reede, 6. november 2020

Lõuna Põlvas Pesa restoranis, kus pakuti ka "Metsast taldrikule" menüü toite

Täna juhtusin Põlvasse ühte majavammiga hoonet vaatama ja kuna oli lõuna aeg, siis otsustasin külastada Pesa restorani, kus pakutakse ka "Metsast taldrikule" menüü roogasid. Kui juba, siis juba ... pole ju mõtet tavalist päevapraadi võtta, kui selliseid hõrgutisi pakutakse.

Peakoka tervituseks oli pohlasõir kuusevõrsesiirupiga. Sõiral polnud vigagi, kuid pohla maitse ei tundnud. Sõira maitse oli küll, kuid see oli tavaline. Peal oli kuusevõrsesiirup, mis maitses nagu moos ... täitsa huvitav lahendus. Mõnus amps. Proovisin kõrvale pandud päris võrset ka, see ikka väga süüa ei sobinud ... see vist ikka oli kaunistuseks. Lisaks toodi ka kohapeal tehtud ciabattat koos võidega. See oli vahepalaks hea, sest praadi pidi natuke ootama ... nagu ikka. 
Pearoog oli põdraliha, mis oli täitsa pehmeks hautatud. Huvitav - maitses samamoodi nagu eilne kümme tundi hautatud metssealiha ... mõlemad ulukilihatükid, mida oli kaua valmistaud. Seal kõrval olnud kadakamarjakaste oli küll väga hea ja andis nii lihale kui kaunile bataadipüree rosetile mõnusa mõrkja maitse. Lisaks oli seal kaunistuseks ka natuke metsikut samblikku, mis minu üllatuseks oli pehme ja söödav. Kuid mingi võrse oli veel ... mida ma ei proovinud ... igaks juhuks. Röstitud punapeet, mida enne röstimist oli marineeritud läks pisut maitsebuketist välja, kuid maises normaalselt. Kokkuvõttes oli põhiroog täitsa söödav, kuid kahjuks erilist naudingut ei pakkunud. Kui, siis ehk kadakamarjasoust.

Magustoiduks toodi hapupiimatarretist, mis oli üle puistatud sarapuupähklite puruga (vähemalt nii väitis kelner) ja kõrval olid metsamarjad ... või täpsemalt põldmarjad ja jõhvikad. Ja loomulikult oli ka siin männivõrsesiirup kõrvale valatud. Kuna seda oli pisut rohkem kui tervitusampsus, siis sain seda eraldi mekkida ... täitsa huvitav siirup. Minu jaoks ehk liiga magus. Pärast söömist täpsustasin veel, et sõira kõrval oli ikka kuusevõrse ja magustoidu juures männivõrsesiirup. Paraku ei suutnud ma neil vahet teha ... ehk oli sõira kõrval seda liiga vähe. Tarretise maitsest pole ma veel kirjutanudki ... ja ega polegi midagi kirjutada. Lisandid andsid sellele maitse. Kokkuvõtteks selline huvitav magustoit, kuid mitte eriline. Võibolla oli liiast meeles veel eilne võrratu dessert. Ah jaa, pähklid, mis olid tarretise ümber, polnud küll meie metsast. Neid kasvatatakse ikka päris kaugel Eestimaast ja neid kutsutakse kreeka pähkliteks. 

Kui nüüd lõunasöök kokku võtta, siis mis seal ikka ... kõht sai parajalt täis ja natuke huvitav ka oli, kuid ... "ei midagi erilist". Ehk suudab õhtul Fii restoran mind rohkem üllatada. 

neljapäev, 5. november 2020

Metsast taldrikule - Café Shakespeare

 Broneerisin eile kodulehe kaudu laua kahele Cafe´ Shakespeare. Vaatamata sellele, et broneerimislehel oli kirjas "Kinnitame broneeringu mailiga" kirjutasin ma ikka ka lisainfosse, et nad kinnitaks broneeringu. Täna hommikuks kinnitust meilil polnud ... igaks juhuks helistasin siis kell 10.51 kohvikusse ja küsisin: "Kas minu broneering on jõus?". Ja selgus, et polnudki ... õnneks sain siis telefoni teel kenasti kella 12-ks laua kinni pandud.

Kui ma kümmekond minutit enne õiget aega kohvikuse sisenesin, siis oli laud kenasti meid ootamas. Abikaasa saabus ka peatselt ja esimene "Metsast taldrikule" pakkumiste proovimine võis alata. Siinkohal aga tuleks märkida, et kampaania nimetus on ehk pisut eksitav. Toidud pole vaid metsast, vaid ka aiast, põllult ja teistestki kohtadest. Kodulehel www.visitsouthestionia.com on kirjas ka selgitus: Külaline saab toidukohtades nautida toite erimenüüst, milles on vähemalt ühe komponendina kasutatud eestimaist metsasaadust ning mis koosneb suuresti kohalikust toorainest.  Arusaadav - Eesti metsades ei kasva just kuigi palju maitseaineid. 

Esmalt toodi lauale peakoka üllatus, milleks oli suisuangerjakreem saiakrõpsuga. Nagu fotolt näete nägi tervitus hea välja ja ega maitselgi viga polnud. Suitsuangerja kreem polnud liiga vänge ega ka maitsetu - just täpselt paras. Sai kippus küll käte vahel pudisema, kuid see oli rohkem minu kui koka teema. Seega ... aitäh, tervitus oli meeldiv. Ah jaa. Unustasin alguses kirjutamata, et lauale toodi kohe ka kannutäis sidruniga vett, mis kulus toidu kõrvale väga ära. 


Pearoog oli 10 tundi küpsetatud metssealiha, mis serveeriti väga huvitavalt - konservikarbis. Algul tunduski, et nüüd tuleb hakata avajat otsima, kuid siis selgus, et konservi kaan käis kergesti ära ja sees oli mõnusalt hautatud pehme metssealiha. Maises see liha hästi, sest vürtsidega polnud kokk koonerdanud ja hautamise käigus olid liha korralikult vürtsid endasse tõmmanud. Eesti kartul, mis oli koorega fooliumis küpsetatud ja kuhu oli lisatud peale rammus külm kaste, maises koduselt. Mäletan, et kunagi lapsena keetis ema koorega põrsastele kartuleid ja siis sai sealt võetud mõni, kooritud ja siis soolaga söödud. See kartul maitses samamoodi. Eriti mõnus oli mulle salat, mis sisaldas endas marineeritud kurki, kännuseeni, tšillit ja muid vürtsikaid komponente. Just vürtsikus oli see, mis mulle maitses. Kui sinna kõrvale sai võtta veel käsitööleiba koos karulauguvõiga, siis oli maitsete bukett nauditav. Kõik pearoa komponendid olid omavahel sobivad ... veelgi enam, nad täiustasid teineteist ja moodustasid kokku hea maitseelamuse. Kadakaoksa koos marjadega jätsin seekord söömata ... marjad olid veel rohelised.

Magustoiduks saime "Sammalhabeme käsitöö murakajäätist". Kui mäletate Naksitrallide jutust Sammalhabet, siis teate, et habe koosnes põdrasamblast, millest Sammalhabe Kingpoolele veel mõrudat köhateed tegi. Seda tasus magustoidu puhul meenutada, sest Naksitrallidest oli mitte üksnes põdrasamblamaitseline jäätis, vaid ka pohlad selle ümber ja ehk veel midagi, mille nimetustki ei oska ma öelda ... selline samblasai. Loomulikult ei puudunud ka murakamoos, mis oli nagu kirss tordil - täpselt õiges kohas ja hulgal. Kui nüüd selle väga eestimaise magustoidu maitsest rääkida, siis super ... mõnusalt hapukas, väga eriline ja maitsev ... mmm kui maitsev. Soovitan soojalt kõigile toidunautijatele. 

Kokkuvõtteks hea algus sellele kampaaniale. Homme on plaanis restoranis Fii õhtustada ja juba on broneeritud ka Chez Andre´ juures laud pühapäevaks. Nii tore, et saame jälle erilisi toite nautida.
 

 

kolmapäev, 4. november 2020

Maitsev Tartu 2021 ... kas nüüd on korraldaja jõudnud arusaamale, et see üritus on olnud liiga edukas?

Täna kuulsin, et Maitsev Tartu korraldaja Tartu Linnavalitsuse Ettevõtluse osakond, on teinud olulisi muudatusi osalevate ettevõtete valikus. Kellele need kasulikud on? Kas toitlustajatele? Ei. Toitlustaja, kellega rääkisin polnud sellest kaugeltki mitte vaimustunud. Toidu nautijatele? Olles käinud juba kolm aastat läbi kõik kohad ning proovinud kõike pakutavat, julgen väita toidu nautijatele need muudatused küll kasuks pole. Ju siis saab kasu linnavalitsus ... ma arvan. Nende roll linna ettevõtluse raamimisel suureneb. Aga lugege ise - selle kirja said mõne päeva tagasi toitlustajad: 

Tartu LV ettevõtluse arengu osakond on alustanud veebruaris 2021 juba seitsmendat korda toimuva, tartlaste ja linna külaliste poolt oodatud maitseelamuste kuu „Maitsev Tartu“ ettevalmistamist. Projektis osalejate valimise protsess on selguse ja valiku parema läbipaistvuse huvides läbinud mõningased muudatused ning täiendused. Maitseelamuste kuu „Maitsev Tartu“ Toimumisaeg: 1.–28. veebruar 2021 Projekti eesmärk: suurendada Tartu restoranide külastatavust madalhooajal, tõsta esile kohalikku toorainet ning tutvustada piirkondlikku arenevat toidukultuuri pakkudes tartlastele ja Tartu külalistele põnevaid maitseelamusi tavapärasest menüüst soodsama hinnaga. Kes on oodatud kandideerima? Oodatud on Tartu linna toitlustusasutused, kes: 
• asuvad Tartu linnas; 
• pakuvad a´ la carte menüüd ning lauast teenindamist; 
• on valmis spetsiaalselt selle projekti jaoks välja töötama ja kogu veebruarikuu pakkuma 3-käigulist erimenüüd, mis vastab projekti eesmärgile ja all toodud kriteeriumitele ning läbib žürii valikuprotsessi. Erimenüü komplekti hind on vahemikus 20–25 eurot (osaleva ettevõtte valikul). 
Erimenüüd müüakse vaid komplektina ja selle koostamisel kasutatakse võimalikult suures mahus kohalikku toorainet. Seitsmeliikmeline žürii valib pimehindamise teel välja 15 parimat menüüd taotlustest, mis on esitatud evo@tartulv.ee hiljemalt 29. novembriks 2020 ja sisaldavad alljärgnevat: 
• 3-käiguline erimenüü, mis vastab maitseelamuste kuu eesmärkidele; 
• menüü hinda (vahemikus 20–25 eurot); 
• kasutatavate põhitoorainete tutvustus; 
• fotosid kõikidest roogadest (Foto ei pea olema professionaalselt pildistatud, aga selgelt peab olema aru saada, missugune hakkab pakutav roog välja nägema. 
Jaanuari alguses toimub valituks osutunutele täiendav reklaamfoto sessioon). NB! Hilinenud taotlused valikus ei osale! Žürii hindab kokkulepitud tähtajaks soovi avaldanud ettevõtete erimenüü vastavust projekti eesmärgile ning esitatud kriteeriumitele. Žüriil on õigus osalejate arvu korrigeerida kui mitmed pakkumised on võrdsed või pingereas tekib selgelt eristatav kvaliteedivahe. Valikuprotsessis võrdse punktisumma puhul saab eelisõiguse Tartu linna restoran, kes on märgitud White Guide Eesti Restoranijuht nimistus. Žürii moodustab Tartu LV, arvestades, et kaasatud oleksid nii toitlustusala spetsialistid (väljastpoolt Tartut) kui ka toidunautlejad. Erimenüüle hinnangut andes ei ole hindajale nähtav erimenüü välja töötanud ettevõtte nimi. Žüriiliikmed avalikustatakse 30. novembril 2020 Projektis osalevad ettevõtted kinnitatakse hiljemalt 14. detsembril 2020. 
Heade soovidega, 
Marilin Kroon Tartu Linnavalitsus ettevõtluse arengu osakond 
 tel. + 372 736 1194, +372 512 4634 

No mis te arvate ... kas saab koostisosade ja fotode põhjal otsustada, milline toit on vääriline Maitsva Tartu raames toidunautijatele einet pakkuma ja milline mitte? Minu arvates on see kokkade loominguvabaduse piiramine - valides pakutavad menüüd nii pikalt ette. Pole ju teada, mis lähtematerjalid järgmisel aastal tollel hetkel on kättesaadavad ja kokad muutuvad niimoodi palju konservatiivsemaks ehk valivad kindlalt kättesaadavad lähtematerjalid. Teiseks võiks anda võimaluse kõikidele, mitte vaid 15 toitlustajale. Söögikohtadel on rasked ajad ... neile tuleks anda võimalus enda reklaamimiseks ja võimalus ellu jääda ... Kolmandaks - maitse üle ei vaielda ehk loomulikult valib auväärt žürii osalejad oma maitse järgi, kuid kas see läheb kokku ka toidunautijate valikuga. Ma kohe üldse ei saa aru, milleks selline uus kord. Liigselt tegevusi raamides väheneb konkurents ja läbi selle ka maitseelamused. 


Lõpetan siiski positiivse noodiga. Homsest alates algab maitsete nädal “Metsast taldrikule” ja seda kogu Lõuna-Eestis. Kahjuks on üheteistkümne päeva jaoks kohti liiga palju, et neid kõiki läbi läbi käia. Valin toidukohad Tartus või selle lähedal ning kindlasti leiate külastatud toidukohtade menüü osas varsti blogipostitustes ka minu arvustusi.












Õiend ! "Maitsev Tartu" korraldusmeeskond valis kampaanias osalema 23 toidukohta. Seega tervelt 8 kohta rohkem kui algselt plaanis. Väga tubli !! Hetkel on kampaania hästi käivitunud ning meil abikaasaga esimesed viis toidukohta juba külastatud.

Õiend koostatud 04.veebruaril 2021 kell 07.18.

pühapäev, 16. veebruar 2020

Maitsev Tartu 2020 kokkuvõte ja kokkuvõtete kokkuvõte

Sellel aastal oli koguni kuusteist söögikohta, kes pakkusid Maitsva Tartu raames erilisi toitusid. Just nimelt erilisi, sest eeldasime, et kokad annavad endast parima ning koostavad menüü, mis on nauditav ja üllatav. Sellest me hindamisel ka lähtusime. Käisime abikaasaga ja vahel ka lastega kõigis kuueteistkümnes söögikohas ning hindasime eraldi eeltoitu, põhirooga, magustoitu ja keskkonda. Viimase, s.o. keskkonna, all me panime kokku teeninduse, interjööri ja hubasuse. Hubasus oli kõige subjektiivsem, sest põhines puhtalt tundel ning sõltus väga palju sellest, mis kellaajal ja nädalapäeval me mingit kohta külastasime - kas oli see puupüsti täis või olime ainsad külastajad. Nojah. Tegelikult on kõik hinnangud subjektiivsed, sest ka toitude hindamisel on maitsed inimestel erinevad - mulle näiteks meeldivad tugevate maitsetega, võiks öelda isegi vürtsised toidud ning hapukad magustoidud.
 
Kõigepealt kõige-kõige toidud üksikult, mis jäid meelde. Eelroog, mis oli nii serveerimise erilisuse kui ka maitse poolest meie arvates väga nauditav, oli Meat Marketis pakutud pardimaks. Tuletan lugejatele meelde, et see oli "peediks" kujundatud maksapasteedi kera, mis oli ümbritsetud kirsiželeega ning otsa pandud peedilehed. "Peedi" all oli pähklipuru ja kõrval röstitud saiaviilud. Maitses imeliselt, üldse mitte maksapasteedi moodi maitsega. Teadupoolest on maks pisut mõru, kuid siin oli kokk teinud pardimaksast üldse mitte traditsioonilise maksapasteedi moodi toidu. Loomulikult mängib siinkohal rolli, et mulle ja abikaasale meeldivad ka väljaspool Maitsva Tartu menüüd maksast tehtud toidud. Oli näha, et kokk on kõvasti panustanud selle toidu valmistamisse ja serveerimisse. Viielised olid veel Chez Andre´, Polpo, Vilde & Vine ning Cafe´ Shakespeare eelroad.

Parimat pearooga oli raske valida, sest tõesti paljud kokad olid suutnud valmistada nauditava toidu. Väga head rooga pakkusid selles kategoorias suisa kaheksa toidukohta - Chez Andre´, kohvik-resto JOP, Tšehhov, Spargel, Antonius, Werner, Gustav ja Umb Roht. Pärast põhjalikku arutelu ja analüüsi valimisime parimaks pearoaks Tšehhovi õunahõngulise küüliku. Selles roas oli kõike - hea serveerimine, eriline nauditav maitse ning mõnusalt pehme ja mahlane liha. Kõik komponendid sobisid ideaalselt kokku ning moodustasid maitsebuketi, mis jäi meelde. Eriti eriliseks tegi toidu veini-karrikaste. Täname kokka, kes meile selle naudingu pakkus.



Ka magustoitude kategoorias oli raske eristada ühte magustoitu, sest ka siin oli kaheksa väga head desserti. Neid pakkusid Chez Andre´, kohvik-resto JOP, Meat Market, Polpo, Vilde & Vine, Tšehhov, Cafe´ Shakespeare ja Umb Roht. Magustoitude keskmine hinne oli menüü käikudest kõige kõrgem - 4,5 ehk neljad ja viied jagunesid võrdselt ning polnud ühtegi kolme. Kui oleks hinnanud ainult serveerimist, siis oleks pannud küll ühe kolme või isegi kahe ühele plönnile, mis meenutas pigem hunnikut kui toitu. Kes blogisid on lugenud, see teab, mida ma silmas pean. Kõige parem magustoit oli Polpo Tikri Tart valge šokolaadi kreemi, kiivi ja kummelibeseega. Oh kui tasakaalus hapukasmagusad maitsed! Milline serveerimine! Nautisin seda magustoitu pisikeste tükikestena ning iga suutäis oli elamus. Loomulikult mängis just selle magustoidu parimaks valimisel rolli asjaolu, et mulle meeldivad hapukad magustoidud ja tikrimarjad. Kuid veelkord - see kooslus oli võrratu.

Teeninduse osas oli teistest kelneritest ja ettekandjatest üle Meat Marketi kelner, kes suutis väga väärikalt ja samas sõbralikult meiega suhelda ning toitusid serveerida. Mäletame teda juba eelmisest aastast ning tema kutsekvalifikatsioon oli juba siis kõrge. Cafe´ Shakespeare teatraalne kelner jäi ka meelde … kas positiivselt või negatiivselt, see on iga külastaja enda otsustada, kuid jäi meelde. Kiidan peakokkasid, kes isiklikult käisid meile mõnesid roogasid lauda toomas ja roogade sisu seletamas. Neiks toidukohtadeks, kus peakokad lauda väisasid, olid Chez Andre´ ja  Meat Market. See tekitas meis tunde kui "eriti tähtsatest külastajatest". Huvitav, need kaks toidukohta asuvad kõrvuti - kas ehk asukoha aura mõjutab peakokki 😌. Interjöör oli mitmes kohas huvitav. Meelde jäid nii Werneri sõbrapäeva südamekesed kui ka Chez Andre´ valged "lumised" oksad. Negatiivse poole pealt ei saa mainimata jätta Umb Rohu laudasid täistuubitud ruumi, mis oli lisaks ka umbne ja kärarikas. Teine negatiivne näide oli Antoniuse magustoidu serveerimine koos suure lusikaga, millega söömine oli keeruline ja tekitas piinlikkuse tunde.

Kokkuvõtteks aga tegin tabeli. Mulle on alati meeldinud matemaatika. Tabelis on iga toidukoht lingitud varasemale blogipostitusele sellest toidukohast. Tasub vaid vajutada nimele ning avaneb täpsem hinnang Maitsva Tartu menüü roogadest ning keskkonnast. Absoluutse esikoha pälvis seekord Chez Andre´, kus kõik hinded olid viied - ühtlaselt hea toidukoht, kus pakutud road olid erilised ja nauditavad. Aitäh peakokk Andrus Vaht. Järgnesid kohvik-resto JOP ja Meat Market. Ah jaa, kui keskmine hinne oli võrdne, siis vaatasin, kelle põhiroog oli parem ning kui ka need olid võrdsed, siis järgnes eelroogade ja siis magustoitude hinne.
Koht Toidukoht eelroog põhiroog magustoit Keskkond KESKMINE
1 Chez Andre 5 5 5 5 5,00
2 Kohvik-resto JOP 4 5 5 5 4,75
3 Meat Market 5 4 5 5 4,75
4 Polpo 5 4 5 5 4,75
5 Vilde ja Vine 5 4 5 5 4,75
6 Tšehhov 4 5 5 4 4,50
7 Café Shakespeare 5 4 5 4 4,50
8 Spargel 4 5 4 4 4,25
16 Antonius 4 5 4 4 4,25
9 Werner 3 5 4 4 4,00
10 Dorpat 4 4 4 4 4,00
11 Fii 3 4 4 5 4,00
12 Gustav Gastro 3 5 4 3 3,75
13 Pierre 4 3 4 4 3,75
14 UmbRoht 1 5 5 3 3,50
15 Cafe Truffe 2 3 4 4 3,25
  KESKMINE 3,81 4,38 4,50 4,25 4,23
  
Kuna oleme Maitsva Tartu kõik toidukohad läbi käinud juba kolmas aasta järjest, siis saame teha juba kokkuvõtte kõigist neist kolmest aastast. Mõned toidukohad on kampaanias osalenud kõigil aastatel, kuid mõned ühel või kahel aastal. Selline on siis absoluutarvestuse tabel aastate 2018-2020 kohta.
KOHT NIMI 2018 2019 2020 KESKMINE
1 Chez Andre 4,67 5,00 5,00 4,89
2 Polpo 5,00 4,75 4,75 4,83
3 Kohvik-resto JOP 5,00 4,50 4,75 4,75
4 Meat Market 4,33 4,75 4,75 4,61
5 Vilde ja Vine 4,67 4,25 4,75 4,56
6 Café Shakespeare   4,25 4,50 4,38
7 Tšehhov   4,00 4,50 4,25
8 Entri   4,25   4,25
9 Gustav Gastro 4,67 4,25 3,75 4,22
10 Antonius 4,00 4,25 4,25 4,17
11 Werner     4,00 4,00
12 Fii 4,00 3,75 4,00 3,92
13 Pierre 4,00   3,75 3,88
14 Dorpat 3,33 4,25 4,00 3,86
16 Spargel 2,67 4,00 4,25 3,64
16 Cafe Truffe 4,00   3,25 3,63
17 YliCool   3,50   3,50
18 UmbRoht 3,33   3,50 3,42
19 Ülikooli kohvik 3,00     3,00
 
Ehk selle järjestuse põhjal võib juba järeldusi teha. Tõsi, aastal 2018 me ei hinnanud keskkonda ja see muutis selle aasta eelistusi.

Tänan kõiki blogi lugejaid. Soovitan soojalt külastada võimalikult paljusid Maitsva Tartu menüüga toidukohtasid ning nautida roogasid. Uskuge mind, te ei kahetse. Selleks aastaks lõpetan oma blogimise ning kui kõik plaanipäraselt läheb, siis järgmise aasta veebruaris osaleme jälle kampaanias. Täname ka Tartu linnavalitsuse ettevõtlusosakonda võimaluse andmise eest ehk Maitsva Tartu korraldamise eest.

Ikka parimate soovidega

laupäev, 15. veebruar 2020

Antoniuse magustoitu pidi sööma suure lusikaga

Viimane selle aasta Maitsva Tartu menüü ära proovitud. Antoniuse restoran oli laupäeva õhtul päris tihedalt inimesi täis, kuid interjöör oli iseenesest mugav. Seekord isegi ei häirinud väga, et keldris olime, sest saime ühte kõrvalsaali väga mõnusad kohad. Teenindaja oli ka meeldiv, pisut häiris automaatsete küsimuste esitamine a´la kuidas maitses … kas tohin pakkuda jne. Kuid see käib asja juurde. Lihtsalt mõnes kohas on samad küsimused sundimatult ja meeldivalt esitatud.
Antoniuses pakuti ka koka tervitust ning leiba, mida ei hakka eriti kommenteerima ja seejärel toodigi eelroog lauale. Selleks oli tuunikala-ceviche musta riisiga. Selgituseks jälle juurde, et ceviche on tsitruselistega immutatud (marineeritud) kala. Kui päris aus olla, siis polnud erilist sidruni, laimi või muude tsitruseliste maitset tunda. Juurde oli lisatud veel maitserohelist, mingit imeliku maitsega vahtu, mille nimi mul meelde ei jäänud ning chia-seemne (need seemned pärinevad Lõuna-Ameerika taime viljast)  krõpsusid ja aedviljatükikesi. Oli näha, et kokk oli selle eelroaga kõvasti vaeva näinud. Kuid maitse oli nagu oli … ei saa öelda "ei liha ega kala", sest kalamaitset ikka oli. Kuna mingit erilist mõnu sellest eelroast polnud, siis oli raske hinnata viis miinus või neli. Pigem ikka neli.

Põhiroog oli metssiga mulgipudruga. Kui vaatate lisatud fotot, siis mulgipuder oli vormitud pallideks, mis oli omakorda kaetud leivapuruga. Liha kõrval oli poolitatud kuningservik ja peal maitserohelist. Kaste meenutas väga sageli mulgipudru juurde pakutud koorekastet, kuid siin oli selle nimeks pandud pruuni või kaste. Hmm. Täitsa huvitav, kuidas sai või pruuniks?? Liha oli iseenesest väga mõnus pehme ja koos pudru, servikutükikese ja kastega maitses hästi. Ehk pisut soolane oli … kuid abikaasa väitis, et temale polnud. Võibolla andis soolast maitset lihale puistatud peekonipuru. Mulgipudrus oleks võinud rohkem sibulat olla (mõnes retseptis on). Aga mis ma ikka virisen, hea toit oli ja hindeks võib panna viie … kahe väikese miinusega.


Magustoiduks oli ahjuõuna-jogurtikook meekrõpsudega. Koogi alumine osa oli tihedast taignast (natuke muretaina moodi), selle peal oli jogurtikreem ja kõige peal šokolaadipuru, ahjuõuna pallid ja meekrõpsud. Koogil endal polnud vigagi, ehk pisut magus minu jaoks, kuid selle söömine oli naljanumber, sest koogi söömiseks oli laual teelusikast suurem lusikas … vaata foto allpool … esimesel fotol on lusikas koogist kaugemal ja paistab väike, kuid tegelikult oli see rohkem supilusika kui desserdi söömiseks mõeldud lusika moodi. Kuna koogi alumine kiht oli kõva, siis tuli selle nürida äärega lusikaga kõvasti vajutada, et saada koogist tükikesi teha. Aga alumine tainas andis järele ootamatult ja iga täikese eraldumisega kaasnes kõva kõlks lusikaga vastu taldrikut. Kuid sellega nali veel ei piirdunud. Eraldunud koogitükki oli päris raske lusika peale saada. Ajasime tükikesi lusikaga mööda taldrikut ringi ning kuidagi saime tükikese lõpuks suure vaevaga lusika peale. Lugeja nüüd kindlasti mõtleb, et seda kooki oleks pidanud sööma dessertkahvliga - täpselt nii, kõigis eelmistes kohtades, kus kooki pakuti oli kas dessertkahvel või siis dessertkahvel ja -lusikas mõlemad. Tõsine möödalaskmine Antoniuse restorani poolt.  Magustoidule panin hindeks neli - hea, kuid ei üllatanud.


Nüüd om kõik Maitsva Tartu toidukohtades pakutud road ära proovitud ja peatselt teen kokkuvõtte nii sellest aastast kui ka võrdlusi eelmiste aastatega. Kolme aastaga saab juba trende hakata hindama ja kõige-kõige toidukohti välja tooma. Eks näis, kas jõuan kokkuvõtte kirjutamiseni homme või jätan kolmapäevaks, siis on lennujaamades aega kribada.