Metsast taldrikule kampaania lõppakord Soho´s

        Tänane õhtusöök jäi meil "Metsast taldrikule" kampaania raames viimaseks, sest homme vahetame oma Lõuna-Eesti maitseelamused Põhja-Eesti vastu ehk sõidame Tallinna kontserdile. Kuna pärast kontserdit on afterparty, siis jäämegi Tallinna ööseks ning tagasi jõudes pole enam mahti kampaania toite nautida. Seega jah, selleks korraks on see postitus viimane. Ja nagu ma eelmises postituses kirjutasin, pole meil enam plaanis Maitsva Tartu kampaania raames kõiki toidukohti külastada ... valime ainult need, mis on ennast läbi aegade tõestanud.

        Nüüd aga tänase õhtu juurde. Soho restoran. Kõigepealt tuleb mainida, et Soho polegi endise Polpo ruumides, hoopis hotelli fuajees on pandud lauad laiali ja seal saab siis istuda. Kui ausalt, siis polnud eriti hubane istumine. Peakoka tervitus oli selline imepisike leivakrõmps, mille peal oli põdraliha ja ürdid. Maitses hästi ... vist ... sest ega nii väiksest ampsust eriti aru saanud. Kuid pearoog oli see-eest piisavalt kopsakas ... suur hunni tatart, mis oli natuke vesine. Paras ports kastet ja hulk mesiseid köögivilju. Keskel aga luine vutt ... jajah ... see vutt oli fileerimata ja selle söömine oli tõsine piin. Kusjuures oli liha veel parajalt vintske ja luude küljes kinni. Maitsel polnud koos kastmega vigagi .. ah jaa ... kaste oli magus punaveinikaste. Sobis lihaga hästi. Kuid koos tatraga ... mitte eriti ja koos aedviljadega ei sobinud see kaste minu arvates üldse. Kaks magusat ... mesised köögiviljad ja magus kaste ... no kohe kidagi ei läinud kokku. Kuidagimoodi ikka saime liga luudelt lahti .. kasutades selleks nii sõrmi, hambaid, kahvlit ja nuga. Elamust sellest ei saanud. 

      Aga magustoit oli imeline elamus. Pohlaparfee, mis oli tõesti väga hea hapukas ja tugeva pohla maitsega oli asetatud soolase karamellikastme sisse. Kaunistuseks piparmündileht ja pohlamoos. Lihtne, kuid imehea magustoit.  Kui prae puhul oli probleemiks komponentide kokkusobimine, siis siin vastupidi ... kõik sobis kõigega nii hästi, et keele viis alla. Mõnusalt hapukas ja pisut soolakas ja samas magus. Uhh, kuidas küll kokk on selle suutnud nii filigraanselt kokku panna. Nautisin seda desserti väikeste ampsudega ja lõpuks limpsisin lusikagi ilusti puhtaks. Nii hea magustoit. Igal juhul meie Metsast taldrikule külastatud kohtade kõige parem magustoit. Oli hea lõppakord sellele kampaaniale.