Werneri õhtusöögiga võis väga rahul olla - oli nii üllatust kui maitsekust.

 Werneri teisel korrusel olid reede õhtul kõik lauad broneeritud. Küll oli hea, et üks broneeringutest oli meie saadetud.  Kusjuures me jõudsime tehnilistel põhjustel (viisime keskmise poisi teatrisse) tervelt 45 minutit varem, kuid laud oli kolme minutiga valmis ja saime alustada toitude nautimisega. Ka Werneris sai omavahel rahulikult rääkida, vaatamata sellele, et saal oli rahvast täis. Huvitav, kuidas ikka nii on, et ühes kohas on see võimalik ja teises mitte. Ilmselgelt akustika teema ...

Eelroog: „blin-blin“ Eesti toortatra pliinid / Viiratsi angerja tartar / peedigeel

Eelroaks pakuti pannkooke, mida vene keele mõjutusel vahel ka pliinideks nimetatakse. nagu fotolt näha oli taldrikul rivis kolm kooki, igaühel peal imemahlased ja maitsvad angerjalihakuubikud ning otsas peedikrõmpsud. Mulle tundus, et osad olid ka porgandist tehtud. Angerjaga segi oli ka kurgikuubikuid ning vist ka mõned väiksed sibulatükid. Igal juhul sobisid maitsed mõnusalt kokku. Katet oleks võinud ehk pisut rohkem olla või siis koogid väiksemad ... lõpus jäi kooki üle ja seda oli vaja katteta süüa. Sedalaadse ettepaneku me ka peakokale saatsime. Lisaks pakkusime välja, et katted oleks igal koogil võinud olla erinevad, siis oleks olnud erilisem ja huvitavam... kuid hindeks sai ikka kindel viis. Väga maitsev eelroog. 

Pearoog: „Must notsu“. Karni seafilee sinepises musta mee glasuuris / krõbe kartuli mulgipuder / piprajuure kaste

Pearoog oli samuti eriline. Sea sisefilee, mis kipub sageli tervena küpsetatult pisut tuim olema, oli kokal hästi õnnestunud. Nimelt oli peakokk lihatükki väljastpoolt katnud sinepi-meeseguga, mis andis lihale nii maitset kui ka mahlasust tublisti juurde. Kusjuures nimetatud segu oli söepulbriga mustaks värvitud ... väga effektne mõte. On ju süsi inimese tervisele igati kasulik komponent ... kui mõelda söetablettidele, mida me teatud olukorras hulgim sisse sööme. Kuid liha lihaks .. mulgipuder, millest moodustatud tsitadelli sees oli piprajuure kastme järv, oli samuti ideaalselt õnnestunus. Krõbedad kartulikuubikud ja singitükid järve kallastel andsid roale juurde nii struktuuri kui maitsekust ning sinepiste lihatükkidega sobisid need lisandid ideaalselt. Pärast pikka kaalumist esitasime ka selle prae parima prae nominendiks. Küll aga lõpus tuleb arutamist, kes küll meie laureaadiks saab 😊. Nii palju maitsvaid ja erilisi toite.

Magusroog: „Kevad koorumas“. Maguskartuli pesa / käsitöö-šokolaadi munad / creme anglaise / Eestis kasvanud marjad

Mõnusa punkti pani õhtusöögile linnupesa, mis oli moodustatud krõbedatest maguskartuli ehk bataadiribadest. Pesa ümber oli apelsinimaitseline vaniljekaste, mida nad ise nimetasid creme anglaise ja pesas oli mitmeid marju ning valgeid üllatusmune. Just nimelt üllatusmune, sest iga muna sees oli midagi erilist. Mõne sees hapukas mari, teise sees magus täidis. Soovitan võtta maguskartulit koos kastme ja munadega. Just kaste ühendas bataadiribad munade ja marjadega ühiseks maitsvaks magustoiduks. Mulle meeldisid just need hapud üllatusmunad ... mmm kui head. Seega ka magustoit oli viieline.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Werner on juba teist aastat sajaprotsendiliselt meie ootusi täitnud. Tubli ! Loodame, et ka järgmistel aastatel jätkub sama trend.