esmaspäev, 7. veebruar 2022

Esimene viieline menüü sellel aastal. Aitäh Gustav´i peakokale !

         Loosi tahtel einestasime täna õhtul kaubamaja juures asuvas Gustavi kohvikus. Ehk on natuke imelik minna abikaasaga õhtusöögile kaubamajja ... kusjuures kohvikusse minekuks pidime läbima Telia poe ... õnneks korvasid kogetud maitseelamused kõik keskkonna ebamugavused. Kuid kõigest ikka kordamööda. 

Eelroog: Veise sisefilee äkis mustsõstra-piparmündi shrub-i, suitsuse majoneesi ja vutimunaga. 

Veise sisefilee, suitsune-majo ja basiiliku-majo, võis praetud chiabatta, vutimuna, mikroürdid

Kui eelroog lauale toodi, siis pidi kõigepealt natuke aega nautima selle serveeringut ... milline värvide mäng ja millised söödavad dekoratsioonid. Kui vaatamisest isu otsa sai, siis hakkasime tükikesehaaval sööma ning selgus, et maitse oli välimusele vastav. Veiseliha äkis, mida ma nimetaks ise tartar´iks (keegi võiks mulle nende erisust selgitada), oli väga maitsev. Seda eriti koos krõmpsu chiabattaga, mis andis toidule struktuuri ning ürdipuruga,  mis lisas erilist maitset. Vahepeal tupsatasin veiseliha ka erinevate majoneeside sisse ja nautisin siis selle maitset. Vutimunad sobisid roa juurde ideaalselt... neid oleks võinud mõni rohkemgi olla. Samas majoneesi oleks võinud pisut vähem olla... ma sõin kohusetruult serveerimislaua puhtaks ja suhu jäi lõpuks tugev majoneesimaitse. Kuid abikaasa oli ettenägelikum ja jättis osa majoneesi puutumata. Natuke segaseks jäi, kus oli kasutatud shrub´i ... mis ettekandja väitel oli jookide valmistamiseks kasutatav alusaine ja kirjanduse andmetel õuna- või veiniäädikaga maitsestatud siirup. Ju siis kuhugi oli seda lisatud. Täiesti viieline eelroog, hea algus õhtusöögile.



Pearoog: Sous Vide Peipsi kohafilee, lutsumaksa patee, õrn spinati vaht ja valgeveinikaste

Madalal temperatuuril küpsetatud kohafilee, lutsumaksa patee, hapukoore-spinati vaht, juustune veinikaste, võis küpsetatud Saaremaa aedviljad
Pearoog sai aga valitud juba pärast esimesi suutäisi parima pearoa nominendiks. Koha on juba iseenesest hea kala, kuid üpris tavaline prae komponent. Siin aga suutis peakokk lisada kohale nii palju erilisi lisandeid, mis olid laotatud nii toidu ümber kui alla: lutsumaksa patee - tugeva maitsega kuid sobis maheda kalaga hästi; mahlased ja maitsvad aedviljad kala all ja peeditamp teises otsas; väga eriline hapukoore-spinatvaht ja imeline juustune veinikaste. Kõik nad sobisid hästi omavahel ning oli huvitav moodustada neist erinevaid suutäisi ... igaüks neist omaette maitseelamus. Mulle maitses neist kõige rohkem just koha-maksapatee-aedvilja amps. Kuid paha polnud ka koha-veinikastme suutäis. Eks igaüks saab ise oma lemmiku valida. Igal juhul imeline roog. Aitäh Gustav´i peakokale ! Hinne ei saa muud olla kui viis pluss.


Magusroog: Segamini Pavlova basiilikujäätise ja Mascarpone-valge šokolaadi kreemiga

Mascarpone-valge šokolaadi kreem, keedukreem, käsitööjäätis, beseed, marjakaste

Väärika punkti heale õhtusöögile pani magustoit. Beseed koos hapuka vaarikamoosiga olid head, kuid basiilikujäätis, mida ma siin esmakordselt proovisin, oli suisa imeliselt hea nii üksivõetult kui ka koos teiste komponentidega. Seda tahaks veel ja veel nautida. Eriti hea oli jäätis koos mascarpone kreemiga. Mustikad toidu peal andsid oma mahehapuka maitsega ainult elamusi juurde. Väga hea magustoit. 

Tervikuna väga maitsev eine. Soovitan kõigile. Kusjuures oli hea näha, et ka meie rahvatantsurühma kaaslased olid tulnud samal õhtul just Gustavisse Maitsva Tartu roogasid nautima. Loodan, et nemadki said meeldiva maitseelamuse.




4 kommentaari:

  1. Kopeerin siia Gustav´i peakoka vastuse küsimustele.

    Tere Kalle

    Tänan teid meie külastuse eest ja mind rõõmustab teadmine, et suutsime oma Gustavi perega muuta teie õhtusöögi eriliseks ning et teile meie Maitsev Tartu valik meeldis.

    Gustavi kohvikute peakokka rolli täidan mina Martin Tamm. Sealhulgas olen siis ka Tartus Gustav Gastro Cafe peakokk (tegu on lausa minu nn kodu kohvikuga kus ma veedan enamus oma tööpäevast). Maitsev Tartu söögid ja menüüd on täna minu enda sulest. Loomulikult ei saa ma alahinnata ka Joeli mõju kes meid külastades, koos kohvitades ning koos ka söögist vesteldes pakub tihti välja mõne põneva idee.

    Proovin siin kirjas vastata ka teie küsimusele mida märkasin teie blogis. Tartar vs Äkis/Äkine. Lühike / igav ja pealiskaudne vastus oleks, et Böff a la tartar on meieni jõudnud Euroopast ja Äkis / Äkine on puhtalt meie Eestlaste (rannarahva) idee. Aga samas mulle meeldib söögist rääkida. Igal hea söögil on ja võiks olla oma lugu. Hea lugu lisab söögile tihti selle viimase sügavuse mille üle on hea mõtiskleda järgmine kord kui seda sööki sööd.

    Ühe loo järgi seostatakse Böff a la tartar-i Mongolitega (keda kutsuti ka Tatarlasteks) ja nende kombega liha pehmendada ratsa sõites hoides seda sadula all. Tundub, et nimelised seosed on olemas ja see idee kannab põnevat ja ürgset sõnumit mis lisab sellele söögile sügavust. Kas antud söök on nüüd otseselt seotud Mongolitega pole kindel, kuid üsna kindlalt saame öelda, et Mongolid tõid vallutatud aladele endaga kaasa idee/kombe (vahel vajadusest tingituna) toore liha söömiseks ning see levis Venemaalt Saksamaale (siis juba retseptidena) ja sealt omakorda Ameerikasse kus New Yorgi sadama restoranides muutus juba tänapäevase Böff a la tartar-i sarnane retsept populaarseks. Seda küll tunti siis „Ameerika filee“ või „Hamburgi stiilis veiseliha“ nimega.
    Kui see retsept jõudis ringiga Prantsusmaale siis oli kombeks serveerida sinna kõrvale Tartar kastet ning lõpuks muundus nimetus „Le filet Américain“ „Le Steak tartare-ks“ ehk siis steik tartar kastmega. Isegi kui tartar kastme lisamine muutus mitte nii kohustuslikus siis nimi jäi. Täna nimetatakse tartariks üldistavalt toorest lihast ja kalast valmistatud sööke.
    Ja nüüd meie enda kodumaine Äkis/Äkine. Äkist valmistati äsja püütud värskest kalast mida tavaliselt soolati ja söödi kohe samal päeval. Aja möödudes tehti Äkist ka värskest veiselihast. Siin on põnev mõtisklus koht, et kas ehk see komme jõudis meieni samal ajal kui jõudis Venemaalt Saksamaale ? Kohalikud Eestlased ei olnud vast nii jõukad, et said lubada endale veiseliha sellisel kujul, kuid mõisnikel jne olid tihti tugevad sidemed Venemaaga (kaubanduslikud ja ka perekondlikud) nii et see võib olla väga tõenäoline.
    Kuigi Äkine valmistatati tavaliselt siiski kalast siis sellel aastal otsustasin kasutada kodumaist veise sisefileed. Mustsõstra shrub-i kasutasime liha kergeks marineerimiseks mis andis maitsesse õrna magusa mustsõstra vihje. Ja Äkise maitsestusse peitsin ka natukene trühvliõli. Piisavalt vähe, et alateadvus tunneks umami maitset ja lõhna, kuid veel ei kataks veist ennast.

    Nüüd juhtus see, et ma jäin taaskord tarbetult söögist lobisema. Sellegipoolest ma loodan, et te saite vastuse kõikidele tekkinud küsimustele ja ehk jätsin endast maha mõttealgatuse järgmiseks korraks kui tellite restoranis Böff à la tartar-i

    Tervitades ja kõike head soovides

    Martin Tamm
    Peakokk
    Gustavi Kohvikud
    Gustav Gastro Cafe

    VastaKustuta