Ülikooli kohvikusse jõudes oli korraks segadus, kas minna teisele korrusele või esimesele. Segaduse lahendas ukse avamine esimesel korrusel ja meid kutsuti lahkelt sisse. Laud viiele oli juba ette valmistatud ja tellimuski oli juba eelnevalt meili teel kooskõlastatud. Kolm Maitsva Tartu menüü komplekti ja kaks lasteeinet jäätisevalikuga. Suhteliselt hubane koht. Lastele oli seal hulgaliselt lauamänge, mille mängimiseni nad küll ei jõudnudki. Muusika oli ehk rääkimiseks pisut vali, kuid ei seganud söömist. Püsililledega potid tegid ruumi mõnusaks.
Eelroog saabus. Selleks oli suitsusest forellist lõigatud carpaccio-viilakad, peale oli kuhjatud maitserohelist kitsejuustu lisandiga ning maitserohelise sisse olid pistetud röstitud ciabatta-viilud. Lõpuks oli kogu toit üle külvatud röstitud kõrvitsaseemnetega. Kuskil seal kihtide vahel olid ka ürdimajoneesi törtsud. Esimene liigutus noa-kahvliga pakkus kohe üllatuse. Seekord negatiivse. Kala viilakad olid jääs ehk läbi külmunud ... lõigates läksid need krõpsuga katki. Õnneks oli ruum soe ja kui viilakad üksteisest eraldatud said, siis nad muutusid pisut pehmemaks. Proovisin siis... nagu ikka ... komplekteerida suutäie - pisut rohelist, forelliviilaka tükike, pisut kitsejuustu ja majoneesitups. Pistsin suhu ja nautisin. Hea. Kala oli ikka natuke külm ja mulle tundus, et sulanuna oleks selle maitse rohkem esile tulnud. Hapukust jäi ka pisut väheks. Aga maitsed sobisid kokku ja eelroog täitis oma rolli. Kõrvitsaseemned forelli carpacciao´ga, koos hästi väikse majoneesitortsuga oli selles roas minu lemmikuks. Poleks osanud arvata, et röstitud kõrvitsaseemned võivad kalale nii erilise maitse anda. Vanema poja meelest oleks võinud olla röstsaia viilakaid pisut rohkem ... võibolla jah ... need andsid toidule struktuuri juurde. Aga hea eelroog. Tubli neli.
Põhiroog oli jälle vutt. See oli põhiroana kolmas vutt ja ühes eelroas oli kasutatud vutiliha. Seekord küll teisest farmist ja suitsutatud. Vuti kõrval oli tops jõhvikakastmega, mille kelner kohe pärast taldriku lauale asetamist külili keeras. Eespool vutirümpa oli vutimunapudru kaar, mille sees oli toores ja pošeeritud vutimuna. Lisaks oli veel silinder peekonist, mille sees oli maitserohelist ja veel üks pošeeritud muna. Vutt oli seekord fileerimata ning liha tuli leida arvukate kontide vahelt. Aga kui saime sealt tükid kätte, siis olid need mahlased ning maitse koos jõhvikakastme ja munapudruga väga head. Peekonitükike sobis hästi selle komplekti juurde ning pošeeritud muna, mille seest valgus kollane peekonitükile, andis väga hea ja erilise maitseelamuse. Toore vutimuna võtsin ma eraldi heaks, kuid abikaasa eelistas selle valada munapudrule. Väga eriline, maitsekas ja mõnus elamus. Kõige rohkem meeldis mulle vutimunapuder, see oli struktuurilt huvitav ning maitselt eriline. Võiks täitsa isegi seda teha proovida. Pean oma tuttava Uljana käest, kes väikest vutifarmi peab, mõned-kümned munad tellima ja järele proovima. Vaatamata sellele, et vutiliha oli oluliselt keerulisem süüa, andsime üksmeelselt sellele põhiroale hindeks viis. Veelkord - eriline ja hästi kokkusobiv maitsebukett.
Magustoit oli samuti eriline ja huvitavate maitsetega. Menüüs oli nimetatud magustoitu Marjamaa talu aedmuraka, pohla, astelpaju ja metsmustika vitamiinikvartett käsitöövahvliga. Lauale toodi neli väikest purgikest, milles igaühes oli erinev smuutilaadne jook. Purgikeste kõrval oli krõmps käsitöövahvel. Kelner andis edasi peakoka soovituse hakata purgikesi manustama vasakult paremale ning maitsemeele puhastamiseks näksata vahvli juures olnud mündilehte vahele. Mis seal ikka. Alustasime kõik kolmekesi vasakult (väiksemad poisid sõid samal ajal jäätisevalikut). Esimeses pugikeses oli aedmurakast tehtud vedelik ... näksasin vahvlit ja jõin purgist peale. Noh-jah. Ei olnud väga eriline, kuid hea oli ikka. Siis väike näks mündilehte vahele ja järgmine. Vahvlitükk ja pool purki smuutisarnast jooki. Uhhhh. See oli pohlast, kuhu oli lisatud natuke kaneeli. Tugevalt hapu - just see, mis mulle meeldib. Sobis magusa vahvli kõrvale hästi. Võtsin veel vahvlit ... mekkisin ka teise poole purgist. Väga hea. Münditükk vahele. Kolmas oli tõsine üllatus ... astelpajujoogi sisse oli segatud paras ports tšillit ... alguses ei saanud arugi, kuid hetke pärast tundsime kõik suus kerget tšillimaitset. Omapärane valik - anda magustoiduks vürtsikat smuutit??!! Kuid koos vahvliga oli täitsa hea. Ja neljas oli rahustav joogi-shot ... mustikas, mis suu kenasti maha rahustas ning pani väärika punkti magustoidule. Väga eriline maitseelamus. Jälle olime kõik kolmekesi ühel meelel, et hindeks võib panna viie.
Lõpuks toodi meile peakoka üllatus - tükike kohalikku kringlit. Tõsi, see polnud suur üllatus, sest teadsime varasemastki, kui häid kringleid siin tehakse, kuid ikka meeldiv, kui saad lõpuks mindagi "kauba peale". Aitäh!
Õhtused maitseelamuste kirjeldused tulevad Lihuniku Ärist, kus meid ootab Mõniste rohumaaveise steik. Ohhhh ... ei jõua seda ära oodata ... mis seal küll meid ootab ???
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar