Maitsev Tartu 2020 kokkuvõte ja kokkuvõtete kokkuvõte

Sellel aastal oli koguni kuusteist söögikohta, kes pakkusid Maitsva Tartu raames erilisi toitusid. Just nimelt erilisi, sest eeldasime, et kokad annavad endast parima ning koostavad menüü, mis on nauditav ja üllatav. Sellest me hindamisel ka lähtusime. Käisime abikaasaga ja vahel ka lastega kõigis kuueteistkümnes söögikohas ning hindasime eraldi eeltoitu, põhirooga, magustoitu ja keskkonda. Viimase, s.o. keskkonna, all me panime kokku teeninduse, interjööri ja hubasuse. Hubasus oli kõige subjektiivsem, sest põhines puhtalt tundel ning sõltus väga palju sellest, mis kellaajal ja nädalapäeval me mingit kohta külastasime - kas oli see puupüsti täis või olime ainsad külastajad. Nojah. Tegelikult on kõik hinnangud subjektiivsed, sest ka toitude hindamisel on maitsed inimestel erinevad - mulle näiteks meeldivad tugevate maitsetega, võiks öelda isegi vürtsised toidud ning hapukad magustoidud.

 

Kõigepealt kõige-kõige toidud üksikult, mis jäid meelde. Eelroog, mis oli nii serveerimise erilisuse kui ka maitse poolest meie arvates väga nauditav, oli Meat Marketis pakutud pardimaks. Tuletan lugejatele meelde, et see oli "peediks" kujundatud maksapasteedi kera, mis oli ümbritsetud kirsiželeega ning otsa pandud peedilehed. "Peedi" all oli pähklipuru ja kõrval röstitud saiaviilud. Maitses imeliselt, üldse mitte maksapasteedi moodi maitsega. Teadupoolest on maks pisut mõru, kuid siin oli kokk teinud pardimaksast üldse mitte traditsioonilise maksapasteedi moodi toidu. Loomulikult mängib siinkohal rolli, et mulle ja abikaasale meeldivad ka väljaspool Maitsva Tartu menüüd maksast tehtud toidud. Oli näha, et kokk on kõvasti panustanud selle toidu valmistamisse ja serveerimisse. Viielised olid veel Chez Andre´, Polpo, Vilde & Vine ning Cafe´ Shakespeare eelroad.

Parimat pearooga oli raske valida, sest tõesti paljud kokad olid suutnud valmistada nauditava toidu. Väga head rooga pakkusid selles kategoorias suisa kaheksa toidukohta - Chez Andre´, kohvik-resto JOP, Tšehhov, Spargel, Antonius, Werner, Gustav ja Umb Roht. Pärast põhjalikku arutelu ja analüüsi valimisime parimaks pearoaks Tšehhovi õunahõngulise küüliku. Selles roas oli kõike - hea serveerimine, eriline nauditav maitse ning mõnusalt pehme ja mahlane liha. Kõik komponendid sobisid ideaalselt kokku ning moodustasid maitsebuketi, mis jäi meelde. Eriti eriliseks tegi toidu veini-karrikaste. Täname kokka, kes meile selle naudingu pakkus.

Ka magustoitude kategoorias oli raske eristada ühte magustoitu, sest ka siin oli kaheksa väga head desserti. Neid pakkusid Chez Andre´, kohvik-resto JOP, Meat Market, Polpo, Vilde & Vine, Tšehhov, Cafe´ Shakespeare ja Umb Roht. Magustoitude keskmine hinne oli menüü käikudest kõige kõrgem - 4,5 ehk neljad ja viied jagunesid võrdselt ning polnud ühtegi kolme. Kui oleks hinnanud ainult serveerimist, siis oleks pannud küll ühe kolme või isegi kahe ühele plönnile, mis meenutas pigem hunnikut kui toitu. Kes blogisid on lugenud, see teab, mida ma silmas pean. Kõige parem magustoit oli Polpo Tikri Tart valge šokolaadi kreemi, kiivi ja kummelibeseega. Oh kui tasakaalus hapukasmagusad maitsed! Milline serveerimine! Nautisin seda magustoitu pisikeste tükikestena ning iga suutäis oli elamus. Loomulikult mängis just selle magustoidu parimaks valimisel rolli asjaolu, et mulle meeldivad hapukad magustoidud ja tikrimarjad. Kuid veelkord - see kooslus oli võrratu.

Teeninduse osas oli teistest kelneritest ja ettekandjatest üle Meat Marketi kelner, kes suutis väga väärikalt ja samas sõbralikult meiega suhelda ning toitusid serveerida. Mäletame teda juba eelmisest aastast ning tema kutsekvalifikatsioon oli juba siis kõrge. Cafe´ Shakespeare teatraalne kelner jäi ka meelde … kas positiivselt või negatiivselt, see on iga külastaja enda otsustada, kuid jäi meelde. Kiidan peakokkasid, kes isiklikult käisid meile mõnesid roogasid lauda toomas ja roogade sisu seletamas. Neiks toidukohtadeks, kus peakokad lauda väisasid, olid Chez Andre´ ja  Meat Market. See tekitas meis tunde kui "eriti tähtsatest külastajatest". Huvitav, need kaks toidukohta asuvad kõrvuti - kas ehk asukoha aura mõjutab peakokki 😌. Interjöör oli mitmes kohas huvitav. Meelde jäid nii Werneri sõbrapäeva südamekesed kui ka Chez Andre´ valged "lumised" oksad. Negatiivse poole pealt ei saa mainimata jätta Umb Rohu laudasid täistuubitud ruumi, mis oli lisaks ka umbne ja kärarikas. Teine negatiivne näide oli Antoniuse magustoidu serveerimine koos suure lusikaga, millega söömine oli keeruline ja tekitas piinlikkuse tunde.

Kokkuvõtteks aga tegin tabeli. Mulle on alati meeldinud matemaatika. Tabelis on iga toidukoht lingitud varasemale blogipostitusele sellest toidukohast. Tasub vaid vajutada nimele ning avaneb täpsem hinnang Maitsva Tartu menüü roogadest ning keskkonnast. Absoluutse esikoha pälvis seekord Chez Andre´, kus kõik hinded olid viied - ühtlaselt hea toidukoht, kus pakutud road olid erilised ja nauditavad. Aitäh peakokk Andrus Vaht. Järgnesid kohvik-resto JOP ja Meat Market. Ah jaa, kui keskmine hinne oli võrdne, siis vaatasin, kelle põhiroog oli parem ning kui ka need olid võrdsed, siis järgnes eelroogade ja siis magustoitude hinne.

Koht	Toidukoht	eelroog	põhiroog	magustoit	Keskkond	KESKMINE
1	Chez Andre	5	5	5	5	5,00
2	Kohvik-resto JOP	4	5	5	5	4,75
3	Meat Market	5	4	5	5	4,75
4	Polpo	5	4	5	5	4,75
5	Vilde ja Vine	5	4	5	5	4,75
6	Tšehhov	4	5	5	4	4,50
7	Café Shakespeare	5	4	5	4	4,50
8	Spargel	4	5	4	4	4,25
16	Antonius	4	5	4	4	4,25
9	Werner	3	5	4	4	4,00
10	Dorpat	4	4	4	4	4,00
11	Fii	3	4	4	5	4,00
12	Gustav Gastro	3	5	4	3	3,75
13	Pierre	4	3	4	4	3,75
14	UmbRoht	1	5	5	3	3,50
15	Cafe Truffe	2	3	4	4	3,25
	KESKMINE	3,81	4,38	4,50	4,25	4,23

  

Kuna oleme Maitsva Tartu kõik toidukohad läbi käinud juba kolmas aasta järjest, siis saame teha juba kokkuvõtte kõigist neist kolmest aastast. Mõned toidukohad on kampaanias osalenud kõigil aastatel, kuid mõned ühel või kahel aastal. Selline on siis absoluutarvestuse tabel aastate 2018-2020 kohta.

KOHT	NIMI	2018	2019	2020	KESKMINE
1	Chez Andre	4,67	5,00	5,00	4,89
2	Polpo	5,00	4,75	4,75	4,83
3	Kohvik-resto JOP	5,00	4,50	4,75	4,75
4	Meat Market	4,33	4,75	4,75	4,61
5	Vilde ja Vine	4,67	4,25	4,75	4,56
6	Café Shakespeare		4,25	4,50	4,38
7	Tšehhov		4,00	4,50	4,25
8	Entri		4,25		4,25
9	Gustav Gastro	4,67	4,25	3,75	4,22
10	Antonius	4,00	4,25	4,25	4,17
11	Werner			4,00	4,00
12	Fii	4,00	3,75	4,00	3,92
13	Pierre	4,00		3,75	3,88
14	Dorpat	3,33	4,25	4,00	3,86
16	Spargel	2,67	4,00	4,25	3,64
16	Cafe Truffe	4,00		3,25	3,63
17	YliCool		3,50		3,50
18	UmbRoht	3,33		3,50	3,42
19	Ülikooli kohvik	3,00			3,00

 

Ehk selle järjestuse põhjal võib juba järeldusi teha. Tõsi, aastal 2018 me ei hinnanud keskkonda ja see muutis selle aasta eelistusi.

Tänan kõiki blogi lugejaid. Soovitan soojalt külastada võimalikult paljusid Maitsva Tartu menüüga toidukohtasid ning nautida roogasid. Uskuge mind, te ei kahetse. Selleks aastaks lõpetan oma blogimise ning kui kõik plaanipäraselt läheb, siis järgmise aasta veebruaris osaleme jälle kampaanias. Täname ka Tartu linnavalitsuse ettevõtlusosakonda võimaluse andmise eest ehk Maitsva Tartu korraldamise eest.

Ikka parimate soovidega

Kalle Pilt

Antoniuse magustoitu pidi sööma suure lusikaga

Viimane selle aasta Maitsva Tartu menüü ära proovitud. Antoniuse restoran oli laupäeva õhtul päris tihedalt inimesi täis, kuid interjöör oli iseenesest mugav. Seekord isegi ei häirinud väga, et keldris olime, sest saime ühte kõrvalsaali väga mõnusad kohad. Teenindaja oli ka meeldiv, pisut häiris automaatsete küsimuste esitamine a´la kuidas maitses … kas tohin pakkuda jne. Kuid see käib asja juurde. Lihtsalt mõnes kohas on samad küsimused sundimatult ja meeldivalt esitatud.

Antoniuses pakuti ka koka tervitust ning leiba, mida ei hakka eriti kommenteerima ja seejärel toodigi eelroog lauale. Selleks oli tuunikala-ceviche musta riisiga. Selgituseks jälle juurde, et ceviche on tsitruselistega immutatud (marineeritud) kala. Kui päris aus olla, siis polnud erilist sidruni, laimi või muude tsitruseliste maitset tunda. Juurde oli lisatud veel maitserohelist, mingit imeliku maitsega vahtu, mille nimi mul meelde ei jäänud ning chia-seemne (need seemned pärinevad Lõuna-Ameerika taime viljast)  krõpsusid ja aedviljatükikesi. Oli näha, et kokk oli selle eelroaga kõvasti vaeva näinud. Kuid maitse oli nagu oli … ei saa öelda "ei liha ega kala", sest kalamaitset ikka oli. Kuna mingit erilist mõnu sellest eelroast polnud, siis oli raske hinnata viis miinus või neli. Pigem ikka neli.

Põhiroog oli metssiga mulgipudruga. Kui vaatate lisatud fotot, siis mulgipuder oli vormitud pallideks, mis oli omakorda kaetud leivapuruga. Liha kõrval oli poolitatud kuningservik ja peal maitserohelist. Kaste meenutas väga sageli mulgipudru juurde pakutud koorekastet, kuid siin oli selle nimeks pandud pruuni või kaste. Hmm. Täitsa huvitav, kuidas sai või pruuniks?? Liha oli iseenesest väga mõnus pehme ja koos pudru, servikutükikese ja kastega maitses hästi. Ehk pisut soolane oli … kuid abikaasa väitis, et temale polnud. Võibolla andis soolast maitset lihale puistatud peekonipuru. Mulgipudrus oleks võinud rohkem sibulat olla (mõnes retseptis on). Aga mis ma ikka virisen, hea toit oli ja hindeks võib panna viie … kahe väikese miinusega.

Magustoiduks oli ahjuõuna-jogurtikook meekrõpsudega. Koogi alumine osa oli tihedast taignast (natuke muretaina moodi), selle peal oli jogurtikreem ja kõige peal šokolaadipuru, ahjuõuna pallid ja meekrõpsud. Koogil endal polnud vigagi, ehk pisut magus minu jaoks, kuid selle söömine oli naljanumber, sest koogi söömiseks oli laual teelusikast suurem lusikas … vaata foto allpool … esimesel fotol on lusikas koogist kaugemal ja paistab väike, kuid tegelikult oli see rohkem supilusika kui desserdi söömiseks mõeldud lusika moodi. Kuna koogi alumine kiht oli kõva, siis tuli selle nürida äärega lusikaga kõvasti vajutada, et saada koogist tükikesi teha. Aga alumine tainas andis järele ootamatult ja iga täikese eraldumisega kaasnes kõva kõlks lusikaga vastu taldrikut. Kuid sellega nali veel ei piirdunud. Eraldunud koogitükki oli päris raske lusika peale saada. Ajasime tükikesi lusikaga mööda taldrikut ringi ning kuidagi saime tükikese lõpuks suure vaevaga lusika peale. Lugeja nüüd kindlasti mõtleb, et seda kooki oleks pidanud sööma dessertkahvliga - täpselt nii, kõigis eelmistes kohtades, kus kooki pakuti oli kas dessertkahvel või siis dessertkahvel ja -lusikas mõlemad. Tõsine möödalaskmine Antoniuse restorani poolt.  Magustoidule panin hindeks neli - hea, kuid ei üllatanud.

Nüüd om kõik Maitsva Tartu toidukohtades pakutud road ära proovitud ja peatselt teen kokkuvõtte nii sellest aastast kui ka võrdlusi eelmiste aastatega. Kolme aastaga saab juba trende hakata hindama ja kõige-kõige toidukohti välja tooma. Eks näis, kas jõuan kokkuvõtte kirjutamiseni homme või jätan kolmapäevaks, siis on lennujaamades aega kribada.

Uustulnuk Werneri kohvik ei üllatanud.

 Oleme jõudnud peaaegu finišisse. Eelviimane Maitsva Tartu menüü pakkuja oli meil loosi tahtel uustulnuk Werneri kohvik. Tegelikult oleme seal juba palju kordi käinud nii koogikesi nautimas kui hommikuputru söömas, kuid Maitsva Tartu kampaanias oli Werner meie jaoks esimene kord. Kuna oli sõbrapäev, siis oli kogu teine korrus broneeritud ja meile oli kinni pandud kena kahene laud. Interjööril polnud vigagi, lae alla oli hõljuma pandud suur hulk õhupalle, laual oli kena punane südameke ja sama värvi roos, muusika oli meeldiv ja nauditav ning õhkkond hubane. Enamus külastajaid oli paarikesed, kes mõnusasti omavahel kudrutasid. Kuna oli täismaja, siis oli ettekandjaid päris suur hulk ja teeninduse kiirusel polnud vigagi. Ehk ettekandjate kutseoskused jätsid pisut soovida, sest tundus, et nad olid ajutiselt abiks. Igal juhul meeldiv algus sõbrapäeva õhtule.

Eelroaks oli hautatud veisekeel, mille peale oli rohkelt puistatud paisutatud tatart. Tatraterad olid krõbedad ja alguses natuke häiris, et need hamba vahel väikeste kivikestena tundusid, kuid harjus ära. Andsid keelele struktuuri juurde. Kõrval oli marineeritud nuikapsa ja karamelliseeritud sibula kuhil, mis oli ohtralt niisutatud estragoniäädikaga. Meile tundus, et natuke liiga palju niisutatud, sest äädika maitse oli nii tugev, et seda salatit ei saanud ilma lihata üldse suu sisse võtta ning koos keeletükikeste ja küüslaugumajoneesiga oli ka domineerivaks äädika maitse. Selliste tugevamaitseliste toiduainetega peab lisamisel ettevaatlik olema. Proovisid ka röstitud küüslaugu majoneesi eraldi koos keelega ja see oli parem kui salatiga. Hindasime eelroa kolmele … vaatamata sellele, et oli näha koka vaeva selle valmistamisel. Veelkord - äädikaga oleks pidanud ettevaatlikum olema.

Pearoog oli selle aasta Maitsva Tartu kampaanias juba kolmas kord põder. Kui esimene põdraliha tükk Polpos oli vintske ja andis närida, teine põdra antrekoot Sparglis parajalt pehme ja maitsev, siis seekord oli sous vide põdra abjatükk päris päris pehme … võiks öelda, et isegi liiga pehme. Sous vide meetod tähendab, et vaakumpakendatud toitu valmistatakse reguleeritud temperatuuriga veevannis. Ju siis oli selle liha puhul kas temperatuur liiga kõrge või jäi liha kauaks vanni. Õnneks tegid kõrval olevad krõmpsud lillkapsa, rooskapsa ja teiste aedviljade tükikesed toidu struktuuri tahkemaks ja nauditavamaks. Tumeda õlle kaste, mida toidu all oli rohkelt, andis nii lihale kui aedviljale erilise maitse. Majoneesitörtsud sobisid samuti hästi toiduga. Kokkuvõtteks oli toit tasakaalus ja hästi maitsestatud. Kogus oli paras ning prae lõpuks oli kõht mõnusalt täis ja suus hea tumeda õlle kaste maitse. Panime hindeks viie … õige pisikese miinusega.

Magustoiduks toodi lauale imelik plönn. Mäletades Werneri häid ning kaunilt kujutatud koogikesi alakorruse kohvikust, oli lauale toodud magustoit välimuselt meile mõlemale ebameeldivaks üllatuseks. Plönn osutus vaarikavahukuhilaks, kus sees oli kookose-vaniljehüüve. Menüüs oli kirjas, et selles toidus peaks olema ka hibisk (ld Hibiscus) ehk teatud söödav rohttaim … kuid seda ma ei leidnud. Küll aga oli plönni keskel komm moosiga. Soovitangi nimetatud magustoidu sööjatel kohe tungida toidu keskmesse ja purustada seal olev tuum. Võttes vaarikavahtu koos hüüve ja tuuma moodustanud moosiga, oli maitse täiesti söödav. Kuid Werneri kohta ikkagi tavatult tavaline. Panime siis hindeks nelja.

Ootused Werneri osas olid suured … kuid nagu juba eelmiste aastate ühes toidublogis mainitud sai … kvaliteet võrdub kogemused jagatud ootused. Kogemusel polnud viga, kuid ootused, mis olid jagajaks, olid nii suured, et lõppkvaliteet jäi väikseks. Mulle on ikka ja alati matemaatika meeldinud  … 😌😌😌😌

Gustav Cafe inerjöör pole suurt muutunud

Õhtustasime täna Gustav Gastro Cafe´s. See asub kaubamaja esimesel korrusel ja sobib rohkem kiireks lõunasöögiks või hommikukohviks kui hubaseks õhtueineks. Meie läksime sinna kell kaheksa õhtul ning tunne oli nagu oleks kiirtoidukohas … seda just interjööri mõttes. Meile oli broneeritud küll väike lauake akna all, kuid see tegi pigem tunde "tänavatoidukohast" suuremaks, sest kardinaid ega midagi muud varjavat polnud ja kõik möödujad vaatasid otse meie toitumist. Meie neid ka … mis oli huvitav, kuid ei tekitanud hubast tunnet.

Eelroaks oli supp. Kui eelroog lauale toodi, siis ei saanud ma aru, mis see täpselt on, sest taldrikul oli kuhi toitaineid, muna otsas (vaata esimest fotot paremal). Kuid siis kallas ettekandja kannust sinna kuuma vedelikku peale ja saimegi supi (foto vasakul) või kui menüü järgi öelda, siis konsomee veise põseliha ja trühvlipärlitega. Konsomee oli siis see vedelik, mis peale valati. Segus oli veel ka muna, redisekrusse, maitserohelist ja loomulikult veise põseliha. Mingid terakesed oli ka sees, kuid kas need olidki trühvlipärlid või mitte, seda ei oska ma küll öelda. Püüdsime abikaasaga mõlemad mõned terakesed vedelikust kinni ja maitsesime niisama … ei olnud erilist maitset. Või kui nüüd täpsem olla, siis domineeris vedeliku maitse kõikide teiste maitsete üle. Kuna terakesed olid juba vedelikus olnud, siis ka nende maitse üle. Kui üritada vedelikku kuidagi kirjeldada, siis oli see soolane lihaleem, mis suure tõenäosusega oli veisepõse keeduleem. Muna oli selles supis või konsomees kõige sobivam komponent, sest seda süües vähenes pisut leeme maitse. Panime üksmeelselt eeltoidule hindeks kolme. Ära võis süüa, kuid erilist heameelt me sellest ei tundnud.

Põhiroaks oli Gustavis Muhumaa tallefilee kergelt suitsuse kaalika, kõrvitsamajoneesi ja matcha-kastmega. Tõlgin kohe alguses ära - matcha-kaste on valmistatud käsitsi korjatud rohelistest teelehtedest. Muide, mida menüüs kirjas polnud - kastme all oli balsamico kreem ja juures keedetud mini punapeedid. Kõrvitsamajonees oli ka ettekandja sõnul käsitsi tehtud. Nüüd siis maitsete juurde. Suitsune kaalikas oli väga huvitav leid, koos matcha-kastme, kõrvitsamajoneesi  ja lambalihatükikestega oli väga maitsev suutäis ja õnneks sai selliseid suutäisi mitu. Võibolla ainus, mis selle koosluse juurde kõige paremini maitselt ei sobinud oli punapeet … kuid kaunistuseks sobis peet küll hästi. Lambaliha oli pehme ja mahlane ning koos lisanditega polnud mingit lambamaitset (vähemalt mina ei tundnud). Võrratu. Kiitsime kokka ja saatsime talle tänusõnad ettekandjaga kööki. Hinne viis. Kaalusime isegi, kas see oligi ehk siiani kõige parem põhiroog, kuid pärast meenutusi õunasest küülikulihast jätsime talleliha kõrgele teisele kohale siiani maitstud neljateistkümnest põhiroast.

Magustoiduks oli basiilikubiskviit Vana-Tallinna kreemiga ja Andri-Peedo kitsepiima-toorjuust meese musta leiva krõpsuga. Kui te nüüd olete menüüd vaadanud, siis on minu kirjelduses magustoidu nimetus hoopis teistmoodi järjestatud kui seal kirjas on. Nimelt oli kitsejuust eraldatud muust toidust musta leiva krõpsuga ja biskviit oli kõrval kreemi vahekihtidega … nii et selguse huvides järjestasin nimetused ümber. Magustoidu taldrikule oli veel puistatud madalal kuumusel kuivatatud vaarikate pulbrit ja magustoitu kaunistasid ilusad söödavad õied. Kitsejuustukuhil oli väga maitsekas koos sinna lisatud mustika, õiekese ja meese musta leiva krõpsuga. Mulle meeldis. Ka basiilikubiskviit koos Vana-Tallinna kreemiga, eriti kui see oli koos vaarikapulbriga, oli esimeste suutäitena täitsa hea, kuid viies-kuues suutäis muutus juba liiga magusaks ja rammusaks. Võibolla sai vaarikapulber otsa, see andis alguses head hapukat maitset. Igal juhul palusime kokale edasi öelda, et basiilikubiskviit oli küll kreemiga väga huvitav, kuid see oleks veel parem olnud, kui selles kreemis või siis vahekihtides oleks olnud midagi hapukat … tugevama maitsega komponenti juures. Polnud paha magustoit, täitsa nauditav, kuid hindeks panime siiski nelja.

Homme-ülehomme võtame ette viimased kaks toidukohta, milleks on esimest korda (vähemalt meie jaoks) osalev Werneri kohvik ja tuntud Maitsva Tartu tegija Antoniuse restoran. Aga neist siis juba järgmistes blogides.

Eestimaise maiguga Shakespeari menüü

Nagu te juba eelmisest blogist lugesite, tähistasime täna õhtul ämma-äia pulma-aastapäeva õhtusöögiga kohvikus või nagu nad ise ütlevad Cafe´ Shakespeare. Nimi on väga võõrapärane, aga toidud olid väga eestimaised.

Eelroaks serveeriti balti heeringa ja musta leiva trühvleid, mille kõrval oli rohkelt maitserohelist, sibulat, rediseviile ja vutimune. Keskel oli mingit kastet, mille koostist ei õnnestunud kindlaks määrata. Heeringa-musta leiva trühvlid maitsesid nagu vürtsikiluvõileivad musta leivaga. Kusjuures kala maitse sellel trühvlil oli tuntav, kuid kalatükikesi ei leidnud kusagilt. Lisandite segu sobis trühvlitega ning nagu varemgi mainutud, täitis eelroog oma põhiülesannet - tekitas isu toitudega edasi minna. Seekord läks jälle arvamus toitude osas lahku - mina arvasin, et väga hea eelroog, naine aga, et pigem lihtsalt hea. Otsustasin seekord mitte järgi anda ja panin hindeks väga hea. Nagu minu isa ikka ütles: "Maitse üle ei vaielda, ühele meeldib ema, teisele tütar". Huvitaval kombel tuletas ka äi seda täna õhtul meelde. Seega eelroog - hinne viis.

Põhiroaks oli eestimaine Järveotsa talu vutt, mis oli marineeritud mee ja vürtsidega. Kõrval oli kukeseene risotto kuhilad ja ümber laius metsamarjadega punase veini kastme loiguke. Kui vuti maitsele järele mõelda, siis tundus, et nad olid marinaadis liiga lühikest aega. Välimine osa oli korralikult maitsekas, kuid sisemuse kohta seda öelda ei saanud. Õnneks oli kaste juures, mis oli hea ning maitsekas ja sellega sai nii vuti sisemust kui risotot mõnusamaks muuta. Kahjuks oli aga kastet liiga vähe, et seda iga suutäie jaoks oleks jätkunud … Kokkuvõtteks. Väga hea mõte kokalt ning kõik maitsed sobisid kokku, kuid kahjuks jäi maitseaineid kas väheks või siis ei jõudnud need kogu maitsestatava lihani. Neli. Mis teha. Saatsime kokale parendamise mõtted kelneriga kööki.

Astelpajuhüüve ingverijäätisega maitses hästi, keskele torgatud karamellikrõps kaunistas toitu. Ingver oli vist üks väheseid toiduaineid selles menüüs, mis polnud eestimaine, kuid mulle maitseb ingver ja astelpaju ka. Jäätis ehk polnud eriti tugevamaitseline, nagu ingverist oleks oodanud, kuid selle eest oli hüüve astelpajust mõnus hapukas ja väga hea. Tasakaalus maitse. Ainus puudus, mis selle toidu puhul võib mainida, oli see, et väga ühelaadne. Andes seekord järele abikaasa maitsemeele hinnangule, panin sellele magustoidule hindeks väga hea ehk viis. 

Lõpetuseks tahaks veel paar lauset kirjutada teenindusest, sest Shakespeare kelner käitus minu arvates natuke ülepakutult - võiks öelda isegi teatraalselt. Ma ei tea, kas see oli taotluslik või mitte, kuid see häiris mind. Võibolla põhineb minu arvamus mingitel vanaaja käitumismallidel, kuid eeldan, et kelner on elegantne, vaoshoitud ja viisakas.

Ainult kolm kohta on veel jäänud … puhh … hakkab juba ära kurnama see Maitsva Tartu roogade hindamine ja blogimine.

Pühapäeva lõuna ajal on restoran Dorpat täiesti tühi.

Lõunastasime kolmekesi (vanem poeg oli ka kaasas) täna restoranis Dorpat. Olime seal ainsad külastajad ning kui kella ühe paiku lahkusime, jäi meist järele täiesti inimtühi restoran. Ainult koristaja käis koos tolmuimejaga ringi ja segas müraga meie pühapäevalõunast eine nautimist. Kelnereid oli koguni kaks, kes meie lauda teenindasid. Noor kelner oli vist õpipoisi ametis, sest kui me temalt toitude kohta küsisime, siis ei osanud ta midagi öelda, kutsus vanema kelneri, kes ka ei osanud vastata meie küsimustele. Nagu öeldakse - üks rumal oskab rohkem küsida kui sada tarka vastata. Arve koostamisel oli ka õpipoiss hädas, kuid kahe peale said ikka summad kokku.

Aga nüüd toidu juurde. Minu kurvastuseks oli eelroaks jälle kammkarp, mis seekord oli keeratud muna-lõhe omleti sarnasesse rulli ja üle puistatud kalamarjaga. Rullis oli lisaks kammkarbile ka krevetti ning muna ümbris ja lisandid andsid kammkarbile maitset küll. Sain kammkarbi ära söödud … ei andnudki abikaasale. Maitses nagu krabipulk. Rull oli paigutatud salatilehele, kus oli ka riisikrõps ja marineeritud mererohukuhil. Sellist mererohtu pakuti ohtralt Hiinas ja Indias, Eestis pole ma sellist enne söönud. Lisandiks olid veel mustad tupsud, mis pärast järelepärimist osutusid lillkapsapüreeks, mis oli meritindiga mustaks värvitud. See roheline silindrikujuline moodustis eespool oli hernebrülee rullike. Mis siis kokku arvata? Pojale meeldis väga, naisele mitte üldse. Mina sõin ära, kuid ei nautinud. Otsustasin panna nelja miinuse. Soovituseks kokale - kammkarbi-krabi rulli sisu oleks võinud rohkem maitsestada … ehk sidrunipipar oleks sinna sobinud?!

Põhiroaks oli kala - huntahven, mille alla oli pandud kartulikroket (mis naisel oli pisut kõrbenud) ja peale erinevatest toiduainetest kuhil. Selle kuhila kõiki komponente ei osanudki välja selgitada, kuid kui peale pigistada kõrval olnud sidrunist mahla ja koos kala ning kartulikroketiga süüa, siis oli täitsa ok maitse. Karulaugu pähkline pesto, mis moodustas ringi ümber kuhila, oli aga väga maitsekas ja sobis hästi nii kalaga kui kartulikroketiga. Pestot võib maitseelamuseks nimetada. Paneeritud kala ise aga oli hea, kuid mitte eriline. Panime konsensuslikult sellele toidule hindeks nelja plussi.

Magustoiduks saime pähklistruudli, mille sees oli kohupiim. Kõrval olid maasikaviilud, õunasorbeti pallike ja pähklitörtsud. taldrikul nähtav pulber on kakaopulber. Struudli peal oli ka pähklitörts ja mündileheke. Magustoiduga saime natuke nalja ka. Ma võtsin esimese suutäie struudlit ja õunasorbetti ning kommenteerisin kohe kaaslastele, et muidu on hea, kuid mündi maitse domineerib. Nemad vaatasid mulle arusaamatult otsa. Mina ikka jälle, et no on väga mündimaitseline … vist kohupiima on münti lisatud. Selgus, et olin võtnud ja ära söönud koos esimese suutäiega kogu mündilehe ja loomulikult oli see väga mündimaitseline. Saime natuke naerda. Järgmised suutäied polnud enam üldse mündised. Õunasorbett sobis selle magustoidu juurde hästi, muidu oleks maitse nõrgaks jäänud. Kas see sorbett oli tehtud õunast või kontsentraadist, jäigi meile selgusetuks, kuid igal juhul oli hea hapukas. Võrreldes juba söödud Maitsva Tartu magustoitudega oli Dorpati oma aga vähem üllatavam ning panime ka sellele toidule hindeks nelja.

Seega lõpetas Dorpat neljade reaga. Mõni miinusega, mõni plussiga. Õhtul läheme koos ämma-äiaga Shakespeari nende pulma-aastapäeva tähistama. Loodan, et see kohvik suudab meid kõiki üllatada.

  

Vilde & Vine - kala kahele

Juba üheteistkümnes Maitsva Tartu söögikoht kaheksa päevaga. Pole paha. Ainult viis ongi veel jäänud. Mulle isegi tundub, et hindamine on sellise tempo juures objektiivsem, sest teiste toidukohtade pakutav on veel hästi meeles ja on võrdlusmoment. Vilde ja Vine oli oodatult laupäeva õhtul rahvast täis. Saime väga mõnusa aknaaluse laua, kus polnudki melu nii häiriv. Vaatasime aknast välja ja ootasime toitu. Eelroog tuli üllatavalt kiiresti. Üldse on huvitav, et kõikides kohtades, kus me selle kampaania ajal oleme käinud, on teenindus kiire ja oleme umbes tunniga kõikjal hakkama saanud.

Eelroaks oli soolakoorikus küpsetaud juurseller, mille peal oli kõrvetatud sibula kreem, all murulaugukaste ja kaunistatud marineeritud sibula, kale kapsakrõpsu ning röstitud pähklitega. Tegin toidust jälle telefoniga foto - nägi päris hea välja. Maitses aga veel parem. Juurseller oli päris soe ja pehme, koos murulaugukastmega ja lisanditega oli iga suutäis nauding. Struktuuri andis juurde kale kapsakrõps. Mulle meeldisid eriti sibularõngad, mis andsid vürtsikust juurde. Kui millegi üle nuriseda, siis jah - kapsakrõpsud polnud väga muredad ja kippusid suulakke kinni jääma, kuid see oli toidu juures kõige väiksem viga, maitse oli eriline ja hea. Polnud arugi saada, et see oli täielikult taimetoit. Hinne viis võibolla õige väikese miinusega.

Põhiroaks oli esmakordselt sellel aastal kala, Mäletan, et eelmistel aastatel oli ka siinsamas kala … koha vist. Seekord pakuti ürdikoorikus hiidlesta, mis serveeriti koos peale asetaud marineeritud munakollasega. Te ei lugenud valesti - marineeritud munakollasega. Maitses nagu poolkõvaks keedetud munakollane koos soolaga … aga vähemalt nimi oli üllatav. Lisandiks oli kartulikroketiriba, mille peal oli tillimajonees ja marineeritud kurgitükid läbisegi sibulatükikestega. Kala kõrval laius sidrunheinakaste loik. Kala koos munaga maitses nagu paneeritud kala ikka. Ürdikoorik oleks võinud natuke rohkem ürdisem olla. Koos sidrunheinakastmega, mis oli hea hapukas, oli kala täitsa maitsekas. Kartulikroket koos selle peal olevate lisanditega maitses hästi, kuid majoneesi maitse oli liiga domineeriv. Kurgi- ja sibulatükikesed andsid nii struktuuri kui maitset, kuid ka nende maitse kahvatus tillimajoneesi kõrval. Seekord vaidlesime abikaasaga kaua, mina tahtsin panna viis miinus ja naine nelja. Nagu abielumehed teavad, on naisele õigem järele anda. Panime konsensuse alusel (nagu poliitikutele meeldib öelda) hindeks neli pluss.

Magustoidu osas meil aga eriarvamusi polnud. Choux bun, mille sees oli mandlikreem ja ümber vaarika-mündikaste maitses oivaliselt. Küpsetatud šokolaaditükikeste, mis olid taldrikuäärtel kaunistuseks, maitse jäi pärast magustoidu lõpetamistki suhu. Soovisime ettekandjalt teada, mis on Choux bun ja saime vastuseks, et muretaignaga kaetud tuuletasku. Muretainast oleks võinud isegi natuke rohkem olla, siis oleks seda toitu olnud mõnusam süüa. Kuid maitse oli eriline ja hea. Hinne viis.

Homseni. Siis saate lugeda Dorpati ja Cafe Shakespeare Maitsva Tartu toitude nautimise muljeid.