Hindamistabel läbi aastate

 Hindamistabel alates meie Maitsev Tartu toidukohtade külastamisest. Läbi on kriipsutatud toidukohad, mis on tegevuse lõpetanud või nime muutnud. Väikse ringikesega on toidukohad, mida me ei külastanud, kuid kes osalesid kampaanias.

Midagi väga erilist ja maitsvat Paper Tiger peakokalt.

 Paper Tiger reklaamib end kui värske ja kaasaegse tõlgendusega Aasia köögi restoran ja baar. Ja seda nad ka on, peaks isegi täpsustama, et see koht on Aasia köögi mõjutustega toidukoht, sest selliseid õliseid ja hästi vürtsikaid toite nagu Aasia köögis sageli esineb, siin ei kohanud. Interjöör oli meeldiv, vana kivimaja, kus minu rõõmuks on eksponeeritud ka vana puitsein. Rohked tiigriteemalised graafikalehed illustreerisid seinu. Teenindus oli meeldiv ja kiire. Kelner, kes meid sinna sööma ka kutsus oli viisakas ning abivalmis. Panime tähele, et salvrätid, mis kasvõi pisutki kasutust olid leidnud, vahetati iga toidukorra järel välja. Tubli. Magustoidu tõi lauda nende noor peakokk Asser Lutsar isiklikult. Julgete mõtetega ja lahendustega peakokk. Interjöör ja teenindus said hindeks viis. Mitte sellepärast, et nad meid tasuta kostitasid, vaid oligi meeldiv seal lõunatada.  

Eelroog oli teist korda 2026 aasta Maitsva Tartu kampaania toitudest supp. Tõsi, nad ise nimetasid seda miso-mangustiinileemeks. Leeme sisse oli uputatud õhukese sidruniõliga maitsestatud filotaigna sisse peidetud umeboshi marinaadis mangonuudlid. Kusjuures nuudlid olid need vaid nime poolest, sest jahu polnud neis kübetki ... tegelikult olid need nuudlid hoopis mangost riivitud peened ribakesed, mis paistsid välja nagu nuudlid. Tunda oli ka ingveri kerget maitset ... ka menüüs oli kirjas ingveri katsuobushi. NB! See helendav laik taldrikul kella viie suunas on lambivalguse peegeldus, mitte toidu sisse peidetud kullatükk! 😊 Vaatasin igaks juhuks kodus järgi, mis need sõnad ... umeboshi ja katsuobushi tähendavad. Mõlemad on Jaapanipärased maitseained. Umeboshi on soolas või sageli shiso-lehtedega hapendatud umo-vili, mis on  ploomi või virsiku sarnane vili Jaapanis. Katsuobushi on õhukesteks helvesteks riivitud kuivatatud, fermenteeritud ja suitsutatud bonito-kala (vööttuun). ... kuid maitses see supp hästi, selle söömiseks purustasime filotaigna ja siis saime võtta lusikale kõiki komponente korraga. Väga eriline maitseelamus, eelroaks sobiv. Kuid hindeks panin siiski nelja. Natuke liiga vesine ... oleks tahtnud pisut tummisemat eelrooga.

Pearoog Char siu seakülg ... mis pärast selgus, et on seakõht. Kusjuures oli sealiha täitsa eestimaine. Char siu  on Lõuna-Hiinast pärit magus-soolane grillitud sealiha. Selliselt valmistatud lihatükke oli minu taldrikul kaks - üks läbikasvanud lihatükk koos mõnusalt pehme nahaga ja teine taine lihatükk. Viimane oli küll natuke kuivavõitu, kuid lisanditega muutus ka see mahlasemaks. Lisanditeks oli suitsutatud padrone pipra salsa, mis polnud üldse liiga vürtsine ... just eestlasele paras. Kastmeks oli imehea apelsini-sriracha kaste ja pehmust lisas lihale veel erilise maitsega porgandikreem. Täpsustuseks - sriracha on tai köögist pärit tšillikaste ... kuid kokk oli seda lisanud apelsinikastmele nii vähe, et tšilli andis vaid kergelt maitset. Tekstuuri andsid väga erilised fermenteeritud ja kuivatatud kartulilaastud. Selliseid polnud ma eales söönud ning neid sai sõrmede vahele võtta koos salsa, kreemi või kastmega nagu tortiljaga ning pista suhu. Nauding missugune. Kui nüüd maitsetest rääkida, siis sealiha tuli võtta erinevate lisanditega väikeste tükkidena ja siis nautida iga suutäit. Nii apelsini-sriracha kaste kui salsa kui porgandikreem oli nii eraldi kui koos imehead lisandid lihale. See pearoog oli täis meeldivaid üllatusi, sest aasia köögi õpetused oli kohandatud maitsekaks ja eestlasele sobivaks roaks. See pearoog sai meie Maitsva Tartu parimate roogade nominendiks. Hindeks loomulikult viis pluss.

Ja maguroog, see oli Chapssaltteok riisikook. Selle kohta rääkis peakokk, et see magus nätskest riisist kook on pärit Koreast ja oli algselt täidetud punase oa pastaga, kuid kui roog jõudis Ameerikasse, siis selle koostist timmiti ja täiteks hakati kasutama igasuguseid muid toitaineid. Paper Tiger´is olid täiteks pistaatsiapähklid. Jah, väga eriline kook ... kuid üksi süües mitte väga hea tekstuuriga, selline hammaste külge kleepuv ... kuid taas päästsid selle magustoidu lisandid. Punase sõstra vaht oli just täpselt selle koogi jaoks loodud, mõnus hapukas ja õhuline... täpselt vastand koogi tekstuurile. Ja leedri-seesami beseed, mis olid roosat ja valget värvi, need olid krõmpsud ja supererilise maitsega. Sellist beseed pole ma veel söönud. Mis üllatav ...  beseed, kook ja vaht sobisid kokku väga hästi. Kaunistuseks ja tekstuuriks oli lisatud veel traditsioonilist riisikrõbedikku, mis oli kaetud vetikatolmuga. Seda tolmu eraldi ei soovita maitsta, pigem koos lisanditega. Väga eriline ja üllatav ning maitsev magustoit. Nagu abikaasa lõpus ütles: "Seda oleks veelgi söönud". Hindeks viis.

Selle toidukohaga sai selle aasta Maitsev Tartu meie jaoks läbi. Väga mõnud ja üllatusterohke veebruar oli. Nii mõnus on käia koos abikaasaga nautimas kokkade meistritöid ja nende üle arutleda. Homme hakkan koostama kokkuvõtet selle aasta roogadest. Kogun parimate roogade nominendid kokku ja valime välja igast liigist ühe laureaadi. Parima toidukoha valmimine on sellel aastal väga raske, sest suisa viis viielist toidukohta oli. Kusjuures oli selle aasta hinnangute keskmine eelmistest aastatest parim 4,55 ... see näitab ikka väga kõrget taset. Kuid sellest juba kokkuvõtetes.

Chaplin´i Maitsev Tartu menüü toidud ei üllatanud meid vähimalgi määral ... neljaring.

Bubi Chaplin vana kaubahalli alumisel korrusel on nagu üks tavapärane pubi, seinal telekas, kust tulevad spordiülekanded, tume sisustus täis filminäitlejate kujutisi, baarilett rohkete alkoholi reklaamidega. Kohe on aru saada, et nende põhiline sissetulek tuleb jookide müügist. Aga meie jõime taas vaid kraanivett. Pole selle koha kuldkliendid. Eks erinevatele inimestele peabki olema erinevaid kohti, kus lõõgastuda ja toite nautida. Eile käisime noortele mõeldud kohas, kus ma end kuigi hästi ei tundnud, täna õllejoojate kohas. Huvitav on vaadata, kes ja miks just selles kohas istumas käib. Teenindus oli viisakas ja kiire, kuid hindeks panin siiski nelja, sest ... ei tundnud end seal mõnusalt.

Eelroog oli meie mõistes kartulivorm, kuid menüüs oleva nimetuse järgi kartuli pavé, nimetus võib ju peen olla, kuid maitses nagu kartulivorm. Selle peale oli pandud kübeke veisepõse tükikesi, riivitud kõva juustu, kappariseemneid ja mõned ürdid. Kõrval oli törts trühvlikreemi. Seda vormi oli kõige parem lõigata kahvliga ülalt alla läbi kõikide kihtide, tupsata saadud lõige korraks kreemi sisse ja siis suhu. Proovisin korra, kaks, kolm ... võtsin rohkem kreemi ... vähem kartulivormi ... kuid kartuli maitse ikka domineeris. Ehk see toit oli hea kartulivorm, kuid eelroaks väga hästi ei sobinud. Hindeks neli.

Pearoa põhikomponent oli merikurat, mis oli keskel ja selle ümber oli maapirnikreem, hernekreem ja pisut forellimarja. Lisandiks oli brokolini varred, mis maitsesid kreemidega hästi. Ka kalal polnud viga, koos kreemiga oli see hea. Kuid üllatust kui sellist polnud ka siin. Hästi valmistatud hea toit, kuid ... ooooo ... efekti polnud. Kohe ei teagi, kas viga on selles, et oleme Maitsev Tartu kampaania raames juba nii palju erilisi ja häid toite söönud või polnud peakokal julgust erilisi komponente lisada. Jah, ka see toit sai hindeks nelja. 

Magustoiduga jätkus hea kuid tavalise rida. Brüleekreem, mis maitses nagu brüleekreem. Tõsi, kreemikausi kõrval oli ebaküdoonia rõngad, mis kreemi sisse tõstes andsid kergelt hapukat maitset ja marjad ning kõrval olev hapukas kreemitorts olid head ja sobisid brüleekreemiga, kuid nad ei suutnud seda magustoit eriliseks teha. Ka viimane roog selles toidukohas sai hindeks nelja. 

Koju sõites arutasime abikaasaga saadud kogemuse üle ja leidsime, et hea toit, kuid üllatusmoment jäi puudus. Selliseid roogasid oleme juba korduvalt mekkinud. 

Enne Maitsev Tartu kokkuvõtete tegemist külastame veel homme Paper Tiger restoran/baari ja hindame viimasena ka selle toidukoha pakutavaid roogasid. 

 

 

Tundsin end Kolmes Tillis Maitsva Tartu menüü roogasid nautides täieliku rariteedina ...

Reede õhtul on tänavaköögiga Kolm Tilli paksult täis noori erinevaid jooke pruukivaid noori. Igal juhul tundsin end täieliku rariteedina ... minusuguseid vanapapisid seal rohkem polnud. Kuid toidu nautimiseks see melu ja avatud ruum väga ei sobinud. Ei saanud keskenduda maitsetele ... Ettekandja oli küll väga püüdlik, kuid isegi teda oli vaevu kuulda. Kuid jah ... ega see koht minusugustele polegi mõeldud. Interjööri ja teeninduse hindeks panen ikka kolme. Minu arust ei sobi see koht üldse Maitsva Tartu toitude nautimiseks ... toidud on head, kuid neid selles keskkonnas nautida keeruline ...

Eelroaks tõi ettekandja lauale siia äkise ... seekord oli siiakala äädika ja sibulaga marineeritud ... ning tundus, et äädikat oli pisut liiast, sest see maitse domineeris. Lisandid oli huvitavad ... tekstuuri andis kohapeal valmistatud rukkileib, mille sisse oli puistatud päevalilleseemneid ja köömneid ning lisatud ka mett. Värvi ja maitset andsid kaht sorti kreemitörtse ... esimene heledam mascarpone-võikreem küüslaugu ja tilliga ning teine punast värvi kartulist truffe de chine valmistatud püree. Selle kartuliga tuli mulle meelde lapsepõlvekodus Võrumaal kasvatatud kartulisort "väikõnõ verrev" ... mis oli väga hea maitsega punase sisuga kartul. Kuid see selleks. Igal juhul olid lisandid täitsa tasemel, maitsekad ja sobisid kokku kalamarja ja vutimunadega. Kahju, et see siig nii tugeva äädika maitsega oli ... oleks kala olnud pehmema maitsega oleks saanud viie panna, kuid nüüd on neli kohane hinne sellele eelroale.

Pearoaga oli kokk kõvasti vaeva näinud ja see oli väga hästi õnnestunud. Mitte kauaküpsetatud põseliha ... ei, see oli tekstuuri ja maitse poolest täitsa tavaline tugeva maitsega rammus veise põsk ... kuid lisandeid oli iga väikse põseliha tükikese kohta erinevaid ja erilisi täiesti piisavalt. Nii ma soovitangi seda rooga nautida ... väike tükike põseliha ja siis korralik ports lisandivalikust juurde. Mulle maitses kõige rohkem juursellerikreem, kuid ka aedvilja-trühvli ürdikreem oli samuti koos väikse lihatükikesega väga maitsev. Tahaküljele jääv veini-lihaleeme kaste oli tugevama maitsega, kuid koos kreemidega päris hea ja ettepoole jääv püree, mille koostis oli laual oleval menüül olemas, kuid Maitsev Tartu kodulehe menüül seda polnud ja ... kahjuks ma ei mäletanud, millest see tehtud oli. Kuid erilise ja hea maitsega oli see ikka. Liha peale oli puistatud veel erilise maitsega gremolata maitseainesegu ja Sichuani pipratükikesi. Liha all oli veel mõned grillitud sparglivarred. Väga vaheldusrikas ja eriline roog. Hindeks kindel viis. Pärast selle roa söömist oli tükk aega hea maitse suus.

Magusroa välimus oli petlik ... just nagu magus sõõrik, kuid tegelikult oli sõõrikukujuline hoopis mustsõstrakreemi jahutatud rõngad, mille vahele oli pandud valge šokolaadi mascarpone kreemi ning passionikreemi. Tekstuuri andsid sellele toidule mandlikrõbedik ja piparmündibesee. Imehea hapukas ja maitsekas magustoit. Kusjuures kõik komponendid sobisid omavahel. Ka tekstuur oli kenasti paigas. Hindeks täiesti kindel viis.

   

 

Vindis olid isegi jõhvikad vintis.

 Vint veinibaari jõudsime mõni minut enne kella viite õhtul, ehk enne avamisaega,  kuid kelner oli lahkesti nõus meid kohe teenindama. Kusjuures saime mõnusalt oma eine kahekesi ära süüa ... ja kella kuuest oli Vint´is täismaja. Mõnus, valisime hea aja. Väga mõnus rahulik oli, saime kelneriga, kes meid on ka varasemalt teenindanud, rahulikult vestelda ja kellelgi polnud kiiret. Isegi meie laud akna all oli sama, mis alati ... õnneks ei kõnni selle akna taga kuigi palju inimesi, enne kuut vaid mõned eksinud külastajad. Saime rahuliku südamega panna interjööri ja teeninduse hinnaks viis. 

Eelroog oli küülikuliha kroket, mis oli meeldivalt seest vürtsine ja mahlane. Pärast selgus, et nad olid küülikuliha peenestanud ja lisanud sinna ürte juurde. Kõrval oli rukala salat, mida oli sinepi ja tsitrusega maitsestatud, sobis kroketiga koos hästi. Kõige üle oli puistatud parmesani juustu puru ... Kui võtta kõiki komponente koos, andis see väga mõnusa maitseelamuse - vürtsine, mahlane, maitsekas ja krõmps. Mis sa hing veel soovid, täpselt selline eelroog nagu peab olema. Pärast eelroa lõpetamist oli tükk aega mõnus maitse suus ning seedetrakt juba ootas järgmisi toiduportse. Hindeks eelroale viis. 

Pearoaks toodi meile vutiliha, mille kohta kelner ütles, et see olla enne küpsetamist marineeritud ürtidega. Vuti kõrval oli juurselleri-porgandipüree, mille keskel oli heledam koduõuna-porru kaste. Kõrval oli jurakas juurikas pak choi kapsast, mis oli mõnusalt pehmeks grillitud. Lisanditeks veel ürdiõli ja vintis jõhvikad. Kusjuures viimased olid ikka väga huvitava maitsega. Oli tunda alkoholi maitset ja mis imelik, see võttis ära jõhvika tugeva hapususe. Selle toidu krooniks oli ikka vutiliha, mis oli imeliselt maitsekas, pehme ja mahlane. Koos õuna-porru kastmega viis suisa keele alla. Juurselleri-porgandi püree on tuntud oma headuses. Kapsas ehk nii hästi lihaga ei sobinud, kuid koos kreemi  ja kastmega sai seda eraldi mekkida ... nii sobis hästi. Igal juhul eriline, maitsekas ja hästi õnnestunud pearoog. Hindeks taas viis.

Magustoit ehk nii eriline polnud. Kohupiima-juustukook, mida on päris palju erinevates variatsioonides söödud. Siin oli peakokk selle sisemuse täitnud töödeldud mandariinidega ning kõrvale pannud sama tsitruselise želee. Iseenesest mahlane ja maitsekas magustoit, kuid nii erilist maitseelamust ei pakkunud, et sellele hindeks viis panna. Panime nelja, kuid tubli nelja. Ei oskagi öelda, mis selle koogi oleks viieliseks teinud ... kohupiima-juustukooki on raske väga eriliseks teha.

Kui olime söönud, küsis kelner, et kas oleme veel Maitsev Tartu menüüga toidukohti külastanud ... pugistasime tasakesi naeru ja ütlesime siis, et jah, see on 22 koht külastada. Selle peale tegi kelner suured silmad ja imestas, et pole nii palju päevigi veel olnud. Kuid jah, peaaegu iga päev on söömas käidud. 

Täna tuli õhtupoole ka üllatusmeil Paper Tiger kokalt, kes kutsus meid abikaasaga pühapäeval 01.märtsil Maitsev Tartu menüü toite proovima ja hindama. Nad tahavad saada ausat tagasisidet ... ja seda nad meilt ka saavad, vaatamata sellele, et nad meid tasuta kostitavad. Me oleme oma hinnangutes proovinud olla võimalikult erapooletud ... mis vahepeal on raske, kuid võimalik.

   

 

Pazzo peakoka valmistatud seapõsk oli julge, kuid õnnestunud valik Maitsev Tartu pearoana

 Veebruar hakkab lõppema ning vaid loetud päevad on jäänud Maitsev Tartu kampaania lõpuni. Täna külastasime Pazzo restorani. Mulle meeldivad Pazzo interjööris seinamaalingud, kui parempoolses osas on kokteilikõrtega tüdrukud, siis vasakpoolses osas on posti peale maalitud tumeda habemega mees, kes pisut meenutab Pazzo peakokka Kairo Roots´i. ... ehk tumeda habeme poolest ... Saime neid kahte hetkeks võrrelda, sest täna austas peakokk meid pearooga isiklikult lauale tuues. Väga meeldiv temast. Interjöör ja teenindus said hindeks viie.

Eelroog oli taas kord Karilatsi forellist, seekord oli kalafilee valmistatud 50 kraadises kuumuses kaua küpsetatuna, nagu selle aasta Maitsev Tartu kokkadel kombeks on. Kusjuures küsisin peakokalt, kui see meile pearooga tõi, et miks selline trend? ... kauaküpsetatud roogade üleküllus. Vastus oli päris proosaline: "Kuna Maitsev Tartu ajal on mahud nii suured, siis ei jõua muude valmistamisviisidega roogasid teha. Panen õhtul suure koguse toitu ahju ja hommikuks on kenasti küps." Vot siis ... ja mina mõtlesin, et mahlasuse või siis sisalduvate ainete säilimise pärast. Kuid see selleks, Karilatsi forell oli pikalt küpsetatud, selle alla oli paigutatud selline salati-salsa vahepealne segu hernest, oliivist ja kappariseemnetest. Kõrval oli grillitud kalekapsa majonees ja peale valas ettekandja vadaku-ürdileent. Majonees oli väga huvitava maitsega ... pole midagi sellist varem kohanud ja sobis kalaga hästi kokku. Leem andis kalale mahlasust. Kui see salati moodi segu kala all polnud just parim valik ... võibolla oli harjumatu süüa kala juurde kappari-oliivisegu ... oleks oodanud midagi vürtsikamat ja ehk hapukamat. Nii ma peakokale ka ütlesin, kui see eelroa kohta päris. Panime hindeks nelja.

Pearoa osas oli meil eelarvamus ... seapõse kroket ... esimene mõte oli tugeva maitsega ja rasvasest rullist, mis on paneeritud. Kuid seda suurem oli üllatus, kui lauale toodud roast esimese ampsu suhu pannes polnud see üldse ootustepärane, hoomis mõnusalt maitsestatud ja pehme rullitäide, mis kõrval oleva lillkapsa-pastinaagikreemiga ja veinikastmega andsid väga hea ja erilise maitseelamuse. Kui aga juurde võtta veel äärtes olnud suvikõrvitsa carpaccio´t, siis maitsemeeled lausa hõiskasid. Viimane andis mõnusalt mahlakust juurde. Vot siis eelarvamused ei pidanud seekord kõige vähematki paika. Lisasin selle toidu hoopis parima pearoa nominentide hulka. Hindeks loomulikult viis pluss. Keerulisest peakomponendist selline imeline roog valmistada on meistriteos. 

Magustoiduks oli krõbedad filotaigna lehed vaheldumisi keedukreemiga ja peal olid mustsõstrad, mis olid marineeritud koos rosmariiniga. Kõrval paras ports limoncello brüleekreemi. Esimene suutäis ... filotaignalehed koos keedukreemi ja mustsõstardega liikus suhu. Maitsev. Mustsõstrad olid imeliselt valmistatud, mitte liiga pehmed ja imehea erilise hapuka maitsega ... Teisele suutäiele võtsin juurde ka limoncellokreemi, lootuses saada sealt veelgi hapukust ja maitsekust juurde, kuid seekord olid ootused teises suunas petlikud ... limoncello brüleekreem oli suhteliselt tavalise vanilje brüleekreemi maitsega ... Hmm. Proovisin seda kreemi siis väikse törtsu ilma lisanditeta ja ... täitsa tavaline. No vot ... kui öeldakse et "kvaliteet = kogemused jagatud ootused", siis seekord olid ootused kõrged ja ... paraku langes magusroa kvaliteet meie silmis allapoole. Panime hindeks nelja ... hea ... eriti mustsõstrad ... kuid ootused olid kõrgemad.

Kolm toitude nautimise päeva on veel ees ... valisime viimasteks kohtadeks Chaplin pubi, Kolm Tilli tänavaköögi ja Vint veinibaari. Vabandame Paper Tiger ja Pahad Poisid kokkade ees, et me sellel aastal ei jõudnud nende meistriteoseid proovima. Lihtsalt aeg sai otsa 😒 

 

 

RP9 pakutav oli seekord palli võtta tagasihoidlikum kui kõige paremad Maitsev Tartu menüü toidud

Palju õnne Eesti Vabariigi 108 aastapäeva puhul! 

Meie sõime selle puhul lõunat RP9-s, mis pole küll väga esinduslik koht ... tavaline pubi ... kuid perega on seal hea lõunatada, sest toidu kvaliteet on seal suhteliselt ühtlane ja maitsev. Seekord oli pubis päris jahe, söömise ajal läks täitsa külmaks. Abikaasa pidi isegi salli peale võtma, et end mitte ära külmetada. See natuke häiris. Õnneks olid poistel dressipluusid, mida peale võtta. Ettekandja oli seekord väga aktiine, ehk isegi pisut üle võlli ... aga noh, pubi kohta täitsa tavapärane. Sellegipoolest panin teeninduse ja interjööri hindeks nelja ... pubis on hea olla, kui seal on soe ... 

Eelroaks oli peakokk ette valmistanud seemneleiva rõngale paigutatud suitsuräimekreemi ja küüslauguvõiga täidetud kurgirõngad ning kõike kroonisid kalamarjapallikesed. Proovisin seda moodustist pooleks lõigata, et oleks parem süüa, kuid pealmine osa lagunes sellest ja leib ... seda nuga ei võtnud, liiga kõva oli. Ega siis midagi, pistsin tervena suhu ... polnud kuigi mõnus, kuid mis sa hädaga teed. Maitse oli täitsa normaalne, eriliselt ei hõisanud, kuid söödav. Järgnevalt mõtlesin, kuidas ma saan leiva peal oleva kuhila ühildada ümber paiknevate idudega ja kastmetörtsudega. Ei saanudki ... võtsin järgmise leivaketta koos kattega ja pistsin suhu ning seejärel kaapisin idusid ja kastet ning saatsin eelmisele suutäiele järgi. Nojah ... nii polnud üldse mugav süüa. Tundub, et sellele roa koostaja ei mõelnud. Kolmas ketas koos kreemi ja kurgiga läks taas suhu ja viimased idud sellele järgi. Selle roa hindeks panen nelja miinuse. Polnud üldse mugav süüa.

 

Pearoa põhikomponent oli pikalt laagerdunud sea sisefilee. Ütlen kohe ära et mitte piisavalt pikalt, sest sisefilee oli jätkuvalt kuivavõitu ... nagu sea sisefilee enamasti on. Minu arust pole seda lihatükki ilma kloppimata võimalik mahlasemaks saada. Vaid kloppimise tulemusel katkestatud kiud imavad piisavalt marinaadi, kastet või muid lisandeid. Nojah. Liha kõrval oli paras ports juurselleri-porgandipüreed ja kastmeks oli lisatud topsiga sidrunheina kaste ... viimasest oleks oodanud tugevamat hapusust. Kergelt pruunistatud porgandid ja sparglivarred olid parajalt krõmpsud.  Sobisid liha ja püreega. Iseenesest polnud maitsetel vigagi, kuid veelkord, liha oli liiga kuiv ja tuim. Seetõttu panen ka sellele roale hindeks nelja ... mitte rohkem. 

Kahjuks sai ka magusroog seekord hindeks nelja, sest iseenesest oli pakutud šokolaaditükikesed maitsekad ja parajalt tummised, kuid ikkagi liiga tavapärased, mitte üllatavad. Astelpajukreemi törtsud andsid pisut hapukust ja kuivatatud sidruniviilud nii hapukust kui tekstuuri ... kuid jah, mingit erilist maitseelamust me ei leidnud. Eks me ole väga heade toitudega natuke ka "ära rikutud", sest viiega oleme hakanud hindama vaid erilisi, hästi serveeritud ja supermaitseelamusega magustoite.

 

Humala põrsakõhust valmistatu Maitsva Tartu menüü pearoog oli õhtusöögi jaoks rammus, kuid hästi valmistatud

 Humala restoran oli rahvast puupüsti täis, kui me pühade eelõhtul sööma läksime. Kuid õnneks oli ka köögipersonali ja teenindajaid piisavalt ning meie õhtusöök selles toidukohas laabus kenasti. Eelroad, mis olid ette valmistatud, tulid lauda suisa loetud minutitega. Teenindaja oli jutukas, kuid mitte liialt pealetükkiv. Saime kenasti suheldud. Üllatav oli ka see, et vaatamata suurele klientide hulgale polnud liiga lärmakas. Silma torkasid ka riidest salvrätid, mis minu jaoks tähendavad restorani head taset. Seega ... interjöör ja teenindus said hindeks viie.

Eelroaks toodi taas kord siiakala ... see oli juba kolmas kord saada seda imehead kala ... üks pearoog oli siiafileest ja nüüd siis teine eelroog. Ning üks siia äkis on eelroana veel ootamas oma järge. Peaks mainima, et tänane siiast valmistatud toit oli siiani kõige maitsvam ... parajalt soolatud ja väga sobivate lisandite/majoneesiga ... nendeks olid tillimajonees, mädarõigas, sinepiseemned, kalamari, vutimunad ja ohtralt tilli võrseid kõige peal. Kõik see koostisosade kuhil oli pandud imehea Humala vahvli peale. Alguses oli hirm, et vahvel on kuiv ja see muudab kogu toidu kuivaks, kuid õnneks eksisime ... kogu kooslusest kahvlitäisi moodustades olid suutäied maitsvad ja nauditavad. Ja mis eelroale oluline, isu tekitavad. Seega panime eelroale hindeks kindla viie. Siiakala on ikka üks hea kala ...

Pearoog oli põrsakõht ehk nagu Võrumaal öeldakse "lappõliha". See on selline läbikasvanud rammus kõhuäärte liha. Väga pretensioonikas hea toidu valmistamisel. Humala peakokk oli liha valmistanud chicharrón meetodil ehk kamar oli lõigatud kuubikuteks ning kogu lihatükk oli praetud kergelt krõbedaks. Liha peal oli tamarindipuru, mis andis lihatükile tekstuuri juurde ja liha kõrval oli imehea karamelliseeritud juursellerikreem, mis oli tasakaalustavaks komponendiks liha ja kastme jõulistele maitsetele. maitsekust andis juurde ka pirni-kukeseenesalat, mis oli väga eriline, kuid sobis hästi nii kreemi, kastme kui ka lihaga. Tõsi, õhtusöögi jaoks oli see lihatükk natuke liiga suur ja rammus, kuid samas saime hea maitseelamuse ning pearoog sai hindeks samuti viis.

Magustoiduks oli sarapuupähkli keeks, mille sisse ettekandja valas sulašokolaadi. Ma palusin pisut vähem šokolaadi lisada, sest kartsin liigset magusust. Kõrval oli jäätisepall, mille peal oli maltoosasiirup ja jäätise all mingit küpsisepuru. Huvitav oli, et jäätise peal olid soolakristallid ... jajah ... soolakristallid, mis tugevdasid maitseid kuid samas polnud üldse ebameeldivad. Mida siis maitsete kohta öelda ... pisut tavaline ... jäätis keeksiga, väga üllatust polnud. Sarapuupähklid andsid küll keeksile mõnusat tekstuuri ja maitset, kuid samas muutis šokolaad selle taas tavalisemaks. Hindeks neli, kuid tugev neli. Oli maitsev, kuid väga ei üllatanud.

Nüüd on siis 19 toidukohta külastatud ja viimased viis on veel ootamas. Homme läheme kogu perega Eesti Vabariigi aastapäeva puhul RP9-sse. Pole väga pidulik koht, lihtne pubi, kuid samas perega söömiseks hea koht.

   

Sinimandria Maitsev Tartu eine oli nauditav.

 Kuhu mujale ikka pühapäeva lõuna ajal perega minna kui mitte Maitsev Tartu kampaania toitusid nautima. Seekord siis Sinimandriasse mõnusa ümmarguse laua taha. Meie kohal seinal oli samblast - taimedest tehtud roheline vaip ning laual suur kimp kevadisi tulpe ... kui väljast tundus selle toidukoha kujundus mannetu, siis sisse astudes oli täitsa hubane. Ka külastajaid oli meie toidukorra ajal parajat moodi. Teenindaja oli meeldiv ja asjalik. Sellise teeninduse ja miljöö puhul saab ainult viie panna.

Eelroog oli samuti viieline, selleks oli Pähkla forelli ballotiin ehk maarahva keeles öeldes kapsarull. Nimelt oli madalal temperatuuril kaua küpsetatud forell mõnusalt maitsestatud ja keeratud seejärel Savoy (savoia) kapsa lehe sisse. Rulli peale oli puistatud rohkelt maitserohelist ja selle all ja ümber oli kartulivahu lomp ... mille alla oli peidetud veel kergelt karamelliseeritud lillkapsas. Kartulivahu sees olid tilliõli täpikesed. Maitses eelroog hästi, isegi väga hästi. Maitsed olid tasakaalus ja erilised. Kala ei domineerinud ... samas oli mõnusalt maitsekas. Kartulivaht koos selle alla peidetud lillkapsaga sobis imehästi kala-kapsarulliga. Ainuke puudus oli ehk see, et eelroaks polnud see roog piisavalt isu tekitav ... nagu eelroale kohane. Siiski panime hindeks viie, sest maitsebukett oli maitsev aja tasakaalus ning eelroog ise eriline.

Pearoaks oli taas kord pikalt madalal temperatuuril küpsetatud lambakints. Seda valmistamismeetodit kasutatakse viimasel ajal ikka väga sagedalt ja lammaski on mitmel korral Maitsva Tartu menüüs meie lauale toodud. Seekord oli lambaliha küll hõrk, mõnusalt pehme ja mahlane. Tõsi, liha oli palju kiulisem kui Fii pakutud Uus-Meremaa lamba ristluu liha, kuid see ei häirinud. Ma siiani ei suuda uskuda, et erineva päritoluga lambaliha võib nii erineva tekstuuriga olla. Seekord oli lambaliha küpsetamise ajal üle võõbatud metsmarja glasuuriga ja liha peale oli maitseks pandud jogurtimajoneesi ... mis oli väga hea valik, sest tasandas liha tugevat maitset ja siis veel maitserohelise võrseid. Lihapala kõrval oli juurselleri gratään, mille peal andis maitset mustika-vaarika-mustsõstra moos ja lisaks oli peal väga hästi valmistatud kalekapsa krõps. Pole kaua aega nii hästi valmistatud kalekapsast söönud. Liha ja juurselleri vahel laius aga lihaleeme kaste. Hea kooslus ... lambaliha ja kastme maitsed olid tugevad-intensiivsed ja juurselleri ning majoneesi omad mahedamad. Bukett oli õige pisut kaldu tugeva maitse poole, kuid viie vääriline oli see siiski. 

Magusroog oli pisut teistsugune, kui Maitsev Tartu kodulehel oli kujutatud. Vaarika-kadakamarja tiramisu serveeriti väikses kausikeses ja puudus alus kohviubade ning värskete vaarikatega. Kohviubadest ma puudus ei tundnud, kuid värsked vaarikad oleks selle magustoidu juurde ära kulunud küll ... sest tiramisu oli väga magus ja miski ei tasakaalustanud seda. Jah, kadakamarja tükikesed andsid tiramisule erilise ja mõnusa maitse, kuid ei teinud seda hapukamaks. Jänesekapsalehed peal olid hapukad, kuid nende hapukusest ei piisanud kogu kausitäie maitse muutmiseks. Seega saab magusroog hindeks neli. Hea, kuid tasakaalust väljas. 

Vot selline maitseelamus Sinimandrias. Loodan, et peakokk ei jäta järgmine kord olulisi komponente lisamata.

   

Antoniuse restorani peakokal on arenemisruumi ...

 Nüüd jäid mõned päevad Maitsva Tartu kampaania toidukohtade külastamisel taas vahele. Vaja oli Tallinnas raamatuid laiali vedada ja Viljandi Kultuuriakadeemias loenguid lugeda. Tahaks küll iga päev neid imehäid toite nautida, kuid eks töö tahab ka tegemist. 

Antoniuse restoran on keldrikorrusel ja akendeta, nagu punkris istuks. Kuid samas on võlvialused muudetud eraldiasetsevateks ruumideks ning need on istumiseks hubased. Ka kelner oli tasemel, leidis aega meie kommentaarid ära kuulata ja samas jäi tagasihoidlikuks ning viisakaks. Seekord ma panen interjööri ja teeninduse hindeks viie. Edaspidi peaks vist neid kahte eraldi hindama hakkama ... Ka Antoniuse peakokk saatis meile tervituseks ühe väikse torbiku, mis "oli kah" ... kuid aitäh ikka.

Eelroaks oli krõbe kalkun, millele oli Maitsev Tartu kodulehe andmetel lisanditeks porgandi-sidrunheina kreem, marineeritud muskaatkõrvis ja roheline sibul. Reaalsuses oli aga lisanditeks porgandilaastu sisse keeratud salat ja kalkunirulli ja porgandirulli vahel õige väheke nimetatud kreemi. Ja kalkunirull oli küll krõbedusest kaugel, sest paneeringu sees oli täiesti tavaline kalkunifilee ... see rull meenutas pisut Kiievi kotletti, kuid või oli seest puudu. Ja linnuliha on ilma võita tuim ... Nii. Kelner soovitas süüa kõike koos ... see polnud kerge saada kõiki komponente ühe kahvlitäie peale, kuid pärast väikest pusimist õnnestus. Sellel koondmaitsel polnud viga, kuid kreemi tuli võtta paras ports, et saada kuivavõitu rull natukenegi mahlasemaks. Nii juhtus see, et kreem sai poole rulli peal otsa ja teine pool rulli tuli juba kuivalt süüa. Porgand ja salat ei andnud piisavalt mahlasust. Ka mingit erilist maitseelamust sellest eelroast ei leidnud.... maitses nagu kuiv Kiievi kotlet. Seega sai hindeks nelja miinuse. On arenemisruumi.

Pearoaks saime mekkida praetud siiafileed, mille lisanditeks olid õuna-fenkolisalat ja kartulikeerud. Kastmeks sinimerekarbi-valge veini kaste, mille sees oli juurselleri kreemi saar. Kala oli taas kuivavõitu ... ei tea, kas viga oli minus või kokas. Ka siin soovitas kelner võtta kõiki komponente koos ning see muutis toidu veel kuivemaks, sest kartulikeerud polnud mitte eriti krõbedada, vaid hoopis sellised tuimad, mis võtsid kastmelt ja kalalt viimasegi mahlasuse raasu. Kui võtsin kala ilma kartulita, vaid kastme ja juurselleri kreemiga, siis oli maitse hea. Kuid kreemi ja kastet pidi võtma korralikult juurde, et kala mahlasemaks saada. Ilma kartulikeeruta oleks see roog parem olnud ... nii me ka kelnerile ütlesime, kui see meilt küsima tuli, et "kuidas maitses?". No ma ei tea ... nii vana kõrgel tasemel restoran ja ikka ei saa rooga tasakaalu. Ka pearoa hindeks on neli miinus.

Ning lõpuks magustoit. Meekook, millele oli lisatud vadakujäätist, vaarikapärleid ja astelpajukärg. Meekook olla inspireeritud peakoka hobist, mis on mesindus. Ka astelpaju marmelaad oli meekärje kujuline ning lisatud kaunistused samuti. Vadakujäätise peal oli väikseid apelsinitükikesi ja mündilehti, mis andsid maitsekust juurde. Alguses oli tunne, et meekook, no mida erilist sellega ikka saab ette võtta, kuid kui sööma hakkasime, siis oli Antoniuse peakoka meekook koos komponentidega väga mahlane ja maitsev. Jäätis sobis selle peale ideaalselt ja astelpaju kärg andis hapukust. Vaarikapärlid oleks võinud olla pisut hapukamast moosist tehtud, kuid õnneks oli neid vähe ... ei tõstnud terviku magusust. Tavapärasest koogist oli saanud meistriteos. Hindeks viis. Maitses.  

Kui vaadata Antoniuse Maitsev Tartu roogade keskmisi hindeid, siis on näha, et vaid ühel aastal ... 2022 maitseelamus... on peakokk meie maitsemeele kohaselt ideaalselt õnnestunud ... kuid muidu jäänud pigem heaks keskpäraseks. Igal juhul on arenemisruumi ...  

Paral-lel pakkus siiani kõige vürtsikamat ja erilisemat Maitsva Tartu menüü pearooga

 Baar Paral-lel oli meile selle aasta Maitsev Tartu kampaania kuueteistkümnes toidukoht, mida külastada ja maitseelamusi nautida. Ja me ei pettunud. Iseenesest on tegemist sellise pool-keldribaariga, mis on tihedalt laudasid täis pandud, kuid kuna me einestasime taas kord pärastlõunal kella 16:00 ajal, siis olid enamus laudasid veel tühjad ... siiski kuulsime ettekandjate telefonivestlust, kust kostis, et ootejärjekord on ka selles toidukohas ... ju siis õhtuti. Teenindus oli igati viisakas ja kelnerpoiss oli valmis toidu koostisosi veelkord kordama, kui me pärast söömist ei saanud aru, mis komponent mis oli. Paneme interjööri ja teeninduse hindeks viis.

Eelroa kirjeldust lugedes tekkis juba küsimus - mis nüüd toimub? Veiseliha oli kokku pandud kalaga ehk selle roa peakomponendid olid veise rostbiif ja Atlandi tuura liha. Väga julge kooslus ja tekitas eelarvamusi ... Kui toit lauale toodi, siis saime aru, et rostbiifi viilakate vahele ja sisse oli pikitud tuurakala fileed. Peal oli Karilatsi kalamarja, sinepiseemneid ja pärlsibulat ning all oli majoneesiring. Ümber laius maitseaineõli meri. No nii ... esimene suutäis rostbiifi koos majoneesi ja õliga ... maitses hästi. Teine suutäis rostbiif, tuuraliha, majonees ja õli ... üllatus-üllatus ... maitses veel paremini. Isegi kalamarja terakesed sobisid selle koosluse juurde. Väga eriline ja samas väga maitsev eelroog. Päris korralik ports ka ... hindeks viis.

Eelroog oli selline tugev ports ... õnneks oli pearoog hoopis mereandidest, mis enam nii toitev polnud ... kuid samas taas väga eriline. Selle koostisosad ei jäänud mul meelde ja siinkohal palusingi kelneril korrata pearoa koostisosi. Need olid siis sellised ... altpoolt ülespoole ... kõige all oli paella ehk riisisegu ... selle peal kalmaarid, siis tiigerkrevetid ... ja siis mingid komponendid, mida ma isegi lindistuselt ei suutnud maha kirjutada ... nii keerulised nimetused olid ... värskust andsid suhkruhernes ja miso salat ... ja staarideks oli krõbe pehme koorega fileeritud krabi, mis nägi taldrikul täitsa krabi moodi välja ja tapioka chipsid, mis olid värvitud kalmaari tindiga tumedaks. Kogu seda kuhilat ümbritses kookos-tšillikaste. Ohh ... ainuüksnes koostisosi andis kirjutada. Ja imekombel moodustasid kõik need koostisosad maitsva, vürtsika, täiusliku koosluse. Kui me kartsime, et paneeritud krabi on liiga rammus, siis eksisime, nende koostisosadega polnud paneering isegi märgatav, vaid pigem andis tekstuuri juurde. Imeeriline ja väga maitsekas roog ... mis meile maitses hästi, kuid neile, kes vürtsikaid toite ei armasta, ei pruugi nii hästi maitseda. Kindlasti soovitame siia juurde juua valget veini, mida abikaasa kahjuks ei saanud juua, kuna oli autoga. Meie panime hindeks kindlalt viie. 

Ka magustoit oli väga maitsev. Selleks pakuti Paral-lel koka poolt karamellikreemi silindrit, mis pisut meenutas creme brulee´d, kuid ilma suhkru-krõbediku katteta, kreemi peal oli peakoka korjatud kuusevõrsetest tehtud siirup, veidike apelsini, peal vanillikreem kaneelipuruga. Taas kord pidime tõdema, et kõik koostisosad sobisid üksteisega ning kokku andis roog mõnusa maitsebuketi. Taas hindeks viis. 

Aplaus 1870 Maitsev Tartu menüü toidud oli huvitavad

 Esmaspäeva õhtul võtsime ette uue toidukoha, Aplaus 1870, mis asub Vanemuise suure maja esiküljel ning kus varem oli Shakespear kohvik ... Kõik on muutunud, interjöör on ümber kujundatud, toidud ja teenindus on vahetunud ... mis on ka loomulik, sest Aplaus on siiski uus, mitte endine kohvik. Kindlasti on läinud interjöör helgemaks ... vaatamata sellele, et käisime seal söömas õhtul, oli ruumides valgust piisavalt. Ei oskagi öelda, kas see muudatus oli sobilik ... varasem interjöör oli intiimsem. Kuid nagu ma aru sain, keskendubki nüüd uus toidukoht mitte vaid õhtusele ajale, vaid pakub ka lõunaeineid ... sellest lähtekohast on muudatused õiges suunas. Vähemalt ei voori selle toidukoha akna taga pidevalt inimesed. Ettekandja oli meeldiv - rahulik, asjalik. Panen siis teeninduse ja interjööri hindeks viis miinus ... et neil oleks arenemisruumi.

eelroog oli väga huvitav ... kokkupressitud madalküpsetatud lambakeele-porru madala silindri ümber voogas hapukas astelpajukaste, mille sees läikisid musta küüslaugu õli silmad ja forellimarja mummud. Silindri peal olid marineeritud mandariinisektorid koos maitserohelise võrsetega. Väljanägemine polnud just eriti timmitud ... Maitsev Tartu kodulehel olev foto oli ilusam. Ja maitse ... natuke tasakaalust väljas ... hapu suunas. Astelpaju, mandariin ja kalamari kokku panna oli julge otsus, sobis tagasihoidliku keele maitse juurde, kuid kokkuvõttes oleks miski veel pidanud seda hapukust tasakaalustama. Panen hindeks nelja. Ehk oleks eelroa tasakaalu viinud mõni kergelt röstitud saiaviil...  mõtlemiseks kokale.

Pearoog oli võimas ports põdra osso bucco´t... ehk siis ristlõige kondiga lihatükist, kus lisaks lihale saab maitsta ka luuüdi. Põdraliha all ja ümber laius mõnusalt hapukas-maitsekas bataadi-pastinaagikreem ... mis sobis lihaga väga hästi ja oli tasakaalus. Liha peal laiutasid põletatud šalottsibulad ja tõid värvi ning hapukust astelpajumarjad. Pisut oli ka tekstuuri jaoks maapirnikrõpsu tükikesi. Kõrval kannuga lihaleem, kus oli sees tilliõli. Hästi kokku sobitatud roog, kuid liha oli kuivemast kuivem. Isegi koos lisanditega ei saanud lihatükke mahlasemaks. Huvitav oli, et abikaasal oli pehmem tükk kui minul ... juhtus nii. Ta maitses ka minult liha ja tunnistas, et on tõesti palju kuivem. No vot ... juhtus nii. Hindeks neli pluss.

Magustoit oli hibiskuse panna cotta ... taas kord väga eriline valik. Kuid mulle maitses ... hibiskuse magus-mõrkjas maitse ja seedimisele soodne toime sobisid sellel õhtul mulle hästi. Ka lisandiks pandud ebaküdooniatarrendis ja hapukas kukerpuumarjamoos sobisid koos panna cotta´ga. Peale oli puistatud meepuru. Mõnus magustoit. Sellele panin hindeks viis ...

Püssirohukeldri Maitsva Tartu menüü pearoog oleks hästi õlle kõrvale sobinud ... kuid ma ei joo õlut

 Pühapäeval on palju tegemisi ja seetõttu käisime Püssirohukeldris Maitsva Tartu kampaania roogasid maitsmas pärastlõunal, kella kolme ajal. Sellel kellaajal oli see suur ja vanaaegne rajatis tühjavõitu ... mis meile meeldis. Samuti meeldis see, et vaatamata käredale pakasele väljas oli sees hubaselt soe. Ka teenindus oli kiire ja korralik. Seekord saab Püssirohukelder interjööri ja teeninduse eest viie.

Eelroog oli eriline, sest hirveliha tartari polnud ma varem söönud. Selle liha tekstuur on tartarina ikka hoopis teistsugune kui veise oma ... ja Püssirohukeldri peakokk oli suutnud nii liha kui lisandid väga hästi kokku sobitada. Kõige paremini sobis liha juurde balsamico kaste, mida oli küll mõlema taldriku serve peal pisike ribake, kuid samas polnudki seda vaja palju juurde võtta, sest maitse oli tugev. Ka sidrunhein, koriander ja trühvlimajoneesi törtsud andsid lihale oma häid maitseid. Lisatud krõbedad saiakrutoonid olid samuti selle roa jaks hädavajalikud, nad andsid tekstuuri ja ka maitsekust ... koos lihaga oli neid hea krõbistada. Väga hea eelroog ... just selline nagu me ootasime ja saime meeldiva naudingu. Hindeks viis.

Pearoaks toodi lauale taldrikutäis paneeritud Peipsi ahvenafileed, mille peal oli soolast kalamarja ning mille all olid ahjukartuli kuubikud. Paneeritud ahvenafilee oli väga kuiv, selle kõrvale oleks olnud hädavajalik juua õlut ... mida ma kahjuks ei joo ... Ilma õlleta ei suutnud lisatud vähene valge veini kastmelaik ja kurgi ning tomatilisandid seda toitu mahlaseks teha. Kusjuures olid kurgid ja tomatid täitsa maitsekad ... kuid sellise paneeritud kalahunniku kõrvale oli neid lihtsalt vähe. Mina suutsin kogu prae endale sisse pigistada, kuid abikaasa jättis targu pooled kalapalad taldrikule. Seega paneme sellele roale hindeks kolme. 

Küll aga ei saanud mahlasuse ja maitsekuse üle kurta magustoidu puhul. Valge šokolaadi panna cotta oli väga eriliselt valmistatud, polnud liiga magus ega liiga tahke ... selle juurde sobis hästi kamajäätis, mis üksi oleks ehk pisut ühekülgseks jäänud ja kahel pool peakomponente oli piisavalt virsiku ja vaarika kastet, mille sisse sai kasta nii jäätist kui panna cotta´t. Väga hästi oli lahendatud ka testuuri küsimus, selleks oli panna cotta all korralik hunnik käsitööküpsise puru. Kokkuvõtteks - hästi kokku sobivad komponendid ning eriline ja meeldiv maitseelamus. Hindeks viis.
    

Lõpetuseks kirjutan tagasisidest minu eelmisele postitusele. Mulle heideti ette, et jagasin seda negatiivse varjundiga pealkirjaga postitust Tartu gruppides ... kuid ma jagasin samades gruppides enne ka paljusid positiivseid postitusi ... miks ei või siis jagada negatiivset?  Huvitav tähelepanek on ka see, et kui blogipostitused olid positiivsed, siis nende lugejate arv oli tavapärane (500-600 lugejat), kuid kui natukenegi midagi negatiivset kirjutad, siis on umbes neli-viis korda rohkem lugejaid (hetkel üle 2600) ... ja huvitav on ka see, et selles blogipostituses pandigi tähele vaid seda negatiivset juhtumit, kuid seda, et pearoog ja magustoit olid väga positiivse hinnanguga ... seda ei vaadanud keegi. Eks inimese mõtte liikumine on ikka väga huvitav ...Nojah, eks ma siis rohkem ei jaga gruppides ... ma ju ei aja taga blogi populaarsust, sest ei tegele reklaamide müümisega (raha teenimisega) ... tahtsin vaid Maitsev Tartu kampaaniat populariseerida. Kõik postitused on siiani ja on ka edaspidi kirjutatud esimese emotsiooniga ... ja eilne esimene emotsioon oli paraku negatiivne. 

Kuigi mina enam postitusi ei jaga, siis on ikka lubatud jagamine kõigil lugejatel ... nii gruppides kui ka oma sõpradele.

 

Dorpati poolt Maitsva Tartu menüü toitude serveerimisel eksimus, mida ei saa andeks anda.

 Sõbrapäeval einestasime kogu perega Dorpatis, sest seal oli kõige gluteenivabam menüü ... vaid magustoiduks said kaks poissi koogi asemel sorbeti valiku. Algas see lõunasöök mitte kõige meeldivamalt ... nimelt veel enne laua taha istumist märkasin, et minu klaas oli must ... mitte kergelt tolmune, vaid ikka täitsa rokane. Kuidas küll teenindajad lauda kattes seda ei näinud? Palusin koheselt klaasi asendada ja seda ka tehti. Kahjuks ei saa sellist suurt eksimust andeks anda ja teenindus ning interjöör saab hindeks kolme. Kusjuures pakuti mulle pärast jooki maja poolt, kuid kuna ma jään oma veejoomise traditsioonile truuks, siis loobusin ... piinlik lugu Dorpati teeninduses. Ka ülejäänud klaasid olid kulunud äärega, kuid vähemalt puhtad... 

Eelroaks olid kammkarbid, mis olid kergelt grillitud, kuna kammkarp ise on selline maitsetu ollus, siis oli lisatud krõbedat prosciutto´t ehk Itaaliast pärit kuivsoola toorsinki, mis sobis kammkarbiga hästi ... andis nii maitset kui tekstuuri. Ka salsa taldriku servel oli maitsev, kuid seda oli sellise kammkarbi koguse kohta natuke vähe ... sain ainult ühele portsule paraja annuse. Veel sisaldas eelroog shimeij seeni, natuke maapirnikreemi ja tilliõli. Koostisosad olid hästi valitud, kuid maitse jäi kokkuvõttes enamusel suutäitest nõrgaks, ehk oleks pidanud lisandeid pisut rohkem olema ... Seega täitsa hea eelroog, kuid viit välja ei vedanud ... hindeks neli.

Pearoog oli taas kord rikkalik ... pardifilee, mis oli mõnusalt pehme ja maitsekas. Meilt ei küsitud küll enne pardi serveerimist valmidusastet, kuid selle oli kokk ise valinud medium´i... ehk natuke punasem oleks võinud olla, kuid täitsa hea. Lisanditeks oli peakokk valinud maguskartuli ehk bataadikreemi,  kergelt kõrvetatud šalottsibula, pisikesed maisitõlvikud ja miniporru. Kaunistuseks ja hapukaks lisandiks olid metsmarjad ning kastmeks portveini-trühvli leem. Lisandis sobisid hästi pardilihaga ning selle roa puhul oli neid piisavalt. Ka viimase suutäie pardifileed sain võtta koos bataadikreemi ja kastmega. Pearoog oli nii korralik, et kõht sai täis ning mustast klaasist tekkinud paha tuju hakkas lahtuma. Pearoale võis rahuliku südamega panna hindeks viis. Toit oli tasakaalus ja maitsekas. Minimais ja -porru olid hästi leitud lisandid ja kaste oli õnnestunud.

 

Magustoiduks pakuti pistaatsia-šokolaadikooki, mis oli valmistatud meekoogi sarnaselt, kuid maitse oli parem kui meekoogil. Peamiseks lisandiks oli musta küüslaugu - vanilje jäätis ... just ... musta küüslaugu ... polnud seda veel söönud ... väga eriline jäätis. Esmamuljel tundus natuke kohvijäätise moodi, kuid kui lasin maitsel suus levida, siis oli see ikka hoopis midagi muud. Mõnusalt maitsekas ja mõrkjas ja soviv pistaatsiakoogiga imehästi. Ka hapukad veriapelsini geeli törtsud taldriku serval täiendasid maitsebuketti ning krõbe mee tuile andis toidule tekstuuri juurde. Magustoidu serval li kergelt kõrvetatud sefiirilaik, just nagu eile Chez André´s pokaali pinnal.  Maitsev ja hästi kokku sobitatud lisanditega magusroog. Hindeks viis.  

Nüüd on täpselt pooled Maitsev Tartu menüüga toidukohtadest käidud ... tegin ka väikse vahekokkuvõtte seni külastatud toidukohtade keskmistest hinnetest:

Vaid eelroog on kuidagi teistest nõrgem olnud ... muidu väga ühtlane toitude kvaliteet. Kusjuures on seni hinded tõesti kõrgemad kui eelnevatel aastatel olid ... 2024 oli keskmine 4,41; 2023 oli isegi 4,30; 2022 oli keskmine 4,39 ... tundub, et kokad on sellel aastal rohkem vaeva näinud ... kuid ehk vara veel kokkuvõtteid teha.

Chez André restoranis taheti meid Maitsva Tartu menüü toitudega lõhki toita ... kuid nii hea oli, et ei saanud järgi ka jätta !

 Reede ja 13 õhtusöök oli meil rikkalik. Chez André peakokk Andrus Vaht oli kokku pannud nii mitmest erinevast komponendist ja nii mitmel erineval moel valmistatud rikkaliku toidulaua. Ka interjöör oli taas kord väga omapäraselt kujundatud ja särav. Laual olid ananassid, mille ümber punutud valgustitraadid. Alustaldrikud olid endiselt kullatud äärtega ning kõik toidud toodi lauale nii erilise serveeringuga, et me lausa imestasime, kuidas küll selliste mõtete peale saab tulla ... ja neid veel teostada! Meid teenindas mitu krapsakat VOCO kooli ettekandjat, kes olid väga püüdlikud. Lisaks oli loomulikult peakokk Andrus ise ka agaralt ametis ning kõige erilisemad road serveeris ta isiklikult. Kuid eks kõigest nüüd järgemööda.

Eelroaks oli kahe erineva kausikesega salat. Lauale tuues olid nad asetatud üksteise otsa, kuid üks neist käis ananassi lehtede vahele ja teine ümaras pallis olev salat keerati kummuli taldrikule. Mõlema salati põhikomponendiks oli kurgi-ananassi tzatziki, kuhu traditsiooniliselt oli lisatud ohtralt küüslauku. Mulle maitseb küüslauk ... Tagurpidi koonuse kujulises kausis, mis istus ananassi otsas, oli lisaks soe juustufondüü, mille sisse olid peidetud kreveti ja kanalihatükikesed ning mõned krõbedad meresoola tortilla crunch´id. Ja alumises salatis olid lisatud mõned suitsused tomatid ja salatilehti. Kõiki komponente ei suutnudki neis kausikestes ära määrata ... kuid kindel oli, et mõlemas kausikeses olevad salatiosad olid omavahel sobivad ,,, kuid kokku neid kahte kaussi siiski ei soovita panna ... kuid vaheldumisi suutäisi võtta oli mõnus. 

Maitseelamus oli missugune ... ja veel selline suur ports eelroaks. Panime tähele, et seekord oli peakokk Andrus siiski olnud pisut tagasihoidlikum erinevate komponentide lisamisel ja ma arvan, et ta tegi õigesti. Vaatamata erilisele serveeringule ja üllatuslikele maitsetele oli seekord serveeritud eelroog rohkem traditsiooniliste salatite sarnane. Polnud enam selline sigrimigri nagu mõnel varasemal aastal. Aga vaeva oli selle eelroaga kõvasti nähtud ja tulemus oli eriline ja nauditav. Hindeks viis.

Ega pearoogki serveerimise poolest eelroale alla jäänud. Taas kord kaks erinevat nõud, mille sisse oli paigutatud "visuaalne draama - sulglinnu kolm tekstuuri" nagu menüüs oli öeldud. Nendeks olid siis suure kausiga pardi rind ja koib-confit, mille all oli mandelkartuli kreem ja teises kausis pardilihatükid munahüübes, mis oli pealt brülee moodi kergelt kõrvetatud. Suure taldriku peale valas peakokk Andrus kirsikastet, mis sobis sinna imeliselt ning maitses hästi nii koiva, rinnafilee kui ka kartuliga. Kusjuures koiba leotasin ma selles kastmes tükk aega, et see saaks mahlasem ja maitsekam. Õnneks jäeti meile kann kirsikastmega lauale ja saime seda vajadusel juurde valada. 

Taas kord ei soovita nende kahe kausi sisu omavahel kokku panna, kuid üksteise alla on suutäied head. Kirsi kaste sobis aga mõlema juurde. Kusjuures leidsin suurema taldriku põhjast kartulite vahelt ka ühe kirsi üles ... ettevaatust, et kivi alla ei neela. Maitse poolest oli ka pearoog väga üllatuslik ja maitsev. Taas kord saime Chez André Maitsva Tartu pearoale viie hindeks panna. Ja kõht, mis oli juba eelroa järel päris korralikult täitunud, oli nüüd täitsa pungil. Tegime enne magustoitu väikse seedimispausi ... et viimane käik kuhugi veel mahuks. Selle lõigu kõrval on siis brülee moodi parditükkidega munahüübe kausike.

Kui lugesin magustoidu kirjeldust - Syllabub mokteil “Flame of love” Leegitsev merengue ja pistaatsia kahel viisil, vahuveini-särtsuga, inglise mascarpone skoon  ... siis aimas mu süda juba, et nüüd pannakse midagi põlema ... ikka "armastuse leek" ei saa olla ilma tuleta. Tahtmatult tuli meelde "Kuulsuse narridest" luuletuse lõik ... "ja siis pani leekiv armastus leekides leekima"... mis polnud küll kuidagi seotud peakoka välja mõeldud magustoiduga. Kuid leeki me saime. Lauale toodi tagurpidi pokaal, mis oli kaetud sefiiriga ja Andrus pruunistas sefiiri gaasipõletiga kergelt ning mõnes kohas võttis see ka tuld ... ning sain soovituse leegid kiiresti ära puhuda (vt video). Pruunistamine andis sefiirile väga erilise maitse ning klaas vastu tuld nägi imeline välja.  Huvitavalt nimetas peakokk menüüs seda "leegitsevaks merenque´ks" ... see võõrsõna tähendab tehisaru tõlgenduses Dominikaanist pärit muusikastiili või tantsu ... hmmm ... leekiv armastus ja põletav tants ...  

Pärast kuumutamist tuli sefiiriga kaetud pokaali alt välja klaasike  pistaatsiakreemi ja -jäätisega ... ehk pistaatsia kahte moodi. Pistaatsia jäätis on üks minu lemmikutest ja maitses taas kord imehästi. Klaasi kõrval kandikul oli ka tekstuuriks üks inglise mascarpone skoon ... see on pehme ja mure küpsis. Leidsin, et kui selle skooni tükikesi panna pistaatsiakreemi sisse, siis muutusid need veel pehmemaks ja mascarpone maitse sobis pistaatsiakreemiga hästi. Kusjuures kaapides sefiiriklaasilt kergelt pruunistunud magusat ja süües seda koos pistaatsiakreemi ning skoonitükikestega saime väga erilise maitseelamuse. Samas oli pistaatsiakreem koos jäätisega niisama ka hea ... ning ka sefiiri sai limpsida ilma lisanditetagi. Magustoit ka viis.

Viie sai lõpuks ka interjöör ja teenindus. Aitäh peakokk Andrus Vaht !

Panen siia lõppu ka Chez André Maitsva Tartu menüü toitude keskmised hinded meie külastuse algusest peale ... NB! eelmine aasta olin ametis raamatu kirjutamisega...