Maitsev Tartu 2021 kokkuvõte.

         Tore kampaania oli. Kui 2018 ja 2019 sai mõlema aastal nauditud Maitsva Tartu menüü roogasid neljateistkümnes toidukohas, 2020 kuueteistkümnes, siis 2021 osales Maitsva Tartu kampaanias oma menüüga koguni kakskümmend kolm toidukohta. Oli tõsine väljakutse kõikides neist einetamas käia. Ja mitte üksnes einetamas, vaid iga toidukoha külastuse järel ka blogipostitus teele saata. Kuna seltsis on segasem, siis käisin kõikidel einekordadel koos abikaasaga ja mõnedele võtsin kaasa ka lapsed. Mulle tundub, et seekord olid kokad eriti tublid, kui 2018 oli keskmine hinne 4,05, 2019 oli 4,27, 2020 oli 4,23, siis käesoleval aastal oli see koguni 4,36. Ja seda vaatamata suurele osalejate arvule. See näitab, et Tartus on palju häid toidukohti, kus on tasemel kokad ja pakutakse maitsvaid eineid. 

        Enne kui maitseelamustest kokkuvõtet hakkan tegema, kinnitan veel kord, et minu hinnang on subjektiivne, vaid minu ja abikaasa maitsemeelest kannustatud. Kokkuvõttes keskendun just neile toitudele, mida me abikaasaga nautisime ning palun andestust neilt, kes minu käest häid hindeid ei saanud. Kellelegi teisele kindlasti maitsesid ka need road. 

        Selle aasta trendid olid: juurseller, kitsejuust, kalatartar, vutiliha, veiseliha ja brüleekreem. Täiesti uueks maitseks meie jaoks oli luuüdijäätis, mida varem polnud maitsnud. Oli ka teisi uusi üllatavaid maitseelamusi ... näiteks juursellerotto ja kitsejuustuekleer. 

Kokkuvõtete tabel. Nagu ikka, saab tabelis iga toidukoha nimele klikates lugeda blogipostitust selle roogade kohta. Järjestus on tehtud keskmise põhjal. Kui keskmised olid võrdsed, siis järgmiseks kriteeriumiks oli hind ja kui ka need olid võrdsed, siis põhiroa hinne. Esimene ja teine ning seitsmes ja kaheksas olid aga nii võrdsed, et nende puhul sai määravaks see, kumb pearoog meile rohkem meeldis. Ehk saadud järjestus on nii subjektiivne kui veel olla saab. 

jrk nr	toidukoht	eelroog	põhi-roog	magus-toit	kesk-kond	kesk-mine	hind kahele
1	Spargel	5	5	5	5	5,00	46
2	Polpo	5	5	5	5	5,00	46
3	Fii	5	5	5	5	5,00	48
4	Chez Andre	5	5	5	5	5,00	50
5	Entri	4	5	5	5	4,75	42
6	Vilde ja Vine	5	5	4	5	4,75	44
7	Dorpat	4	5	5	5	4,75	46
8	Ülikooli kohvik/Drinkgeld	4	5	5	5	4,75	46
9	Cafe Truffe	5	4	5	5	4,75	46
10	Trikster Tihane	4	5	5	4	4,50	44
11	Café Shakespeare	4	5	4	5	4,50	48
12	GMP Patisserie	4	5	5	4	4,50	50
13	Meat Market	4	4	5	5	4,50	50
14	Püssirohukelder	5	5	4	3	4,25	42
15	Gustav Gastro	5	4	4	4	4,25	46
16	Pierre	4	4	4	5	4,25	46
17	Kampus	4	5	5	3	4,25	48
18	Taverna	3	5	5	3	4,00	42
19	Välk	4	3	5	3	3,75	46
20	Antonius	2	4	4	5	3,75	50
21	Werner	3	3	4	5	3,75	50
22	Lihuniku Äri	4	4	4	2	3,50	50
23	Pepes	4	2	3	2	2,75	46
	KESKMINE	4,17	4,43	4,57	4,26	4,36	46,61

Eelroogadest märgime ära:

Spargel - Läänemere räimefilee tartar tomatikastme, musta mulla (must leib röstitud köögivilja puruga), käsitöö tillimajoneesi ja munaga

Polpo - Juursellerotto   õun / leib / Viinamärdi trühvlijuust

Chez Andre´ - Espresso salat “Eclair” kreemja kitsejuustu täidisega, mandariini-tomati kompoti, tahmaste kõrvitsaseemnete, marineeritud rediste ja taluürtidega

Vilde & Vine - Täidetud sõõrikud  Peipsi kuumsuitsu angerjas / õunapuulaastudel suitsutatud külmsuitsulõhe / Peipsi külmsuitsu siig / soolakurk / marineeritud Peipsi punane sibul / sidruni-mädarõikakreem / tillimajonees

Põhiroogadest märgime ära:

Spargel - Veise sisefilee filet de Boeuf punaveinikastme, grillitud mahe-köögiviljade, spargli ja hiidkreveti-estragoni käsitöö majoneesi ja köögivilja sügavküpsete juustega

Entri - Röstitud petite tender siidise kõrvitsakreemi ja värviliste porganditega

Vilde & Vine - Järveotsa vutt  Röstitud punase kapsa kreem / röstitud juurseller / juursellerikreem / mesine muskaatkõrvits / punaveinikaste

Dorpat - Veisefilee punapeedi, miniporgandi, polenta, kukeseente ja Viinamärdi Talu trühvlijuustukastmega

Trikster Tihane - Lamba skirt steak / kergelt vürtsikas soe mustjuure-õuna salat / bimi / mündi brüleekreem

Magustoitudest  märgime ära:

Chez Andre´- Alaska maasikajäätise Syllabub ahjusooja mustikasefiiri, kuldsete kohupiima mini-bon-bon´ide ja maasika-chia keedisega

Meat Market - Treacle Tart   Pekaanipähkel / kohvi ja Pühaste porteri käsitööjäätis / vaniljeparfee

Kampus - Creme caramel / marjad / jänesekapsas

Kohvik-resto Välk - Astelpaju kaerakile rukkiküpsise ja kuusevõrsekastmega

Ja meie jaoks olid parimatest parimad ... pärast pikka arutelu ...

Eelroogadest: Polpo - Juursellerotto   õun / leib / Viinamärdi trühvlijuust

Põhiroogadest: Spargel - Veise sisefilee filet de Boeuf punaveinikastme, grillitud mahe-köögiviljade, spargli ja hiidkreveti-estragoni käsitöö majoneesi ja köögivilja sügavküpsete juustega

Magustoitudest - Kohvik-resto Välk - Astelpaju kaerakile rukkiküpsise ja kuusevõrsekastmega

Miks me need toidud valisime? Klõpsake tabelis Polpo, Spargli ja Välgu linkidel ja saate lugeda.

Lõpetuseks tahaks tänada kõiki Maitsva Tartu kampaania korraldajaid, peakokkasid, teenindajaid ja teisi asjaosalisi, kes kampaanias endast parima andsid. Oli meedejääv ja väga eriline maitseelamustega veebruar. AITÄH !
 

Erilised maitseelamused Fii ´s.

         Lõppakord ehk viimane 23-s toidukoht selle aasta Maitsva Tartu kampaanias oli täna õhtul Fii´s. Niimoodi otsustas fortuuna Karin, et viimane programmis oli just see toidukoht. Ei kahetse. Fii on mõnusa õhkkonnaga ja üllatavalt rahulik koht. Täna oli seal täismaja, kuid vaatamata sellele suurele rahvaarvule saime abikaasaga rahulikult vestelda ning isegi kui ma väga tahtsin, ei kuulnud seda, mida naaberlaudades arutati. Hea akustika. Positiivse poolepealt veel, et ka see restoran pakub joogiks "Armastatud Eesti vett", nagu pudelil kirjas. Ja häid käsitöölimonaade. Eks ma nägin teistel laudadel ka muudel maadel toodetud veepudeleid, kuid vähemalt on tekkinud valik. Peakoka tervituseks saime makrooni, mille vahel oli taas kord kitsejuust. Maitses hästi. Makrooni pealmine ja alumine kiht olid mõnusalt pehmed ning õhulised ja maitselt sobisid vahel oleva kitsejuustuga. Panin foto kõige lõppu.

         Eelroog oli üllatuslikult vietnamipärane kevadrull. Pehme riisipaberi sisse oli keeratud ports wakame vetikaid, suitsuangerja tükikesi, lendkala marja ja veel mingeid maitseaineid, mida ma ei suutnud tuvastada. Mäletan, et just aasta tagasi tegin Vietnamis kokandustöötoas sarnaseid kevadrulle ... vähemalt vetikad ja pehme riisipaber olid täpselt samasugused, kalamarja ja angerjat seal loomulikult polnud. Mis kaste törtsud kevadrulli kõrval olid, ei suutnud ma tuvastada. Sain ainult aru, et muude komponentidega koos oli sinna lisatud natuke aniisi. Maitses kevadrull hästi. Seda oli väga raske võrrelda varasemate eelroogadega, sest need olid enamasti kala, liha või salatipõhised ... nüüd siis vetikapõhine eelroog. Kevadrull sobib eelroaks. Tekitab isu ja on maitsekas. Ehk pole see eestimaine eelroog, kuid samas pole see just eestimaisete maitsete kampaania. Seega väga hea. Hindeks viis. 

        Pearoog oli menüükirjelduse järgi: FII GNOCCHID.  Pancetta / veisesaba/ õun-seller. Gnocchi´st  olen ma juba kirjutanud. Lisaks vaid seda, et toitu tutvustades ütles ettekandja õigesti gnocchi, mitte mitmuses. Tubli. Lisaks neile kartulipallidele oli taldrikul veel ports veisesabahaket, mille peale oli pandud ketas krõbedat pancetta´t, mille peal aga oli imehea pisikestest õuna-selleritükikestest salat. Gnocchi ja liha all oli paras ports maitsvat trühvlikastet. Kaunistuseks ja maitsestamiseks veel rohelist ja maitseaineid. Enne kui hakkan maitsest rääkima, siis seletan, mis on pancetta ... see on itaaliapärane maitsestatud peekonirull, millest kokk oli lõiganud õhukese viilaka ning selle korralikult pruunistanud, nii, et see muutus krõbedaks kettaks. Kuna veisesaba oli pehme ja purustatud, sobis see ketas imehästi nii maitse kui struktuuri poolest. Kettale nagu kaussi pandud salati paigutus oli ka hea. Kui nüüd maitsed kõik kokku panna, siis ... need sobisid väga hästi. Seekord soovitan taas kord komplekteerida kahvlitäis erinevatest komponentidest toitu ning libistada see läbi kaste ja panna suhu. Väga maitsev. Ja väga eriline. Vaatamata sellele, et gnocchi ja trühvlikastet on meile juba serveeritud, oli seekord maitsebukett eriline...  ja heas mõttes eriline.  Panime ka sellele roale hindeks viie. Kohe väga tubli viie.

        Magustoidu nimega meid üllatati - hot dog !!! Kuid maitse poolest oli see võrreldes äsja söödud eel- ja põhiroaga kõige tavalisem. Ekleer, mille täidiseks oli kasutatud astelpaju vahukreemi (mousse). Peale oli pandud erinevaid marju ja mündilehti ning siis kõik üle puistatud külmkuivatatud pohlapulbriga. Keskel tegi selle desserdi hot dogi sarnaseks kirjust koerast kepike. Astelpaju mousse oleks võinud pisut hapum olla, kuid vaatamata sellele maitses magustoit hästi. Pärast selle söömist jäi suhu mõnus vaarika-astelpaju maitse. Seega ka kolmanda käigu hindeks tuli viis. Kokku viieline Fii.

        Tehtud. 23 toidukohta, 69 erinevat käiku, millele lisandusid pagaritooted (leivad-saiad), peakoka tervitused ja hulk erilist kannuvett. Täna seedin ma viimase toidu ja homme hakkan kirjutama kokkuvõtet selle aasta Maitsva Tartu elamustest. On mida mäletada ja kirjutada. Kusjuures ... pean ise oma kirjutised läbi lugema, sest ei mäleta muidu, kes täpselt mida pakkus ... nii palju maitseelamusi.
 
 

Pisut intiimne õhkkond Pierre tagaruumis

     Täna õhtul juhatati meid prantsusepärases kohvik-restoranis Pierre tagaruumi, kus oli väga meeldiv ja hubane. Interjöör oli selline pisut intiimne ja romantiline. Ehk iseloomustas seda ruumi kõige rohkem laualamp, mis kohe meie laua kõrval oli. Kui seda lähemalt soovite vaadata, siis minge Pierre´sse Maitsvat Tartut nautima. Lisaks meile oli tagaruumis veel kaks paarikest, kes kõik Maitsva Tartu menüü toite tellisid. Ka kelner oli sõbralik ja meeldiv. Toidud saabusid nii kiiresti, et suutsime rekordajaga kogu menüü nahka pista. Nüüd siis toitudest.

    Eelroog oli taas kord kala. Suitsulõhe rull, mille sisse oli keeratud kalamarja koos kitsejuustukreemiga. Võiks öelda, et kitsejuust sobis suitsulõhega väga hästi. Abikaasa, kes kunagi ei võtnud kitsejuustu suu sissegi, sõi nüüd eelrooga isukalt. Lõherull oli krõbeda saia peal, mis andis toidule struktuuri. Kõrval oli veel  tomatikuubikuid, rukolavarsi ja rohelist sibulat. Kõrval lebas sidruniviil, mida sai kala peale pigistada ning mis sellele mõnusa hapuka maitse andis. Mis eelroa kohta tervikuna öelda? Lihtne ja hea eelroog. Üllatusi väga ei pakkunud, kuid isu tekitas ja maitsev oli. Paneme nelja plussi. Kui lisaks kitsejuustukreemile oleks veel midagi üllatavat olnud, siis oleks viiegi välja venitanud.

    Pearoog .... jälle sealiha ja jälle rasvane küljetükk. Kohe kui praad toodi, palusin kelnerilt musta leiba juurde tuua, sest lihakäntsaka seest paistsid rasvakihid. Kamar oli lihatükil mõnusalt krõbe ning see mulle maitses. Kõrval oli kodune ahjukartul, mõned rediseviilud ning valge peedi püree, mille sees oli praeleeme sisu. Praeleent saime veel kannukesega juurdegi, kui lisa vaja. Ah jaa, siis oli veel külm salatiõun, sordilt Karksi renett ja maitselt marineeritud õuna moodi. Maitseaineteks oli rosee pipar ning rosmariin, mis oli õlis mõnusalt krõbedaks kuumutatud. Liha oli võrreldes lisanditega palju. Kui eile Polpos sai lihatükikese juurde võtta rohkelt juursellerit ja teisi mõnusaid lisandeid, mis muutsid liha rasvasuse vähemaks, siis täna oli lõpuks lisandid (sh lisapraeleem) otsas ning liha oli ikka veel. Siis päästis mind välja juurde tellitud must leib, millega koos lihapalad mõnusamalt kõhu poole liikusid. Valge peedi püree oli väga hea, eriti kui seda roseepipra ja rosmariinivõrsetega koos maitsta. Väike lihatükike sobis sinna juurde. Õun?! Minu jaoks oli see võrreldes peedipüreega teisest ooperist. Samas võis seda süüa ka liha juurde salatiks. Andis kergelt magusa maitse. Aga jah. Hindeks ei saanud üle nelja kuidagi panna, isegi väike miinus ... lisandite vähesuse eest.

    Magustoiduks serveeriti vaarikasufleed, mille all ja peal olid beseekihid. Kokanduses nimetatakse seda nüüd Pavlovaks. Huvitav, kes selle toidu mõtles välja kokk, kelle nimi oli Pavlova? Peal olid mõned vaarikad ja ümber vaarikamoos. Kusjuures magus vaarikamoos. See viimane asjaolu oli väga oluline, sest nii vahustatud kreemjas sisu kui ka pealmine ja alumine beseekiht olid väga magusad ning kui sinna juurde võtta magusat moosi, siis oli veel magusam. Isegi vaarikad tundusid kuidagi magusad olevat. Kokkuvõttes oli see magus magus magus magustoit. Ei saa öelda, et mulle magus ei meeldi, kuid midagi hapukat oleks siia lisandiks väga sobinud. Kahjuks seda polnud. Hindeks neli kahe miinusega. 

Homme on viimane toidukoht külastada. peaks vist selleks puhuks lipsu ette ja roosi rinda panema ... nii pidulik sündmus ... 23 toidukohta saab külastatud.

Kõige originaalsem menüü - kõik juursellerist, Polpos

         Polpo menüü valmistas juba lugedes huvi ... kuidas on võimalik teha desserti juursellerist. Meie üllatuseks tuli kohe alguses meie laua juurde Polpo peakokk Karl Pajusaar ning andis meile põhjaliku ülevaate oma ideest teha kõike juursellerist ning ka kõikidest toitude komponentidest. Ta alustas juttu sellest, et on minu blogi suur fänn..!!!! ma päris punastasin selle peale. Olin ikka väga meelitatud. Oli ka teine üllatus Polpo poolt, kuid selle jätan ma oma teada. Igal juhul oli selle teise üllatuse puhul aru saada, et nad on tõesti minu blogi lugenud.

            Eelmistele üllatustele lisaks oli peakoka tervitus, milleks oli riisipaberil või -krõpsul (kes kuidas seda nimetab) lõhefileetükid. Peal maitseks rohehelist ja törts käsitöömajoneesi. Mõnus suutäis. Tekitas isu ja oli maitsev. 

         Eelroaks saatis peakokk meile juursellerotto. Olen söönud risottot, nagu paljud meist. On ette tulnud ka orsottot, kus riis on asendatud kruupidega. Nüüd aga juursellerotto ... midagi sellist polnud ma varem kuulnudki. Proovisin ka sõber internetist lisainfot leida, kuid lootusetu. Ainus juursellerotto on Polpos. Mida see roog siis endast kujutas. Juurseller, mitte liiga kõva ega mitte liiga pehme, oli lõigatud väikesteks krõmpsudeks tükikesteks, sinna oli lisatud sama väikseid krõbedaid leivatükikesi ja seedriseemneid. Peal oli pisut porgandit, õunaliistakud ja maitseroheline. Lisaks oli peal trühvlijuustust tehtud majoneesi või kastet, mis andis kogu roale maitsekust juurde. Kokkuvõttes... parajalt vürtsikas, väga eriline, väga värske ja mahlane ... väga tervislik. Ilmselgelt kandideerib see eelroog meie kõige parema eelroa tiitlile. Teha nii lihtsatest lähteproduktidest nii mõnus eelroog ... vot see on meistriteos. Kusjuures maitsebukett, mis kokku oli pandud, oli imehea ja just selline, nagu üks eelroog olema peab. Isutekitaja ja värske vitamiinipomm. Viis pluss. 

        Pearoaks pakuti Eesti notsuliha ehk sealiha. Peakokk seletas oma tutvustuses põhjalikult, kust see lihatükk oli võetud ... kui ma õigesti mäletan, siis ribide kohalt. Minu ema nimetas seda võru keeles "lappõtükk". Hea läbikasvanud lihatükk, kus oli nii pekisemat osa kui tailiharibasid. Liharulli keskel oli vaal
hakitud lihatükke. All oli misoga röstitud juurselleriketas ning peal kuhil õunakrõmpsudest, maitserohelisest, salvelehtedest ja 
veel midagi, mis ei jäänud meelde, kuid oli hea täiendus. Juurselleri-lihaketta ümber oli õllekaste, kuhu oli segatud sinepiseemneid. Proovisin alguses komponente ükshaaval, kuid üsna pea sain aru, et kokk oli nad pannud taldrikule koossöömiseks. Soovitan soojalt - komplekteerige kahvlile suutäis kõikidest komponentidest, kastke see kastesse ja pange suhu. Siis maitseb hästi. Ilma lisanditeta oleks liha liiga rammus ja juurseller liiga üheülbaline. Koos maitsesid nad hästi. Kõige paremini sobis nii liha kui juurselleriga õlle-sinepiseemnete kaste. Juba kaugest nõukogude ajast mäletan, et rammusate toitude juurde soovitatakse sinepit, mis lagundab rasvasid. Sinepiseemned rammusa sealiha juurde sobisid imeliselt ja (tumeda?)õlle kaste lisas maiku. Panen viie, kuid väikse miinusega. See miinus pole küll koka süü, lihtsalt sealiha on sealiha ning see on rammusam ja struktuuritum kui veiseliha. Maitseelamuse saime siiski meeldiva.

        Ja lõpuks dessert, mille saabumist ma väga ootasin. Õnneks toodi see lauale suhteliselt kiiresti pärast pearooga. Juursellerijäätis. Proovisime seda kohe ja ilma lisanditeta. Pean kohe ära ütlema, et maitses väga hästi. Oli tunda kerget juurselleri maitset, kuid lisatud oli ka pisut kaneeli ja kindlasti veel muid salajasi komponente. Seda jäätist oleks võinud isegi rohkem olla, see oli ikka täiega eriline osa magustoidust. Jäätise all oli pruuni või vahvel,  mis andis toidule struktuuri ja ka maitset. Ümberringi olid mustsõstrad ja vaarikapüree. Vaarikas sobis vahvli ja jäätisega hästi, kuid mustsõstraid oli ehk liiga palju. Nad andsid küll mõnusat hapukat maitset, kuid ... mustsõstra maitse on väga intensiivne ning hakkas domineerima. Ei saa öelda, et mustsõstart poleks üldse vaja olnud, kuid iga kolmanda mustsõstra oleks võinud asendada vaarika või mustikaga, mis pole nii intensiivse maitsega. Siiski panime ka magustoidule hindeks viie ... õige pisikese miinusega domineeriva mustsõstra eest.

Aitäh !

 

Cafe´ Truffe ... kiire ja korralik

         Minu telefon on sellest Maitsva Tartu roogade jäädvustamisest tüdinud. Kui mõned päevad tagasi kaotas ta mul ühe foto ära, siis täna koguni kaks. Pearoa ja magustoidu fotod. Olen täiesti kindel, et tegin need fotod ja ... enam pole ... ei galeriis ega kustutatud kaustas ega ... mitte kusagil. Homme saadan fotod kohe peale jäädvustamist edasi, siis ei saa telefon minuga mängida. Kuid Truffe´ga pole see algus kuidagi seotud. See on ikka mõnus hubane kohake Tartu Raekoja platsi ääres. Meeldiva teeninduse ning rahuliku muusikaga. Kusjuures saabusid kõik road meeldivalt kiiresti ...

         Eelroog. Koha ceviche „Varras bakery“ saial / merekreem/ roseepipar. Väga sobiv mereandide külmroog, nagu ceviche kohta väidab vikipeedia. Maitsestatud kohale oli lisatud käsitöömajoneesi, redist, sibulat ja tilli. Kõik see oli paigaldatud krõbedale saiaviilule. Nägi hea välja ja maitses eelroana hästi. Piisavalt vürtsine, piisvalt krõbe, piisavalt mahlane ja piisavalt huvitav. Eriti meeldis mulle roseepipar, mis jättis pärast söömist suhu kauaks ajaks meeldiva maitse. Kui midagi negatiivset välja tuua, siis ehk vaid see, et seda head toitu oli nii vähe. Hindamisel läksid meie arvamused täna lahku ... mina tahtsin panna viit ja abikaasa nelja. Mehe sõna jäi seekord peale ja toit sai hindeks viie. 

        

    Pearoog, mille foto telefonist haihtus, oli väljanägemiselt suhteliselt sarnane Silver Gutmann´i jäädvustatud fotoga Maitsva Tartu kodulehel. Lisan siia siis selle. Millest pearoog koosnes? Peamine oli suitsune sealiha, mida oli madalal kuumusel hautatud kümme tundi ja suitsutatud kaks tundi ... või oli see vastupidi ... enne suitsutatud, siis hautatud. Igal juhul oli liha väga pehme. Metssealihale iseloomulikku maitset ma väga ei tundnu, isegi siis kui liha ilma lisanditeta maitsesin. Võib ka öelda, et lihal polnud üldse erilist maitset. Küll oli tugeva maitsega liha peale pandud peekonipuru ning kõrval olev hapukoore-mädarõika kastme meri. Samas polnud kastmes midagi erilist, olen sarnast varemgi söönud. Kaks huvitavat komponenti toidus siiski oli ... gnocci, mis peaks olema itaalia keelest tulnud mõiste kartuliklimpide sarnane toit. Kusjuures on gnocci juba mitmuses, kuid menüüs oli ekslikult pandud korduvmitmusse ehk kirjutatud gnocci´d. Mainisin seda ka ettekandjale. Kuid maitselt oli gnocci päris huvitav ja maitsev. Teised huvitavad komponendid olid sibulapoolikud, mis olid täidetud vähese lihaleemega. Huvitav ja selle toidu juurde vajalik koostisosa, mis andis pisut teravust ja maitseelamust juurde. Siiski jäi seda väheks, et toit eriliseks muuta. Panin hindeks nelja.

        Magustoit oli antonovka-rosmariini mousse, millele oli lisatud sidruni tuille ja puistatud üle valge šokolaadi granola´ga. Jälle suur hulk võõrsõnu. Mousse tähendust ehk kõik teavad, see on vahukreem või lihtsalt vaht. Peaks mainima, et Truffe kokal oli see vaht väga hästi õnnestunud ... maitsekas ning väga õhuline. Siiski oleks see vaht üksi jäänud liiga pehmeks. Krõbedust ja oma maitset andis vahule juurde sidruni tuille, mis on rabedad õhulised küpsised. Väga head küpsised olid. Kusjuures ettekandja oma toidu tutvustuses kasutaski eestikeelset sõna - sidruniküpsised. Kuid seekord oli minu arvates võõrkeelne sõnakasutus õige, sest need olid väga erilised küpsised. Granola nimetus seevastu polnud just kõige sobivam. Magustoidu peale oli puistatud valge šokolaadi puru, mis ei sisaldanud minu arvates granola olulisi komponente - röstitud purustatud viljateri ... kuid ma võin ka eksida. Nojah, arutlesin nüüd pikalt koostisosade üle ja jätsin kõige olulisema maitsete buketi hoopis tahaplaanile. Maitsed olid väga sobivad vaht-küpsis-marjad-šokolaadipuru kokku andis imelise maitseelamuse. Paneme hindeks viie. 

Kuid ... kui ma nüüd vaatan Maitsva Tartu kodulehe fotot, mille siia lisasin, siis siin on tõesti peal granola moodi helbed. Meil neid polnud. Tundub, et telefon oli Truffe kokaga mestis ja kaotas minu asitõendi ära ... mine või tagasi ... Aga ei, homme on õhtusöök Polpo´s, läheme hoopis sinna.

Kampus on mõeldud rohkem tudengitele

         Tänaseks toidukohaks valis fortuuna Kampus´e. Panin selga pintsaku ja jalga viigipüksid, nagu õhtusöögiks tavaliselt, kuid seekord ma eksisin. Oleks end teksades ja T-särgis selles kohas paremini tundnud. Kampus on ikka rohkem tudengite kiirtoidukoht kui minusugustele seenioridele õhtusöögi nautimiseks. See tümps,  mis seal pidevalt oli, ei soodustanud mõnusat äraolemist ning tekitas pigem närvilise õhkkonna. Kuid eks igale oma ... usun, et see koht polegi meile mõeldud. Tudenginoored tundsid end seal hubaselt.

             Eelroaks oli peakokk, kellel täna vaba päev oli, välja mõelnud huvitava toidu. Vahvel, mille juurde oli kausike suitsuse hapukoore, murulaugu ja eestimaise siiamarjaga. Kusjuures oli see esimene eelroog mis toodi ühel alusel kahele sööjale. Kelner soovitas meil murda vahvli küljest tükikesi ja nende peale hämmätä (minu lisatud võrukeelne sõna) kausist määret ning siis suhu pista. Me eelistasime siiski teistsugust toitumisviisi ... panime vahvli kenasti taldrikule ja määrisime sellele hapukoore-murulaugu-siiamarja segu ning lõikasime sealt noaga tükikesi, mis suhu tüürisid. Ma arvan, et maitse oli sama kui sõrme vahelt süües. Ja maitsega jäime me rahule. Suitsune hapukoor on vahvliga hea, kuigi natuke liiga rammus ning kalamari-murulauk andsid õige vürtsisuse. Oli omapärane, kuid maitselt mitte eriti üllatav eelroog. Sai hindeks nelja. 

            Pearoog oli pardiliha, mille kõrval oli kõige olulisemaks lisandiks õuna-juurselleri püree. Mina oleks selle püree isegi õuna-juurselleri vahuks nimetanud, sest sinna oli lisatud veidi koort ning korralikult vahustatud. Samas sobis see vaht pardiliha kõrvale hästi, eriti siis kui bimi´t (minibrokoli) ja maapirni krõpse juurde võtta. All oli veel ingveri-mündikaste, kuid selle maik jäi nõrgaks. Ingver ja münt on iseenesest hästi tugeva maitsega, kuid ei saanud ise ka aru, miks seekord neid tunda polnud. Võibolla jäi kaste õhukese kihina taldrikule?! Kuid part koos vahuga maitses ka ilma kasteta hästi. Ainsaks miinuseks oli ehk see, et pardinahk oli pisut vintske, kuid samas liha oli hõrk. Panimegi hindeks viie väikse miinusega ... naha ja kaste eest. Oli hea maitseelamus. Oleme tähele pannud, et juurseller on selle aasta hitt, seda valmistatakse erinevate püreedena ja enamasti sobib see toidu juurde imeliselt. Seda võiks proovida ka kodus valmistada.

        Magustoidud on viimastes toidukohtades olnud imelised, nii ka täna. Kokku oli pandud karamellikreem, mille peal paiknes hulgaliselt vaarikaid ning mõned lehed jänesekapsast. Kelner väitis, et jänesekapsas on väga oluline komponent, kuid kahjuks ei jätkunud neid iga ampsu jaoks. Samas olin kelneriga päri, et jänesekapsas andis erilise metsamaitse ja hapukuse juurde. Vaarikas oli ka hea hapukas. Väga maitsev magustoit. Kreem oli brüleekreemi moodi, kuid samas polnud ka. Vahet pole, igal juhul maitses hästi ja sai hindeks viie.

Dorpat´i restoran oli sõbrapäeva õhtul külastajatest tulvil

         Sõbrapäeva õhtusöögil käisime kolmekesi - mina, abikaasa ja vanim poeg. Söögisaali sisenedes olid mõned kohad veel vabad, sest kell oli 19.00, kuid poole tunni jooksul täitusid ka need. Ei saa just öelda, et tartlased väljas söömas ei käi.... Meie saime mõnusa aknaaluse koha ning väga meeldiva ja lahke jutuga ettekandja. Alguses oli natuke segadust, sest ta kuulis, et me justkui soovime ka alkoholisoovitusi Maitsva Tartu juurde, kuid õnneks lahenes see kiiresti. Hoian ikka oma karsket joont. Kaheksas aasta läheb juba ilma alkoholita ... 

          Eelroog oli jälle kord kala tartar. Seekord siis lõhe-avokaado tartar pressitud kurgi, marineeritud porgandi, riivitud munakollase ja vürtsika aioliga. Väljanägemiselt hea ning kenasti tasakaalus eelroog. Saiakrõpsud andsid struktuuri, lõhe-avokaado tartar koos kaste ja munakollasega maitses hästi ning porgandid ja pressitud kurk oli hea vaheldus. Aioli on sellel aastal juba teist korda. Päris huvitav kaste. Kusjuures peaks seda suhteliselt lihtne valmistada olema ... peaks kodus ka proovima kala juurde seda kastet ise valmistada. Munakollast oli seekord korralikult ja selle maitse sobis tõesti hästi. Tütar andis mulle reedel omavalmistaud munakollase, mida toitudele riivida ... vaja proovida, kas see on sama hea kui restoranis. Siiski panime hindeks nelja, sest midagi justkui jäi puudu. Mida täpselt, ei oskagi öelda. Maitset justkui oli ja erinevad komponendid sobisid. Ehk jäi puudu natuke teravust kala tartari juures. Jajah. See maitsestamine on väga raske, kui paned palu, siis maitse liiga domineerib, kui vähe, siis jääb toit lagedaks. Paneme siis suure plussi neljale järele ... 

            Nüüd põhiroa juurde. Selleks oli veisefilee Viinamärdi talu trühvlijuustu kastmega. Loomulikult tellisime taas küpsusastmeks medium minus ja olime väga üllatunud, kui praad toodi umbes nelja-viie minutiga. Ja täpselt õige küpsusastmega. Ettekandja kiitis toitu iseloomustades trühvlijuustu kastet ja tal oli õigus. Koos mahlase ja maitseka lihaga oli trühvlijuustu kaste väga sobiv. Kõrval oli veel punapeeti, porgandit, kukeseeni ja polentat. Viimane on maisimannast tehtud ja polenta vormiks oli krokett. See oli mul esimene kord sellist maisimannapudrust lisandit süüa, kuid peaks ütlema, et koos trühvlijuustu kastmega maitses see hea. Need väiksed kukeseenenublud, mis liha kõrval olid, sobisid samuti ideaalselt nii kastme kui lihaga. Üldse ... taas kord väga hästi valmistatud veisefilee ning väga sobivad lisandid. Mulle meeldis eriti, et kastet jagus nii liha kui lisandite juurde. Tõesti hea kaste oli. Hindeks üksmeelne viis, selle pearoa nomineerime me kandidaadiks parima prae nimetusele. Vaatasin viimase viie toidukoha pearoogasid ja nägin, et see oli viimane veisefilee tükk selle Maitsva Tartu kampaanias. Kahju. 

           Magustoiduks purgis panna cotta , või kui täpsemalt, siis maasika panna cotta  Vana-Tallinna kreemi ja šokolaadiküpsisega. Just küpsis oli selle toidu võti, sest panna cotta ´t oleme me ennegi söönud. Kuid küpsis oli parajalt mõrkjas šokolaadiküpsis, mis andis panna cotta ja kreemiampsudele nii struktuuri kui mõrkjat maitset, et magustoit liiga magusaks ei läheks. Vana-Tallinna kreem oli omapärane, seda heas mõttes. Kokkuvõttes hea komplekt. Serveerimine oli samuti omapärane. Panime hindeks viie, kuid seekord väikse miinusega. Üllatusest jäi pisut puudu. Siiski hea magustoit.

Nüüd on jäänud viis viimast - Truffe, Pieree, Fii, Polpo ja Kampus. Järgmise nädala õhtuteks on broneeringud tehtud ning loodan selleks korraks Maitsva Tartuga maha saada. Kui ausalt, siis väga mõnus on söömas käia, kuid nii sage väljas söömine ja blogimine hakkab pisut koormavaks minema. Täitsa hea meel, et lõpp on lähedal. 

Meat Marketi kokk unustas eelroa olulise komponendi lisamata

        Sõbrapäeva lõunasöögi sõime kogu perega Meat Marketis. Kohale jõudsime minutit kümme varem ja spetsiaalselt meie jaoks avati uks varem. Kahjuks jäi meie laud liiga varajase saabumise puhul ilma küünaldest ja roosiõielehtedest ... mis sinna teistele laudadele sõbrapäeva puhul pandi. Seekord soovisid kõik poisid Maitsva Tartu menüüd ning seda nad ka said. Tõsi, minu kõht sai eriti täis, sest väikseim poegadest jättis nii eel- kui põhiroast olulise osa mulle. Meat Marketi Maitsva Tartu menüüleht oli väga kaunilt kujundatud. Eriline.

        Eelroog oli kitsejuustusalat, kuhu oli lisatud marineeritud peedi- ja kaalikalõike. Kitsejuust polnud kõige vähematki kitsejuustu maitse moodi, vaid struktuur viitas kitsejuustule. Saime kelnerilt teada, et sinna oli pandud laimi ja veel midagi, mis kitsemaitset vähendasid. Mulle meeldis, kuid vanem poiss oleks soovinud rohkem originaali maitset. Marineeritud peet andis paraja portsu vürtsikust juurde, mis on eelroale hea. Kõik oli mõnus, kuid midagi jäi puudu. Arutasime omavahel, et siia oleks sobinud juurde kas ciabatta või isegi röstleib, oleks struktuuri sellel muidu suhteliselt ühtlasel massil. Menüüsse vaadates aga nägime, et .... eelroas oli ühe komponendina kirjas Paadi Pagari leivakrutoonid ... ehk täpselt see, mis puudu oli. Kui kelner tuli, siis juhtisime tema tähelepanu sellele väiksele erisusele menüüs ja toidus ning köögist tagasi tulles ta vabandas ... kokk oli unustanud leivakrutoonid juurde lisada. Meie maitsemeel ei eksinud, oluline komponent oligi inimliku eksimuse tõttu jäänud lisamata. Kes eelmistest blogipostitustest tähele ei pannud, siis krutoonid on ahjus kuivatatud/röstitud saia või leivakuubikud, kuhu enne kuivatamist lisatakse ka maitseaineid. No vot ... selline juhtum. Usun, et kui toit oleks olnud menüüs kirjeldatule vastav, oleks see saanud hindeks viie, kuid nüüd üle nelja panna ei saanud.

            Põhiroa kohta vaatasin kohe menüüst koostist: Aeglaselt röstitud seakõht / õunakonsumee / Peninuki õunasiidris sous vide õun / lihaleem , et ikka kõik oleks nagu vaja.  Oligi. Ja rohkemgi veel, sest lauale toodi ka sooja isevalmistatud leida ning maitsevõid. See oli ka oluline täiendus, sest seakõht, isegi kui see on nii hästi valmistatud, nagu meile toodud praes, on ikka natuke rammus ja selle juurde on leib täiesti asjakohane. Oluline komponent rammusa liha juures oli rulli siseküljele määritud vürtsi-küüslaugu segu. See vähendas suus rasva maitset. Konsomee (menüüs kirjas ekslikult konsumee), mis peaks olema liha-või aedviljapuljong, oli siin õunapüree lisandiga. Kelner nimetas seda õunamoosiks, mis pole vist päris korrektne. Kuid sobis see püree liha juurde hästi. Lisatud siidris leotatud õunaviilakad olid ka head, natuke marineeritud salatiõunte moodi. Andsid toidule veel erilisema maitse. Kusjuures tundsin õunaviile süües selget alkoholi maitset ... ju siis polnud jõudnud kõik alkohol ära aurata. Selline toit siis ... veelkord pean mainima, et pisut liiga rammus. Panime hindeks nelja. Leib oleks saanud hindeks viie, kui seda oleks saanud hinnata.

            Magustoiduks oli Treacle Tart. Pekaanipähkel / kohvi ja Pühaste porteri käsitööjäätis / vaniljeparfee. Tart oli seekord täiesti mõnus kaeraseemneid sisaldav mure küpsetiseribake, mis oli selle toidu struktuuri arvestades väga oluline. Ka maitse poolest sobis see hästi kohvi ja porteri käsitööjäätisega ning vaniljeparfee´ga. Peale puistatud pähklipuru ning ümberringi olev karamellikaste olid samuti väga sobivad. Kokkuvõttes väga hea magustoit. Abikaasa arvas isegi, et siiani parim magustoit. Mina olin tagasihoidlikum, sest minu jaoks oli liiga magus. Viie sai hindeks ikka panna. Mulle meeldis kõige rohkem vaniljeparfee koos kaeraseemnetest koogitükikesega. Kuid veel parem oli magustoit siis kui kõiki komponente koos pähklitega ja karamelliga maiustada. 

            See oli meie seitsmeteistkümnes toidukoht selle aasta Maitsva Tartu kampaanias külastada. Hakkab looma ... ainult kuus kohta ongi jäänud. Järgmise nädala reedeks tahaks kokkuvõtteid tegema asuda. "Viisaastaku plaan nelja aastaga" ehk kuu kampaania toidud maitstud 19-ks veebruariks. Kiirustada on vaja ka selleks, et järgmisel neljapäeval koroonaviirusega tehtud valitsuse otsused meie plaane pooleli ei jätaks. Õhtul on meid ootamas veel Dorpat, kus pakutakse pearoaks taas kord veisefileed. Äsja alanud pühvliaasta valguses pole see just kõige kohasem toit, kuid loodan saada erilisi maitseelamusi.

Spargel üllatas väga meeldivalt

         Kui meie varasemad kogemused Sparglist olid tagasihoidlikud, siis täna üllatas see toidukoht meid väga meeldivalt. Jõudsime pisut varem ning kohad polnud veel valmis. Kuid viie minutiga sai laud korda ja meid juhatati tahasaali, kus me kunagi polnud veel olnud. Väga viis saal oli. Mõnus muusika ja hea kujundus. Tõsi, poole kaheksast tuli sinna kolm suhteliselt iseteadlikku (loe kõvasti rääkivat) seltskonda, mis meie õhtusöögi rahu pisut rikkusid. Kuid olgem tolerantsed.

        Eelroog oli taas kord räime tartar. Kuid see räime tartar polnud võrreldavgi varem sööduga. Räim oli just parajasti vürtsine, et mitte domineerida. Peal olev kaua soojendatud muna (ettekandja väitel tunni jooksul), mis oli seest mõnusalt pehme, andis kalale väga hea lisamaitse ning muna peal olev leivast tehtud "must muld" toi toidule struktuuri juurde. Käsitöö majoneesi maitse oli ka seekord tunda ning harmoneerus muna ja räimega ning tillitükid peal ja ümber sobisid. Suufrepärane kooslus ja väga hea eelroog. Puhas viis.

        Põhiroaks oli veise sisefileest lõigatud steik. Kui ettekandja ütles, et tuleb steik, siis ma vaidlesin, et menüüs on sisefilee, kuid õnneks sain oma veast aru. Mõlemal oli õigus. Steigi tellisime mõlemad medium minuse ja just täpselt õige küpsusastmega lauale toodud liha oligi. Nii mõnus mahlane ja pehme. Lisanditeks olid grillitud mahe-köögiviljad, mille julgas loomulikult oli spargel. Kastmeks punaveinikaste ja liha peal oli hiidkreveti-estragoni majonees. Kui ma alguses mõtlesin, et kas see majonees ikka sobib liha juurde, siis juba esimese suutäiega veendusin, et sobis ja veel kuidas. Huvitav oli, et see majonees polnud üldse rammus. Pearoaga juhtus mul ka väike õnnetus ... tegin foto, kuid mingil moel õnnestus see telefonist nii eemaldada, et ei olnud seda ei galeriis ega ka prügikastis. Panin siis Maitsva Tartu kodulehe foto, mis polnud küll päris õige, kuid midagi ikka. Väga hea praad. Hindeks viis.

        Magustoiduks oli menüüs "Lahtine õunakook kaerataignas, Eesti metsa jõhvika kastme, suhkrustatud jõhvikate, põletatud munavalge ja vanilje-munakreemiga". Kaeratainas oli selle magustoidu võti, sest see andis nii mõnusa maitse kui ka oli struktuurilt mure ja samas pehme. Kõrval olevad suhkrused jõhvikad andsid hapukust ja korvikese täideseks olevad õunatükid olid mõnusa maitsega. Peal oli pehme sefiiri sarnane magusaine. Kõik koostisosad täiendasid üksteist ning moodustasid kokku hea koosluse nauditava maitsega. jälle viis.

Seega sai Spargel teise toidukohana meilt kõik viied, Tubli saavutus. Aitäh kokale ja ettekandjatele. 

  

GMP Patisserie - lihtne prantsusepärane kohvik

      Endise kaubahalli esimesel korrusel on lihtne prantsusepärane kohvik nimega GMP Patisserie. Eesti keeles tähendab patisserie saiakest. Seega selline saiakeste kohvik. Tutvustuses on öeldud, et pakutakse ka hommiku- ja lõunasööke ... mis on arusaadav, sest õhtusöögi jaoks on sisustus ja ruum liiga kõle. Õnneks juhtuski nii, et loos viis meid sinna lõunatama. Perelõuna jaoks on normaalne koht.

        Eelroog oli selline pisike silindrike suurel-suurel taldrikul. Ma kohe ei tea, miks serveeritakse väikseid palasid tohutu suurtel taldrikutel?! See teeb ju toidukoguse vaadates veel väiksemaks. Tegelikult sai sellest päris mitu ampsu. Ja päris soolast ampsu. Suitsulõhe tartar oli soolane ja tugeva maitsega. Marineeritud kurk, sinepikreem, munakollane, marineeritud sibul ja krutoonid (ehk saiakuubikud) ei pääsenud oma maitsega üldse esile. Proovisin kõrvalprodukte ilma lõheta maitsta ja siis olid need täitsa head, kuid kõigist komponentidest komplekteeritud suutäis oli täielikult soolase suitsulõhe maiguga. Eelroaks see sobis, kuid siiski lihtsaks ja üheülbaliseks eelroaks. Panime hindeks nelja ... väikse avansiga. Pärast söömist mõtlesime, et oleks pidanud alguses lauale toodud ciabatta´t juurde võtma, oleks tasakaalustanud soolasust. Soovitan seda neile, kes selles toidukohas veel pole einestanud.

    Põhiroaks oli talleliha, mis oli valmistatud sous vide meetodil. Neile, kes eelmistest aastatest ei mäleta minu seletusi selle meetodi kohta,  kordan, et sous vide on  meetod, kus valistatavat toitu hoitakse pikka aega vaakumpakendis kuumas vees. Usun ettekandjat, et meile serveeritud talleliha hoiti kümme tundi konstantse temperatuuriga veevannis. Liha oli mõnusalt pehme. Lisanditeks olid liha juurde kartulipuder, kuhu oli lisatud Dijoni sinepiseemneid, mõned kuhjakesed hernekreemi, punase sibula-kappari kaste ja rabarberisinep. Kaunistuseks olid mõned kale-kapsa krõpsud. Kõik komponendid sobisid hästi nii lihaga kui ka teiste lisanditega. Eriti hea lisand oli rabarberisinep, mis andis toidule erilise ja hea maitse. Ka kartulipuder sinepiseemnetega polnud just kõige tavalisem. Mulle maitses. Koguselt oli praad täpselt paras kõhutäis. Väga hea oli. Kusjuures lihal oli kerge lambalihale iseloomulik "kasuka" maitse, kuid see ei häirinud kõige vähematki. Hindeks korralik viis.

        Magustoit oli koostatud šokolaadist. Pealmine kiht piimašokolaad, sisemus valge šokolaad ja põhi šokolaadikrõmps. Nimeks oligi sellel desserdil kolm šokolaadi. Kui poleks kõrval olnud purgikest marjavahuga, siis oleks see magustoit olnud ilmselgelt liiga magus, sest kohvi, mis oleks šokolaadikuhja juurde sobinud, ma ju ei joo ... . Marjavaht aga oli mõnusalt hapu-hapu. Võtsin koogitükikese ja pistsin marjavahu sisse või siis võtsin marjavahu lusikale ja siis lisasin sinna koogitükikese. Nii maitses magustoit oivaliselt. See oli dessert, mida pidi aeglaselt nautima. Ikka väike tükike korraga. Suhu jäi väga hea maitse. Kusjuures ... kui ma vaatasin Maitsva Tartu kodulehe fotot, siis marjavahu purki seal polnud. Seega alguses oli vist plaan ainult šokolaadikooki pakkuda. Mul on hea meel, et seda plaani muudeti ... just tänu kahe väga erineva maitse komplektile panime hindeks viie.

    

Trikster Tihases oli "kasukamaitseta" mahlane lambaliha ning hästi valmistatud luuüdijäätis

        Eile õhtul einestasin Tallinnas restoranis Weis, kus ei pakutud küll Maitsva Tartu menüü toite, kuid krõbeda kattega koha ning kreembrülee astelpajuga maitsesid seal hästi. Täna saime aga jälle jätkata Maitsva Tartu menüü nautimist ning järjekorras ootas Trikster Tihane. Endise aparaaditehase ruumides Riia maantee ääres kahel korrusel paikneva toidukoha miljöö oli meeldiv ja roheline. Aga kui bussipeatusse saabus liinibuss, siis kandus selle mootorist tulenev vibratsioon üle kogu restorani ning oli väga ebameeldiv tunne. Ma ei kannata madalsagedusvibratsiooni ning just seda see buss tekitas. Õnneks oli õhtune aeg ja busse käis harva. Mulle tundus ka, et mitte kõik bussid ei tekitanud probleemi.

        Eelroog oli suhteliselt lihtne - marineeritud räimefilee musta leiva krõpsudega, kus oli ka törtsuke käsitöö majoneesi. Menüüs oli toit väga peene nimega Räime ceviche / musta leiva krõps / käsitöö majonees, kuid tegelikult oli see läbi ja lõhki eestimaine toit.

Vikipedia andmetel: Ceviche (hispaania hääldus: [seˈβitʃe]) on populaarne Ladina-Ameerika ja Kariibi mere rannikupiirkondades mereandidest (kalast ja koorikloomadest) valmistatav külmroog. lseenesest polnud vale seda toitu nii  nimetada. Maitses eelroog nagu ....  marineeritud räimefilee. Mõnus amps enne põhirooga, tekitas ka pisut isu, kuid ei midagi erilist. Ainsad, mis andsid pisut erilist maitset selle tavapärase toidu juurde, olid üksikud granaatõuna seemned, mis siin-seal räimetükkide vahele olid eksinud. Ehk oleks neid võinud isegi rohkem olla. Pärast lühikest arutelu saime abikaasaga kokkuleppele, et paneme toidule hindeks nelja.

            Enne põhirooga vabandas kelner, et kahjuks sai tooraine "lamba skirt steak" otsa ning meile pakutakse hoopis lamba sisefileest tehtud rooga... Mis meil selle vastu saab olla, sest sisefilee on minu arvates pehmem ja maitsvam kui skirt steak. Kelner küsis ka viisakalt, et mis küpsusastmega me liha soovime ja me mõlemad valisime medium minuse. Lauale tulnud eine oli just see, mida me ootasime. Lambaliha oli suurepäraselt valmistatud, mõnusalt punane ja mahlane ning mis kõige olulisem, lambale omast "kasuka maitset" polnud mitte üks gramm. Eriti mõnus oli liha koos purgis oleva mündi brüleekreemiga ning lisandiks olnud kergelt vürtsika mustjuure-õunasalatiga. Väga huvitav kooslus brüleekreem lihaga. Veel oli taldrikul bimi´t, mis kelneri väitel oli mini-brokoli. Huvitav. maitses nagu brokoli. Brüleekreemi jäi meil üle ja ilma lisanditeta oli see suhteliselt vänge. Ei soovita seda paljalt süüa. Kuna toidu juurde toodi ka ciabatta saia, siis proovisime järelejäänud kreemi saiaga ning veendusime, et sobib. Kusjuures brüleekreem maitses kitsepiima järele. Küsisime kelnerilt, kuid see vastas, et tema teada on see piimast tehtud. Lubas siiski järele küsida. Kui ta magustoiduga tagasi tuli, siis saimegi teada, et meie maitsemeel ei olnud petnud ja brüleekreemi oli lisatud tükike kitsepiimajuustu, mis tegi kreemi lihaga koos sobivamaks. Igal juhul väga huvitav ja maitsekas elamus. Ja julge eksperimenteerimine koka poolt. Minu arvates ka õnnestunud eksperiment. Hindeks viis.

        Desserdiks oli taas kord luuüdijäätis. Seekord mandlibesee ja Vana-Tallinna kirsikastmega. Eelmine luuüdijäätis oli olnud rasvaste tükkidega ja ka seekord võtsime esimese suutäie ettevaatlikult, kuid ... see luuüdijäätis oli väga hea, hästi vahustatud ja ei olnud seal ühtegi tükki. Koos kirssidega ja beseega maitses see suisa imeliselt. Vana-Tallinnat oli õnneks vähe ja alkoholi selles veel vähem. Kerget maitset liköör andis, kuid ei domineerinud. Täitsa uskumatu erinevus kahe luuüdijäätise vahel esimene oli ebameeldiv ja täna söödud suisa väga hea. Jajah. Ühte toitu saab ikka väga erinevalt valmistada. Sellele magustoidule ei saanud alla viie panna, sest see oli imehea. 

Nüüd ootab meid nädalavahetuse maraton - neli Maitsva Tartu menüü nautimist kahe päevaga.