Mõhk ja Tölpa Werneris ...

     Teisel veebruaril sõime õhtust Werneris. Seekord jõudsime suhteliselt täpselt broneeringu ajaks ja kuna oli teada, et Maitsva Tartu einet pakutakse teisel korrusel, siis läksime kohe üles. Restoraniossa jõudes jäime viisakalt seisma, et meid lauda juhatataks ning ei pidanudki kaua ootama kui meie juurde tuli ettekandja. Tõsi küll, rääkida ta kohe ei suutnud, sest ta olla trepist üles jooksnud ja täitsa hingetu. Kui ta lõpuks sõna suust sai, saime teada, et võime endale valida meile meeldiva kahese laua (neid oli kolm). Me eelistasime tagaruumi tagumises nurgas paiknevat väikest lauakest. Muide, see oli väga esinduslikult ette valmistaud. Mulle väga meeldis eriliselt kokku volditud salvrätt ... mille sisse oli pistetud Maitsva Tartu menüü. Au ja kiitus kujunduse autorile.

Eelroog oli paljulubav. Menüüs oli kirjas Metssea carpacco ... oooo carpacco, see on alati olnud üks minu lemmikutest eelroogadest. Ootused olid kõrged. Roog,  mis meile toodi nägi hea välja - metssealiha viilakute peal suitsutaud peedi tahukad ning all majonees ning punane kapsas. Kaunistuseks ja maitsetaimedeks oli kasutatud fenkoli, mis peaks eesti keeles olema  apteegitill. Koostasin hoolikalt esimese suutäie - pistes kahvli otsa väikse lihaviilaka, pisut kapsast majoneesiga, pool peeditahukat ja istutasin peale tillitükikese ning pistsin suhu ... ja siis mõtlesin tükk aega suutäie maitse üle. Peet ja kapsas domineerisid, nende maitse varjutas täielikult metssea liha maitse, mis pidi olema selle toidu pärl. Proovisin veel korra. Võtsin vähem peeti ja veel vähem kapsast ning pisut suurema carpacco tükikese ... sama asi. Liha maitse ei tulnud esile. Kolmanda suutäiega võtsin ainult liha, et nautida selle maitset ja sain asjast aru - liha oli hea värske, kuid väga nõrgalt maitsestatud. Sellepärast pääsesidki suitsune peet ja punane kapsas tugevasti esile. Jah. Minu maitsemeel ütles, et lihale oleks pidanud lisama maitseaineid, mis selle maitse esile  toovad. Tükk aega kaalusin pärast eelroa söömist - panna kolm pluss või neli miinus. Kuna abikaasa otsustas kolme kasuks, siis olin temaga solidaarne.  Loomulikult saatsime ettekandjaga ausa tagasiside kokale.

Pearoog. Menüüs oli kirjas: Andri-Peedo talu kitse karree. Röstitud kartuli kreem / põletatud suvikõrvits / blanšeeritud hernes / petersellijuure velouté. Enne eine serveerimist uurisime kiiresti internetist järele, mis on velouté, sest tahaks ikka teada, mida sööd. Selgus, et see on teatud kaste. Selge. Mälu värskendamiseks vaatasin paari fotot karreest ka, kuigi teadsime, et see on ribi, mille otsad on puhtaks tehtud, et oleks parem ribi kätte võtta ja närida. Ei pidanudki kaua ootama ja pearoog toodi lauale. Nägi hea välja. Kastemeri kartulikreemi, herneste ja suvikõrvitsate ümber sobis sinna ja ribi keskel paistis ka isuäratav välja. Esimesed suutäied võtsime lisanditest ja leidsime, et maitsete kooslusel polnud viga  - röstitud kartulikreem sobis hästi herneste, põletatud suvikõrvitsa ja petersellijuure kastmega. Siis proovisin liha ka sinna juurde lõigata, kuid ribikondi ümber oli liha õite napilt. Mõtlesin, et ehk selgroole lähemal on rohkem liha kondi ümber, kuid ei, ikka mõnemillimeetrine kirme ümber ribi. Lõpuks proovisin lõigata ribi jämedamat osa, kuid seal tulid vastu selgrootükid. Liha kogunes kogu nähtud vaeva peale ehk kümmekond grammi. Kui päris ausalt, siis ei saanudki proovida lisandeid koos lihaga, sest ei suutnud koostada ühtegi suutäit, kus oleks liha ja lisandid tasakaalus. Kuna abikaasal oli suhteliselt samasugune kogemus lihaga, siis tuli meelde "Nukitsamehest" kaks tegelaskuju - Mõhk ja Tölpa, kes õhtusöögi ajal vaidlesid - kas see on näritud kont või närimata kont. Tõsi, meie abikaasaga vaidlesime  - kas kirjutada pealkirja "näritud kont" või mitte. Aga jah. Pettumus oli suur. Kui ma pärast võrdlesin taldrikule jäänud ribikontide suurust varem jäädvustatud fotol oleva karreega, siis leidsin, et ega suurusel suurt vahet polnud. Kokkuvõttes oli see karree minu jaoks "näritud kont", öelgu kaasa mis tahab. Kui poleks olnud hästi valmistatud lisandite komplekti, oleks pannud sellele roale kõvera kahe, kuid tänu lisanditele sai hindeks koolipoisi kolm. Muide ... kui ma vaatasin Maitsva Tartu kodulehel olevat fotot, siis sellel vaatas vastu ikka oluliselt lihasem ribitükk ... panen selle foto ka siia alla, siis saate ise võrrelda.

Magustoiduks oli korvike täidisega ehk nagu menüüs oli kirjas valge šokolaadi tart, kus olid kombineeritud pastinaagikreem, vaarikageel ja vaarikasorbee. Ümber tarti aga kõrvetatud valge šokolaadi puru. Nagu ikka, tegin toidust ka foto enne kui seda manustama hakkasin. Vaarikasorbee, mis oli peal oli väga hea. Pastinaagikreemil ka polnud viga. Korvikeses olevad komponendid olid üldse täitsa head, sobisid omavahel kokku. Puru korvikese ümber oli ka maitsev. Kuid korvike ise... oli täitsa tavaline maitsetu ja tuim korvikesealus, mida kasutatakse minu teada soolaste suupistete juures. Mul tekkis huvi, kas tõesti on see sama, mis menüüs kirjas oli ja võtsin lahti foto menüüs olevast korvikesest ja pidin tõdema, et nende kahe korvikese kuju ja ka struktuur olid väga erinevad. Üks paistis selline mure ja maitsev (menüü fotol) ja teine tihe ja tuim (seda kahjuks pole fotol hästi näha). Jälle ... panen menüüs oleva foto allapoole, saate ise võrrelda. 

Kuna korvikese sisu oli siiski täitsa nauditav, panen hindeks nelja. Kuid see korvikese taigna teema jääb mind kauaks vaevama - pidi olema muretaigen, kuid oli ... ei tea mis .... Kas ma eksisin hinnanguga või oli kokk tõesti läinud kergema vastupanu teed???