Gastronomist ... pole paha ... kuid ...

 Nagu eelmises postituses lubatud sai, käisime eile õhtul Gastronomistis söömas. Neljakesi, sest vanim poiss eelistas mitte kaasa tulla. Seekord oli seal märksa rahulikum kui eelmise külastuse ajal ja seetõttu oli mõnus istuda ja toite nautida. Peakokk saatis meile algatuseks väikse suupiste, milleks oli huvitav lillkapsa kreemsupp, kuhu põhja oli pandud peent küpsetuspuru ja peale riivitud törtsuke Viinamärdi musta küüslaugu pecorello juustu. Pidin telefonist järgi vaatama, mis see pecorello on ja sain vastuseks  - klassikaline poolkõva lambapiimajuust. Tore. Hästi koostatud roog, kuid kahjuks oli kokk vist armunud, sest nii öeldakse liiga soolaste toitude kohta. Ja soolane see roog oli ... ei saanud arugi, kas juustust või siis oli kreemsupp saanud liiast soola ... iseenesest oleks olnud hea amps, kuid ... nojah. Seekord läks nii. Õnneks oli laual piisavalt vett, et soolasust lahjendada.

Pearoog oli hirvest, kuid mitte steik, vaid hoopis biifsteek. Kusjuures selle nimetusega ... biifsteek on asjaolud keerulised. Vikipedia annab selleks roaks: Biifsteek on õhuke pannil praetud loomalihalõik  ... seda väitis ka ChatGPT, kui temalt küsisin. Aga tundub, et mõnedes restoranides mõistetakse selle all kotleti sarnast rooga ehk ka siin oli hirveliha hakklihamasinast koos kitsemampli seentega läbi lastud ja siis maitsestatud pätsike tehtud. Nojah, arutelu teema. Selle pätsikese kõrvale oli pandud korralik hulk karulaugu kuskussi ja röstsibula kastet. Oli ka muid huvitavaid lisandeid, mida ei suutnud täpselt tuvastada. Iseenesest olid lisandid head ja sobisid kokku nii omavahel kui niinimetatud biifsteegiga, kuid viimane oli ilmselgelt tuim. Ikka suur julgus peakoka poolt panna hirvest tehtud hakkliha kokku kiuliste seentega ... kaks kiulist toorainet hakklihaks teha, sealt ei tule midagi mahlast välja. Ja ei tulnudki. Maitse oli mõnus, aga süüa oli nagu oleks saapatalda hakitud ... jah. Kuid eks maitsed ole erinevad ... võibolla noorematele inimestele või siis nätsu armastavatele isikutele oli mõnus seda mäluda. Mulle mitte.

Õnneks oli magustoit imehea. Vähemalt jäi lõpus hea maitse suhu. Selleks oli kummeli-valge šokolaadi namelaka ehk kreemjas šokolaadikreem, kuhu oli peale puistatud korralik hulk odrapopkorni ehk paisutatud otra. Kõrval oli korralik ports metsmustikaid, mis ujusid mõnusas kastmes. Väga tasakaalus ja superhea maitsega magustoit. Kokk rehabiliteeris end minu silmis, see roog oli meistriteos. Selle pärast tasus siia sööma tulla ... 

Sellega minu Metsast taldrikule külastused ka lõppesid, sest juba homme sõidan Tallinna ja reedel sealt edasi Buenos Airesesse. Sellest reisist aga kirjutan oma maailmareiside blogis.