GMP Patisserie - lihtne prantsusepärane kohvik

      Endise kaubahalli esimesel korrusel on lihtne prantsusepärane kohvik nimega GMP Patisserie. Eesti keeles tähendab patisserie saiakest. Seega selline saiakeste kohvik. Tutvustuses on öeldud, et pakutakse ka hommiku- ja lõunasööke ... mis on arusaadav, sest õhtusöögi jaoks on sisustus ja ruum liiga kõle. Õnneks juhtuski nii, et loos viis meid sinna lõunatama. Perelõuna jaoks on normaalne koht.

        Eelroog oli selline pisike silindrike suurel-suurel taldrikul. Ma kohe ei tea, miks serveeritakse väikseid palasid tohutu suurtel taldrikutel?! See teeb ju toidukoguse vaadates veel väiksemaks. Tegelikult sai sellest päris mitu ampsu. Ja päris soolast ampsu. Suitsulõhe tartar oli soolane ja tugeva maitsega. Marineeritud kurk, sinepikreem, munakollane, marineeritud sibul ja krutoonid (ehk saiakuubikud) ei pääsenud oma maitsega üldse esile. Proovisin kõrvalprodukte ilma lõheta maitsta ja siis olid need täitsa head, kuid kõigist komponentidest komplekteeritud suutäis oli täielikult soolase suitsulõhe maiguga. Eelroaks see sobis, kuid siiski lihtsaks ja üheülbaliseks eelroaks. Panime hindeks nelja ... väikse avansiga. Pärast söömist mõtlesime, et oleks pidanud alguses lauale toodud ciabatta´t juurde võtma, oleks tasakaalustanud soolasust. Soovitan seda neile, kes selles toidukohas veel pole einestanud.

    Põhiroaks oli talleliha, mis oli valmistatud sous vide meetodil. Neile, kes eelmistest aastatest ei mäleta minu seletusi selle meetodi kohta,  kordan, et sous vide on  meetod, kus valistatavat toitu hoitakse pikka aega vaakumpakendis kuumas vees. Usun ettekandjat, et meile serveeritud talleliha hoiti kümme tundi konstantse temperatuuriga veevannis. Liha oli mõnusalt pehme. Lisanditeks olid liha juurde kartulipuder, kuhu oli lisatud Dijoni sinepiseemneid, mõned kuhjakesed hernekreemi, punase sibula-kappari kaste ja rabarberisinep. Kaunistuseks olid mõned kale-kapsa krõpsud. Kõik komponendid sobisid hästi nii lihaga kui ka teiste lisanditega. Eriti hea lisand oli rabarberisinep, mis andis toidule erilise ja hea maitse. Ka kartulipuder sinepiseemnetega polnud just kõige tavalisem. Mulle maitses. Koguselt oli praad täpselt paras kõhutäis. Väga hea oli. Kusjuures lihal oli kerge lambalihale iseloomulik "kasuka" maitse, kuid see ei häirinud kõige vähematki. Hindeks korralik viis.

        Magustoit oli koostatud šokolaadist. Pealmine kiht piimašokolaad, sisemus valge šokolaad ja põhi šokolaadikrõmps. Nimeks oligi sellel desserdil kolm šokolaadi. Kui poleks kõrval olnud purgikest marjavahuga, siis oleks see magustoit olnud ilmselgelt liiga magus, sest kohvi, mis oleks šokolaadikuhja juurde sobinud, ma ju ei joo ... . Marjavaht aga oli mõnusalt hapu-hapu. Võtsin koogitükikese ja pistsin marjavahu sisse või siis võtsin marjavahu lusikale ja siis lisasin sinna koogitükikese. Nii maitses magustoit oivaliselt. See oli dessert, mida pidi aeglaselt nautima. Ikka väike tükike korraga. Suhu jäi väga hea maitse. Kusjuures ... kui ma vaatasin Maitsva Tartu kodulehe fotot, siis marjavahu purki seal polnud. Seega alguses oli vist plaan ainult šokolaadikooki pakkuda. Mul on hea meel, et seda plaani muudeti ... just tänu kahe väga erineva maitse komplektile panime hindeks viie.