Lihuniku Äri leti taga ...

     Nagu eelmises blogis mainitud sai, sõime õhtusööki Lihuniku Äris. Me polnud seal kunagi käinud ning ei teadnud täpselt, kus see on. Õnneks sõitsime päeval mööda Ülikooli tänavat ja abikaasa nägi silti "Lihuniku Äri". No vot, õhtul läksimegi selle sildi kohalt otsima. Leidsime.

    Sisenedes vaatasin ringi ja .... kõik lauad olid külastajaid täis. No nii, mõtlesin ma, tulime kümme minutit varem ja ju siis pole laud veel vabanenud. Broneerisin ma laua juba üle nädala tagasi (26.jaanuaril) ja sain ka kinnituse, et laud broneeritud. Peatselt tuli meie juurde perenaine ja juhatas meid leti taha, kuhu oli pandud ekstralaud leti ja tualeti vahele. Tegin ka foto laua äärest leti poole ja tualett jäi otse minu selja taha. Hmm ... vaatamata varajasele broneeringule saime laua, mis oleks nagu viimase hetke külastajale pandud. Kui ausalt, siis polnud eriti mugav, kui teenindav personal enamuse ajast meie poole seljaga oli ning kõik tualeti külastajad meie laua juures askeldasid. Seetõttu panin ma keskkonna hindeks kõvera kahe. Ma saan aru, et ettevõtte seisukohast on maksimaalne käive oluline, kuid külalised ei tohiks selle läbi kannatada. 

    Eelroog toodi lauale umbes veerand tundi pärast saabumist. Selleks oli rohumaaveise tagaosalihasest hake (mina oleks seda tartar´iks nimetanud). Lisatud oli marineeritud küüslauguvõrsed ja pool väikest tomatit. Liha sisse olid pikitud kuivad leivakrõpsud. Pidi olema ka soolas kuivatatud muna ... otsisime seda tükk aega ja lõpuks saime aru, et kerge kollakas puru liha ümber oligi munast. Maitse oli vägev. Tugev maitsestus tõi liha maitse hästi esile. suu jäi mõnusalt hõõguma. Leivakrõpsud (menüüs leivaõhikud) pisut tasakaalustasid liha teravust, kuid neid oli liiga vähe. Viimasteks suutäiteks jäi ainult liha. Tasakaalustavat ainet jäi väheks. Võibolla oleks pidanud leiba kolm-neli korda rohkem olema või siis tõesti muna rohkem lisama. Või maitserohelist äärde lisama ... kokale mõtlemise koht. Muide, kui me olime tagasiside kokale saatnud, siis tuli perenaine ja rääkis, et leivakrõpse oleks võinud juurde küsida ... liiga hilja meile. Kuid teie, kes te loete blogi ja sinna sööma lähete, tehke seda kindlasti. Siis on eelroog tasakaalustatum. Hindeks neli.

    Põhiroog oli klassikaline lihuniku steik. Ootasin seda pikisilmi. Perenaine küsis enne steigi toomist ka küpsusastet ja mina soovisin meedium miinus ning naine meedium. veerand tunni pärast saabuski kauaoodatud steigitaldrik. Ma ootasin küll puualusel steiki, kuid see polnud oluline. Lihatüki kõrval olid porgandiviilud, peediviil ja krõbe kapsas. Taga ääres hunnik läätsesid ja paremal ääres laik majoneesiga. Nägi hea välja. Esimese suutäie võtsin liha ilma lisanditeta. Selgus, et steik oli meediumi ja küpse vahepealne. Võrdlesime abikaasaga küpsusastmeid ja leidsime, et erinevust polnud. Kuid maitse oli hea, liha oli mahlane ja pehme (kui välja arvata mõned soonilisemad kohad).  Porgandid ja kapsakrõps olid imehead ja sobisid lihaga. Majonees aga selle liha juurde hästi ei sobinud, sest veise turjatükk (nagu me hiljem teada saime) on suhteliselt rammus ja selle juurde sobiks kerge kaste, näiteks punaveini kaste või kerge piprakaste. Majonees on rammus rammusa liha juurde. Ka läätsetamp ei sobinud hästi veisesteigiga. Tuim ja maitsetu oli see tamp. Mis ma kokkuvõttes saan öelda. Lihal polnud viga, mahlane ja pehme ... ehk oleks pannud natuke pipart peale, kui laual oleks olnud. Lisandid olid nagu olid. Ma usun, et ei tee kellelegi liiga kui panen hindeks nelja.

   Magustoit, mida kaua-kaua ootasime, oli eriline. Rammus luuüdi jäätis, mille ümber oli astelpaju-odravaht ning peale puistatud  pähkleid, beseetükke ja jõhvikaid. Esimesed ampsud olid maitsvad. Astelpaju hapukus ja pähklid andsid jäätisele mõnusa maitse. Kui pool jäätisest oli söödud, siis leidsime selle seest viie-kuue millimeetrise läbimõõduga tahkeid tükke, mis maitsesid väga rasvaselt ja mitte eriti hästi. Kui need suhu sattusid, siis aitas, kui kohe astelpaju-odravahtu peale võtta. Kahjuks oli selliseid tükke mitu, nii minul kui abikaasal. Magustoit oleks peaaegu hindeks viie saanud, kuni nende "leidudeni". Kuid nelja võib ikka panna. Oli eriline maitseelamus. Kui koju tagasi jõudsin, võtsin kohe kätte raamatu "Mees. Köögikurat" ja vaatasin järgi, kuidas ta soovitas valmistada brüleekreemi luuüdiga. Seal oli soovitatud luuüdi potis sulatada kuni kergelt pruunistumiseni ja siis kurnata. Kas kokal jäi kurnamine tegemata? Võin segas ta saadud luuüdi leent jäätisega liiga vähe intensiivselt? Ei tea. Kuid tükke ei tohiks sisse jääda.