Eile õhtul einestasin Tallinnas restoranis Weis, kus ei pakutud küll Maitsva Tartu menüü toite, kuid krõbeda kattega koha ning kreembrülee astelpajuga maitsesid seal hästi. Täna saime aga jälle jätkata Maitsva Tartu menüü nautimist ning järjekorras ootas Trikster Tihane. Endise aparaaditehase ruumides Riia maantee ääres kahel korrusel paikneva toidukoha miljöö oli meeldiv ja roheline. Aga kui bussipeatusse saabus liinibuss, siis kandus selle mootorist tulenev vibratsioon üle kogu restorani ning oli väga ebameeldiv tunne. Ma ei kannata madalsagedusvibratsiooni ning just seda see buss tekitas. Õnneks oli õhtune aeg ja busse käis harva. Mulle tundus ka, et mitte kõik bussid ei tekitanud probleemi.
Eelroog oli suhteliselt lihtne - marineeritud räimefilee musta leiva krõpsudega, kus oli ka törtsuke käsitöö majoneesi. Menüüs oli toit väga peene nimega
Räime ceviche / musta leiva krõps / käsitöö majonees, kuid tegelikult oli see läbi ja lõhki eestimaine toit.
Vikipedia andmetel:
Ceviche (hispaania hääldus: [seˈβitʃe]) on populaarne Ladina-Ameerika ja Kariibi mere rannikupiirkondades mereandidest (kalast ja koorikloomadest) valmistatav külmroog. lseenesest polnud vale seda toitu nii nimetada. Maitses eelroog nagu .... marineeritud räimefilee. Mõnus amps enne põhirooga, tekitas ka pisut isu, kuid ei midagi erilist. Ainsad, mis andsid pisut erilist maitset selle tavapärase toidu juurde, olid üksikud granaatõuna seemned, mis siin-seal räimetükkide vahele olid eksinud. Ehk oleks neid võinud isegi rohkem olla. Pärast lühikest arutelu saime abikaasaga kokkuleppele, et paneme toidule hindeks nelja.
Enne põhirooga vabandas kelner, et kahjuks sai tooraine "lamba
skirt steak" otsa ning meile pakutakse hoopis lamba sisefileest tehtud rooga... Mis meil selle vastu saab olla, sest sisefilee on minu arvates pehmem ja maitsvam kui
skirt steak. Kelner küsis ka viisakalt, et mis küpsusastmega me liha soovime ja me mõlemad valisime medium minuse. Lauale tulnud eine oli just see, mida me ootasime. Lambaliha oli suurepäraselt valmistatud, mõnusalt punane ja mahlane ning mis kõige olulisem, lambale omast "kasuka maitset" polnud mitte üks gramm. Eriti mõnus oli liha koos purgis oleva mündi brüleekreemiga ning lisandiks olnud kergelt vürtsika mustjuure-õunasalatiga. Väga huvitav kooslus brüleekreem lihaga. Veel oli taldrikul bimi´t, mis kelneri väitel oli mini-brokoli. Huvitav. maitses nagu brokoli. Brüleekreemi jäi meil üle ja ilma lisanditeta oli see suhteliselt vänge. Ei soovita seda paljalt süüa. Kuna toidu juurde toodi ka
ciabatta saia, siis proovisime järelejäänud kreemi saiaga ning veendusime, et sobib. Kusjuures brüleekreem maitses kitsepiima järele. Küsisime kelnerilt, kuid see vastas, et tema teada on see piimast tehtud. Lubas siiski järele küsida. Kui ta magustoiduga tagasi tuli, siis saimegi teada, et meie maitsemeel ei olnud petnud ja brüleekreemi oli lisatud tükike kitsepiimajuustu, mis tegi kreemi lihaga koos sobivamaks. Igal juhul väga huvitav ja maitsekas elamus. Ja julge eksperimenteerimine koka poolt. Minu arvates ka õnnestunud eksperiment. Hindeks viis.
Desserdiks oli taas kord luuüdijäätis. Seekord mandlibesee ja Vana-Tallinna kirsikastmega. Eelmine luuüdijäätis oli olnud rasvaste tükkidega ja ka seekord võtsime esimese suutäie ettevaatlikult, kuid ... see luuüdijäätis oli väga hea, hästi vahustatud ja ei olnud seal ühtegi tükki. Koos kirssidega ja beseega maitses see suisa imeliselt. Vana-Tallinnat oli õnneks vähe ja alkoholi selles veel vähem. Kerget maitset liköör andis, kuid ei domineerinud. Täitsa uskumatu erinevus kahe luuüdijäätise vahel esimene oli ebameeldiv ja täna söödud suisa väga hea. Jajah. Ühte toitu saab ikka väga erinevalt valmistada. Sellele magustoidule ei saanud alla viie panna, sest see oli imehea.
Nüüd ootab meid nädalavahetuse maraton - neli Maitsva Tartu menüü nautimist kahe päevaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar