Gustav Gastro teine korrus on mõnusalt rahulik

     Gustav Gastro pole õhtusöögiks vist kõige parem koht, kuid loosi tahtel sõime seal pühapäeva õhtusöögi. Õnneks paigutati meid teisele korrusele, mis on palju rahulikum ja hubasem kui esimene korrus, kus on suured klaasaknad otse tiheda liikumisega tänavale. Kõrvallauas lahendasid põhikooli lõpuklassi tüdrukud matemaatikaülesandeid. Teadsin. Neid olin vanema poisiga koos just lahendanud.

        Eelroog oli lihtne ja eestimaine. Samas väga oskuslikult kaunistatud ning maitsev. Kõige all oli juustuse kartulivormi silinder, mida kahjuks fotolt näha pole. Selle pael suur ja dekoratiivne köömnekrõps, mis oli toidu kui terviku osas väga oluline, sest andis pehmetele komponentidele struktuuri juurde. Krõpsu peal oli kuhil soolarääbise haket, kus lisaks kalale oli lisatud sibulat, kurki ja mitmeid muid põhi- ja maitseaineid, mida kõiki ei õnnestunudki tuvastada, kuid mis koosmõjus andsid väga hea sahmaka maitsekat ja vürtsist eelrooga. Just selline isutekitaja on eelroa oluline osa. Kõrval oli veel suitsune hapukoor, mis sobis imehästi kartuli ja kalahakke seguga. Kuid soovitan seda hapukoort kahvliotsatäis niisama proovida. Täiesti omapärase struktuuri ja maitsega hapukoor. Kusjuures väga hea erilise maitsega. Küsisin ettekandjalt järele, kuidas seda valmistati ja kui ta tagasi tuli, siis seletas. Protsess oli nii pikk ja keeruline, et ei jäänud meelde. Igatahes oli selles protsessis kaks etappi - suitsutamine erilises suitsunõus ja ööpäevane nõrutamine. Väga tubli saavutus kokalt. Hindeks viis. Ah jaa ... unustasin, et kaunistuses oli veel punapeedi tolmu ... 

    Põhiroog oli taas lihaveisetükike, seekord antrekoot. kahe lihatüki kõrval oli suures valikus lisandeid - kolme sorti kastet ... veini-, murulaugu. ja karulaugu kaste ning hulk võiseid aedvilju, millest jäi meelde mingi kapsas, porgand, peet ja punane sibul. Oli põhjust kombineerida erinevaid lisandeid ja leida maitseelamusi. Lisandid olid tõsiselt hästi tehtud ja sobisid nii omavahel kui lihaga. Eriti hea oli veinikaste, seda just viskoossuselt ... tavaliselt on veinikastmed liiga vedelad, kuid see oli mõnusalt tummine. Kuid liha maitse oli kahjuks "ära tapetud" ehk liha oli liiast küpsetatud. Antrekoot on selline õrn ribidevaheline lihatükk, mida tuleks küpsetamisel pigem kuumaga ehmatada kui pikalt praadida. Nii nagu natuke üle läheb, nii muutub liha kohe maitsetumaks ja tuimemaks. Pean mainima, et Liivimaa Lihaveise antrekoot on hästi valmistades eriliselt hea - sellel puuduvad rasvakelmed ja see on äärmiselt maitsekas. Kahju, et siin kokal käsi väärahtas. Tänu suurepärastele erinevatele lisanditele ja kastmetele sain hindeks panna nelja. 

        Magustoit: Brüleekreem kaneelise ahjuõuna, purjus punase sõstra ja õrnalt tšillise suhkrukaramelliga ... maitses nagu brüleekreem ahjuõunaga. Suhkrukaramell, mis tavaliselt on sulatatud brüleekreemi peale, oli siin pandud püsti brüleekreemi sisse. Kirjas oli, et see peaks olema õrnalt tšilline ... oli nii õrnalt, et ei tundnudki. Punased sõstrad olla brändiga purju joodetud ... ka neil polnud brändi maitset tunda või siis oli punasesõstra hapu maitse brändist tugevam. Mis kokkuvõtteks. Hea oli. Kuid ei üllatanud ega polnud eriline. Saime teada, et brüleekreem sobib ahjuõunaga. Hindeks neli.

       Koju sõites arvutasime kokku, et ohoo, see oli kümnes koht külastada selle aasta Maitsva Tartu raames. Võiks tähistada. Läheks kuhugi sööma 😂.