistatud crème brûlée, seekord täitsa tasemel. Karamelliseeritud suhkrukirmet küll peal polnud, nagu crème brûlée´l ette nähtud, kuid muidu maitses hea. Marjad magustoidul andsid mõnusalt hapukat maitset ... mitte, et astelpaju oleks magus olnud ... ning vaniljekreem all oli tasakaalustav komponent. Struktuuri andis toidule küpsisepuru ja maitsekust valge šokolaad. Lemon verbena, mis on väga hea lõhnaga ürditaim, andis nii lõhna kui kerget maitsekust. Jäätist oli ehk pisut vähe, kuid seda ei pidanudki palju olema. Hea oli, isegi väga hea ... ehk kui elamus hindena väljendada, siis viis.

Esimene toidukoht,  mille keskmine hinne sellel aastal oli alla nelja. 4-3-5-3 ehk 3,75. Viimane kolm oli siis teeninduse eest. Veendusin ka selles, et endine Polpo peakokk siin ei töötanud. Võiks isegi öelda, et Polpoga võrdlemine pole kohane. Kusjuures selle toidukoha puhul saab eriti eredalt aru, kui vale on hinnata toitude sobivust Maitsva Tartu kampaaniasse fotode ja koostisosade järgi. Nii kaunid eel - ja põhiroa fotod, nii mõistlikud koostisosad, kuid täiesti ebaõnnestunud tulemus.

Millest ma veel aru ei saanud oli vana Humala nime kasutamine ... tudengiajast mäletan seda kui räpakat, lärmakat ja täissuitsetatud õllekat. Kes küll tahaks sellist imagot oma toidukohale. Kuid eks omanikud tea paremini.