Vana hea Taverna interjöör pole suurt muutunud ...

     Uus Maitsva Tartu kuu (võiks hakata veebruari nimetama niimoodi) nädal algas Taverna külastusega. Seda söögikohta mäletan ma kui pizzarestorani, kuid tundub, et tänaseks on nad oma menüüd oluliselt laiendanud. Ei mäletagi, millal seal viimati käisin ... ikka oma viisteist aastat tagasi ... kui mitte rohkem. Ega sisekujunduses palju muutunud polnud. 

        Taverna pakkus esimeseks käiguks mereannikokteili, kuhu oli lisatud tohutu hulk igasugu salati- ja maitseaineid ning krooniks oli väike törts astelpaju-murakakastet. Mereandidest olid esindatud kahte sorti valmistatud krevetid, ühed neist, fritüüritud krevetid, olid soojad ja maitsesid imehästi. Mina, kes ma eriti mereande ei armasta, sõin neid täitsa isuga. Teised krevetid olid tavalised. Siis oli veel mereandidest kammkarpi ja forellimarja. Mulle tundus, et allpool oli veel midagi kalamaitselist, kuid koos salatiga ei saanud aru, mis see oli. Lisandiks-salatiks oli palju komponente. Kindlasti ei saanud ma kõiki meelde jätta, kuid seal oli vähemalt: poolikud vutimunad, salatilehti, viinamarju, mustikaid, granaatõuna seemneid, idusid, redist, paprikat ja vist ka avokaadoviilakaid. Igal juhul tohutu palju komponente. Kahjuks oli üks neist komponentidest mõru ... ma arvan, et idud. Nagu öeldakse "tilk tõrva meepotis" aga kogu salati maitse oli rikutud. Kui salat söödud jäi veel kauaks mõru maitse suhu ... pidin ühe saiakese võiga peale sööma, et maitsemeelt taastada. Loomulikult saatsime mõru sõnumi ka kokale kööki. Hindeks panin ka kolme.

        Pearoaks oli hautatud pardikoib. See oli söömiseks otsast fooliumi sisse keeratud aga juhtus nii, et just selle koha pealt oli luu katki löödud ja ikka pidin koiva sõrmede vahele võtma, et seda närida. Vaatamata sellisele arhailisele söömiskultuurile maitses koib hästi ... oli mahlane ja maitsekas. Liha oli mõnusalt pehme ning iga koos pohla-veinikastmega täiesti nauditav. Hästi sobis juurde ka kale kapsa krõps ning kreemine köögiviljapüree. Taldrikul olid ka mõned tomatid, mis ehk kastmega väga hästi kokku ei sobinud, kuid püreega küll. Ja siis oli veel maisitõlviku jupike, mille söömiseks oli pardikoiva küljest ärakukkunud fooliumitükike päris hea abivahend. Tõsi ... maisi maitset ma koos pardilihaga proovida ei saanudki, sest keskendusin selle söömise ajal täielikult seemnete kättesaamisele maisitõlviku küljest. Seega saan hinnata maisi ainult eraldi ja hinnang on täitsa hea.  Kõik kokku saab praad hindeks viie miinuse. Kaste ja part olid väga head. Püree , mais ja kalekapsas normaalsed ning tomatid olid kah. Kuna põhikomponendid olid ikka head, siis oli hinne ka nende poole kaldu.

        Magustoiduks oli taas kord kreembrülee, seekord murakamoosi, murakamarjade, mustikate ja vaarikaga. Murakamoos sobis standardse kreembrülee juurde imehästi. Seda oleks võinud kaks törtsu rohkemgi olla. Kaunistuseks olid šokolaadikaar ja söödav lilleõis. Ei saa öelda, et see magustoit väga eriline oli, kuid maitses väga hästi. Sellepärast olime abikaasaga ühel nõul, et sellele saab hindeks viie panna. Kusjuures ... kui me ettekandjale soovitasime, et murakamoosi oleks võinud kaks törtsu olla, siis ta vastas, et keegi enne meid oli just kurtnud, et murakamoosi oli liiga palju. Jajah. Maitsed on erinevad ...