Neljandal katsel õnnestus ... RP9 toit oli nauditav

     RP9- s oli ka laupäeva lõuna ajal palju külastajaid, kuid erinevalt eilsest kogemusest polnud siin teenindamise kiirusega mingit probleemi. Kõik toidud saabusid kibekiiresti lauale ning ei läinud tundigi, kui olime kõik viiekesi söönud ja rahul. Ettekandja ja pubi keskkond sobisid imehästi omavahel. Seinal olevad väikesed plakatid olid naljakad ... Võibolla ainus asi mis teeninduse juures pisut häiris, oli see, et ettekandja kasutas meie vormi ... pöördus keskmise poja poole: "Kas oleme lõpetanud?" või minu poole: "Kas meie ei soovi kohvi?" mul tuli kohe tahtmatult vastu: "Nemad kõrgeausused ei joo". Minu arvates peaks kõnetama pigem ikka teie vormis ... see on meie pisut saksalikule kultuurikeskkonnale kohane. Kuid ega ma selle eest hinnet maha ei võta ... panen keskkonnale ja teenindusele viie väikese miinusega. 

Nüüd siis toidust. Eelroog oli Graavilõhe tartar ürdivõi, paprika-sibulakreemi ja nisujahukrõp
suga. Kalalihale oli peale pandud hulgaliselt ürte ja taldriku välimisel äärel olid roseepipra terad. Kusjuures soovitan need terakesed kohe alguses veeretada kalalihahunnikule, sest minu arvates sobisid need ideaalselt tartari juurde ja andsid mõnusat vürtsikust lisaks. Ja sidruni soovitan pigistada kohe kalale, sinna see sobib. Kahjuks polnud sidruni pigistamise näpitsaid ... pidin seda sõrmede vahel tegema. Ka ürdid ja paprika-sibulakreem sobisid toore kalaga. Just selline eelroog nagu peab olema ... tekitas isu, ei olnud liiga rammus ja jättis lõpetades suhu mõnusa maitse, mida sai nautida kuni pearoa saabumiseni. Vaid nisujahukrõpsude asemel oleks võinud olla pisut vürtsikamad tekstuuri andjad ... näiteks vürtsikad maisijahust tortillad ... kuid samas ka nisujahust krõmpsud olid head. Hindeks viis ... ilma miinuseta.

Pearooga ootasin ma pikisilmi ja väikese ootusärevusega, sest sütel küpsetatud hirve sisefilee on üks minu lemmikroogasid. Tellisin selle meedium miinus küpsusastmes ja ma ei pidanud pettuma. Puusöegrillahjus Josper tehtud liha oli mõnusalt pehme, hõrk ning kergelt punane ... just selline nagu olema peab. Lisanditeks oli seekord peakokk pannud seenekastme, mis sobis ideaalselt lihaga ... kui ausalt, siis ilma kastmeta oleks liha maitse olnud ebatäiuslik. Kusjuures täiesti omapärane seenekaste punane, maitsekas ja mitte liiga seenene ... Ümber olid karamelliseeritud küüslauguküüned, mis mulle väga maitsesid ... ja liha kõrval porgandi-valge oa kreem, mis pole küll nii maitsev kui pastinaagikreem, kuid piisavalt maitsekas, et siia roa juurde sobida. Toitu kaunistasid ürdivarred ja põdrasambliku kuhilake. Kusjuures põdrasammal koos püreega oli üllatavalt hea ... just tekstuurilt, kuid ka maitselt. Andis kergelt mõrkjat maitset juurde. Sellele roale on hindeks kindel viis ... pastinaagikreemiga oleks ka plussi pannud.

Ning magustoiduks oli siidine kirsi-šokolaadikook. Imehea. Täpselt tasakaalus magusus-hapukus. Ja mõnusalt pehme ... seest kergelt vedelgi nagu mousse ... ja koos hapuka maasika toormoosiga maitses kook ideaalselt. Kuid isegi ilma moosita polnud üldse paha. Koogi põhi oli vist muretaignast ja andis pehmetele kirssidele ning šokolaadile tekstuuri juurde. Vaarikad koogi kõrval olid nii kaunistuseks kui ka maitseks head ja paar mündilehte sobisid samuti koogi juurde. I-le pani täpi koogi sisse pistetud jahutaigna krõmps, mis andis tekstuuri ja oli väga hea serveerimiskaunistus. Vaid pähklid koogi kõrval tundusid mulle võõrkehadena. Seda just maitselt, mitte tekstuurilt. Vot ei oska soovitadagi, mis selle asemel võiks olla ... ehk küpsisepuru ... sidruniküpsise ... nojah ... kindlasti on paljud, kellele just pähklipuru meeldis ... Hindeks panen ikka viie ehk see oli nüüd siis esimene viieline toidukoht selle aasta Maitsva Tartu kampaania raames. Aitäh peakokale ! 

Gustav Café ´st jäi suhu väga-väga magus maitse.

     Reede lõuna paiku oli Gustavi kohvik Kaubamajas rahvast täis. Kes jõi kohvi, kes lõunatas. Etteruttavalt peab ütlema, et teenindajad ei tulnud selle rahvahulga haldamisega kuidagi toime ... pearooga pidime ootama üle poole tunni ... Peaks ju ometi olema selge, et lõuna ajal on palju inimesi ja selleks ajaks on vaja kaasata lisajõude, et ei tekiks selliseid pikalt ootavaid kliente nagu meie. Jah, ettekandja vabandas kenasti, kuid see vabandus ei too tagasi kulutatud aega. Kahju.

        Eelroog tuli tegelikult suhteliselt kiiresti, sest nagu me aru saime, oli see varakult ette valmistatud ja ootas külmas vaid lauale toomist. Eelroaks oli linnulihapatee, mille sees olid mõned pohlad ja mis oli pandud kõrvitsaseemne saia (menüüs oli sai, kuid mulle nägi see välja nagu leib... kes teab) peale. Patee on eesti keeles pasteet. Seda oli väiksele leivaviilule peale kuhjatud korralikult. Minu arust isegi liiga korralikult, sest pasteet, isegi linnulihapasteet, on tugeva maitsega ja rammus. Pohlad sobisid sinna juurde, kuid neid oli vähe ja nad ei suutnud seda rammusat suutäit tasakaalustada. Muudest maitserohelistest rääkimata. Ka leib, millele pasteet oli asetatud, erines oluliselt reklaamis toodud fotol olevast ... 

Vaadake ise. Reklaamfotol on leib palju õhulisem ja krõmpsuma väljanägemisega. Kuid pasteedi hulk on ka reklaamfotol oluliselt suur ... leiva koguse kohta. Kui maitsest rääkida, siis polnud see piisavalt eelroale kohaselt isutekitav ... pigem ütleks, et isu jäi väiksemaks. Võibolla oligi järgnev pikk ooteaeg "ette planeeritud"? Et oleks seda rammusat eelrooga aega seedida? Jah. Ei maitsenud ... taas kahjuks. Hindeks paneme kolme, sest ära süüa kõlbas ja kõhtu täitis.

Kui lõpuks pearoog saabus, siis olime juba mitu järgmist toidukohta läbi arutanud ja ära broneerinud ning muidki elulisi asju rääkinud. Pearoaks oli pikalt küpsetatud seapõsk ... kui ma ettekandjast õigesti aru sain, siis üle kolme tunni ... seega pidi põsk juba laualetoomist ootama ... Lisanditeks olid krõmpsuvad tüümiani-porgandi ribad, mis sobisid hästi liha ja Kodas käsitöökastmega ning andsid toidule tekstuuri. Kõrval oli veel punapeedipüreed ja mingeid maitseainelehti ... vist ... ei saanud hästi aru. Need valged kuivad tükikesed, mida leidus nii taldrikul liha ümber kui ka krõmpsude all, olid hapukoore crumble´d ehk eesti keeles lihtsalt hapukoorepuru. Maitsest ei saanud eriti aru, kuid koos liha ja kastmega olid head. Maitsed sobisid ja kõht sai täis. Üllatust eriti polnud, seega hindeks kõva neli. Seda, et toidu välimus oli reklaamis toodust erinev, ei hakka siinkohal üldse rõhutamagi.

    Siis pidime taas tükk aega ootama ja lõpuks tuligi selline segapudi lauale. Nimetuseks oli lõhkine apelsini-rullkokk/karamelline mee-astelpaju kaste / ahjušokolaad / värske piparmünt. Välimust eriti pole, kuid kui hakkasime maitseelamust otsima, siis polnud ka seda. Domineeris väga tugevalt mee ja šokolaadi maitse ... Hästi natuke oli tunda vahel apelsini ... siis kui üks tükike hamba alla sattus ja pärast söömist jäi suhu kerge piparmündimaiste ... sest võtsin selle lehekese viimasena. Kuid see tugev magus mee-šokolaadi maitse oli veel kaua-kaua keelel. Nagu öeldakse: mis keelel, see meelel ... see magustoit minu meelest ei maitsenud. Astelpaju oleks võinud kordades rohkem olla, selle maitset ei tundnudki ja magusainet oluliselt vähem. Lisaks oleks võinud veel mingeid maitsenüansse lisada. Panen taas kolme, sest ära sai söödud ja kõhtu täitis.

Kahju, Gustav on varasematel aastatel ikka meeldivalt üllatanud, kuid nüüd ... 3-4-3-4. Kuid jah, 2020 aastal olid ka selles toidukohas madalad hinded, toona istusime all ja seal polnud üldse mõnud ja eelroog ei maitsenud kohe üldse. Jah. Aastad pole vennad ja peakokad samuti.

Homme ootab perelõuna RP9- s ... eks näis. Esmaspäeva õhtuks saime Wernerisse kohad ja neljapäeval läheme Vilde ja Vinesse, sest sellel õhtul pole seal tümpsu (loe  aasta 2022 kogemust). Küsisin broneerides otse ... kas on all disko või mitte ja selgus, et neljapäeval on allasutus suletud. 

Pehmete roogadega Kongo Tango

     Õhtusöök Kongo Tangos oli meil koguni neljale. Lisaks tulid meiega Maitsva Tartu roogasid nautima meie tantsurühmakaaslased ehk siis nüüd endised tantsurühmakaaslased. Väga mõnus seltskondlik õhtu oli ... saime arutada nii toiduteemasid kui ka kõike muud elulist. Kongo Tango ise on samades ruumides kus varem oli väga boheemlaslik baar Zavood  ... nüüd on baar palju paremini valgustatud ja ehk ka pisut sisekujunduse poolest muudetud, kuid mingi boheemlaslik alatoon on ikka alles ... nii interjööris kui teeninduses. Kuna koos meiega oli seal rahvast vähe, siis oli meil mõnus oma nurgake, kus vestelda ja toite nautida ... seega polnud viga. Ehk see endiste aegade hõng lubas meil end pisut vabamalt tunda. Interjööri hindeks sai minult pandud neli.

    

   Toitudest. Eelroog oli üle hulga aja supp ... kusjuures proovisin meelde tuletada, millal viimati Maitsva Tartu menüüs supp eelroaks oli ja ... ei tulnud meelde. Kas üldse on olnud ... ei viitsi kõiki üheksatkümmend blogipostitust läbi sirvida, et asjas veenduda. Jajah. Viie aastaga 90 postitust Maitsva Tartu elamustega. Kuid tagasi asja juurde ... supp ... või kui veel täpsem olla kreemine praesibula püreesupp pastinaagi krõpsuga ... nii oli menüüs.... ja nii oli ka taldrikul. Lisaks pastinaagikrõpsule oli supi peal ka näputäis idusid. Maistest ... väga huvitav ja eriline valik ... teha püreesuppi praesibulast. Kuid maitsel polnud vigagi. Ainult pastinaagikrõpse ja idusid oli peal na vähevõitu. Eriti idusid, sest need andsid rammusale ja tugeva maitsega püreesupile värskust ja tekstuuri juurde. Kusjuures märkas minuga koos einetanud rühmakaaslane, et fotol oli lisandeid supi pinnal oluliselt rohkem... panen selle foto ka siia juurde ...

no vaadake ise. Tundub, et seekord tegi keegi lisanditega vahelt või siis lihtsalt tuli neist puudus. Igal juhul oleks püreesupp maitsenud olulisemalt paremini, kui pind oleks sama tihedalt kaetud idude, pastinaagi ja muude lisanditega ... olen selles veendunud. Nüüd oli püreesupp liiga kaste sarnane ... ja süüa paljast kastet ... pole eriti mõnus. Isegi kelner, kes meid teenindas, oli selle märkusega nõus. Sellepärast panime eelroale pärast väikest arutelu hindeks nelja miinusega. Serveerimise koha pealt ... kõik taldrikud olid erinevad ... mulle sattus eriti ilus ... aga üks oli ka selline lihtne sööklataldrik. Väga boheemlaslik.

    Pearoog Peipsi koha. Minul ja minu abikaasal luudega ja tantsukaaslastel luudeta. Luude väljakorjamine oli üsna tülikas, sest neid polnud palju, kuid need olid väikesed ja väga ebameeldivad. Koha ise oli võis praetud, hea mahlane ja maitsekas. Võibolla oleks pisut sidrunit juurde tahtnud, kuid samas oli mädarõika-veinikaste päris hea lisand. Veinis hautatud porgandid olid maitselt normaalsed, kuid tekstuurilt pehmed ja koos lillkapsapüreega andsid taas sellise püreesupi mõõdu välja. Roheherned sobisid toiduga ja mis toidule nii tekstuuri kui ka väga erilist maitset andsid, olid peale puistatud (vist kergelt röstitud) kapparid. Kusjuures tundis ainsana selle lisandi ära minu abikaasa ... väga tubli. Kapparit oleks võinud olla topeltkogus, siis oleks tekstuur ja maitse oluliselt parem ja kui veel porgandid hamba all oleks krõmpsund ... unistada ju võib. Seega maise poolest hea roog, kuid taas selline pehme ... naersime, et need road on hambututele vanuritele väga sobivad. Hindeks sai pearoog nelja, sest maitseelamus oli olemas ... Neile kes kapparist soovivad rohkem teada, siis ... need on õiepungad, mis enne avanemist korjatakse ja toidu valmistamiseks kasutatakse.

Magusroog oli Emajõe Suursoos korjatud jõhvikas ... täpsemalt neist jõhvikatest valmistatud parfee. Mmmm ... minu lemmik ... hapukas ja maitsekas. Ning lisandid, mis selle juurde oivaliselt sobisid olid ühes küljes alõtšamarmelaad koos pistaatsiakreemi törtsudega ja teises küljes segu granaatõunaseemnetest, füüsalitükikestest, mustikatest ja kiivipalakestest. Väga nauditav magusroog. Ja eriline ... panna kokku jõhvikaparfee ja pistaatsiakreem ... väga omapärane, kuid väga õnnestunud kooslus. Alõtšamarmelaad sobis hästi nende mõlemiga. Ja salat teisel pool andis nii värskust kui maitsekust. Kõik me mõmisesime mõnust seda süües ja loomulikult polnud alla viie mõtteski hindeks panna. Tubli etteaste peakokalt ! Ehk ainus, mida oleks soovitanud ... imeliku pulga asemel oleks võinud olla kunstipärasemad parfee serveerimiskujud. 

Loomulikult oli meeldiv ka arvet tasudes näha, et summa oli eelmiste aastatega samas skaalas ... 2x26 eurot on vastuvõetav hind.   

Homme ootab lõuna Gustav Café´s ja laupäevaks sai kinni pandud perelõuna aeg RP9-s. Kusjuures RP9-sse helistades ütles telefoni vastuvõtja kiirelt, et laupäevaks kohti pole ... kuid kui ma selgitasin, et soovime tulla lõunatama, siis polnud kohtadega enam mingit probleemi. Soovitasin talle enne kuulata lõpuni ja siis otsuseid teha.   

Chaplini kokk kardab üle maitsestada?

     Juhtus nii, et ma ei plaaninud täna Maitsva Tartu menüüd pakkuvas kohas einestada, kuid asjaolude kokkulangemisel oli mul võimalik külastada Chaplin´it, mis asub kesklinnas endise kaubahalli allkorrusel. Kahjuks andis abikaasa teada, et tal pole hetkel aega ... nii otsustasingi üksi minna. Loomulikult helistasin ma sinna ette ja küsisin enne, et kas saab selle menüü toite, kui ma vaid pooletunnise etteteatamisega sisse sajan. Vastus oli, et saab küll ja nii ma siis seadsingi sammud sinnapoole. Just nimelt sammud, sest kuna ma loobusin eile rahvatantsutrennist, siis nüüd pean iga astutud sammu hindama ja kasutama võimalusi füüsiliseks tegevuseks. Kusjuures ei kahetsenud ... ilm oli mõnusalt talvine, sadas kerget lund ja 5627 sammu, mis ma tegin kõmpides kesklinna ja tagasi kulgesid mõnusalt heas tempos. Jalgealune oli ehk natuke liiga vesine, kuid sellest pole lugu.

    No nii. Igal juhul leidsin end peagi Chaplini leti taga ja tellisin Maitsva Tartu menüü roogasid. Ettekandja küsis viisakalt ka, et mida ma juua soovin ja mina kostsin nagu ikka ...kannuvett. Ja ta lõi kassasse kannuvesi 2 eurot. Mille peale ma üllatunult küsisin: "Tõsiselt või? Kaks eurot?", kuid peagi saime aru, et olime teineteist valesti mõistnud ja ta lõi sisse kannutäie maitsevett. Kui ma selgitasin, et vajan vaid klaasi vett, mida ma kutsun kannuveeks ... siis selgus, et selle ma sain hoopis tasuta. Kusjuures seda tagasisaadud kaheeurost oli mul hiljem tipi jaoks vaja...

        Teenindus oli kiire. Ma ei jõudnud õieti pubi sisustust vaadatagi. Silmasin vaid suuri telekaid, kus ühes näidati jalgpalli ja teises lastesaateid ning tavalist tumedapoolset pubisisustust. Ei midagi erilist. Ja nii toodigi lauale eelroog, milleks oli Liivimaa lihaveis mädarõikakreemiga, peale oli puistatud Andre Farmi juustu ja kõrval kolm krõbeleiva viilakut. Esimese suutäie võtsin veiseliha koos juustu, ürtide ja mädarõikakastmega. Hmm. Ei tundnud erilist elamust. Liha oli tuim, kaste vähese maitsestusega ja ürdid pisut närbunud ning mitte eriti mahlased. Proovisin siis teise ampsu, kus võtsin rohkem kastet ning ürte ja vähem liha. Pisut parem, kuid ikka tuimavõitu. Isegi ürdid tundusid tuimad. Kolmanda ampsu proovisin rohke juustuga ja lihaga. Parem, kuid ikka tuim. Teraleiva krõpsud olid head maitsekad ja nende all olev kreem, mis polnud mädarõikakreem, sobis krõpsudega. Kusjuures sellest kreemist ei saanudki aru, mis ta täpselt oli... Jah. Eeldan, et eelroog on isutekitaja, pisut rohkem vürtsine kui põhiroog ja kindlasti mahlane ja maitsekas. Seega ei saa sellele eelroale rohkem panna kui keskmise kolme. 

        

    Ka pearoog, kohafilee, toodi kiiresti ja just paraja temperatuuriga, et seda nautida. Kala peale oli valatud tilliõli ja all voogas lillkapsa-pastinaagipüree, mille sees olid hautatud broccolini varred ning peal kalekapsa krõpsud. Kuna Broccolini oli minu jaoks midagi uut, siis uurisin kohe järgi, et mis vahe on sellel köögiviljal brokoliga. Selgus, et väiksemad õisikud ja peenemad varred ... tõsi, olid tõesti peenemad ja väiksemad ja seega ka pehmemad. See roog maitses oluliselt paremini. Püree ja kala olid head ning kalekapsas andis mõnusalt tekstuuri juurde ... kuid mitte ainult tekstuuri, vaid ka maitsekust. Võibolla oleks ma kalekapsast üritanud enne pruunistamist pisut sidrunimahlas leotada, et oleks olnud hapukam ... oleks rohkem kala juurde sobinud, sest tilliõli maitset polnud üldse tunda. Just ... maitsekust jäi jälle väheseks. Koha on väga hea kala, kuid tahab pisut rohkem maitseaineid kui punane kala. Broccolini oli hea pehme ja maitsekas kuid ka püree oleks võinud olla pisut tugevama maitsega. Väga omapärased ja hästi maitsestatud olid lillkapsa-pastinaagipüree sisse törtsutatud hernepüree kuhilad. Neid oleks võinud pisut rohkemgi olla ... ja ka kultuurjõhvika poolikuid oleks võinud enam olla. Selle pearoa hindeks paneks neli plussiga. Õige pisut jäi viiest puudus ... maitseelamust oleks võinud rohkem olla... Ah jaa, mulle väga meedis see taldrik, millel pearooga serveeriti. Kuna istusin akna all, siis andis päevavalgus sellele nii ilusaid varjundeid. OOOOO ... vaadake ise.

        Ja lõpuks magusroog ... nagu ikka. Selleks pakuti tumeda šokolaadi panna cotta´t, kuhu oli lisatud törts Vana-Tallinnat ja mille peal oli Marjamaa talu mustsõstramoos ja röstitud valge šokolaad. Minu õnneks oli Vana-Tallinnat tõesti ainult törtsuke maitseks. Alkoholi polnud üldse tunda. Panna cotta polnud üldse tavaline koore osakaal oli väike ja šokolaadi palju. Sellest poleks probleemi olnud, kuid tugeva magusa tasakaalustajaks oleks olnud veel tugevam hapu moos. Jah. Mustsõstar sobis selleks, kuid millegipärast polnud see moos mustsõstrale tavalise intensiivse maitsega ja polnud ka hapukas. Mina oleks selle asemele pannud hapu kirsimoosi... kuid nagu ikka, maitsed on erinevad. Valge šokolaad peal lisas alumisele šokolaadiroale veelgi magusat intensiivset šokolaadimaitset. Üksik jänesekapsaleht magustoidu peal jäi hapukuse lisamiseks väheks. Hindeks neli. Paha polnud, kuid midagi jäi puudus.

        Tagasi kõndides hakkasin iseendas kahtlema. Ehk oli selle vähese mitsestamise taga hoopis minu hiljutine nohu, mille tagajärjed minu maitsemeelt nüristasid. Kuid samas ... tundsin väga hästi šokolaadi tugevat magusat maitset. Jäi tunne, nagu oleks peakokk kartnud toite üle maitsestada ja jättis viimase lihvi maitseainetega andmata. Kuid eks minge ja proovige ise.... Ah jaa ... teenindus ja interjöör jäi hindamata. Ettekandja oli tubli, väga asjalik ja sõbralik. Interjöör midagi uut ja erilist ei pakkunud, seega hindeks neli pluss.

Õhtul ootab meid Kongo Tango ... taas koht, kus pole veel käinud.

Selle aasta Maitsev Tartu on tõstnud oluliselt hinda.

     Kui eelmised viis aastat külastasin kõiki Maitsva Tartu menüüd pakkuvaid toidukohti, siis kahjuks sellel aastal on see keeruline, sest ühelt poolt on hinnad oluliselt tõusnud ja lisaks on toidukohti 26. Jah, see on hea, et nii palju toidukohti, sest valik on suurem ... kuid kui liidan kokku kõik hinnad ja korrutan selle kahega (käin koos abikaasaga), siis saan summaks 1594 eurot. Selle summa saaks kulutada palju otstarbekamalt. Kui 2022 oli kahele inimesele keskmiselt kolmekäigulise menüü maksumus 48,61 eurot, siis 2023 on see juba 61,31 eurot ehk tõus on üle 12 euro ehk praktiliselt veerand on juurde tulnud. Seega sellel aastal kõikidest toidukohtadest blogipostitusi ei tule. Ma isegi ei oska öelda, kui paljusid saame külastatud. 

        Nagu ikka on kõige raskem teha valikuid, kust alustada ja keda külastada. Nii ma siis otsustasin, et teen matemaatilise valiku. Võtan toidukohtade pakutava hinna ning jagan selle samade toidukohtade eelmiste aastate hinnete keskmisega. Nii saan hinna ja kvaliteedi suhtarvu ja selle põhjal panen kokku tabeli. Probleem tekkis nende neljaga, kes on uued. Nende puhul võtsin 2022 aasta keskmise hinde ja jagan sellega. Eks see ole neile siis katsumuseks ... kas väärivad seda ... sain kokku sellise tabeli:

Kui nüüd lisada minu arvamus eelmise toidunautimise blogipostituste lõpust, et enam ma ei soovi külastada kohtasid, kus ma korduvalt olen pettuma pidanud, siis ... hakkan tabelis ülevalt allapoole tulema. Vaatan, kaugele jõuame. Seda tabelit hakkan aga pidevalt täiendama ehk pärast külastust hakkab lisanduma 2023 aasta hinne ning nii mõned söögikohad muudavad tabelis oma asukohta.

Vot selline plaan on sellel aastal. Eks näis, kui edukas see on. Kuid kuidagi pidin ju selle olukorra lahendama.

Metsast taldrikule kampaania lõppakord Soho´s

        Tänane õhtusöök jäi meil "Metsast taldrikule" kampaania raames viimaseks, sest homme vahetame oma Lõuna-Eesti maitseelamused Põhja-Eesti vastu ehk sõidame Tallinna kontserdile. Kuna pärast kontserdit on afterparty, siis jäämegi Tallinna ööseks ning tagasi jõudes pole enam mahti kampaania toite nautida. Seega jah, selleks korraks on see postitus viimane. Ja nagu ma eelmises postituses kirjutasin, pole meil enam plaanis Maitsva Tartu kampaania raames kõiki toidukohti külastada ... valime ainult need, mis on ennast läbi aegade tõestanud.

        Nüüd aga tänase õhtu juurde. Soho restoran. Kõigepealt tuleb mainida, et Soho polegi endise Polpo ruumides, hoopis hotelli fuajees on pandud lauad laiali ja seal saab siis istuda. Kui ausalt, siis polnud eriti hubane istumine. Peakoka tervitus oli selline imepisike leivakrõmps, mille peal oli põdraliha ja ürdid. Maitses hästi ... vist ... sest ega nii väiksest ampsust eriti aru saanud. Kuid pearoog oli see-eest piisavalt kopsakas ... suur hunni tatart, mis oli natuke vesine. Paras ports kastet ja hulk mesiseid köögivilju. Keskel aga luine vutt ... jajah ... see vutt oli fileerimata ja selle söömine oli tõsine piin. Kusjuures oli liha veel parajalt vintske ja luude küljes kinni. Maitsel polnud koos kastmega vigagi .. ah jaa ... kaste oli magus punaveinikaste. Sobis lihaga hästi. Kuid koos tatraga ... mitte eriti ja koos aedviljadega ei sobinud see kaste minu arvates üldse. Kaks magusat ... mesised köögiviljad ja magus kaste ... no kohe kidagi ei läinud kokku. Kuidagimoodi ikka saime liga luudelt lahti .. kasutades selleks nii sõrmi, hambaid, kahvlit ja nuga. Elamust sellest ei saanud. 

      Aga magustoit oli imeline elamus. Pohlaparfee, mis oli tõesti väga hea hapukas ja tugeva pohla maitsega oli asetatud soolase karamellikastme sisse. Kaunistuseks piparmündileht ja pohlamoos. Lihtne, kuid imehea magustoit.  Kui prae puhul oli probleemiks komponentide kokkusobimine, siis siin vastupidi ... kõik sobis kõigega nii hästi, et keele viis alla. Mõnusalt hapukas ja pisut soolakas ja samas magus. Uhh, kuidas küll kokk on selle suutnud nii filigraanselt kokku panna. Nautisin seda desserti väikeste ampsudega ja lõpuks limpsisin lusikagi ilusti puhtaks. Nii hea magustoit. Igal juhul meie Metsast taldrikule külastatud kohtade kõige parem magustoit. Oli hea lõppakord sellele kampaaniale. 

            

See valik läks nüüd küll valesti ... Aparaadi kokk tegi ikka korraliku bläki ...

         Algas kõik kenasti ... olime broneerinud laua ja see ootas meid kenasti akna all. Tagasihoidlikult kujundatud menüü andis meile teada, et meid ootab "Metsast taldrikule" kampaania raames:

MENÜÜ

• Pearoog:
  Grillitud metssea sisefilee / kaalika-juurselleri kreem / trühvli-küüslaugu köögiviljad / punase veini roseepipra kaste
• Magusroog:
  Pohla-toorjuustukook pähklitega / õuna-pohlakeedis
• 
  Pole ju üldse paha. Pidime toitu päris kaua ootama, kuid lõpuks see saabuski. Kusjuures pearoog oligi päris söödav. Metssea filee oli pehme ja mahlane ... ehk oleks natuke rohkem maitsestust tahtnud, kuid koos kastmega, mis oli hästi maitsestatud ja kaalika-juurselleri kreemiga maitses hästi. Just kastet ... täpsemalt punase veini roseepipra kastet ... võibki selles toidus esile tuua, see andis maitset. Ürdid toidu peal olid samuti head, kuid neid oleks võinud ehk pisut rohke olla. Mitte koguselt rohkem, vaid valikult rohkem. Jah, hea praad. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et meiega kaasas olnud noorim poeg, kes tellis lastemenüüst endale prae: "Võis praetud mandelkartulid koorese kanakastmega / värske kurk (M)" 5,5 €  ... sellest kõhtu täis ei saanud. Ju see oli siis eriti väikeste laste praad ja meie 11 aastane oli selle jaoks liiga suur. Kuid see polnud kuidagi seotud kampaaniaga.
• 

  Pearoog söödud, toodi päris kiirelt magustoit. Nagu eelpool kopeeritud menüüst näha, oli selleks pohla toorjuustukook pähklitega koos õuna-pohlamoosiga. Pohlamoos ja üldse pohlad on ju minu lemmikmarjad... see oli üks põhjusi, miks selle toidukoha valisime. Kuid kui hakkasin seda kooki sööma, siis selgus, et kreemi oli ilmselgelt liiga palju ja tahket osa liiga vähe. Pingutasin selle kreemi koos pohlamoosiga ikka sisse ... kuni ... ühes suutäies tundsin midagi väga imelikku olevat. Poetasin selle imeliku asja siis tasakesi lusikale tagasi ja ... selgus, et see oli lahustumata želatiiniklimp. Mis seal ikka, arvasin ja sõin edasi. Järgmine suutäis tõi juba suurema klimbi. Ütlesin seda ka abikaasale, et olgu ta ettevaatlik... tema rõõmsalt vastu, et temal küll pole ... kuni ... sai ka tema oma koogist eriti suure sulamata želatiiniklimbi kätte ..., mis oli nagu seakamar kreemi sees... ja siis veel ühe. Täitsa rõve tunne tekkis ... 
• Loomulikult ei jäänus see ka ettekandjale mainimata, kes siis tegi "suuremeelselt" meie arvest ÜHE euro hinnaalandust. Niisiis on selle kohaga minu jaoks finito ... enam ma sinna ei lähe, isegi mitte siis kui taas kord "Maitsev Tartu" oma kampaaniatoitudega välja tuleb. Kusjuures otsustasin täna õhtul veel, et need toidukohad, mille hinded on jäänud "Maitsva Tartu" kampaania toitude hindamisel mul läbi aastate väga madalale, ei vääri enam järgmisel aastal külastamist. Vot nii.
• Homme läheme veel esmakordselt Soho restorani ... kuid sellest siis homme ... 

MeatMarket seekord ei üllatanud, kuid oli mõnus õhtusöök

     Hiline õhtusöök oli meil MeatMarketis. Kokk oli "Metsast taldrikule" menüü eelroaks valmistanud põdralihast carpaccio ... seda lugedes tuli meelde aastaid tagasi "Maitsva Tartu" kampaania veise carpaccio samas toidukohas, mis oli imeliselt maitsestatud ja väga mahlane. Seekord oli kokk valinud serveerimiseks carpaccio kohta natuke erineva meetodi. Nimelt olid õhukesed põdralihaviilakad keeratud rulli ümber salatilehtede. Peale oli puistatud parajalt parmesani juustu ja erinevaid ürte ning kaunistuseks oli musta küüslaugu sammal. Maitset andsin veel trühvlimajoneesi törtsud. Sammal, kui sea eraldi proovida, ei maitsenud kuidagi eriliselt, kuid koos lihaga oli sellel tekstuuri andev roll. Majonees koos ürtide ja lihaga maitses imehästi, kuid mitte eriliselt ja salat rulli sees oli pisut võõrkeha selle carpaccio juures. Võõraks tegi salatilehed nende maitsestus ... me alguses ei saanudki aru, mis meid selle toidu juures pisut häiris, kuid kui kelner tuli, küsisime järgi ja saime teada, et maitsestamiseks oli kasutatud punaveinikastet. Mulle tundus, et selle kastme maitsestus polnud seekord õnnestunud ja see häiriski. Nojah. Kui nüüd järele mõelda, siis hakkab üha rohkem tunduma, et erinevates väga heades toidukohtades imehea toidu nautimine on viinud meie standardid nii kõrgele, et iga vähegi meie maitsemeelele mittesobiv komponent torkab silma. Kui ma oleks kümme aastat tagasi söönud seda carpacciot, siis oleks olnud hinnang ülivõrdes. Tõesti, tegelikult oli söödud roog väga hea...

        Pearoaks oli seene orsotto ja metsseakael, mida pikalt küpsetati. Orsotto mulle maitseb ning ka seekord ei pidanud pettuma. Eriti head olid seened orsotto peal ... kui orsottot on keeruline valmistada erilisena, siis lisades selliseid koponente nagu krõmpsud marineeritud seened, saab maitsele kohe uue nüansi. Metsseakael maitses samuti nagu tavaline pikalt küpsenud liha... Maitsestatud oli seakael hästi ja minu arvates tegi selle pearoa ... nii orsotto kui seakaela erilisemaks paremal ääres olev trühvli demiglaze ... väga hea maitsestus ja ideaalselt sobis kõikide ülejäänud koostisosadega. Kusjuures selle sõna tähendust pidin ma piiluma googlist ... selgus, et see on üks tüüp rikkaliku maitsebuketiga pruunist kastmest. Abikaasale meeldisid küüslauguvõrsed ... jah, need olid mõnusalt valmistatud ja maitsekad. Kokkuvõttes taas väga hea roog, kuid seda tüüpi roogasid ... nii orsottot kui pikalt küpsetatud seakaela ... oleme me juba proovinud ja üllatusi polnud. Lihtsalt mõnus maitsev õhtusöök ...

 

Suur hulk toorest liha GMP Patisserie poolt.

     Hiline lõuna ... kell 16.00 ... viis meid täna GMP Patisseriesse. Ikka "Metsast taldrikule" menüüd nautima. Nemad pakkusid kampaania raames eelrooga ja pearooga. Kusjuures eelroaks toodi meile taldrikul tohutu hulk toorest veiseliha - tartar´i, mida tavaliselt on portsjonis nii 30-40 grammi, kuid siin oli tohutu suur lihane kook ... oma 120-130 grammi vähemalt. Alguses oli tunne, et no mida, see ajab küll südame pahaks. Kuid kui sööma hakkasime, siis ei pannud tähelegi, kui juba otsas oli. Nii hästi maitsestatud liha oli, et oleks pigem veelgi tahtnud. Ja need metsamarja-vürtsmoositörtsud seal ümber, metsaürdi-sinepikreemi törtsud peal ja puravikukrõpsud kõige peal olid kirsiks koogil. Väga hästi sobivad ja maitsekad. Moosi eraldi ei soovita võtta, sest ilma lihata on see liiga magus ja intensiivne, kuid puravikukrõpsu soovitaks küll eraldi ära proovida, sest selle maitse oli nii täiuslik, et sobis ka ilma muude lisanditeta näksida. Kokkuvõttes hea eelroog. Palju parem kui eilne tartar toore munaga (lugege eilset postitust). Täname kokkasid. 

    Pearoog oli aga merest, mitte metsast, sest taldrikule oli jõudnud kopsaks lõhepala, ümbritsetud ja kaetud hea ja paremaga. Lõhe ise oli nagu lõhe ikka ... õnneks hea mahlane, sest vahel on lõhe liiga tuim. Kuid võttes lõhet koos suitsuse vähikastmega, mis oli imeliselt maitsekas, oli lõheamps kohe poole parem. Lisades sinna aga lillkapsakreemi või lillkapsatrühvlit või siis mõlemaid ja pistes koos nendega suhu ka marineeritud kukeseene, maitses see kõik kokku imehästi. Just kaste ja kukeseen andsid erilise maitseelamuse. Ka brokoli, koka poolt nimetatud metsikuks brokoliks, oli hästi valmistatud. Krõmps ja maitsekas. Seda võis ka koos kastme ja lillkapsapüreega ampsata. Muide, lillkapsapüree tundus kuidagi teistsugune ja saimegi ettekandjalt teada siseinfot, et sinna oli lisatud kalaleent. Jäime praega ka rahule ... vaatamata sellele, et see oli rohkem metsa tagant kui metsast.... tuletades meelde Jaan Tätte laulusõnu ... selle metsa taga ei ole mets, on meri.

    Magutoitu selles menüüs polnud, kuid kiusatus oli suur proovida läbi leti klaasi paistvaid erinevaid kooke, ekleere, pirukaid ja muud maitsvat. Nii me siis võtsimegi kirsikoogi ja ja sidrunikoogi. Esimene maitses väga hästi, teine natuke tavalisemalt. Kuid hea lõppakord hilisele lõunale. NB! koogid polnud kampaaniamenüü hinnas...

 

Neljas "Metsast taldrikule" menüü pakkuja oli Dorpat

     Seekord käisime einestamas lõuna ajal terve perega. Meie abikaasaga ja kaks suuremat poissi võtsid kampaaniamenüü pakutud komplekti, kuid väikseim otsustas endale muid toite tellida. Esimesena toodi lauda peakoka tervitus, milleks oli väga huvitava koostisega eine ...  piisoni tartar, mille peal oli toores vutimuna ja pipett imeliku ainega, mis osutus kasemahla-sibuka-kapparileemeks. Sisse oli pistetud parmesani krõps ja ümbritsetud oli see roog mingi õhukese kihiga ... vist riisikrõpsuga. Poleks osanudki seda kuskilt otsast sööma hakata, kui kelner poleks meile selgitusi andnud. Muna tuli valada koorest välja lihale, siis pipetiga lisada leem ja natuke soola, mis toidu kõrval oli ning kõik kokku segada. No tegin kõik õpetusele vastavalt, kuid kahjuks ei pidanud ümbris vastu ja kõik valgus taldrikule laiali. Kuid maitsele see viga ei teinud ... väljanägemine muutus ainult segaseks. Panin siis valminud olluse leivakrõmpsule, mis oli kõrval ja proovisin ... maitsel polnud vigagi. Kuid midagi väga erilist ka polnud. Ehk oleks pidanud olema seal veel mingeid ürte või vürtse ... minu jaoks jäi maitse pisut lagedaks... palju komponente, kuid polnud sellist isutekitavat maitset. Aga serveerimine ja ise kokkusegamine oli hästi läbi mõeldud. NB! soolaga ei tohi liialdada ... seda on toidu kõrvale ohtralt pandud, kuid kasutama peab ainult mõned terad. 

    Pearoog oli küülikukoib ... ma ei teadnudki, et küülikud metsas elavad 😊 ... kampaania on ju "Metsast taldrikule". Samuti oli pika küpsetamisega koib pisut ära kuivanud, kuid õnneks oli kõrval küpsetusleem, mis oli ka parajalt püdel ... ei voolanud liialt laiali ... ja seda oli piisavalt, et niisutada küülikukoiba. Bataadikreem koiva all lisas ka maitsekust ja  köögiviljad ning kalekapsas sobisid juurde. Nii sai kokku lõpuks täitsa mõnusa maitsebuketi. Veelkord ... soovitan koivale ohtralt kastet lisada, siis on see oluliselt mõnusam süüa. Ja veel ... kahel pool olid küpsekastanid, mis olid keeratud peekoni sisse. Pidid olema otse Prantsusmaalt. Huvitavad olid need igal juhul, kuid kas nad siia toidukomplekti sobisd, see oli küsitav ... soovitan neid eraldi nautida ... vähese leemetörtsu võib ikka lisada, sest teadupoolest on kastanid päris jahused. Peekon sobis nende ümber, tegi mahlasemaks. Kokkuvõttes hea praad. Ehk oli eilne Fii koka pakutu taseme liiga kõrgele viinud... 

    Magustoidul oli keskel männikäbi-kuusevõrsejäätis, kahel pool brüleekreem ja all ohtralt murakaleent, võib öelda ka muraka viljalihata moosi ... ka mõned murakamarjad olid kaunistamiseks ja maitseks siia-sinna lisatud. Brüleekreemi sisse pistetud lehekesed koosnesid karamelliseeritud suhkrust. See tumedam aine paremal kreemi ja jäätise vahel jäi meile mõistatuseks ... ei osanudki täpselt selle maitset kirjeldada. Jajah ... maisetest. Murakamaitse oli nii domineeriv, et ükskõik millega koos seda murakaleent või marju võtta, ei jäänud teistele maitsetele ruumi. Proovisin igati võtta jäätist ilma murakalisandita ... natuke ka õnnestus, kuid päris hästi ei saanudki aru, kas jäätisel oli kuusevõrsemaitset või mitte. See üksik kuusevõrse,  mis oli jäätise peal ja mis olla peakokk oma kodukuuselt toonud, jõi natuke väheks, et anda maitset kogu jäätiseportsule. Seega siia söömissoovitus ... tõsta jäätisepall kohe moosi seest välja ja nautida seda täitsa eraldi. Saate selgema ettekujutuse jäätisest. Moos aga koos murakatega sobib brüleekreemi ja suhkrukaramelli krõpsudega hästi. Murakas on hea maitsega ... Magustoit kokkuvõttes oli ka maitsev. Kuigi oleks tahtnud jäätises rohkem kuusevõrse ja männikäbi maitset nautida ... seda me ju siia otsima tulime.

Sellised kokkuvõtted tänasest. Homme saame proovida pärastlõunast einet GMP Patisseries. 

 

Ülihea hirveliha Fii kokalt !

     Tänaõhtune eine Fii restoranis oli väga meeldejääv. Algas see nagu ikka ... meid juhatati broneeritud lauda ... kusjuures kõik lauad olid broneeritud ... ja saime kannuvee lauda tellitud. Mäletan Fii´s aastatetagust probleemi, kui pakuti vaid Itaalia pudelivett ... see on nüüdseks kenasti lahenenud. Esimesena toodi meile peakoka tervitus, mille kohta menüüs ühtegi märget polnud. Meie tragi ettekandja vuristas komponendid kiiresti ette ja pani tervitusampsud meile ette. Kuna ma täpselt ei kuulnud, mis seal komponendid olid, siis palusin korrata ... ta oli väga abivalmis ja kordas. Ka see amps oli päris suur aga kahvliga oli seda keeruline väiksemaks teha. Maitses hästi. Tunda oli parmesani maitset, siis veel midagi ... kuid mida ... ei suutnud me abikaasaga meenutada. Kui tuli ettekandja, siis palusime tal veelkord korrata ... mille peale arvas ta, et ehk on parem, kui kirjutab koostisosad paberile. Sellega olime väga nõus. Nii ta tuligi varsti tagasi, väga kauni käekirjaga kirjutatud leheke kaasas. Suur tänu talle ... panen selle lehekese foto ka siia. On ju ilus ... 

Nüüd saime selgeks, mida olime äsja söönud. Arutasime veel pikalt, mida üks või teine komponent täpsemalt sisaldas ... võtsime ka sõber googli appi ... ja selgus, et olime äsja manustanud mingeid sinivetikaid, mida on nimetatud ka mikrovetikaks. Uhh ... ja teine tundmatu nimi oli halloumi, mis pidi olema juustusort Küproselt. Nii väike amps ja nii palju erilisi koostisosi. Jah. Maitses ka eriliselt, kuid parmesan oli pisut teistest komponentidest üle.

        Nüüd saabus tänase päeva parim ... pearoog. See koosnes imeheast, mahlasest, suus sulavast, ideaalselt maitsestatust, parajalt punasest, väga pehmest ja üldse keele alla viivast hirvelihast, mille peale oli pandud paisutatud tatrateri.. mis sobisid fantastiliselt lihaga ja andsid erilist tekstuuri juurde. Nii imeliselt head liha pole ma kaua-kaua söönud. Ei mäletagi, millal viimati. Kusjuures ka lisandid seal kõrval - trühvli-seenekreem, mille peal olid kukeseened ja marineeritud sibulaküüned, kõrval seene jus. Kõik komponendid olid ideaalselt teineteisega sobivad ja andsid kokku sellise maitsebuketi, mida niipea ei unusta. Kiitsime kokka taevani ja saatsime ettekandjaga talle palju tänu. Pidasime abikaasaga plaani, kas võtame teise portsu veel, kuid kõht oli piisavalt täis, et sellest loobuda. Kui te soovite midagi väga erilist ja head, siis minge Fii´sse seda imelist praadi nautima. Uskumatu ... teha hirveliha, mis on väga pretensiooniks, nii hästi ... uskumatu. 180 kraadi ja Noa toidud kahvatusid selle imelise hirveliha kõrval. Lõpuks püsis suus veel kaua see hea maitse.

        Magustoidu tulles olid meie emotsioonid pisut lahtunud ja saime ka seda proovida. Oli ka mida nautida ... väga eriline tüümianijäätis, mille kõrval oli puravikutolmust tehtud krõmps, vahel sarapuupähkli pralinee ja mis minu jaoks väga oluline oli, hapukas metsamarja kompott. Väga hea magustoit. Kuid emotsiooni selle jaoks enam nii väga polnud. 

        Selline unustamatu elamus Fii´st. Olin ka ettekandjale tänulik, et ta meiega nii palju jaksas sehkendada ja jätsin tavapärasest pisut kopsakama tipi. 

  
 

Väga eriline magustoit Werneri kokalt

     Täna pidin ise silmad maha lööma. Nimelt oli mul kalendris kirjas, et kell 19.00 Werner, kuid broneerimise meilis olin teinud näpuka ja kirjutanud 18.00 ... kell 18.28 helistas Werneri ettekandja ja küsis, et kas me tuleme. Mina uhkelt vastu, et jah, kell seitse. Kuid siis vaatasin arvutit oma saadetud meili ja pidin häbi pärast maa alla vajuma. Panime kohe täie hooga kohale ja saime kenasti oma broneeritud laua. 

        Peakoka tervitus, mille kohta menüüs oli väga lakooniline seletus, osutus korralikuks eelroaks. Nimelt toodi meile kolm kolmeampsulist leivaviilakat, mille peale oli paigutatud mingi kreemjas võie, rebitud metssealiha ja peal veel midagi, mille ma unustasin. Kõrval oli aga väike salatiports valge redise, õuna ja fenkolitükikestega. Kusjuures leib oli neil omavalmistatud seemneleib. Väga maitsvad, isutekitavalt tugeva maitsega ja omavahel kokkusobivad leivapalad olid. Eriti hea oli, kui iga leivaampsu juurde võtta mõned kuubikukesed salatikuhilast. Söömisesoovitus - üks leib mitte vähem kui kolme ampsuga. Juurde võis võtta veini, kuid meie eelistasime maitsevett ... mis siin oli korralikult apelsini, melissi ja vist ka laimimaitseline. Tänasime peakokka sellise tervituse eest.

    

    Pearoog oli samuti metsast - põdralihapada, mis oli pandud kartulitambist kaussi ja välisringi moodustasid erinevad krõmpsud aedviljad, mida nad ise nimetasid aianodi´ks. Need krõmpsud ja värvilised aedviljad andsid nii välimust kui tekstuuri toidule juurde. NB! Blogi pikemaajalised lugejad kindlasti märkasid, et muutsin sõnakasutust täpsemaks 😄. Seda toitu oli eriti hea proovida, kui võtsid kahvliga väljast sissepoole kõiki kolme komponenti ja siis nautisid seda maitsebukletti. Põdralihapada on nii intensiivse maitsega, et puder ei suutnud seda piisavalt tasakaalustada. Palusime ettekandjalt leiba ja saimegi seda head, kohalikku leiba koos maitsevõiga. See just oligi puudus ... nüüd oli kõik tasakaalus. Soovitan teilgi leiba juurde küsida. Selliselt oli pearoog ideaalne. Maitseelamus missugune. Kusjuures see foto on tehtud abikaasa telefoniga, sest millegipärast oli minu foto udune. Aga telefon on minu kingitud ...

     Kõige suuremaks üllatuseks oli aga magustoit, mille nimetus menüü põhjal oli oblikaparfee/mustika-kirsimoos/mustikatolm. Magustoitu oodates saime abikaasaga pikemalt arutada, mis on parfee ... see on niinimetatud pooljäätis, mis koosneb munakollastest, rõõsast koorest, suhkrust ja vanillisuhkrust. Siin oli maitseks lisatud oblikaid. Kuid jah, mis siis selle magustoidu eriliseks tegi oli see, et ei saanudki aru, kas see oli soolane või magus, kuid samas maitses imehästi. Külmkuivatatud mustikad parfee peal andsid veel tekstuuri juurde ja mustika-kirsimoos, mida polnud liiga palju, andis veel erilise maitse. Pean tunnistama, et see oli üks erilisemaid ja maitsvamaid magustoite, mida ma söönud olen. Tasub proovida. Jääb kauaks ajaks meelde. Kirjutadeski hakkab suu vett jooksma. 
 

Jäime selle õhtusöögiga väga rahule, oli nii maitsekust kui üllatust. Ja mis peamine, toidu komponendid olid tõesti metsast.

 

Metsast taldrikule esimeseks toidukohaks oli Chez Andre´

  Esimene maitseelamus "Metsast taldrikule" kampaanias oli Chez Andre´s. Nagu soovitud, jõudsime täpselt kohale ... isegi natuke varem. Laud nurgas akna all oli meile kenasti broneeritud ja nagu ikka tervitas meid naeratav peakokk Andrus. Tõsi, ega tal seekord väga vestluseks aega olnud. Arusaadav, sest vastutus kampaania toitude osas lasub ju eeskätt temal. Alapealkiri oli Chez Andres "Peegeldus metsast". Kusjuures alles eelroa lauale saabudes mõistsime selle alapealkirja tähendust. Kuid kõigest ikka järgemööda. Lisan siia Chez Andre kodulehelt kopeeritud foto menüüst. Hea kujundus... ehk natuke tume ja väikse kirjaga. Minusugusele kanapimedale oli seda paberilt raske lugeda. Kuid õnneks sai telefonis teksti suurendada. Kuid nüüd asja juurde.

    Peakoka amps: Krõbe juustupall mustsõstra želeega. Nagu selles kohas ikka, serveeritud väga ekstravakantselt ... see pallike oli pandud dessertpokaali suure kuhila sambla peale. Kõrval väike dessertkahvel. Ilus serveerimine. Ja amps ise oli ka väga maitsekas. Parmesani juustust (kui ma ettekandja juttu õigesti mäletasin) pall, mille sees oli mustasõstraželee, oli eriline. Kusjuures soovitan seda süüa mitte ühe ampsuga, vaid pigem väikeste tükikestena, kus igas tükis on pisut juustupalli ja pisut želeed. Korraga on see amps liiga jõuline. Väga hea peakoka tervitus. Ja sobis ideaalselt sissejuhatuseks. Tõsi ... minus tekitas sammal küsimuse ... kas see oli korduvkasutatav või läks iga pokaali tagasi saades sammal utiliseerimisele. NB! olin just tulnud Tartu 2024 keskkonnahoidlike põhimõtete ürituselt. Kusjuures ettekandja ei osanud sellele küsimusele vastata. 

        Pärast tervitust tuli eelroog. nagu varem öeldud, selgitas eelroa serveering alapealkirja. Nimelt oli eelroog paigutatud puust klotsile kaldu pandud peeglile. Kusjuures peegli läbimõõt sobis pärast aluselt eemaldamist täpselt taldrikule. Väga omapärane. panin siia kohe kaks fotot... külg- ja otsevaates. Et oleks ikka aru saada sellest erilisest serveerimisest. Eelroa koostises olid: metsasalat, suussulav metsmaasika glasuuriga liharibi, sous vide ananass, marineeritud kurk ja petersellitolm. Lisaks oli purgikesega kõrval magushapu pistaatsiakaste. Kuna pistaatsiakaste on väga intensiivse maitsega, siis oli hea, et purgike oli kõrval ja sai endale parajal määral kastet eelroale doseerida. 

Kui nüüd lõpuks maitseteni jõuda, siis mulle meeldis eriti ananass koos pistaatsiakastmega. Minu arust sobisid need kaks eriti hästi kui sinna lisada veel salatileht, siis oli see supermaitseelamus. 

    Küüslaugupuru seal peal vaid lisas maitsekust ja petersellitolm, niipalju kui seda kokku sai kraabitud, sobis samuti komplekti. Vaid rebitud sealiha oli minu jaoks pisut tuimavõitu, kuid koos kastmega oli seegi maitsev. Ei saa öelda, et ta suus sulaks, kuid hea. Või pidi suus sulama metsmaasikaglasuur ?! ... vist sulaski, sest selle maitset ma eriti ei tundud. 

    Kokkuvõttes väga hea serveering ja eelroog. Piisavalt maitseks, isutekitav ning eriline. Oh jah, idud ma ju unustasin ... need olid just täpselt see mis vaja, et eelroog veelgi mitmepalgelisem oleks. Ja sobisid idud ideaalselt kastmega ja teiste komponentidega.

        

Pearoog, brokolipuu, kuusevõrse-veise flank steak, karamellfenkol,    kartulikreem, võine apelsini- rohelise pipra kaste, punapeeditolm. Oli serveeritud analoogiliselt eelroaga, vaid puupakk oli kasest. Võimalus veelkord seda erilist serveerimist kiita. Hea mõte ja teostus. Külgfotot ma seekord ei teinud.  Ka siin oli steik koos fenkoli, brokoli ja punapeeditolmuga peeglil ja kartulipuder juustukattega kausis ning kaste kannuga juures. Nii nagu peab. Saime taas kastet vastavalt vajadusele peale kallata. Kartulipuder oli imemeitsev, seda eriti koos kastme ja karamellfenkoliga. Kusjuures arvan, et fenkol oli selle toidu kõige õnnestunum valik ja karamelliseerimine väga hästi õnnestunud. Kuid ega brokoli retsept ja valmistaminegi alla jäänud. Koos apelsinikastme ja idudega maitses seegi imehästi. Lisandid olid super. Kuid jah .... liha ... ja barbeque kaste selle all ... kuidas nüüd öelda ... tagasihoidlikult väljendades ei maitsenud. Kui lihale peakokk Andruse soovitusel rohkelt kastet juurde võtta, siis oli see söödav, kuid pikalt mäludes tuli esile mingi eriline maitse, mis mulle ei meeldinud. Abikaasa väitis, et see oli suitsune barbeque kastme maitse, kuid ei ... see oli midagi muud. Kuid jätan selle maitse siinkohal põhjalikult kirjeldamata ning oma arvamuse maitse päritolu kohta enda teada. Igal juhul ei meeldinud see mulle mitte üks teps. Võibolla on see tingitud minu maitsemeelest võibolla millestki muust.  

    Pearoa võtan kokku nii ... väga eriline serveering, imehead lisandid ... kuid veise küljeliha, nagu seda eesti keeles nimetatakse, ei maitsenud kohe üldse. Vabanda, Andrus. Proovin olla aus ja otsekohane.

    Selline esimene elamus "Metsast taldrikule" kampaania roogadest. Homme ootab meid Werner ja ülehomme Fii. Eks näis, mille meeldivaga nemad meid üllatavad.

The Irish Embassy Pub üllatas novembrikuu erimenüüga

     Kuna Metsast taldrikule kampaania pole veel alanud, siis valisin tänaseks lõunasöögikohaks koos abikaasaga koha, kus me veel polnud lõunatamas käinud ... nimelt The Irish Embassy Pub, mis asub Raekoja platsil. Kui ausalt, siis tegin seda väikese eelarvamusega, sest mälestused seal olnud kunagisest toidukohast "Suudlevad tudengid" püsis veel meeles. Ja mis seal salata, sisenedes vaatas vastu täpselt sama tume ja minu hinnangul masendust tekitav interjöör. Kuid ega me siis otsa ringi keeranud, sest leti taga ootas meid minu kunagine kaasvõitleja Vabaerakonna päevilt Märt. Mis seal ikka ... istusime lauda.  

        Saime just jutu abikaasaga üles võetud, kui juba tuli lauda suuuuuuuur ports kõrvitsa-ingveri püreesuppi, millele oli peale puistatud erinevaid seemneid ja mille sisse oli pistetud paar kõrsikut või küpsisepulka või ... no ei oskagi neid nimetada. Kuna valgus oli pubis vähene, siis ei tulnud foto just kõige parem. Kuid maise oli see-eest super. Minu jaoks oleks võinud ingverit isegi pisut rohkem olla, kuid väga viiene supp. Kui Märt tuli küsima, et kuidas oli?, siis saime öelda vaid kiitvaid sõnu. ainsaks puuduseks oli suur kogus ... naisele ilmselgelt liiast. Kui midagi oleks veel paremini saanud teha, siis ehk oleks juurde sobinud väike kausike pruunistatud saiakuubikutega ehk krutoonidega, nagu nende nimetus peenelt ja prantsusepäraselt öeldes on. Kuid igal juhul nauditav supp. 

    Pearoaks pakuti pardi confit´i koos bataadipüree ja erinevate köögiviljadega. Nagu varasematest postitustest mäletate, siis on confit eesti keeles pardikoib, mille üks ots on kenasti luuni puhastatud. Ei oskagi seda teisiti kirjeldada. Selle roa foto ebaõnnestus pimeduse pärast täielikult ... uhh ... see interjöör on seal ikka väga hämar. Õnneks oli praad ise taas kord väga hea. Kõige omapärasemaks komponendiks oli siin kuumutatud apelsin, mis sobis imehästi pardiga. Tõsi ... apelsini ei saa vist nimetada köögiviljaks... Bataadikreem aga on minu lemmik ... seda lihaga serveerides maitseb liha ikka oluliselt paremini kui ilma selleta. Meeldis ka see köögiviljade rohkus, oli nii sibulat, porgandit, küüslauku ja palju muid huvitavaid komponente. Kusjuures porgand oli mõnusalt krõmps, kuid samas pehme ... kiitus kokale. Pearoaga sai veelgi rohkem rahule jääda kui supiga. Soovitan soojalt.

        Magustoiduks saime kihilise pokaalidesserdi, mille kihid koosnesid küpsisest, apelsini-astelpajukreemist, šokolaadist ja mis minu arvates kõige olulisem ... pohlamoosist. Kui poleks seda imelist hapukat moosi olnud, oleks magustoit olnud täiesti keskpärane, kuid pohlamoos tegi selle heaks. Mis seal salata, see on minu lemmikmari ja lemmikmarjamoos. Loodan, et ka paljudel teistel. Tervikmaitse oli desserdil natuke liiga intensiivne ... hea, kuid intensiivne. Seda tuleb süüa väga väikeste ampsudega ... iga suutäie puhul maitseid nautides. Ehk oli kiire lõuna jaoks liiga sisutihe maitsetekobar. See magustoit sobiks hästi õhtusöögi juurde ... kui juttu jätkub kauemaks. 

Vot selline kampaaniaeelne lõunasöök oli siis meil täna. Kusjuures otsisin selle pubi kodulehelt infot söödud novembri eripakkumise komplekti kohta ... ja ei leidnud. Ju siis hoiavad nad seda salajas ... et saaks juhuslikke külastajaid üllatada. Kuid asja avalikustamiseks tegin foto menüüst, et kõigile oleks selge, mida seal pakutakse. Tõsi ... ka selle foto kvaliteet pole kiita, kuid pingutades loeb välja, mis seal kirjas on.

     

Sügisene toidunautimisrõõm

     Nagu sügisel kombeks, on Lõuna-Eestis "Metsast taldrikule" toidukampaania. Kohti, kuhu võiks kokkade loomingut nautima minna, on palju ... kuid aega vähe. Korraldajad on kampaania pikkuseks valinud vaid 11 päeva ... 3-13.november... kui tahaks kõiki kohti külastada, siis läheks toidust lõhki ... ei suutnud kokku arvutadagi, kui palju peaks päevas sööma. Sellepärast otsustasime abikaasaga, et jääme vaid kaheksa toidukoha juurde ja needki valisime Tartu linnast. 

        Pärast pikka menüüde lugemist, fotode vaatamist ja toidukohtade valimist valimist pakkus abikaasa välja 11 kohta, kuid kui hakkasime päevi kokku arvutama, siis pidime kolmest loobuma. Las need kolm jäävad korraldajate hinele ... niiiiii vähe aega. Valituks osutusid tähestiku järjekorras Chez Andrè, Dorpat restoran, GMP Patisserie, Meat Market, Restoran Aparaat, Restoran Fii, SOHO restoran ja Werner. Palume neil, kes valituks ei osutunud, pöörduda pretensioonidega korraldajate poole. 

        Broneerimisega alustasin täna õhtul ... ja sain juba aru, kui nõrk on toidukohtade turundus. Nimelt võtsin kampaania kodulehelt telefoninumbrid ja helistasin kõigepealt Chez Andre´sse ja vuristasin oma broneerimissoovi tavapäraselt ette ... laud kahele 3.novembriks kella 19-ks Metsast taldrikule menüü. Selle peale sain vastuse ... oodake natuke, ma uurin järele ... mõne minuti pärast naasiski telefoni vastuvõtja ja ütles rõõmsalt, et kell 19 sobib, kuid  proovige täpselt tulla. Hmmm ... seda oleks võinud ütlemata jätta või siis vähemalt viisakamalt väljenduda .. näiteks "Oleme tänulikud, kui tulete täpselt"... või midagi sellist. Aga see polnud veel kõik ... 

        Järgmisena helistasin Wernerisse ja selle kõne peale tuli juba naer peale ... mis toimub. Seal ütles telefoni vastuvõtja, et ma kirjutaks meili või helistaks homme ... ta polevat asjaga kursis. Kui mul poleks olnud toidukohad valitud, siis oleks ma selle vastuse peale jätnud Werneri lihtsalt vaehele ja läinud mujale einestama... rohkem ma helistada ei proovinud, saatsin Wernerile ja kõigile ülejäänutele meili broneerimissooviga. Eks homme näen, kui paljud siis vastavad ja kuidas. Meiliaadressid võtsin samuti kampaania lehelt. Kokkuvõtteks neist kahest eriskummalisest kõnest ... Kui soovite kliente, siis tuleb anda telefoni vastuvõtjale infot ja koolitust, kuidas seda infot jagada või kliendi soove kuulata. 

Seega ... järgmine nädal läheb siis lahti. Vaatame, mida kokad metsast on taldrikule panemiseks kätte saanud ja kuidas roogade valmistamise kunst on õnnestunud.