Imeline õhtusöök restoranis Antonius

         Fortuuna tahtel jäi lõpuakord Antoniusele. Huvitav, et tähestiku kaks esimest Antonius ja Aparaat jäid juhuvaliku osas kaheks viimaseks söögikohaks. Vaadates eelmiste aastate postituste statistikat, pole eriti oluline, millal on postitus tehtud ... kas veebruari alguses või lõpus ... ikka on arvukalt lugejaid. 

       Antoniuse interjöör hakkab ka tasakesi meedivamaks saama. See keldris paiknemine ja akende puudumine jääb nende miinuseks, kuid samas on teenindus väga tasemel ja ruumid on hubased ja mugavad. Täna meeldis teenindus väga ... selline sõbralik ja samas natuke suursugune. Jäime väga rahule selle "lõppakordiga", kõik oli suurepärane. See toidukoht oli ka üks väheseid, kus oli säilinud peakoka tervitus. Mõnus maitsekas amps. Kui alguses oli neid tervitusi enamusel, siis nüüd on raskete olude tõttu paljud sellest loobunud.

Eelroog: Munakeerd forelli, musta parmesani ja spinatimajoneesiga

No vaadake seda eelrooga ... on ju kenasti kujundatud ja serveeritud...?! Kuid mitte ainult ilus, vaid ka maitsev. Munarull sarnanes omletiga, kuid oli oli superidee panna kokku selline rull koos forellitäidisega ja sinepimajoneesiga. Muna tasakaalustas kala tugevat maitset ning lisandid andsid maitsenüansse juurde. Lisanditeks oli siis kalamari, marineeritud sibul, tume parmesan ja pisut maitseürte. Kusjuures võttes parmesani koos munaga oli see pisut tugeva maitsega, kuid kui võtta parmesani koos muna, kalatäidise ja lisanditega, siis moodustasid need väga maitseka komplekti. Komponentide sobivuses polnud kahtlustki. Fotol näib see roog selline pisike ja üheampsuline, kuid tegelikult oli täitsa korralik kogus eelrooga. See eelroog sai lisatud parima eelroa nominentide nimekirja. Tal on tõsine konkurents teistega, kuid seda, kes saab parimaks, otsustame homme ... kui kõik maitsed on natuke "laagerdanud". Hindeks loomulikult viis.

Põhiroog: Pardi-confit marineeritud patissoni, kartulikreemi ja võikastmega

Ka pearoas ei pidanud me pettuma. Pardi-confit ehk siis aeglaselt hautatud pardikoib ise oli mõnusalt pehme ja sinna peale laotud marineeritud taldrikkõrvits ehk patisson oli hapukas krõmps ja maitsekas. Pardi ümber oli kartulipudru kuhi ja selle ümber võikastme meri. Just võikaste ja marineeritud kõrvits andsid sellele toidule erilise maitse ja mõnusa struktuuri. Väga hea valik koka poolt. Lehte, mis pardikoiva ülemise otsa peale on pandud, ei soovita ma süüa ... see on küll söödav, kuid erilist elamust sellest ei saa. Pigem saab seda kasutada koivast kondi väljatõmbamiseks ... ilma, et näpud rasvaseks saaks. Toidu kogus oli taas kord muljetavaldav ... kõht sai korralikult täis. Ka sellele roale ei saanud me kuidagi alla viie panna ... oli maitsev ja eriline.

Magusroog: Valge šokolaadi ja spinati panna cotta piparmündikrõpsuga

Ja lõpuks magustoit .... nämma. Ütlen kohe ette, et see magustoit läks ka parima magustoidu nominendiks. No te vaid vaadake seda kunstiteost ... ja kui saate, siis minge maitske ka. Kasutada spinatit panna-cotta´ks ... julge samm ja väga eriline, kuid maitsev. Keskel olev piparmündikrõps oli just see mis vaja nii struktuuri kui maitse poolest ja lisaks valge šokolaadi kreem ... mm kui hea. Ümber magustoidu olevad marjad andsin kergelt hapukust ja see lillakas aine kõige all tasakaalustas ülemiste koostisosade tugevat maitset. Kusjuures selle lilla komponendi osas ettekandja alguses vihjeid ei andnud ja kui olime magustoidu lõpetanud, siis küsis ... kas me oskame arvata, mis see oli. Ma arvasin ära ... kuid teile ei kirjuta. Kui veel jõuate, siis minge, proovige ja arvake.  Viis pluss magustoit. Seda võib süüa nii kokteiliga, nagu mu abikaasa tegi, kohviga või ka teega. Sobib kõigiga neist.

Aitäh Antoniuse peakokale ... see oli imeline lõppakord meie Maitsva Tartu kampaania toidukohtade külsatusele. Homme võtan korraks aja maha ja panen kokkuvõttesse oma mõtted, mis mul selle kampaania ajal tekkisid. Lisaks ka loomulikult parimatest parimad ning mõned statistilised näitajad.