Kõige originaalsem menüü - kõik juursellerist, Polpos

         Polpo menüü valmistas juba lugedes huvi ... kuidas on võimalik teha desserti juursellerist. Meie üllatuseks tuli kohe alguses meie laua juurde Polpo peakokk Karl Pajusaar ning andis meile põhjaliku ülevaate oma ideest teha kõike juursellerist ning ka kõikidest toitude komponentidest. Ta alustas juttu sellest, et on minu blogi suur fänn..!!!! ma päris punastasin selle peale. Olin ikka väga meelitatud. Oli ka teine üllatus Polpo poolt, kuid selle jätan ma oma teada. Igal juhul oli selle teise üllatuse puhul aru saada, et nad on tõesti minu blogi lugenud.

            Eelmistele üllatustele lisaks oli peakoka tervitus, milleks oli riisipaberil või -krõpsul (kes kuidas seda nimetab) lõhefileetükid. Peal maitseks rohehelist ja törts käsitöömajoneesi. Mõnus suutäis. Tekitas isu ja oli maitsev. 

         Eelroaks saatis peakokk meile juursellerotto. Olen söönud risottot, nagu paljud meist. On ette tulnud ka orsottot, kus riis on asendatud kruupidega. Nüüd aga juursellerotto ... midagi sellist polnud ma varem kuulnudki. Proovisin ka sõber internetist lisainfot leida, kuid lootusetu. Ainus juursellerotto on Polpos. Mida see roog siis endast kujutas. Juurseller, mitte liiga kõva ega mitte liiga pehme, oli lõigatud väikesteks krõmpsudeks tükikesteks, sinna oli lisatud sama väikseid krõbedaid leivatükikesi ja seedriseemneid. Peal oli pisut porgandit, õunaliistakud ja maitseroheline. Lisaks oli peal trühvlijuustust tehtud majoneesi või kastet, mis andis kogu roale maitsekust juurde. Kokkuvõttes... parajalt vürtsikas, väga eriline, väga värske ja mahlane ... väga tervislik. Ilmselgelt kandideerib see eelroog meie kõige parema eelroa tiitlile. Teha nii lihtsatest lähteproduktidest nii mõnus eelroog ... vot see on meistriteos. Kusjuures maitsebukett, mis kokku oli pandud, oli imehea ja just selline, nagu üks eelroog olema peab. Isutekitaja ja värske vitamiinipomm. Viis pluss. 

        Pearoaks pakuti Eesti notsuliha ehk sealiha. Peakokk seletas oma tutvustuses põhjalikult, kust see lihatükk oli võetud ... kui ma õigesti mäletan, siis ribide kohalt. Minu ema nimetas seda võru keeles "lappõtükk". Hea läbikasvanud lihatükk, kus oli nii pekisemat osa kui tailiharibasid. Liharulli keskel oli vaal
hakitud lihatükke. All oli misoga röstitud juurselleriketas ning peal kuhil õunakrõmpsudest, maitserohelisest, salvelehtedest ja 
veel midagi, mis ei jäänud meelde, kuid oli hea täiendus. Juurselleri-lihaketta ümber oli õllekaste, kuhu oli segatud sinepiseemneid. Proovisin alguses komponente ükshaaval, kuid üsna pea sain aru, et kokk oli nad pannud taldrikule koossöömiseks. Soovitan soojalt - komplekteerige kahvlile suutäis kõikidest komponentidest, kastke see kastesse ja pange suhu. Siis maitseb hästi. Ilma lisanditeta oleks liha liiga rammus ja juurseller liiga üheülbaline. Koos maitsesid nad hästi. Kõige paremini sobis nii liha kui juurselleriga õlle-sinepiseemnete kaste. Juba kaugest nõukogude ajast mäletan, et rammusate toitude juurde soovitatakse sinepit, mis lagundab rasvasid. Sinepiseemned rammusa sealiha juurde sobisid imeliselt ja (tumeda?)õlle kaste lisas maiku. Panen viie, kuid väikse miinusega. See miinus pole küll koka süü, lihtsalt sealiha on sealiha ning see on rammusam ja struktuuritum kui veiseliha. Maitseelamuse saime siiski meeldiva.

        Ja lõpuks dessert, mille saabumist ma väga ootasin. Õnneks toodi see lauale suhteliselt kiiresti pärast pearooga. Juursellerijäätis. Proovisime seda kohe ja ilma lisanditeta. Pean kohe ära ütlema, et maitses väga hästi. Oli tunda kerget juurselleri maitset, kuid lisatud oli ka pisut kaneeli ja kindlasti veel muid salajasi komponente. Seda jäätist oleks võinud isegi rohkem olla, see oli ikka täiega eriline osa magustoidust. Jäätise all oli pruuni või vahvel,  mis andis toidule struktuuri ja ka maitset. Ümberringi olid mustsõstrad ja vaarikapüree. Vaarikas sobis vahvli ja jäätisega hästi, kuid mustsõstraid oli ehk liiga palju. Nad andsid küll mõnusat hapukat maitset, kuid ... mustsõstra maitse on väga intensiivne ning hakkas domineerima. Ei saa öelda, et mustsõstart poleks üldse vaja olnud, kuid iga kolmanda mustsõstra oleks võinud asendada vaarika või mustikaga, mis pole nii intensiivse maitsega. Siiski panime ka magustoidule hindeks viie ... õige pisikese miinusega domineeriva mustsõstra eest.

Aitäh !